Читать книгу Süütu - David Baldacci - Страница 11

Lennukitrepi jalamil valvas kaks ihukaitsjat. Ülejäänud turvajad viibisid lennukis, ümbritsedes rünnaku oletatavat sihtmärki. Uks oli kinni ja lukustatud. Lennuk oli nagu varakamber. Väga kallis varakamber. Ainult et sellelgi olid oma nõrgad kohad nagu igal varakambril.

Prints istus salongi põhiosas kõige tähtsamal kohal laua ääres. Interjöör oli täielikult tema enda kujundatud. Lennukisse oli paigutatud ligi 750 ruutmeetrit marmorit ja eksootilisi puitpaneele, idamaa vaipu ning juba ammu surnud kuulsate kunstnike hurmavaid maale ja skulptuure, mida ta sai kaheteistkümne kilomeetri kõrgusel kiirusega kaheksasada kilomeetrit tunnis kihutades imetleda. Talal oli mees, kes kulutas oma raha, nautides nõnda rikkust.

Ta pilk libises meestele laua ääres. Neid oli kaks. Üks venelane, teine palestiinlane. Kummaline kooslus, kuid see huvitas printsi.

Nad olid lubanud õige hinna eest teha midagi, mida sõna otseses mõttes igaüks, prints kaasa arvatud, oleks pidanud võimatuks.

Prints köhatas. “Kas tulete tõepoolest sellega toime?” Tema hääletoon tunnistas sügavat umbusku.

Venelane, turske täishabemega kiilaspäine mees, kes jättis millegipärast vanka-vstanka ehk uppmehikese mulje, noogutas aeglaselt, kuid kindlalt.

“Mind huvitab, kuidas see on võimalik, sest mulle on öeldud, nagu oleks isegi proovimine absoluutselt mõttetu,” ütles prints.

“Ahela tugevuse määrab selle kõige nõrgem lüli.” Seda ütles palestiinlane. Ta oli väike mees, kuid veelgi lopsakama habemega kui venelane. Nad sarnanesid puksiiri ja lahingulaevaga, kuid oli selge, et pisem oli nende partnerluses juhtkohal.

“Ja mis on see nõrgim lüli?”

“Üks isik. Aga see isik seisab teie soovitu kõrval. See isik kuulub meile.”

“Ma ei taipa, kuidas see on võimalik,” ütles prints.

“Jutt pole lihtsalt võimalusest. See on fakt.”

“Kui see ongi nõnda, siis kuidas ta pääseb relvade juurde?”

“Mainitud isiku töö võimaldab juurdepääsu vajalikule relvale.”

“Kuidas te saite niisuguse isiku?”

“Üksikasjad pole olulised.”

“Mulle on see oluline. See inimene peab olema valmis surema. Muud võimalust pole.”

Palestiinlane noogutas. “See tingimus on vastuvõetav.”

“Miks? Läänlased ei tee seda.”

“Ma ei öelnud, et see isik on läänlane.”

“Nuhk?”

“Tema ettevalmistamiseks on kulunud aastakümneid.”

“Miks?”

“Miks üldse keegi meist midagi teeb? Me usume teatud ideedesse. Ja me peame tegutsema oma uskumuste realiseerimise nimel.”

Prints vajus vastu toolileeni. Tundus, et ta on huvitatud. Palestiinlane jätkas: “Plaanid on paigas. Kindlasti mõistate, et millegi niisuguse korraldamiseks vajatakse suuri summasid. Suurem osa pärast. Meie isikul pole praegu midagi karta. Kuid see võib peagi muutuda. Kõikjal leidub silmi ja kõrvu. Mida kauem me ootame, seda suuremaks saab võimalus, et missioon nurjub enne, kui see jõuab edukalt alata.”

Prints libistas sõrmedega üle nikerdatud laua ja vaatas aknast välja. Aknad olid eriti suured, sest talle meeldis kõrgelt avanev vaade.

Eelhelikiirusega kuul tabas teda täpselt keset laupa ja purustas aju. Ta varises nahktoolile ja libises sealt aeglaselt põrandale. Aju hallaine, veri, luukillud ja koeräbalad määrisid lennuki äsjase kauni interjööri.

Venelane kargas püsti, kuid tal polnud relva. See oli uksel ära võetud. Palestiinlane istus lihtsalt tardunult paigal.

Ihukaitsjad toibusid jahmatusest. Üks osutas purustatud lennukiaknale. “Välja!”

Nad tormasid ukse poole.

Kaks valvurit lennuki juures olid juba haaranud relva ja tulistasid sinnapoole, kust oli tulnud saatuslik lask.

Kuulid plaksatasid Robie peidiku ümber. Ta sihtis ja tulistas vastu. Esimene valvur kukkus, kuul peas. Teine varises kokku mõni hetk hiljem, süda kuulist läbistatud.

Robie suunas oma kõrgelt positsioonilt püssitoru lennukiuksele. Ta tulistas viis kuuli selle keskele, rikkudes avamismehhanismi. Ta pöördus ja laskis puruks piloodikabiini akna ning ühtaegu juhtimismehhanismid. Suur lind jääb mõneks ajaks maapinnale. Ülesande täitmist võimaldas asjaolu, et kuulikindel soomus oli lennukitele paigutamiseks liiga paks ja raske. Niisiis oli see lihtsalt sada miljonit dollarit maksev varakamber väga suure Achilleuse kannaga.

