Читать книгу Süütu - David Baldacci - Страница 10

Aeg oli käes. Palvevaibad võeti välja. Põlved vajusid põrandale ning kõikide pead pöördusid itta ja puudutasid laubaga maad. Suud avanesid, kostis tuttavaid häälutusi.

Meka asus nelja tuhande kilomeetri, umbes viie lennutunni kaugusel.

Palvevaipadel põlvitavate meeste meelest oli see palju lähemal.

Kui palvesõnad olid lausutud ja usukohustus täidetud, rulliti palvevaibad kokku ja pandi kõrvale. Ka Allah tõrjuti kaugemale, oma jüngrite mõtete kaugemasse soppi.

Söömiseks oli liiga vara. Joomiseks mitte.

Tangeris oli selleks sobivaid paiku. Olgu siis tegemist moslemitest täiskarsklastega või mitte.

Paarkümmend meest suundus ühte niisugusesse paika. Nad ei kõndinud piki tänavaid. Nad sõitsid neljast Hummerist koosnevas autokolonnis. Need Hummerid olid soomustatud Ühendriikide sõjaväestandardite järgi ning pidasid vastu kõikidele kuulidele ega kartnud enamasti ka raketitabamusi. Samamoodi nagu turismibussid, näisid needki masinad olevat siinsetel kitsastel tänavatel liiga suured. Ninamees sõitis kolmandas Hummeris, kus ta oli eest- ja tagantpoolt kaitstud.

Selle mehe nimi oli Khalid bin Talal. Ta oli Saudi prints. Kuninga nõbu. Ainuüksi selle suguluse tõttu austati teda peaaegu igas muhameedlaste ja kristlaste maailma nurgas.

Ta käis Tangeris harva. Täna oli ta tulnud äriasjades. Lahkuma pidi ta pärast südaööd erareaktiivlennukiga, mis maksis tublisti üle saja miljoni dollari. See sõna otseses mõttes igaüht vapustav summa moodustas vähem kui ühe protsendi tema netoväärtusest. Saudid olid üldiselt lääne ja eriti ameeriklaste lähiliitlased, vähemalt avalikkuse silmis. Stabiilne naftavool süvendas sõprust. Maailm liikus kiiresti ning mehed kõrberiigist, kus ei kasvanud suurt midagi, võisid endale lubada lennukit, mis maksis üheksakohalise summa.

Ent kõnealune Saudi prints ei olnud sõber. Ta vihkas Läänt. Üle kõige vihkas ta ameeriklasi. Oli ohtlik varjamatult astuda seni veel maailmas püsiva supervõimu vastu.

Talali kahtlustati Londoni ühest klubist röövitud nelja USA sõjaväelase piinamises ja mõrvas. Siiski ei saanud midagi tõestada ning prints ei kandnud mingit karistust. Samuti kahtlustati teda kahes riigis korraldatud kolme terrorirünnaku rahastamises. Rünnakute tagajärjel hukkus üle saja inimese, neist kümmekond ameeriklast. Taas ei suudetud midagi tõestada ning kättemaksu ei järgnenud.

Ent nende tegude tõttu sattus Talal lõpuks nimekirja. Tasu selle nimistus olemise eest oli kinnitanud kogu Saudi valitsus. Talal oli muutunud lihtsalt liiga tülikaks ja auahneks, et lasta tal edasi elada.

Isikud, kellega ta oli tulnud siia kohtuma, ei sallinud samuti läänt ega ameeriklasi. Neil ja Talalil oli palju ühist. Nemadki kujutlesid oma nägemustes maailma, mille teed ei juhatanud tähtede ja triipudega lipp. Seekordsel kogunemisel taheti arutada, kuidas rajada niisugune maailm. Koosolek oli sügavalt varjatud saladus.

Nad olid teinud vea ning see sügavalt varjatud saladus polnudki enam saladus.

Klubisse pääses metallukse kaudu, millel oli numbriklahvistik. Talali ihukaitseülem sisestas kümnekohalise koodi, mida muudeti iga päev. Viieteistkümne sentimeetri paksune uks lajatas hüdrosilindrite jõul nende selja taga kinni. Strateegilistesse kohtadesse olid paigaldatud kaitsekilbid. Ruum oli relvastatud valvurite piiramisrõngas. Igati tõhus kaitse neile vähestele, kes jaksasid seda endale lubada.

Prints ja tema kaaslased istusid kardina taha peidetud kõrgemal tiikpuust poodiumil, mida ümbritses piirdenöör. Printsi silmad vilasid lakkamatult, jälgides kõike enda ümber. Ta oli pääsenud kahest atentaadist, millest ühe korraldas tema nõbu ja teise keegi prantslane. Nõbu oli surnud ja Prantsusmaa osavaim palgamõrvar samuti.

Talal ei usaldanud kedagi. Ta teadis, et ameeriklasi ei tarvitse kaugelt otsida, nüüd kui nende prantslasest liitlane oli omadega põhja kõrbenud. Tema ihukaitsjad olid järeleproovitud, ustavad ja tihedasti kokkuhoidvad mehed, kes ei lasknud ühtki võõrast ligi. Tema siseringi lähedalgi polnud ainsat valget, musta ega hispaanlast. Ta oli relvastatud. Ta oli osav laskur. Ta kandis isegi siseruumides peegelpäikeseprille. Keegi ei näinud, kuhu ta vaatab. Pealegi olid neil erilised suurendusläätsed, millega nägi sedagi, mida paljas silm ei märganud. Ent tal polnud kuklas silmi.

