Читать книгу Kokkusaamine mantlihõlma varjus - Дарья Донцова - Страница 4

KUI külaline, lai naeratus näol, ütleb pererahvale: „Teil on kena väike hubane korter“, siis peab ta pigem silmas seda, et ta on kutsutud kitsasse kuuti, mis on võimatuseni mööblit täis tuubitud.

Silmitsesin ereda meigiga piigat, kes seda oli lausunud, ja viipasin ettekandjale. Mõtlesin, et tuleks veel teed tellida, jutuajamine paistab pikaks venivat. Või oleks parem tellida kohvi?

„Mida teie soovite?“ küsis ettekandja.

Heitsin pilgu vestluskaaslasele.

„Veel üks late?“

„Olgu pealegi,“ nõustus too.

Kui tellimuse saanud ettekandja oli läinud, hüüdis mu lauakaaslane teismelisele omase äkilisusega:

„Miks ta niimoodi lipitseb? „Mida teie soovite?“ Naeratab, teeb kummardusi. Kas tal pole vastik kõikide ees maas roomata?“

„See on tema töö,“ vastasin. „Restorani omanik käsib klientidele meele järele olla. Neiu näib olevat teie eakaaslane, võib-olla on ta tudeng ja vajab raha. Kliendid annavad lahkesti jootraha. Pealegi, Ksjuša, on inimesi, kellele meeldib teisi teenindada.“

„Orjapsüühika,“ turtsatas Ksjuša. „Ma ei mõista, kuidas saab taldrikutega edasi-tagasi joosta! Või veel hullem, olla toateenija! Üleeile kutsus Svetlana Samoilova kogu meie rühma enda juurde šašlõkiõhtule. Ma ju teadsin, et ta elu on puhtal kujul meelakkumine, aga et see nii vägev oleks! Ausõna, oleksin kadedusest ja tigedusest peaaegu et suure häälega nutma puhkenud, kui nägin tohutut kolmekorruselist maja, suurte tubadega, Svetlana magamistuba, mis oli täis plüüslelusid, ja toateenijaid, kes ulatasid kummarduste saatel külalistele tubaseid jalanõusid. Mina, mõistagi, paistsin silma sellega, et vaatasin plätusid ja põrutasin: „Ma ei vaheta külla tulles kunagi jalanõusid!“ Ja mida tegi koduabiline? Arvate, et virutas mulle sussidega vastu pead? Manas näole põlgliku ilme ja surus läbi hammaste: „Toovad siia haledaid vaestemaja asukaid, kes pole mingit kasvatust saanud“? Või siis karjus: „Svetlana Mihhailovna, ma pesin just põrandad puhtaks, aga SEE kapriisitseb“? Te ei arvanudki ära! Teenija lendas minema nii kiiresti nagu kärbes, hetk hiljem oli tagasi niiske salvrätt peos, laskus mu ette põlvili ja enne kui jõudsin häältki teha, hõõrus mu üldsegi mitte puhtad saapad igalt poolt puhtaks ning ütles siis sõbralikult: „Teil on õigus, oma jalatsitega on mugavam. Lihtsalt meie maja on soojaks köetud, seepärast toomegi külalistele tubased jalavarjud. Kui palav hakkab, öelge, ma toon teile kohe teised jalatsid!“ Kujutate ette! Teenija oli vist viiekümnene, aga tema roomab tudengiplika ees neljakäpukil. Kui olin pool tundi talvejalatsites vastu pidanud, olin ma tõesti higine. Samoilovite juures köeti nagu terraariumis, kuid rumal kangekaelsus ei lasknud mul jalatseid vahetada. Kesköö paiku tuli Svetlana ära saatma neid, kes ööks sinna ei jäänud: Katja Fominad, rühmavanem Miša Lukinit ja mind.

