Читать книгу Mona Lisa abielu - Dante Gabriel Rossetti - Страница 3

Kord elas Pistoja linnas naine, kes armastas maalikunstnikku, kuid oli naiseks lubatud kaupmehele ning ühel päeval abiellus temaga suure pidulikkusega.

Mitu nädalat käis maalikunstnik naise juures ja naine leidis võimaluse mehe juurest eemale pääseda, et kunstniku armastust nautida.

Maalikunstnik oli nurjatu mõttelaadiga mees, naine õppis temalt nurjatust ning ütles talle kord: „Tead, väike Peter,” (nii kutsus ta sageli seda meest, kelle nimi oli Pietro Guastagni Bacafoli), „ma tahaksin, et sa maaliksid minust väikese pildi, mida ükski mees ei suuda armastuseta vaadata, kuid mida puudutades ta kindla peale sureb.” Kunstnik puhkes valjusti naerma ja küsis: „Kuidas siis mina seda maalides ellu jään?” – „Ma näitan sulle, väike Peter,” vastas naine. „Pane klaasist mask ette, paksud kindad kätte ja harjuta nii kaua, kui suudad ilma kindaid käest võtmata hästi maalida. Maali mind koos kolme roosiga, kahe punase ja ühe valge roosiga nende vahel, mis tähistavad seda, et ma olen alati kahe mehe vahel, kes mind armastavad, aga roosid ei tohi olla ühtviisi kaunid. Kui see pilt valmis saab, annad sa selle mu mehele, ja armastusest minu vastu suudleb ta seda kord või kaks huultele; aga pärast tema surma põletame me pildi ära.”

Peter kiitis naist, sest ta oli mees, kellele meeldis igasugu häbituid tegusid teha, ka tema enda elu oli kõlvatu nagu maalikunstnikel ja laulude ja värsside loojatel ikka; ka Peter lõi värsse armastusest ja mängis hästi mitmeid keelpille. Aga maalikunstnike ja luuletajate elu ongi sageli paheline ja arutu ning seetõttu võib arvata, et Peter oli üsna liiderlik mees.

Kuue nädalaga oli kunstnikul maal peaaegu valmis, naine poseeris talle napis liibuvas kullaga tikitud rohelises kleidis, mille sinine vooder oli õrna ja ähmase violetse ja halli varjundiga. Kunstnik oli maalinud kõik väga kaunilt, sest ta pani sellesse pilti kogu oma armastuse ja pahelise mehe kirgliku iha. Ta oli ka harjunud maalima kaunite naiste alasti kehasid, mis Jumala meelest on koletu tegu. Ta oli kujutanud seda naist kergelt langetatud peaga raskete kuldsete ja pärlist helmeste tõttu, mida naine juustel kandis, kuna ta mees oli väga rikas; naisel oli tavaks langetada pead ka selleks, et paremini oma kauni kaela kumerust näidata, sest ta kael oli ümar ja pikk ning ääretult pehme; see oli nii õrn, et üksnes pea pööramine jättis jälje selle pärlikarva nahale. Nii maalis kunstnik teda. Ühelt (vist vasakult) poolt oli naise kleidi vöö valla päästetud ja kinnised lahti jäetud, nii et kogu ta keha rinnast küljeni kahe huulena mõjuva kuldse riideserva vahelt paistis. Naise keha oli ääretult kaunis. Keegi, kes seda pilti oli kord näinud, ütles, et see mõjus nagu valjusti kostva muusika kuulmine või magusa veini joomine, sest seda ei imetlenud apla pilguga üksnes silmad, vaid sellest maalist tundsid naudingut ka suu ja kõrvad, ning neile, kes seda nägid, tundus, nagu oleks mingit suurepärast lõhnaainet suitsutatud.

Seepärast võib öelda, et ühe meele patune nauding toob, lausa veab endaga noodana kaasa kõik teised patud, ning parem on mitte avada patusele lihalikule himule ühtki meelt, sest naudingus võrsub patt otsekui viljakas pinnases. Kogu meie liha tuleb mullast, aga muld on alati segatud pisarate ja patuga, seepärast on meie liha alati nõrk ja haletsusväärne isegi enne oma roojasesse algusse tagasi pöördumist. Ja kui meie alati patune õnnetu keha jälle pisaratesse ja põrmu variseb, selle raskus taas kergusega asendub ja pühadus alasti jääb, ei lähe keha patusus mulda ega kasutata seda mõnes teises kehas, vaid elab edasi nagu suur ja pime kindlalt aheldatud elukas, kuni ta lõpuks vabaneb ja oma teravate hammastega mõnda teist hinge ründab.