Livrees kelner lähenes, kuid ta ei toonud jooke, vaid ainult salvrätte. Printsil olid oma pokaalid ja napsid kaasas. Ta ei kavatsenudki ennast mürgitada lasta. Ta valas oma Bombay Sapphire’i džinni ja lisas toonikut. Ta rüüpas, silmad vilasid ringi, teadvus osaliselt keskendunud eelseisvale kohtumisele. Ta oli kõikideks ootamatusteks valmis.

Ainult mitte eesnäärme suurenemiseks.

See tegi tüli, millega isegi tema rikkus ei tulnud toime. Ta ei saanud käskida, et keegi teine tema eest kuseks.

Ihukaitsjad hoolitsesid selle eest, et tualettruum oleks vaenlastest vaba, et seal poleks lõhkeaineid ning et sinna pääseks ainult ühest uksest. Abi pihustas valamut, klosetipotti ja kabiini bakteritõrje preparaadiga. Miljardäridest kuninglikud isikud enamasti ei kasuta pissuaari.

Talal sisenes puhastatud kabiini, sulges enda järel ukse ja pani selle taskurätti näppude vahel hoides riivi. Ta oli enne sisenemist pika rüü ära võtnud. Ta kandis eritellimusel õmmeldud ülikonda, mis maksis kümme tuhat Briti naela. Tal oli viiskümmend niisugust ülikonda ning ta ei mäletanud, kus kõik asuvad, sest oli jätnud need oma valdustesse maailma paljudes paikades. Ta polnud isegi noormehena reisinud liinilennukitega. Igas majas oli tal oma teenijate meeskond. Hotellides peatumisel üüris ta korraga terve korruse, et ei peaks sisenedes ennast lihtinimeste nägemisega alandama. Ta liikus kõikjal kas autokolonnis või kopteriga. Nii rikkad inimesed nagu tema ei konutanud liiklusummikutes. Ta elas kujuteldamatus rafineeritud luksuses. Ja ta pidas seda igati sobivaks, sest enda meelest erines ta teistest inimolenditest.

Ma olen parem. Palju parem.

Sellegipoolest pidi ta oma püksiaugu ise lahti sikutama nagu iga mees, olgu too rikas või vaene. Ta silmitses kabiiniseina enda ees, mis oli kaetud rõvedate joonistuste ja sõnadega. Just lääne mõju põhjustas kõike seda, selles oli ta veendunud. Selles maailmas tohtisid naised autot juhtida, töötada väljaspool kodu ja rõivastuda hoorade moodi. See laostas maailma. Isegi tema enda riigis räägiti juba, et naised tohivad hääletada ja teha muudki, mis pidanuks olema ainult meeste pärusmaa. Kuningas oli arust ära; veelgi hullem, ta oli lääne hüpiknukk.

Ta vajutas kingatallaga loputuskasti hoovale, vedas püksiluku kinni ja tõmbas ukseriivi eest. Käsi pestes silmitses ta oma peegeldust. Talle vaatas vastu viiekümneaastane mees, kel oli hall habe ja kogukas vats. Tema varandus ületas kaheteistkümne miljardi dollari piiri, mis seadis ta ajakirja Forbes järgi maailmas rikkuselt kuuekümne esimesele kohale. Ta oli võtnud naftaraha ja mahutanud selle paljudesse tulusatesse tehingutesse, kasutades oma äriosavust ja rahvusvahelisi sidemeid. Ta paiknes kuskil venelasest oligarhi, kes oli Nõukogude Liidu lagunemise järel gangsteritaktikat kasutades sõna otseses mõttes peaaegu muidu napsanud riigivara, ja pisut üle kahekümnese tehnokuninga vahel, kelle firma polnud veel kümmet sentigi kasumit teeninud.

Ta väljus tualettruumist ja sammus tagasi laua juurde, ihukaitsjad kindlas rombikujulises rivistuses tema ümber. Ta jäljendas Ameerika Ühendriikide salateenistuse taktikat. Reisidel saatis teda isiklik arst nagu USA presidentigi. Miks mitte jäljendada kõige tugevamaid, mõtles ta.

Enda meelest oligi ta sama tähtis nagu USA president. Tegelikult tahtnuks ta astuda tema asemele vaba maailma de facto juhina. Ehkki see tema juhitav maailm poleks sugugi nii vaba, alates naistest.

Napsid lõpetatud, siirdusid nad õhtusöögile restorani, mis oli ainult nende jaoks reserveeritud, et prints saaks rahus süüa, kartmata võõraste sekkumist. Pärast seda pani ta jälle rüü selga ja sõitis tagasi oma reaktiivlennuki juurde, mis paiknes linnalähedase eralennukite parkla turvatud angaaris. Hummerid sõitsid avatud angaariväravast sisse ja peatusid suure reaktiivlennuki juures. Kui enamik lennukeid oli värvitud valgeks, siis see oli üleni must. Just see värvus meeldis printsile. Tema arvates oli see mehelik ja vägev ning kätkes endas käegakatsutavat ohuelementi.

Nagu tema isegi.

Angaarivärav sulgus, enne kui ta Hummerist väljus.

Ainuski optilise sihikuga vintpüssiga varustatud laskur ei näe paokil väravapoolte vahel sihtmärki.

Ta astus trepist üles, puhkides kõrgemale jõudes üha tugevamalt.

Angaarivärav avatakse uuesti alles siis, kui lennuk suundub stardirajale.

Nõupidamine toimub seisvas lennukis. See kestab ühe tunni. Prints kontrollib toimuvat.

Ta oli harjunud kõike valitsema.

Sellest harjumusest tuli tal peagi võõrduda.