„Aitäh sulle!“ sädistas Katja Svetlanat emmates. „Ma pole kunagi nii vahval peol olnud!“

„Jah, täpselt nii,“ kinnitas tobuke Lukin. „Olen valmis iga nädalavahetus sulle külla tulema.“

„Mul on rõõm teid näha,” ütles Samoilova naeratades, „kuid ma ei saa teid sageli külla kutsuda.“

Ma ei suutnud õelust tagasi hoida, küsisin: „Vaeste tuttavate vastuvõtt on üks kord aastas?“ Ja pidasin hinge kinni, oodates perenaise reaktsiooni. Ma nii väga tahtsin teda vihastada.

Svetlana naeratas ja ütles kurvalt:

„Mu ema kannatab joomahoogude all, praegu on ta kliinikus ravil, seepärast ongi majas nii vaikne. Kuid teisipäeval tuleb ta tagasi, siis algab tsirkus taas otsast peale. Ärge pange pahaks, semud, tema juuresolekul pole võimalik puhata, seepärast ma ootan, millal teda jälle joomahullus tabab ja ta narkoloogiakliinikusse satub. Siis saan ma peoõhtu korraldada.“

„Kuidas sinu isa tema kummalistele vempudele reageerib?“ küsis Katja Fomina.

Svetlana kehitas õlgu. „Ma ei tea! Ta on ammu oma uue perekonnaga Londonisse asunud. Ehitas meile maja, maksab kõige eest, annab raha vastu vaidlemata, kuid suhelda ei taha. Kord helistasin talle ja kuulsin vastuseks: „Kallis tütreke, osta endale kõik, mida sa soovid, kuid ära kunagi mulle helista, lahenda kõik probleemid advokaadi kaudu.“

„Eks ta ole, sul pole vedanud!“ ütles Katja pead vangutades kaastundlikult.

Ma ei öelnud head aegagi, pugesin tohutusse maasturisse, mis pidi meid kolme kodudesse sõidutama. Paistis, et hoopis Katja on peast põrunud. „Pole vedanud!“ On ikka arusaam!

Samoilova elab kolmekorruselises majas, midagi endale ei keela, peab hulka teenijaid, ei muretse raha pärast ja sokutab veel joodikust emme kliinikusse. Katja on kretiin, ta pole elu näinud, ja kust pidi tema, õigete vanemate laps, teadma, missugused esivanemad võivad olla. See olen mina, kellel totaalselt pole vedanud.“

Mu vestluskaaslane kirtsutas nina ja jätkas:

„Mu papsike, Pjotr Sergejevitš Koroljov, on padujoodik, staažikas alkohoolik. Nüüd valetan, tänavale ta vedelema ei jää, tõmbab nina täis ja roomab koju. Võõrastega on ta viisakas isegi pärast kolmandat liitrit, kuid pere ringis meeldib talle sigatseda. Jääb mõistatuseks, kust isa võtab viinaraha, ta ei tööta ammu enam ja korterist on ta välja tassinud kõik, mis vähegi asjalik oli. Ta jõi end põhja pikkamööda, mu ema ütleb, et ta hakkas jooma siis, kui perestroika algas, kuni sinnamaani olevat ta olnud korralik inimene. Ja selle tõenduseks teeb ema käega meie korterile ringi peale ning hüüab:

„Ilmaasjata sa isast lugu ei pea, kehvale spetsialistile riik elamispinda ei anna!“

Iga kord, kui ma seda kuulen, tahan haarata emmel õlgadest, raputada teda korralikult ja öelda:

„Sa vaata ümberringi! Tee silmad lahti! On ikka kena loss küll! Kaks tillukest tuba, üks neist läbikäidav, istevanniga vannituba on koos WCga, neljaruutmeetrises köögis pole külmiku jaoks ruumi. Külmik tuli paigutada koridori välisukse juurde ja nüüd, et saapaid jalast võtta, tuleb suruda end vannituppa ja istuda WC-potile. Nähtavasti oli riik nii väga isa teeneid hinnanud, et andis talle lahkesti koguni kakskümmend neli ruutmeetrit.

Kuid kardan, et emme ei mõista mind, nagu ta ei hinda ka oma süü suurust mehe joomarluses. Mis kuramuse pärast pole ta keelanud mehel juua? Miks ta peab nüüd alkohoolikut ülal?

