Читать книгу Mona Lisa abielu - Dante Gabriel Rossetti - Страница 2

Prantsusmaal Armagnaci ja Burgundia pooldajate vahel lahvatanud suurte tülide ajal tapeti Pariisis võitluse käigus hertsog Johni pooldaja, Jacques d’Aspremont’i nimeline tõeline auväärne rüütel. Jacques oli väga ilus ja tugev mees, vapper võitleja, enne surmasaamist sooritas ta mitmeid imeväärseid ja erakordset julgust nõudvaid tegusid, tappis nelikümmend vastasleeri kuuluvat meest, nende hulgas tuntud juhte, kellest peamine ja auväärseim oli kõrgeauline Olivier de Bois-Percé; kuid lõpuks tabas nool teda ennast kaela, purustades selle kukla ja kõrisõlme vahel. Tema mehed vedasid surnukeha ägeda tapluse tandrilt kõrvale ning katsid kauni kootud keebiga. Tema langemisest innustust saanud, ründasid Armagnaci mehed veelgi ägedamalt ja tapsid hulganisti tema poolehoidjaid. Kõige kangem neist oli Amaury de Jacqueville’i nimeline sõjamees, keda kutsuti Nudihabemeks. Valjusti „Edasi, edasi!” hüüdes viis ta mehed enda järel ja paiskas lahingumöllu, kust kostis teravat mõõgatärinat. Mehena, kes säärasest võitlusest suurt rõõmu tunneb, võimendas ta naerdes ja hõigates oma mõõgalöökide ja hüüetega lahingukära kümne mehe eest, ning burgundlased kohkusid ja said lüüa. Kui tema mehed olid burgundlaste üle võidu saanud, lahkus väsinud võitleja lahinguväljalt ja märkas keebiga kaetud auväärset d’Aspremont’i lamamas tema nõo, auväärse Olivier’ maja ees, kelle Jacques oli enne tapnud. Amaury lausus nüüd:

„Võtke selle mehe surnukeha ja viige ta majja, sest mu nõole madame Yolande’ile valmistab kindlasti suurt rõõmu näha surnuna meest, kes tema mehe tappis, see leevendab tema jaoks selle halva uudise.”

Mehed võtsid auväärse rüütli Jacques’i surnukeha ning viisid ta ilusasse tuppa, kuhu suurtest akendest paistis hele valgus. Toas istus Olivier’ naine Yolande de Craon, kauge sugulane Pierre de Craonile, keda peeti hoovkonnaametniku tapjaks. Amaury ütles talle:

„Kaunis ja armas nõbu, armuline proua, me toome teile teie mehe tapmise eest mu nõo tapnud mehe surnukeha: tundke sellest võimalikult palju rõõmu ja lohutage ennast sellega, et teie mees ei surnud asjatult ja et tema hea sõber tasus kätte tema tapjale, sest teie mees oli vahva rüütel, ja kuna ma tema eest olen kätte maksnud, siis ei pea ma ka ennast temast halvemaks.”

Seda öelnud, lahkus Amaury oma meestega. Üksi jäänud, puhkes Yolande algul kibedasti nutma; ta nuttis, kuni teda valdas rammetus ja väsimus. Seejärel vaatas ta Jacques d’Aspremont’ile näkku, võttis tema käe pihku ning ütles:

„Sa valelik varas ja pelgur, kui kahju, et sind võlla ei tõmmatud, sind, kes sa reetlikult tapsid kõige üllama kõigist rüütlitest maailmas ja minule kõige armastavama ja truuma mehe, – mehe, kes ei käitunud ealeski kellegagi viisakusetult ning oli kõige siiram ja tõelisem armastaja kõigist rüütlitest oma abielunaisele, kes ei öelnud mulle kunagi ühtki halba sõna. Sa reeturlik argpüks! Sinusuguste hulgas polnud ühtki nii tõelist rüütlit.”

Seejärel, mehe nägu hoolikamalt silmitsenud, märkas ta, et see oli üsna ilus ning selle omanik oli ilmselt olnud vahva rüütel. Ta kahetses oma teravaid sõnu ning lausus endamisi:

„Küllap oli ka tema tubli ja vapper mees,” ning tal oli kahju, et mees oli surnud.

Ta tõmbas murdunud nooleotsa mehe kaelast välja ning sulges haava salvidega. Nähes surnud mehe avatud silmi, puhkes ta kibedasti nutma ning ta pisarad langesid mehe näole ja kaelale. Ning oma valusas kurbuses mõtles ta kogu aeg, kui nägus Jacques elusana pidi olema, kui ta isegi surnuna temas säärast kaastunnet äratas. Ning kaastundest mehe erakordse ilu vastu nuttis ta nii ägedalt ja pikalt, et langes minestanult meest emmates tema surnukehale ja lamas kaks tundi, nägu mehe näo vastas; ning ärgates oli tema ainsaks sooviks teda jälle näha. Nii ei söönud ega maganud ta kogu päeva, vaid veetis peaaegu kogu aja lamades ja nuttes. Armastusest rüütli vastu laskis ta hiljem tema surnukeha lõhnaainetega immutada, talle kuldse kaaneta kirstu teha, riietas ta kõige ilusamatesse rõivastesse, mida ta suutis leida, ning laskis kirstu oma tuppa voodi kõrvale paigutada. See kõik tehtud, istus ta, end surnukeha vastu surudes, asetas tema käsivarred endale kaela ümber ja lausus:

