Читать книгу Kokkusaamine mantlihõlma varjus - Дарья Донцова - Страница 6

„ISTUGE poti peale,“ ütles ta. „On vaja üht-teist selgitada.“

Laskusin WC-poti kaanele ja laususin:

„Tasja maksis teile eksperimendi eest rohkem kui kümme tuhat. Ja mingisuguseid trahvisanktsioone polnud osalejatele ette nähtud.“

„Ta pole maksnud, ta maksab alles,“ parandas mind Ksenia. „Andsin emale avanssi, ülejäänu kuulub mulle. Kümnekast oli kahju, kuid pidin sellest loobuma, et Irka teid nähes halisema ei hakkaks. Mutter on alatasa raha jahtimas, kes talle tuhande annab, see on kohe ta parim sõber.“

„Kehvad lood teil kodus,“ ütlesin ohkega.

Ksenia istus vanni servale.

„Ema kasvas lastekodus. Ta on siia ilma sündinud ilmatu ammu, möödunud sajandil. Oma vanemaid ta ei mäleta, ehkki vahel luuletab, et lapsepõlves ratsutas poniga, elas lossis, magas siidlinade vahel, sõi kuldtaldrikutelt. Tsirkus, ei muud! Lausvale, mille emmeke esitab kõige ebasobivamal hetkel. Kord kukkus ostukeskuses kondiitriosakonnas lõugama: „Vaata, Ksju, seal on väikesed koogid! Vanemate lossis küpsetas kokk samasuguseid! Mulle toodi neid voodisse!“ Või nagu oli selle õnnetu lambiga: ta valetas mulle, et ostis selle, sest tema vanematel olevat magamistoas samasugune seisnud. Ei ponisid, ei kulda, siidi ega portselani pole emmekesel lapsepõlves olnud. Oli lastekodu Moskva lähistel, kool, seejärel mingi tehnikum. Mida tema juures tuleb tunnistada, see on visadus. Ta näris teaduse graniiti, ehkki on loll. Kuid ta mõistis, et ainus võimalus kanalisatsioonist välja ronida, on saada haridus. Kui ta lastekodust lahkus, anti talle eluruumiks tuba ja lehvitati kätt. Head aega, edasi uju ise!

Mõne aja pärast tutvus Irka Pjotr Koroljoviga, perekonnanime poolest oma nimekaimuga, ja läks talle mehele. Paps oli Moskvat tormijooksuga vallutama saabunud provintsist, sellisest kolkast, et seda pole isegi kaardil! Novosibirskist seitse tundi bussisõitu mööda taigat! Igatahes ma ei teagi, kas seal buss ikka käib, papsike põrutas traktoriga. Ta astus pealinna kõrgkooli ja siis abiellus moskvalannaga. Võiks ju kahtlustada, et see oli külm arvestus, kuid pruudil polnud peale ilu mitte midagi. Nüüd on Irka raseda pardi sarnane, aga noorest peast oli tal korralik väljanägemine ja papski oli üsna kena poiss. Vanemad ei hakanud kohe noorest peast lapsi soetama, idiootideks muutusid nad hiljem. Irka ükskord tunnistas, et ta ei tahtnud üldse last, kuid siis hakati kortereid jagama teadusinstituudis, kus ta eluaeg on töötanud, aga varem töötas ka paps. Ja et kahetoalist korterit saada, lakkasid seltsimehed Koroljovid kondoome kasutamast. Mina olen, nii öelda, elanikkonna elamispinnaga varustamise kõrvalsaadus. Lera aga soetas emmekene, et sundida meest joomisest loobuma. Arvan, et kui esivanematel oleks olnud raha kooperatiivloss soetada ja poleks Pjotr joonud nii et maa must, poleks mind ega Valeriat siia ilma sündinud. Erilisi üksikasju vanemate minevikust ma ei tea, kõike, mida ma nüüd rääkisin, on Irka jao kaupa eri aastatel välja andnud. Emmekene ei salli mälestusi, kuldtaldrikutest ja ponidest laulab ta harva. Tavaliselt heietavad vanainimesed muinasjutte teemal „Lapsepõlv, teismeliseiga, noorus“, kuid mingisuguseid vanaemasid ja vanaisasid pole meil ealeski olnud. Irka oma vanemaid ei tundnud ja ega papski omasid kunagi meelde ei tuleta.“

Siis aga kostis esikust pikk uksekellahelin. Ksjuša jättis jutu katki, tormas ukse juurde ja avas selle. WC ust ta kinni ei pannud ja ma nägin korterisse sisenevat halli rätti mässitud vanamutti.