Ta oli sihtmärgi tapnud.

Jäi kõige raskem osa.

Lahkumine.

Ta kiirustas tasakaalu hoides piki kandetala, kuni jõudis angaari kaugemas otsas seinani. Ta lükkas akna lahti, kinnitas trossi hoiderõnga külge, mille oli eelmisel ööl kohale kruvinud, ja laskus jalgadega vastu seina tõugates hoogsalt alla. Ta tallad puudutasid asfalti ning juba jooksis ta ida poole, eemaldudes angaarist ja surnud printsist. Ta ronis üle aia ja hüppas teiselt poolt alla. Selja tagant kostis hüüdeid. Valguskiired läbistasid pimedust. Teda tulistati, kuulid lendasid kaugelt mööda. Ta teadis, et nõnda ei jää kauaks.

Auto kihutas lähemale. Ta heitis varustuse tagaistmele ja hüppas sisse. Sõiduk võttis paigast veel enne seda, kui ta jõudis ukse kinni tõmmata. Robie ei vaadanud autojuhti ning too tedagi mitte. Auto sõitis kõigest mõne kilomeetri kaugusele Tangeri äärelinna ja peatus siis. Robie lipsas välja, eemaldus põiktänavat pidi, sammus veel sada viiskümmend meetrit ja sisenes väikesse hoovi. Seal seisis sinine Fiat. Ta vajus juhiistmele, haaras päikesevarju tagant võtmed ja käivitas mootori. Ta andis gaasi ja sõitis hoovist välja. Viis minutit hiljem lähenes ta Tangeri südalinnale. Ta sõitis sealt läbi sadamasse ja peatas auto parklas. Ta tõstis tagaluugi üles ning võttis pakiruumist väikese koti, milles olid rõivad ja muud tarvilikud esemed, ka reisidokumendid ja kohalik raha.

Ta ei suundunud kiirparvlaevale, millega oli saabunud Hispaaniast, vaid läks hoopis Tangerist Barcelonasse suunduvale aeglasele laevale. Barcelonast Tangeri tulekuks oli sel kulunud kakskümmend neli tundi, tagasisõit pidi kestma veel kolm tundi kauem.

Tema tööandja oli ostnud kolme inimese perekonnakajuti pileti, mitte lihtsalt istekoha. Ta sisenes kajutisse, pani koti ära ja heitis koikule. Mõni minut hiljem libises parvlaev sadamast välja.

Robie taipas loogikat. Keegi ei oskaks arvata, et palgamõrvar põgeneb laevaga, millel kulub sihtkohta jõudmiseks terve ööpäev. Kontrollitakse lennujaamu, kiirlaevu, maanteid ja raudteejaamu. Mitte aga vana loksuvat küna, millel kulub Vahemerel mõnesaja kilomeetri läbimiseks kakskümmend seitse tundi. Tegelikult saabub ta alles kahe päeva pärast, sest südaöö hakkas kätte jõudma.

Robiel oli olnud kaugjälgimisseade, millega ta kuulis lennukis viibinud printsi ja kahe ülejäänud mehe kõnelust. Pääs relvade juurde. Aastakümneid kestnud ettevalmistus. Suured summad hiljem. Seda tuleb jälgida. Ent see polnud enam tema töö. Tema oli oma ülesande täitnud. Ta esitab ettekande ja teised jätkavad. Ta oli kindel, et isegi Saudi kuninglik perekond hingab kergendatult, kuuldes ühe oma musta lamba kõrvaldamisest. Nende ametlik avaldus taunib niisugust vägivallaakti. Nad nõuavad põhjalikku juurdlust. Nad teesklevad, marutsevad ja halisevad. Vahetatakse jõulisi diplomaatilisi noote. Ent omavahel olles öeldakse tapja terviseks tooste. Teisisõnu, nad kiidavad ameeriklasi.

See oli olnud puhtalt sooritatud operatsioon. Robie oli saanud printsi sihikuristile juba hetkel, kui too sportmaasturist väljus. Ta võinuks ta juba siis kõrvaldada, kuid soovis siiski oodata, kuni prints jõuab koos ihukaitsjatega lennukisse. Kui nood jäävad lennukisalongis lõksu, siis on tal põgenemiseks rohkem aega. Ta oli kaotanud lennukisse sisenenud printsi umbes pooleks minutiks silmist, kuid märkas seejärel taas, kui too piki vahekäiku sammus ja laua äärde istus.

Robie oli sihtinud Talali pähe, ehkki see nõudis suuremat lasketäpsust, sest talle hakkas teleskoopsihikus midagi silma. Kui prints toolil ettepoole kummardus, nägi Robi tema rüü all kinnitusrihmu. Talal kandis kuulivesti. Kellelgi ei ole peas kuulivesti.

Robie oli veetnud kolm päeva ja ööd oma elust kõrgel varitsedes, kus ta kusi purki ja sõi energiabatoone, oodates sihtmärki hoones, mis pidi usutavasti olema kindlalt suletud ja täiesti ohutu paik.

Nüüd oli prints surnud.

Talali plaanid surevad koos temaga.

Will Robie pani silmad kinni ja uinus, kui parvlaev leebelt õõtsudes aegamisi üle Vahemere vaikse vee rühkis.