Ning sellest surmast ei tulene lunastuse taassündi. Kurvale kehale ei tule mingit andestust ning väsinud ja koormatud hingele ei anta ühtki kergendust. Surmale, mis algab esimese ja lihaliku surmaga, järgneb jäädav ja võimendunud täielik surm, milles kõik lõplikult kaob. Aga mis tulu saab inimene neist kasututest asjadest? Seepärast ma palun kõiki kauneid, meeldivaid naisi ja õrnu daame ning ülbeid, tugevaid ja kavalaid mehi, et nad selle üle tõsiselt mõtleksid. Sest mõnusa nautlemise lõpp on üsna kibe ja haletsusväärne. Kogu seda lõppu nähes nutavad ohtralt pisaraid ka need, kes eales enne pole nutnud, sest lõpp on mõru. Ning nende õrnad ja lõhnastatud huuled, mis rõõmuga mett maitsesid ja millele armastusega tugevaid suudlusi suruti, maitsevad vere ja mõru sapi järele. Ja meeldivas ihus põlevad leekidena piitsad. Silmad täituvad pisaratega, veri muutub nõrgaks, ühe niudeid muljutakse, teise külgi murtakse. Ning kogu kehas pole enam kuskil eluvaimu ega kergenduse mõnu, vaid selles toimub põhjalik häving.

Pilt sai valmis ja kuna isand Gian tahtis seda näha, tuli ta Peteri juurde. Naine istus nende vastas ning mängis suure kassiga, sest Peteriga olid nad mõlemad suured kassiarmastajad. Isand Gian küsis: „Kas ma võin selle portree huuli suudelda?” Selle peale puhkesid mõlemad teised valjusti naerma. Isand Gian suudles pilti ning tundis huultel mõru maitset. Ta huuled hakkasid kipitama. „Isand Pietro,” ütles ta. „Seda naist polegi nii meeldiv suudelda, aga ma leian viisi, kuidas sellest mõrust maitsest vabaneda.”

Milline meeletus selle mehe poolt! Sest ta ei teadnud, et kui püha Paulus silmaihast rääkis, ei mõelnud ta üksnes inimese silmi, vaid ka huuli ja kõiki kehaosi, et neid kõiki tuli hoida puhtana ja mageda veega pesta; see mees aga hukkus teadmatusest oma huulte iha tõttu.

Nüüd tuli mees oma naise juurde ning suudles teda äkki. Naine aga, tundes oma huultel vägivaldse surma maitset (sest mees polnud veel oma huuli puhtaks pühkinud), karjatas ja lõi meest suule. Mehele näis see imelik, aga naine jätkas tema peale karjumist ja sõimas teda igasugu ränkade sõnadega ning palus armukeselt oma suudeldud suule mingit ravimit tuua. Tema mees tahtis tal ümbert kinni võtta ja teda emmata. Kuid naine karjatas, nuttis veelgi ägedamalt ja teatas talle, et on mürgitatud. Siis võttis Peter naise kurvalt oma käte vahele ning lausus: „Kuna sind, mu armsam ja kehalise rõõmu allikas, ähvardab kindel ja julm lõpp minu süü läbi, olen ma otsustanud, et ei oota nuttes sinu matust, vaid jään ka pärast surma sinu sõbraks kogu selle armastuse ja vähese arukusega, mis minus on. Seepärast ära karda, sest ma hoolitsen selle eest, et kõik naiste truud armastajad meie eest palvetaksid.” Nii häbitult kaval oli see mees, et oskas oma andestamatut pattu meeldivaks pöörata; kuid kahtlemata oli Jumal oma piiritu tarkusega tema tühja tõotuse juba ettekätt vääranud.

Isand Giani valdas säärane raev, et ta oleks nad mõlemad sealsamas tapnud, kuid mürgi tõttu, mis tema kehas mõjuma hakkas, et suutnud ta mõõka tupest tõmmata ning nii needis ta neid vihaselt ja suri peagi.

Naine aga, kibedasti nuttes ja armukest käsivarte ja kehaga emmates, kuid huuli temast eemal hoides, heitis samuti hinge. Ta tegi seda vähimagi teeskluseta, nagu sureb naine, keda juhib teda häbitult vallanud jäägitu armastus. Kui see kõik peagi teatavaks sai, lõigati pilt tükkideks ja põletati, aga selle looja võeti kinni ja poodi suure rahvahulga nähes; see oli kogu palk, mida Peter oma hea maali eest sai. Seepärast võib arvata, et see kunstiliik pole Jumalale üldsegi meele järele, välja arvatud siis, kui seda vooruslikult viljeldakse ning üksnes pühapiltide maalimiseks kasutatakse.

„Ja kui see lugu lõppes,” ütleb „Triameroni” enda autor, „puhkesid kõik endisest valjemini naerma, sest nad mõistsid hästi, et isand Vittore oli väga hea maalikunstnik, aga lodevate eluviisidega mehena polnud ta eriti jumalakartlik.”