„Keda te soovite?“ küsis Ksjuša imestades.

„Kas Irina Koroljova elab siin?“ küsis mutt.

„Jah.“ Ksjuša noogutas.

„Ja kes teie talle olete?“ tundis kutsumata külaline huvi.

„Vanem tütar, Ksenia on mu nimi,“ vastas mu paariline.

„No tere, tütretütreke!“ teatas ootamatu külaline valjuhäälselt. „Lase sisse, kohe seletan sulle kõike.“

Ksjuša astus paar sammu tagasi. Vanamutt vingerdas nastikuna korterisse ja võttis taskust välja passi.

„Vaata, musike, ma olen Polina Sergejevna Koroljova, sisse kirjutatud Prudnoje linnas.“

Astusin esikusse ja ei suutnud uudishimu vaos hoida.

„Kus see selline linn on?“

„Mitte kaugel,“ vastas vanaema. „Kas jätategi mind ukselävele või pakute ehk mulle teed? Kohe räägin kõigest. Kus Irake on? Mu armas tütreke?“

Vastust ära ootamata astus Polina Sergejevna kööki ja kukkus halama:

„Siin ta on, mu veretilgake! Kaunitar!“

„Kes te olete?“ küsis laua taga istunud Irina jahmunult. „Kes see kerjusemutt on?“

„Pole kena lihase ema kohta nõndaviisi öelda,“ märkis Ksju õelalt.

„Kelle ema?“ ei mõistnud Irina.

„Sinu.“

„Ma olen lastekodus kasvanud,“ pomises korteri perenaine heitunult.

Polina Sergejevna laskus taburetile, ilma et talle oleks istet pakutud.

„Minu kallid, ärge mind hukka mõistke. Laske mul sõnakene lausuda. Kui Irakese sünnitasin, olin päris nooruke. Polnud mul elukohta, raha ega seaduslikku meest. Muidugi oli lapse soetamine hirmus lollus, kuid kui ma tüdrukut sünnitusmajas nägin, hakkasin kohe teda armastama! Meeletult!“

Irina hakkas nina nohistama.

Olin andnud enesele ausõna, et ei sekku jutuajamisse, kuid ei pidanud vastu:

„Meeletult. Väga täpne määratlus! Andsite vastsündinu lastekodusse ja unustasite.“

„Asjata ägestud,“ ütles Polina Sergejevna leebelt. „Kui ei tea, ära räägi. Kasvatasin Irakest kolm aastat, olin ise kõigest ilma, kuid siis sattusin vanglasse. Sugulasi polnud mul mingisuguseid, seepärast pandigi tütar lastekodusse.“

„Mismoodi – vanglasse?“ küsis Ksjuša jahmunult. „Mille pärast?“

Polina Sergejevna pani käed põlvedele kokku.

„Ma ei hakka valetama. Kellena saab töötada alaealine lollike, kellel on tütar?“

„Kojanaisena.“ Taas olin ma vaikimisvannet rikkunud. „Ettekandjana või liiklusummikus autojuhtidele reklaamlehtede jagajana.“

„Rumalpea.“ Vanamutt muigas. „Polegi enam kahekümneaastane, aga ajad jama. Möödunud sajand, nõukogude aeg, küla maantee ääres! Restoran! Reklaam! Võinuks veel soovitada mulle ooperis laulmist! Sellised elukutsed polnud meie jaoks, ma teenindasin autojuhte, et korterist välja ei visataks. Elasin üürimajas, aiamaa oli mul ka. Kui leidsin kliendi, tõin ta tuppa, kui ei leidnud, kastsin kurgipeenart.“

Irina näole ilmus kummaline ilme, ta kissitas silmi, avas suu, kuid Ksenia ütles itsitades:

„Siin ongi teile siidlinad ja kuldtaldrikud! Muide, mis ponisse puutub, see ei paistagi valena, emmeke ratsutas lapsepõlves neljajalgse loomaga, kuid ta ajas poni kitsega segi. Oi, ma ei suuda! Te olete prostituut?“