Kord ma ei pidanud vastu ja ründasin teda küsimustega:

„Kas abielulahutused on keelatud? Miks me peame kannatama selles ruumikitsikuses koos idioodiga? Aja ta minema!“

Ema nagu ikka pilgutas silmi ja puhkes siis nutma.

„Tütreke, ei tohi nii julm olla! Isa on hea, ta armastab meid, ta on lihtsalt haigeks jäänud ja me peame teda aitama, ta mudamülkast välja tirima!“

„Eks tegutse siis,“ ütlesin vihaselt, „vii närukael tohtrite juurde, lase teda alkoholi vastu kodeerida, talle süste teha. Kui sa ainult nutad ja hädaldad, olukord ei muutu.“

Aga tema vastab:

„Inimest ei saa murda. Ta peab ise narkoloogi juurde minema. Me peame...“

Ma ei hakanud harjumispärast virinat kuulama ja läksin ära. Võib-olla ema võlgnebki Petkale midagi (kui ma vihaseks saan, nimetan ema Irinat ehk Irat mõttes Irkaks ja issikest Pjotrit Petkaks), kuid imelik on see, et issikesele head soovides on ta minu ja mu õe sootuks unustanud. Olgu nii, las issikesel olla õigus muretult purjutada, kuid mina ja Lera tahame elada normaalselt, mitte piinelda piiritusest läbiimbunud topise seltsis! See on ebaõiglane!“

Ksjuša hingas pahinal välja ja hakkas ahnelt kohvi jooma.

Mina segasin lusikaga latet, millesse ma polnud suhkrut pannud. Oh, Dašake, paistab, et sul seisab ees raske nädal. Miks küll pidin ma nõustuma Tasja Malkinat aitama? Jaa, Maša on mind koledasse loosse mässinud.

Mu vestluskaaslane kargas ootamatult püsti ja sõnades: „Oi, ma pean kempsu minema,“ jooksis ukse poole, millel oli rosinasaia kujutis.

Jäin põrnitsema pilte, mis kaunistasid kahte ust. Kas poleks lihtsam panna ustele sildid „M“ ja „N“? Miks peab kujutama peldiku uksel tont teab mida? Milliseid variante olen ma viimasel ajal näinud! Kuid see kohvik on ületanud kõik rekordid. Parempoolsel uksel on kujutatud võikukkel, vasakpoolsel sokk. Kui söögikoha omanikud peavad kõiki mehi sokkudeks, peaksid nad naiste kempsu uksele maalima kitse. Nii oleks loogiline! Mis see rosinasaiake siia puutub? Mis pistmist on sel naiste tualettruumiga? Daša, ole rahulik, sa lihtsalt oled tehtud rumaluse pärast enda peale vihane, seepärast pole sa millegagi rahul. Kohe selgitan teile, mis jamasse ma olen sattunud.

Mu tütrel Mašal on hea sõbranna Tasja Malkina. Maša on lapsepõlvest peale unistanud loomaarstiks saamisest, Tasja aga nägi esimeses klassis käies filmi psühholoogist, kes ravis hingepäästvate vestlustega inimestel kõikvõimalikke haigusi, ning otsustas kindlalt, et temast saab samasugune spetsialist.

Paljud lapsed, kes on kümneaastasena kavatsenud lennata kosmosesse, leiutada vähivastase ravimi, dešifreerida iidsete kaljujooniste mõtet, istuvad täiskasvanuks saades mitmesugustes kontorites ja tõstavad haigutades pabereid ühest hunnikust teise. Kuid Maša ja Tasja tegid kõik, et oma lapsepõlveunistused ellu viia, ning hakkasidki selleks, kelleks nad tahtsid saada. Maša kavatseb nüüd avada loomakliiniku ja Tasja õpib aspirantuuris. Tasja teaduslik juhendaja on psühhoterapeut Ilja Iljitš Prudkin, kes on kuulsate raamatute autor, kuid peamine, armastab korraldada eksperimente inimestega. Nüüd kirjutab ta järjekordset monograafiat, mis käsitleb eri sotsiaalsete kihtide esindajate suhtlusprobleeme.