„Ah, Jacques, ehkki sinu eluajal ei saanud mulle osaks sinu elava keha ilu ja headust oma kurva pilguga nautida, tänan ma Jumalat, et saan sind nüüd surnuna näha. Kuid sinul, Jacques, pole nüüd enam võimalust vahet teha ilu ja inetuse vahel, seepärast võid sa armastada sama hästi mind kui ükskõik keda teist, sest surnud mehed ei tee vahet naiste vahel. Kuid kui ma oleksin ka kõige ilusam kõigist kristliku maailma naistest, ei vääriks ma sinu armastust; sellele vaatamata tunne mulle kaasa, sest sinu pärast olen ma unustanud kõige üllama mehe kogu maailmas.”

Yolande, kes oma armastust surnud mehele pihtis, oli oma ajastu kaunimaid naisi, temast peeti väga lugu; ning palju oli tublisid mehi, kes teda väga armastasid ja tema soosingut ihaldasid, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu, lausus vaid iga kord, et tema surnud armsam on parem kui paljud elavad mehed. Seepeale ütlesid mõned, Amaury nende hulgas, et ta on ära tehtud. Nad tahtsid surnukeha ära viia ja põletada, et nõidus kaoks, sest nad arvasid, et saatan oli surnukehasse pugenud ja selle enda valdusse võtnud. Seda kuuldes Yolande vihastus ning ütles, et kui ta armsam veel elus oleks, poleks rääkijate hulgas nii vahvat rüütlit, kes julgeks säärase süüdistusega välja tulla. Naise sõnad võeti vastu rõkkava naeruga. Kord öösel tuli Amaury koos mitme teise mehega Yolande’i majja, et kõike oma silmaga näha. Uksel polnud kedagi, sest kõik Yolande’i teenijad peale toatüdruku olid tema juurest lahkunud; majas polnud enam ühtki meest ning uksed olid lahti. Tulijad jäid Yolande’i toa ukse taha seisma ja kuulsid tema järgmisi sõnu:

„Sa kõige õilsam ja täiuslikum kõigist rüütlitest, parim kõigist, kes kunagi on võidelnud või naiste seltsis viibinud, kõige auväärsem kõigist meestest, halasta mulle, kõige nukramale naisele ja oma ümmardajale. Sest oma eluajal oli sul üks teine naine, kes sind armastas, ja sa olid talle ustav ja hea kaasa, kuid nüüd olen sul üksnes mina, aga ma ei vääri isegi seda, et sa mind suudleksid huultele, kust kogu see hala kostab. Ning ehkki su enda naine oli minust ilusam ja väärikam, kuid, Jumal andestagu talle, nagu seda teen ka mina, on ta unustanud sinu kehalise armastuse ja abielumehe headuse ning on juba hakanud armastama ühte teist meest ja temaga uhked pulmad pidanud, sellal kui mina olen sinu ustav ümmardaja ja teenija.”

Seejärel embas ja suudles Yolande meest mitu korda. Amauryd valdas raev, kuid ta hoidis ennast tagasi; tema sõbrad olid hämmelduses ja imestunud. Nüüd nägid nad, kuidas Yolande mehe keha embuses hoides teda kõigest jõust kaelale suudles, ning mõne aja pärast näis neile, et Jacques’i surnukeha hakkas liigutama ja tõusis istukile, kuid Yolande’i see ei üllatanud, vaid meest endiselt emmates tõusis ka tema. Ning Jacques ütles talle:

„Nüüd, kus sa oled minuga pühaliku lepingu sõlminud, palun ma sind, et sa mind alati armastaksid.”

Yolande langetas äkki pea ega öelnud midagi.

Jacques jätkas:

„Kuna sa oled minu armastuse nimel nii palju teinud, ei lahku me teineteisest enam kunagi ja seepärast on Jumal andnud mulle tagasi minu sureliku keha elu.”

Nüüd valdas mõlemat piiritu rõõm ning nad tundsid neist sõnadest suurimat lohutust: Yolande istus ja vaatas Jacques’i ning puhkes suurest rõõmust ja heameelest korduvalt naerma.

Äkki ilmus tuppa Amaury, haaras mõõga ning ütles naisele:

„Sa patune armastaja, nüüd viimaks on tulnud korraga lõpp su koletule armastusele ja elule,” ning torkas mõõga Yolande’i kehast läbi, nii et naine maha langes ja sügavalt õhkas, kui hing temast tõrksalt lahkus. Niipea kui hing tema surevast kehast oli põgenenud, lahkus elu ka tema armsama kehast ning Jacques oli taas surnud, nagu ta seda kõik eelnevad päevad oli olnud. Järgmisel päeval põletas rahvas nende surnukehad avalikul väljakul, kus vanasti nõidu põletati: mõned rääkisid, et Jacques d’Aspremont’i suust oli tulnud kurva, haavata saanud looma kombel karjatades paha vaim. Sellest järeldasid kõik, et selle naise patuse ja ülimalt kummalise ja hullumeelse kiindumuse tõttu oli tema hing ilmselt langenud kuradi meelevalda ning määratud hukkamõistu piinadele.