„Endine,“ täpsustas Polina Sergejevna. „Hiljem läksin linna, seal tapeti üks naisterahvas, süü aeti minu kaela, tema mees ja ämm seadsid asja nii, justkui mina oleksin naise ära mürgitanud, et lesele mehele saada. Mind pandi kinni pikkadeks aastateks. Kuid mina ei puutunud üldse asjasse! Nad tegid minust süüdlase, koduabiline oli neile abiks! Olin määratud aja täiega ära istunud ja kihutasin kohe lastekodusse, kuid tüdrukut seal enam ei olnud. Direktriss, kena naine, kuulas mu ära ja ütles: „Ära otsi tütart, ära riku ta ankeeti ära. Praegu on ta riigi eestkostel. Ta võeti väljaspool konkurssi tehnikumi, ka tööle saab ta soodustingimustel. Ja nüüd ilmud sina välja. Mis sellest saab? Ta muutub orvukesest kriminaalkurjategija tütreks. Milleks lapse elu rikkuda, mida sa talle anda suudad?“ Võtsin targa inimese nõu kuulda, läksin tehasesse tööle, sain elukutse, läksin mehele... ja ongi kõik!“

Hetke valitses ruumis vaikus, siis küsis Ksjuša:

„Miks te nüüd siia tulite? Meie oleme teile ju võõrad!“

„Abielus pole jumal mulle lapsi andnud,“ vastas Polina Sergejevna kurvalt. „Mees suri hiljaaegu, pole kedagi...“

„Kes klaasi vett ulataks,“ katkestas Ksenia. „Tore lugu küll! Leidis veevärgi kraani üles! Ägedasti välja mõeldud! Alguses käis käest kätte, siis tappis inimese, istus laagris, kui välja tuli, ei tahtnud tütre eest hoolitseda, ja nüüd! Tere, ma olen su ema! Mine õige sinna, kust sa tulid!“

„Ma mõistan,“ – külaline ei solvunud – „vähestele oleks selline asi meeldinud. Elasid omaette, elasid ja säh sulle! Kokkusaamine mantlihõlma varjus!“

Vaatasin imestusega naist, kes oli end Irina emaks nimetanud. Kokkusaamine mantlihõlma varjus? Imelik väljend, ma polnud sellist kunagi varem kuulnud.

Ja nüüd kisendas Irina:

„Ma teadsin, et nii läheb! Ma tundsin! Ootasin! Uskusin! Sa tulid tagasi!“ Ning langes Polinale kaela.

„Seda värki tuleb tähistada,“ hakkas seni vaikinud Pjotr askeldama, kappas kui saiga esikusse külmiku juurde. „Ämm, te ju joote viina?“

„Ei salli seda silma otsaski.“ Polina Sergejevna vangutas pead. „Parem kohvi.“

„Meil on nüüd vanaema!“ rõõmustas Lera. „Vau! Ksju! Super!“

Vaatasin külalist ega suutnud vaiki olla:

„Kui vana te olete?“

„Aga kes teie olete?“ esitas Polina oma küsimuse.

Otsustasin mitte laskuda üksikasjadesse.

„Ksjuša sõbranna, elan Koroljovide juures ajutiselt.“

„Kas tõesti üliõpilane?“ imestas vanamutt. „Te polegi enam noor.“

„Head suhted võivad siduda ka eri vanuses inimesi,“ vastasin naeratades. „Muide, mis vanusesse puutub. Te näete suurepärane välja, paistate sama vana kui tütar. Teid on raske vanaks nimetada.“

„Polegi vaja,“ pareeris Polina. „Sünnitasin Ira koolitüdrukuna. Sain vaevalt kolmteist täis.“

„Varakult,“ ütlesin ohkega.

Polina laiutas käsi.

„Nii juhtus. Üks mees vägistas mu. Ei taha meenutada.“

Ksenia pööras selja ja jooksis tuppa. Järgnesin talle.

„Paistab, et kõik on hulluks läinud! Rõõmustavad vanamuti ilmumise üle,“ hakkas mu paariline mind nähes pahameelt avaldama. „Kus vanamutt magama hakkab? Meie lutikapesas pole veel ühe välivoodi jaoks ruumi! Peaks ehk vanamammi akna taha riputama? Pistaks ta plastkotti ja riputaks, kukub vinge värk välja, ta saab ühtlasi ka värsket õhku hingata.“

Ksjuša taskus hakkas tinisema telefon.