Olen kunagi õpetanud kõrgkoolis prantsuse keelt ja tean suurepäraselt, et paljud teadusjuhendajad peavad oma aspirante orjadeks. Tahad edukalt väitekirja kaitsta? Saada teaduskandidaadi kraadi? Korista oma professori korterit, käi tema koeraga jalutamas, saada ta ema polikliinikusse, tassi talle toitu koju, kobesta peenraid ta suvilas...

Sa ei taha olla tasuta koduabiline? Siis ära imesta, et sinu töös on musttuhat viga ja õppetool ei lase tõrksat aspiranti väitekirja kaitsma.

Prudkini auks tuleb öelda, et tema midagi sellist ei teinud. Ilja Iljitsi mureks ei olnud tolmused vaibad ega tühi külmik, tal polnud ema ega koerakest. Prudkinil oli teistsugune kiiks. Aspirandid olid kohustatud abistama õpetajat tema teadustöös. Ilja oli andnud Tasjale käsu korraldada tema monograafia jaoks vajalik eksperiment. Selle olemus oli lihtne: võetakse kaks inimest, üks vaene, teine rikas, üks noor ja teine küpses eas. Nad veedavad terve nädala koos, hetkekski üksteisest lahkumata, elavad ühes toas, käivad igal pool koos. Nendele kinnitatakse väikesed seadmed, mis salvestavad iga nende sõna, fikseerivad iga liikumise. Ilja Iljitš tahab teada saada, millise ajavahemiku möödudes kahe sotsiaalkihi esindajad kaklema hakkavad. Ja kas nad hakkavadki üldse skandaalitsema.

Tasja pidi välja valima kuus paari. Ja öelge nüüd, kas oleksite nõus tasuta veetma seitse ööpäeva teadmata kellega, ilma võimaluseta kas või pooleks tunniks kaaslasest vabaneda? Raha eest võiks mõni sellises algatuses osaleda. Kuid Prudkin oli Tasjale öelnud:

„Teil saab olema kuus varaliselt kindlustatut ja kuus vaest. Kerjustele eraldan ma töö eest mõningase rahasumma. Aga rikastele selgitate: neile on osaks saanud au osaleda teaduseksperimendis, monograafias mainitakse nende nimed.“

„Kardan, et mehed ja naised, kes oskavad raha teha, ei hinda nendele osutatud au vääriliselt,“ julges Tasja Malkina vastu vaielda. „Ma ei suuda soovijaid leida.“

Teadusdoktor jätkas rahumeeli:

„Mu kullake! Me toimime nii: teie korraldate edukalt eksperimendi ja mina kohendan sel ajal teie väitekirja. Kui teil pole aega, et teadusjuhendajat aidata, ei julge ma peale käia. Kuid siis pean ma ise uuringuga tegelema ja ma ei leia aega teie väitekirja kallal töötada.“

On teil kõik selge? Ka Tasja mõistis, kuhu Ilja Iljitš sihib, ja hakkas otsima katsealuseid. Vaestega osutus kõik lihtsaks, neil oli hea meel saada professorilt tillukest rahasummat. Aga kuidas õnnestus Tasjal viiest äriinimesest jagu saada, pole mul õrna aimu. Kuid viis oli ta leidnud, puudus vaid kuues.

Sain seda teada paar päeva tagasi, kui Tasja ja Maša asusid mulle auku pähe rääkima, et ma selles tobedas ettevõtmises osaleksin.

„Emmeke, see on kõigest nädal,“ sädistas Maša.

„Tädi Dašake, palun,“ nuuksus Tasja. „Prudkin keerab mu väitekirja tuksi.“

„Emmeke,“ vigises Maša, „Tasja on ju sul nagu oma laps.“

„Mu saatus on teie kätes,“ oigas Tasja.

Ja ma nõustusin! Kus oli tol hetkel mu mõistus? Ehk oli proua Vassiljeva aju Maldiividele puhkama lennanud?

