Читать книгу Mona Lisa abielu - Dante Gabriel Rossetti - Страница 1

Kord elas Pisas neiu, kes kummalisel kombel armastas ühte noort meest, hoolimata sellest, et ta mehele eriti ei meeldinud, ehkki neiu oli väga ilus, õrn ja sihvakas; tema nimi oli Mona Lisa. Teda juhtus kosima üks rikas ja hea päritoluga mees. Ema rääkis neiuga ning ütles: „Sa näed nüüd, Lisa, et me oleme vaeseks jäänud ja keegi ei pea meist lugu; ka on minu käed töötegemiseks liiga nõrgad ja sinu silmadest pole mingit abi. Seepärast tooks töötamine meile üksnes häbi ja ei mingit kasu: kui sa selle mehega ei abiellu, suren ma ainuüksi kurvastusest.” Selle peale nuttis neiu kaua, nägu sülle kleidivoltidesse peidetud, nii et ohtrad pisarad tema põlvede vahelt väikestele värvilistele kingadele langesid. Lõpuks ütles ta, ikka veel ägedalt nuttes: „Oh, armas ema, Jumala tahe on suur ja kibe, ja valul on omadus naise üle võimust võtta, aga mees saab sellest üle ja heidab valu kõrvale. Tea nüüd, et ma teen, nagu sa käsid, ja kui ma suren, päästab Jumal mu kogu valust.” Seejärel karjatas ta paar korda, otsekui oleks sügav ahastus temasse lõikunud, ning jäi viivuks kägarasse lamama. Siis aga tõmbas ta jalad kõverasse, põimis käsivarred ümber põlvede ja tõi kuuldavale sügava ohke; tõusis voodilt, läks välja ning suundus rikka mehe maja ette. Mees avas ukse ja kui ta neiut nägi, langes ta lausa rõõmust maha ning suudles tema jalgu. Ning neiu ütles: „Ma tulin siia, mu härra, et teie naiseks saada, kui te seda tahate.” Selle peale mees hüüatas, tänas Jumalat ning suudles neiut põsele ja huultele. Nad läksid koos tuppa. Ning neiu ütles mehele: „Jumala abiga, mu härra, olen ma teile alati ustav ja hea kaasa ja vooruslik naine.” Mees vaatas talle otsa ning nägi, et ehkki neiu ilmes peegeldus segadus, oli see nii aus ja karske, et tema sõnade mõte võis üksnes süütu olla; mees rõõmustas ning suudles teda taas. Ning mehele nukralt otsa vaadates kordas neiu: „Kui see teile sobib, mu härra, siis ei tarvitse me enam kaua abiellumisega oodata.” Kuid sügav kurbus röövis neiult jõu ning ta tundis ennast nii halvasti, et ei mõelnudki eriti oma sõnadele, vaid üksnes sellele, kuidas oma valust kiiremini vabaneda. Igas muus suhtes oli ta süütu nagu lihtsameelne ja puhas hing kunagi. Kuna mees oli õilis ja lahke ning tabas süütuse ja ülluse kohe ära, tundis ta neiu hea tahte üle veelgi enam rõõmu ning väljendas seda sõnadega ja ilmega, nagu oskas. Ning neiu tuli koju tagasi ja rääkis oma otsusest emale, ema aga, vana ja patune naine, mõtles endamisi, et ehk oli tütre heasoovilikkuse äratanud kosilase ilu ja keha või olid tal suhted mõne teise mehega, mille üle ta nüüd häbi tundis. Kõik need oletused olid juhmid ja võhiklikud. Kuid väike neiu ei teadnud sellest kõigest midagi. Oma laulatuse eelõhtul valdas teda ääretu väsimus, ta tundis ennast halvasti ning ta keha kuumas. Ta tõmbas kerged riided selga, läks välja ja suundus maja juurde, kus elas mees, keda ta kogu südamest armastas; majas peeti lõbusat pidu. Kui ta seal väljas seisis, kostsid talle kõrvu vali muusika ja tantsivate naiste häbitu laul ja need panid ta pea tuikama ja valutama, otsekui oleks päike talle otse lagipähe lõõsanud. Ning neiu kummardus üle tee ääres oleva madala telliskivimüüri ja nuttis kibedasti. Aga majast kostsid vali lärm ja libude naer. Tund aega niiviisi seisnud, nutmisest väsinud, ajas neiu end sirgu, et ära minna. Kuid hingevalu tõttu ei kuulanud ta jalad sõna. Ning ta langes nuttes kivisillutisele ja suudles ust, ta ilusad kollased juuksed pääsesid valla ja said tolmuseks. Äkki tuli keegi majast välja ja astus ta juustele, ning neiu karjatas. Mees haaras temast kahe käega kinni, tõukas ta tuppa ning surus pikali, läks siis peremehe juurde ning teatas talle: „Siin on veel üks, härra.” Peremees puhkes naerma ning ühmas paar korda „Eh!”, nagu alati, kui miski talle meeldis, sest ta oli tiirane mees. Endale habemesse muheledes tuli ta tuppa ning lähenes neiule. Neiu ütles talle: „Te teate küll, härra, et ma olen teid palju päevi kogu südamest armastanud, aga teie pole kordagi minu vastu armulikkust üles näidanud ega mulle halastanud. Kuid Jumal teab, härra, et kogu laias maailmas pole kedagi minust õnnetumat ja kurvemat. Juba kuuendat kuud pole ma enam elust rõõmu tundnud ja kui Jumal mulle halastab, mida ma usun, et ta seda teeb, siis ei tarvitse mul seitsmendat kuud enam nukrutseda. Sest ma olen nii palju nutnud, et kogu mu veri on kibedatesse pisaratesse immitsenud ning nutmisega mu nõrgast kehast kadunud. Homme hommikul aga pean ma abielluma mehega, kes mind palavalt armastab; ta on hea mees ja abielludes saan ma tema omaks kuni surmani. Seepärast palun ma teid, et te mind nüüd kordki suudleksite.” Seda öelnud, sirutas ta kurvalt huuled välja nagu laps, keda on küllalt nuheldud, et teda nüüd kaastundest suudelda. Meest liigutas see natuke, ta suudles neiut korra, kuid ei lausunud sõnagi. Nii nad lahku läksidki.

Järgmisel päeval toimus uhke laulatus ja kui pulmapidu oli alanud, läks neiu üksi oma tuppa. Ta istus voodi kõrvale ning tema pilk rändas sihitult ringi. Noored tüdrukud ja mehed naersid ja naljatasid, üks kergete elukommetega naine hakkas pruudi kohta nilbusi rääkima. Peigmees vihastas ja hurjutas teda. Näinud teda tuppa tulevat, vaatas neiu talle sõnatult otsa. Tema näos peegeldus sügav kurbus, kuid ilmes polnud kartust ega häbi. Mees istus ja võttis neiu käed pihku, mõlemad tundsid endas mingit rammetust. Pruudi kohale kummardunud, tema käsi ikka veel pihus hoides, suudles mees teda armastusega. Pruut õhkas äkki ja vajus küljega mehe poole, langes siis kägarasse maha, pea tema põlvede vahel, ning suri samas. Mees leinas teda sügavalt ning korraldas talle uhked matused. Küllap halastas Jumal tema hingele, sest ehkki tal oli armastav süda, suri ta süütuna.