„Keda soovite?“ küsis neiu tigedalt.

„Ksju, oled see sina?“ lausus bariton.

Telefon oli seatud väljuhääldile, ma kuulsin suurepäraselt, mida mees räägib.

„Jah,“ kostis Koroljova pisult imestunult.

„Tervitus! Kuidas läheb?“ tundis huvi tundmatu.

„Super!“

„Mida teed?“

„Otsustasin ilusalongi sisse astuda, teha maniküüri ja pediküüri,“ valetas Ksjuša uljalt.

„Lähme õhtul Pavlovisse.“

„Kuhu?!!“

„Pavlovisse,“ kordas vestluskaaslane. „Mul on kaks kutset.“

Ksjuša katkestas kohe vestluse.

„Idioodid!“

„Kes?“ küsisin mõistmatult. „Noormees oli kena, kutsus peole. Anna andeks, ma kuulasin tahtmatult pealt, sul oli valjuhääldi sees.“

„Mobiil on rikki läinud,“ kõmises Ksenia solvunult. „Nüüd kuuleb terve maailm mu kõnesid pealt. Valjuhääldit ei saa välja lülitada. Korjasin raha uue telefoni ostmiseks, aga ema virutas selle sisse ja kulutas nürimeelse lambi ostmiseks. See oli lollitamine. Keegi meie kursuselt teeb nalja. Arvavad, et ma jään uskuma, jooksen klubisse ja suudlen ust. Trääsa neile!“

„Hääl oli meeldiv,“ ütlesin naeratades. „Äkki oli tal tõsi taga?“

Ksenia puhkes naerma.

„Sa... see tähendab te...“

„Kui meist on ajutiselt saanud Siiami kaksikud, jätkem teietamine,“ tegin ettepaneku.

„Sa oled juba vana,“ siristas Ksjuša, „sa pole kokkusaamiskohtadega kursis. Pavlov on Moskva kõige ägedam klubi, iga plika meie kõrgkoolist kihutaks sinna gepardi kiirusel. Räägitakse, et loož Pavlovis maksab kümme tuhat eurot öö, seal puhkavad üksnes oligarhid.“

Ksjuša telefon helises taas, neiu torkas näpuga klahvi.

„Kas sa oled siis hõivatud?“ küsis tundmatu. „Anna andeks, ühendus katkes.“

„Kuule, mis su nimi on?“ ei pidanud Ksjuša vastu.

„Sa ei tundnud ära?“

„Ei.“

„Stepan.“

„Mis pagana Stepan?!“ ägestus Ksenia. „Ritka! Kas sina lollitad mind? Palusid frend’il Ksjuša üle irvitada?“

„Anna andeks, et ma kohe end ei esitlenud,“ ütles noormees kiiresti. „Stepan Rubtsov, me jõime eile koos kohvi.“

Ksjuša virutas telefoni Lera voodile ja sisistas:

„See on kindlalt Rita Korali väljamõeldis! Stepan Rubtsov on väga rikka ärimehe poeg, sõidab vinge välismaise autoga, tal on alati ümber parv blonde iludusi, firmahilbud seljas. Mis hea pärast peaks ta mulle helistama? Ehkki kohvi kohta on see tõsi. Eile pärast teist kahetunnist loengut läksin meie puhvetisse, ostsin klaasitäie laket, mida nimetatakse Americano, ja istusin plasttoolile. Ümberringi oli tühi, rahvale ei meeldi meie kõrgkooli söögikoht, seal käivad ainult need, kellel on rahaprobleemid. Rektor on käskinud kehtestada söögikohas „sotsiaalsed hinnad“, kuid ka söögi kvaliteet on seal sotsiaalne. Ma poleks mingi hinna eest sinna läinud, kuid käes on detsember, istusin loengul soojustamata akna juures, olin üdini läbi külmunud, rahakotis kõigest kakssada rubla, klaasitäis solki maksab sööklas viiskümmend, aga viisakasse kohta minekuks money pole. Neelasin seda solki, rõõmustades, et see on kuum, siis vaatasin kassa poole ja oleksin äärepealt joogi hingekõrisse tõmmanud. Seal seisis Stepan. Nagu ikka kaunis, teksased, särk, saapad – kõik kõige tuntumate firmade siltidega, käel kell, mis maksab korteri hinna, juuksed lõigatud ja seatud parimas salongis, pealegi lõhnas ta šiki parfüümi järele ja hoidis käes uhket krokodillinahast rahakotti. Kuid kassapidajale ta muljet ei avaldanud.