Arvasin, et pean nädala rahulikult vastu, külaline meie suures majas ei häiri kedagi. Tasja on lähedane inimene, teda tuleb aidata, ja nii ma vastasingi „Jah!“.

Kuid juba järgmisel päeval selgus, et kõik pole sugugi vikerkaarevärvides. Psühholoogia-alases eksperimendis osalejad koguti kokku suurde auditooriumisse, pandi keerlema trummel ja Prudkin hakkas sealt rulli keeratud paberilipakaid välja võtma.

„Vassiljeva,“ kuulutas ta, keerates lahti ühe rulli. „Kohe saame teada, kellest saab teie paariline... Ksenia¹ Koroljova. Suurepärane. Nüüd on jäänud veel kindlaks määrata, kus te elama hakkate.“

Tõstsin käe.

„Minu juures. Meil on väga hubane!“

Ilja Iljitš vaatas mind üle prillide.

„Armuline proua, kas Tasja ei teinud teile teatavaks, et meil otsustab kõike loos?“

Olin nõutu. Seda tähtsat teavet ei olnud mulle teatavaks tehtud.

„Teie nimega paberile panen numbri üks,“ jätkas samas Ilja Iljitš. „Koroljoval on vastavalt sellele kaks. Meil on veel üks trummel. Panen selle keerlema, võtan välja loosisedeli, keeran lahti... ja... kaks! Vassiljeva elab nädal aega Koroljova juures!“

Kuid see polnud ainus üllatus. Prudkin seletas meile, et nendel, kes asuvad elama oma paarilise territooriumile, pole õigust helistada mobiiltelefoniga kellelegi peale oma ajutise paarilise ega lahkuda temast. Kõikides tekkivates probleemides tuleb saavutada konsensus.

Otsesõnu saab minust nädalaks neiu Ksjuša vari. Paar, kes omavahel riidu ei lähe, kaklema ei hakka, vaid hoopis sõbruneb ja muutub ühtekuuluvaks, kuulutatakse eksperimendi võitjaks ja saab soliidse rahalise auhinna. Jah, oleksin peaaegu unustanud, mul pole õigust oma autot kasutada. Ma võin Koroljova autoga ringi sõita, aga kui temal autot ei ole, siis tuleb sõita ühissõidukitega. Neid tingimusi pole võimalik eirata, salvestav seade fikseerib kõik.

Seda kuulnud, kaotasin kõnevõime. Mu paariline aga küsis asjalikult:

„Loodan, et kohvi te ostate? Ja toitu ka.“

Noogutasin. Mis mul üle jäi?

„Veel läheb teil vaja välivoodit,“ jagas Ksjuša korraldusi. „See peab olema päris pisike, minu ja õe tuba on megakitsas.“

Ja täna ma siis tõin Ksjuša koju koti oma asjadega (tänu taevale, mind ei pandud Koroljova kleite kandma), välivoodi ning tegin neiule ettepaneku:

„Lähme õige teed jooma. Kas siin läheduses on mõni viisakas kohvik?“

„Meie viletsas rajoonis on igal pool täielik kõnts,“ vastas mu paariline, grimass näol. „Ma tean ühte kohta, kuid seal on kallis. Aga mu tengelpung on seda tüüpi, et tühi.“

„Lähme, ma teen välja,“ teatasin rõõmsalt. „Me peame ju tuttavaks saama.“

„Okei,“ nõustus Ksjuša.

Ja nüüd, saanud üht-teist teada neiust, kellega mul tuleb veeta nädal aega tihedalt koos, mõistsin, et mul ei saa kerge olema. Ksjuša on elu suhtes väga kibestunud ja paistab, et pole üldse mitte heatahtlik inimene.

Daamide toa uks avanes ja Ksjuša lendles sealt välja.

„Noh, kõmbime?“ küsis ta. „Kui vajume magama enne, kui papsike koju ilmub, on meil võimalus rahulikult norsata. Ärge ainult imestage, kui mu suguvõsa näete, nad kõik on peast põrunud. Mina olen ainus normaalne psühhide perekonnas.“

1 Nimi Ksenia igapäevane mugandus on Ksjuša, lühendatult ka Ksju.