Читать книгу Mona Lisa abielu - Dante Gabriel Rossetti - Страница 4

Org õunapuuaias

Teised räägivad mulle, et magades võib näha mitmesuguseid unenägusid, aga mina olen kogu elu näinud vaid ühte und.

Ma näen kitsast orgu, mille nõlvad tõusevad sügavast kuivanud jõe põhjast ja mõlemad nõlvad on kaetud metsõunapuudega. Kõige suurema puu otsas, okste hargnemiskohal seisab kaunis kuldsete juustega naine ja laulab, üks valge käsivars puuoksale toetatud, teises käes erepunane õun, nagu tahaks ta seda nõlvalt laskujale ulatada. Tema jalgade ees moodustavad puud järjest tihedama rägastiku ning ulatuvad mõlemast küljest üle sügava oru, org ise aga on täis meeste surnukehi.

Surnukehad lebavad hunnikus okste varjus, käes naise õunad, millest nad on kord hammustanud; mõnest mehest on jäänud vaid vanad luud, mõned näivad olevat alles eile surnud. Naine seisab orus lebavate meeste kohal, laulab oma igavest laulu ja pakub jätkuvalt õunu.

See unes nähtud paik pole mulle võõras. Ma tean seda kitsast orgu, see on mulle tuttav juba lapsepõlvest, ning olen kuulnud lugusid meestest, kes, sireenist lummatud, seal on surnud.

Ma kõnnin sealt sageli mööda ja vaatan seda, nagu vaataksin oma valitud hauakohta. Ma ei näe midagi, kuid tean, et see tähendab minu surma. Need õunapuud ei erine teistest, ning mul on nendega seoses mingid lapsikud mälestused, ehkki mind hoiatati selle paiga eest.

Seda naist näeb mees üksainus kord ning seda üksnes siis, kui läheduses pole kedagi, pärast seda aga ei näe seda meest enam keegi.

Kord, kui ma jahil olin, jälitasid mu koerad hirve sellesse orgu, hirv põgenes ja lömitas selle puu all, kuid koerad hoidsid temast eemale. Kui ma lähemale läksin, vaatas hirv mulle otsa, otsekui oleks tahtnud mulle öelda: „Selles paigas sured sina, aga kas sa tahad siin ka teisi tappa?” Mulle tundus, nagu oleksid ta silmad minu hinge peegel, ning ma kutsusin koerad ära. Nad järgnesid mulle rõõmuga ja me lasksime hirvel põgeneda.

Ma tean, et ma pean sinna minema, seda laulu kuulama ja õuna võtma. Ma võtan osa noorte rüütlite mängudest; ma olen juhatanud meie vasalle ning hästi võidelnud. Kuid kõik näib olevat nagu unenägu, välja arvatud see, mida üksnes mina näen. Aga kes teab? Ehk on nende meeste hulgas veel mõni hukkumisele määratu, kes vaikib nagu minagi? Me ei kohtu seal orus, sest sinna läheb iga mees üksinda, kuid oru põhjas kohtume üksteisega ja siis ehk saame seda teada.

Iga mees, kelle sireen on välja valinud, näeb, kus ta ka elab, sama und, mõnda tuttavat paika, ning kui aeg selleks kätte jõuab, kohtab seal seda naist. Aga kui mees sinna orupõhja langeb, võtavad teda seal pidulikult vastu naise surnud kogu maailmast, sest kõik pühitsevad tema võitu. Kas mõne mehe hing elab väljaspool tema surnukeha? Või on meeste hinged nende surnukehades vangis ja sireeni meelevallas kuni viimse kohtupäevani?

Meid oli kümme venda. Üks neist on juba sinna läinud. Kord ootasime teda tagasi ühelt piiriäärselt röövretkelt, kuid tema mehed tulid tagasi ilma temata. Ta oli teatanud neile, et läheb otsima oma armsamat, kes pidi talle ühte teist teed pidi vastu tulema. Kuid peagi kohtasid nad tema armsamat, kes tema järele päris; ning nad otsisid teda asjatult kogu päeva. Kuid öösel ärkas venna armsam unest, läks sireenioru äärde ning märkas seal venna kiivrit ja mõõka. Hommikul hakati tütarlast otsima ja ta leiti sealt surnuna.

Minu armsamale, minu kallile kihlatud mõrsjale polnud keegi seda lugu jutustanud.

Kord lauas istudes pakkus ta mulle õuna. Kui ma selle vastu võtsin, puhkes ta naerma ning lausus: „Ära söö seda, see on sireeniorust.” Ma naersin selle peale ja hakkasin õuna sööma, selle südames oli aga punane laik nagu naisesuu, ja kui ma seda hammustasin, tundsin huultel suudlust.