„Mida sa mulle siin topid?“ ütles too vihaselt.

„Krediitkaardi,“ vastas oligarhi poeg heitunult. „Visa-gold.“

„Pane sularaha,“ teatas eit.

„Mul pole seda,“ ütles Stepan. „Ma maksan kaardiga.“

„Mismoodi? Pean raha näppudega plastkaardilt maha kraapima?“ kiunus mutt. „On ikka juhmid! Anna kümnekas!“

„Ärge pahandage,“ palus Rubtsov. „Olen siin esimest korda, arvasin, et saan kaardiga maksta. Võtke siis kohv tagasi.“

„Sa ju jõid sellest klaasist!“

„Oh jaa, tõsi, andke andeks,“ ütles rikkast perest pärit Buratino süüdlaslikult, „rumalasti kukkus välja, võtsin automaatselt lonksu.“

„Ah ei taha maksta?“ küsis eit süngelt.

„Sularaha ei ole,“ piuksatas Rubtsov.

„Kohe kutsun turvamehed,“ ähvardas kassiir.

„Palun teid, pole vaja,“ anus Stepan. „Ma käin kähku sularaha-automaadi juures ja...“

„Tühjagi!“ ulgus puhvetipidaja. „Tean ma teid! Lomonossovid! Kohvi lürpisid? Lasksid tatti klaasi sisse? Maksa! Või tahad mentide juurde sattuda?“

„Mida teha?“ pomises Rubtsov. „Tahate, ma jätan kella pandiks?“

Oleksin peaaegu hirnuma hakanud. Jah, raske ja kole on finantsisti poja elu! Stepan oli valmis andma kross maksva kohvi eest kella, mis maksab sama palju kui kena kahetoaline korter.

„Ole hea,“ ütles Rubtsov ootamatult minu poole vaadates, „aita, palun, hädast välja? Sul on sularaha? Olen tobedasse olukorda sattunud.“

Mul olid taskus vaid mõned rublad, kuid mul oli häbi tunnistada, et mul raha ei ole.

Ulatasin hooletult talle rahatähe.

„Säh, võta viiekümnene.“

„Oi, suur tänu!“ rõõmustas noormees. „Mis sinu nimi on? Mina olen Stepan.“

„Ksjuša,“ vastasin.

Stepan andis kupüüri kassiirile, istus mu laua taha, võttis klaasist paar lonksu ja küsis õudusvärin hääles:

„Kuidas seda nimetatakse?“

„Kohviks,“ selgitasin.

„Tõsi või? Vinge,“ venitas meesiludus.

„Pole üldse mitte see, mis cappuccino Tretjakovkas,“ ühmasin.

Ära ainult arva, et olen sisse põiganud kuldse nooruse massilise kogunemise paika, ma lihtsalt tean selle restorani nime. Pealegi ei tahtnud ma, et Stepan mind kerjuseks peaks, seepärast ütlesin:

„Mul hakkas loengul külm, tahtsin saada lonksu kuuma jooki. Ma pole varem kunagi siin käinud. Nii kole koht. Miks sina siia tulid?“

„Mul hakkas ka külm,“ vastas Stepan nina nohistades. „Olen külmast lausa kange. Igor Lukjanov soovitas, et käigu ma puhvetis. Kuule, Ksjuša, ma pean sulle raha tagasi andma. Kas pole viga, kui teen seda pärast loengut? Ma ei jõua nüüd kohe raha-automaadi juurde jooksta.“

Mu rahakotti oli jäänud kaks kopikat. Kui võtta arvesse, et stipini on jäänud kaks nädalat, aga lisateenistust mul esialgu ei ole, oli poolesajane mulle eluliselt vajalik, kuid ma ei tahtnud Rubtsovi silmis vaesena paista.

„Oh, jäta!“ Lõin käega. „See ka mingi raha?“

„Iga kopikas võib vajalikuks osutuda,“ vaidles Stepan tõsiselt vastu.

„Tuleb välja, sa oled tüütu tüüp,“ ütlesin naerdes. „Välimuse järgi seda ei ütlekski.“

Koridorist kostis kellahelin, Rubtsov kargas püsti.

„Olgu, ma helistan sulle, tuled koos minuga kuhugi?“

„Tingimata,“ vastasin noogutades, mõistes suurepäraselt, et see on vaid viisakas fraas, Stepanil on, kellega koosviibimistel lõbutseda...“

Ksjuša vaatas kitsal diivanil lebava telefoni poole.

„Rubtsov on võla ammu unustanud, tema jaoks viiskümmend rubla polegi raha.“

„Aga äkki on see tõesti tema?“ oletasin. „Võimalik, et sa meeldisid talle.“

„Oh ei.“ Ksenia lõi käega.

„Miks?“ vaidlesin vastu. „Sa oled kena tüdruk.“

„Maitsetult riides, sõidan metrooga, ei kuulu nende plikade hulka, kelle järele Stepani taolised jooksevad,“ selgitas Ksjuša süngelt.

„Juhtub olema inimesi, kes ei pööra brändidele tähelepanu,“ jätkasin. „Räägi temaga normaalselt, nõustu kohtuma.“

Telefon helises taas.

„Anna andeks,“ lausus Ksjuša juba sootuks teisel toonil, „miskipärast on ühendus vilets, kogu aeg katkeb. Sa tulid mulle meelde.“

„Kuidas siis jääb?“ rõõmustas Stepan. „Või on Pavlovis liiga kärarikas?“

Ksjuša teeskles ükskõiksust.

„Noh... olgu, kui sa nii visa oled.“

„Super!“ hüüdis Stepan ilmselt rõõmustades. „Ma sõidan sulle kesköö paiku järele, Pavlov avatakse kell null-null, parem on varem kohal olla, ma tellisin meile looži, kas sobib?“

„Jah,“ nõustus mu paariline.

„Ütle aadress,“ käskis Rubtsov.

„Tead, kus asub Mon Palace?“ küsis neiu.

„Sihuke pirakas kullatud torniga pilvelõhkuja?“

„Jah. Oled seal käinud?“ küsis Ksjuša.

„Vahva. Ema sõbrannal Roza Lvovnal on korter Mon Palace’is.“

„Ei tunne sellist,“ vastas valevorst ruttu. „Seal on nii palju elanikke!“

„Polegi vaja temaga tuttavaks saada,“ ütles noormees. „Sain aru, saabun keskööl, ütle kood.“

„Mida?“

„Teie õue ei saa ju niisama sisse sõita, peab korteri koodi teadma, vastasel korral turvateenistus väravat ei ava.“

„Tead,“ ütles valetaja häält madaldades, „mu esivanemad on kiiksuga. Pole mõtet neile seletada, et olen ammu juba täiskasvanu. Nad ei luba mul rooli istuda! Kardavad, et sõidan end surnuks.“

„Minu ema, kui ma ei helista talle iga kahe tunni tagant, tõstab kohe politsei jalule,“ vastas Stepan naerdes. „Alguses sain vihaseks, siis aga harjusin ära.“

„Autoga sõita ma ei tohi,“ fantaseeris Koroljova, „metroos on isa meelest samuti ohtlik, taksosse istuda on keelatud, sellest, et juhuauto kinni püüda, ei saa juttugi olla. Lühidalt, pärast kella üheksat õhtul mind kuhugi välja ei lubata.“

„Vaeseke,“ ütles Rubtsov kaastundlikult.

„Kuid ma nii väga tahan väljas käia!“

„Ka mina põgenen esivanemate juurest salaja,“ tunnistas Stepan.

„Ütlen omadele, et sõidan ööseks vanaema juurde, aga ise tulen sinuga Pavlovisse.“

„Rumal lugu,“ ühmas Rubtsov, „nad helistavad su vanaemale ja saavad tõe teada.“

„Ei,“ vastas kavalpea naerdes. „Ma ju elan koos võõrasemaga, isa teise naisega. Ta on tore, kuid ei salli silmaotsaski minu ema, nad ei räägi omavahel ja ka isa ei suhtle endise naisega. Vanaema on mu lihase emme ema, taipad?“

„Justkui jah,“ vastas noormees.

Ksenia oli nüüd valedelainel.

„Vanaisa on akadeemik, ta tuleb mulle autoga järele, ise roolis. Isa ei vaata aknastki välja, et, jumal hoia selle eest, endine äi teda ei märkaks. Kui isa näeb, et võõrasse autosse istun...“

Hakkasin kätega vehkima. Ebaloogiliselt kukub välja: isa kas ei vaata aknast välja ega märka võõrast autot või jälgib tütart ja näeb seda autot. Kuid Stepan ei märganud ebaklappi.

„Selge,“ ütles ta. „Ma pargin tänaval.“

„Darja tuleb koos minuga,“ hüüdis Ksjuša.

„Olgu,“ nõustus Stepan. „Kutsun Miša kaasa, et su sõbrataril igav ei hakkaks.“

„Ta on vana,“ teatas Ksjuša itsitades.

Kuulasin neiu juttu vaikides. Huvitav, kuidas ta seletab oma sõprust iidsusest tolmuks pudeneva daamiga?

„Darja on minu dueña,“ põrutas Koroljova. „Vanemad palkasid ta, et ma ei käiks kuskil üksi. Aga ära muretse! Ta on igati omainimene, märkusi ei tee, istub eemal ja vaikib.“

„Ah soo,“ venitas noormees, kellele pealtvaataja olemasolu paistis olevat üldse mitte meeldiv üllatus.

„Tema vaarikaid maha ei talla,“ teatas Ksenia ja katkestas ühenduse.

„Mine üksi!“ palusin. „Unetu öö ei kuulu mu plaanide hulka.“

„Oled selle unustanud?“ küsis paariline, osutades käevõrule. „See salvestab iga sõna. Me peame kogu aeg koos olema.“

„Tõsi ta on,“ ütlesin ohates.

Ksenia tegi suured silmad.

„Please! Ma nii väga tahan minna Pavlovisse! See on ainus võimalus sinna sattuda. Pärast ma täidan sinu soovi. Me jõuame alati kokkuleppele. Anna mulle järele, mina annan sulle järele ja üksmeelse paari auhind kuulubki meile.“

„Hea küll,“ nõustusin. „Lähme Pavlovisse.“

Ksenia viskas telefoni käest, kiunatas ja tormas kapi juurde.

Kolmveerand kaksteist jõudsime Ksjušaga Mon Palace’i tara juurde. Vaikides, et käevõru ei salvestaks sõnagi, pistsin Ksjule pihku taksoraha.

Ronisime taksost välja ja jäime seisma sissepääsu lähedale. Mul oli lambanahksetes saabastes ja sulejopis soe, kuid mu kaaslane hakkas kohe hambaid plagistama.

Detsember oli käes, tõsi, pakast polnud, jalge all oli löga, kuid ikkagi oli külm. Eriti siis, kui seljas oli kunstnahast lühike seelik, õhuke pluus ja kunstkarusnahast jakk ning jalas õhukesed sukad ja vakstust säärsaapad.

„Kui Stepan peaks hilinema, muutud sa eskimo-jäätiseks,“ ütlesin.

„E-ei, m-mul on palav,“ vaidles Ksjuša vastu, ise värisedes.

Selja taga kuuldus autokummide sahin, ma vaatasin sinnapoole. Uhkest sedaanist väljus noormees ning küsis autoust avades:

„Kas ammu ootate?“

„Äsja tulime,“ vastas Ksjuša, vaevaliselt külmast tuimi huuli liigutades, ja puges kiiresti auto esiistmele.

„Andke andeks,“ hakkas Rubtsov end välja vabandama. „Läksin garaaži, kuid minu BMW ei käivitunud, tuli võtta ema auto, kuni ma võtmeid otsisin... Darja, ega muusika teid sega?“

„Üldse mitte,“ vastasin.

„Ütlesin ju, ta on super,“ hüüdis Ksjuša. „Meil on dueña’ga täielik vastastikune mõistmine.“

„Näed suurepärane välja,“ tegi Stepan talle komplimendi.

Ksjuša, kes oli üle tunni vannitoas veetnud, riietust valinud, juukseid lokkinud ja meikinud, ütles hooletult:

„Pidin midagi lihtsamat selga panema, muidu oleks ema küsinud, miks on vaja vanaema juurde minnes ennast ehtida!“

„Mulle ei meeldi, kui plikad panevad selga hilpe, mis maksavad miljoni,“ teatas äkki Stepan. „Olen nii palju seletanud emale ja õele, et kohatu on ringi jalutada lumeleopardist kasukas, aga nad ei kuula ja käivad ikka selliste mantlitega. See on loomade suhtes amoraalne ja julm. Te ei pahanda, et ma hiljaks jäin? Ksju, ma helistasin sulle, kuid telefon teatas, et abonent on kättesaamatu.“

Võtsin sulejope eest lahti. Noh, Ksjuša, sinu käik. Mina ju tean, et ta jättis telefoni tuppa, olles selle ka välja lülitanud. Minu imestunud pilku tabades paariline seletas:

„Ma ei saa seda rämpsu kaasa võtta. Nüüd on kõigil nutitelefonid, minul see nuppudega pask, mis on veel ka valjuhääldiga, mida pole võimalik välja lülitada. Kui Stepan seda imet näeb, ei jõua ta ära imestada. Rikkal tüdrukul ei saa sellist asja olla. Miks küll ei olnud mul õnne sündida tagasihoidlikus kolmekorruselises eramus Rubljovo-Uspenskoje maanteel? Miks pidi Sveta Samoilova saama endale ägedad vanemad? Mille poolest mina halvem olen?..“

„Pärast meie jutuajamist läksin juuksurisalongi pead pesema ja kaotasin telefoni ära,“ turtsatas Ksenia. „See oli juba viies poole aasta jooksul. Isale pole ma veel öelnud, teda vihastab mu hajameelsus.“

„Ta niikuinii saab teada,“ ütles Rubtsov pead vangutades. „Helistab sulle ja saab kohe aru.“

„Muidugi,“ teeskles luiskaja kurbust. „Rumal lugu, muidugi, käitun nagu jaanalind!“

Stepan pidurdas ostukeskuse juures.

„Läki!“

„Milleks?“

„Tule, tule!“ käskis noormees. „Darja, kas te tulete kaasa?“

Pugesin vaikides autost välja.

„Siia, vasakule, just! Super!“ kamandas Stepan ja lõpuks me jõudsime butiiki. „Näita, milline su telefon oli?“

Jälgisin sündmuste arengut huviga.

„See seal! Ainult valge,“ ütles Ksenia hooletult.

„Kuuled,“ käsutas Stepan müüjat, „anna meile too seal, kuid valge!“

Noormees leti taga haigutas.

„Tule homme!“

„Miks nii?“ ei mõistnud Rubtsov. „Meil on praegu vaja.“

„Paljugi mida kellelegi vaja on,“ hirnatas kaupmees. „Öö on, müügil on ainult vitriinis olev kaup.“

„Valget ei ole?”

„Laos on.“

„Mine, too siia!“

„Ladu on kinni.“

„Kus võtmed on?“

„Puuõõnsuses riiulil, seal, kus hundid uluvad,“ ütles müügimees ebaviisakalt.

Stepan punastas, mul läks tuju hapuks. Nüüd hakkab Rubtsov kaklema, müügimees kutsub politsei ja õhtu lõpeb nutuselt.

Kuid sündmused arenesid teisiti. Stepan manas näole laia naeratuse, võttis välja rahakoti, õngitses sellest välja rahatähed, näitas neid matsist müüjale ja ütles rahumeelselt:

„See ehk aitab sul võtmed üles leida?“

Noormees langetas laisalt pilgu rahale... Ma pole seni kunagi näinud inimese nii kiiret muutumist. Tüüp kargas toolilt püsti ja kukkus kummardama.

„Üks hetk, ma kohe, kiiresti, üks minut, ko...“

Kümme minutit hiljem oli Ksjuša sellise mobiiltelefoni omanik, millisest ta oli kartnud isegi unistada. Peale selle ilmus leti alt hõlpsasti meeldejääva numbriga SIM-kaart, mida ülbikust müügimees oli eriklientide jaoks alles hoidnud.

„Nüüd ei saa sa isa käest riielda,“ märkis Strepan rahulolevalt, meid autosse istuma pannes. „Ütled, et vahetasid numbrit, sest vana oli paljudele teada ja nende kõned olid sind ära tüüdanud. Darja, ega te reeda ju Ksjud?“

„Ei,“ vastasin naeratades.

Ksjuša oli kingitusest sedavõrd jahmunud, et unustas tänada.