Читать книгу Hävitatud - David Cronenberg - Страница 2

NAOMI OLI ARVUTIEKRAANIL. Või täpsemalt öeldes Quick Time’i akna ekraanil, Célestine ja Aristide Arosteguy väikeses ja armetus, õpetlasliku auraga korteris. Ka Naomi oli seal, istus nende vastas, kui nad külg külje kõrval Burgundia tekstiili või velvetiga kaetud vanal kušetil istusid ja kaameraväliselt ühe intervjueerijaga vestlesid. Valged plastkuularid kõrvades, oli ka Naomi niiviisi akustilises mõttes Arosteguy’de kodus. Ta tajus ruumi sügavust ning tunnetas õelikult-vennalikult klappiva paari sensuaalsete nägudega tarkade peade kolmedimensioonilisust. Ta haistis nende selja taga raamaturiiuleid ummistavate raamatute lõhna, tajus pöörast vaimset hasarti nendest hoovamas. Kaadris oli kõik fookuses – seda teevad video, väikesed CCD- või CMOS-sensorid, meediumi olemus, mõtles Naomi – ja nii võimendusidki toa sügavus, raamatud ja näod.

Célestine rääkis, Gauloise’i sigarett käes põlemas. Tema sõrmeküüned olid lakitud lillakaspunaseks – või hoopis mustaks, sest ekraan kaldub kõike fuksiinpunaseks muutma – ja ta juuksed olid sätitud kunstipärasesse sasikrunni, millest mõni lokkis kihar kaela peale keerdus. „Nojah, kui enam ihasid ei ole, siis oledki surnud. Ihalus ka mõne toote, tarbeeseme järele on parem kui iha puudumine üldse. Näiteks piisab ihast kaamera, ka mõne odava labase kaamera järele, et surma eemal hoida.” Jumalakartmatu naeratusega imesid need huuled sigaretti. „Muidugi, kui see iha on tõeline.” Kassilikule suitsu väljahingamisele järgnes itsitus.

Kuuekümne kahe aastane Célestine oli kuuekümne kahe aastase Euroopa intellektuaali, mitte mõne Ameerika Kesk-Lääne ostukeskuse kammija versioon. Naomit hämmastas Célestine’i mahlakus, tema stiilitunnetus ja dramaatilisus, see, kuidas naise ehete liikumine ja iseteadvalt sundimatu poos kušetil ühte sulasid. Naomi polnud kunagi varem Célestine’i rääkimas kuulnud – alles nüüd olid mõned intervjuud hakanud netti imbuma, loomulikult mõrva pärast. Célestine’i hääl oli kähe ja sensuaalne, tema inglise keel enesekindel ja mänglev, ent samas tapvalt täpne. Surnud naine kohutas Naomit.

Célestine pöördus loiult Aristide’i poole. Tema suust ja ninast keerlev suits suundus mehe suunas, nagu antaks edasi hõljuvat teatepulka. Mees hingas enne jutu alustamist, tõmmates suitsu alla, ning jätkas siis naise mõtet. „Isegi kui sa seda kätte ei saa, või kui saad, seda ei kasuta. Nii kaua kuni sa seda ihaldad. Seda võib näha imikute juures. Nende iha on raevukas.” Neid sõnu lausudes hakkas ta silitama lipsu, mis oli torgatud elegantse V-kaelusega kašmiirsviitri alla. Ta oleks nagu üht raevukalt nutvat imikut hellitanud ja see liigutus paistis selgitavat ka õndsat naeratust, mis ta nägu valgustas.

Célestine vaatas teda hetke, oodates, et see hellitamine lõpeks, enne kui nähtamatu intervjueerija poole pöördus. „Sellepärast me väidamegi, et tänapäeva ainus autentne kirjandus on ostja kasutamisjuhend.” Käänates end kaamera poole ja paljastades ihaldusväärse tedretähnilise dekoltee, kobas Célestine midagi kaamera vaateväljast väljaspool ja langes seejärel tagasi istuma, väike valge raamatuke sigaretti hoidvas käes. Ta sirvis lehti, lühinägelikud silmad teksti lähedal – või nuusutas kas paberit või tinti? –, kuni leidis otsitava lehekülje ja hakkas lugema. „Automaatne välkvalgusti ilma punasilmsuse tõrjeta. Kasutage seda režiimi, kui te ei pildista inimesi või kui tahategi ilma punasilmsust tõrjuva funktsioonita pildistada.” Ta naeris kõrgendatud häälel kähedat naeru ja kordas, seekord veel suurema dramaatilisusega: „Kasutage seda režiimi, kui te ei pildista inimesi.” Pearaputus, nüüd silmad kinni, et nende sõnade tähendust põhjalikult tunnetada. „Milline möödunud sajandi autor oleks loonud midagi veel provotseerivamat ja pikantsemat?”

Arosteguy’dega aken kahanes pöidlaküüne suuruseks ja liikus uudistesaate akna alumisse vasakusse nurka. Tibatillukesed Arosteguy’d olid endiselt väga sundimatud ja jutukad, võttes teineteiselt jutujärge üle nagu kogenud käsipallimängijad, ent Naomi ei kuulnud enam, millest nad rääkisid. Selle asemel kuulis ta hoopis diktori ülemäära tõsiseid sõnu peaaknas. „Just sellest kuulsa Pariisi Sorbonne’i ülikooli lähedal asuvast Célestine ja Aristide Arosteguy korterist leitigi tapetud naise õõvastavad jäänused, mis hilisema tuvastamise põhjal osutusid Célestine Arosteguy kehaosadeks.” Väikeses aknas suumis kaamera meeldivalt vestlevat Aristide’i. „Tema abikaasat, tunnustatud Prantsuse filosoofi ja kirjanikku Aristide Arosteguy’d ei suudetud leida ega ülekuulamisele tuua.” Jõhkralt järsu stseenivahetuse käigus Aristide kadus ja tema asemele ilmusid ekraanile korteri tillukesest köögist ilmselt öösel nutitelefoni tugeva eestvalgustusega tehtud kontrastsed pildid. Kohe varsti olid need ekraanil täissuuruses ja diktori aken tõmbus ülemisse paremasse nurka.

Politsei kriminalistid, kes kandsid musti kirurgikindaid, võtsid külmkapist välja külmunud plastkotte, pildistasid pliidil olevaid nõgiseid potte ja praepanne, sorteerisid taldrikuid ja söögiriistu. Miniatuurne diktor jätkas. „Anonüümseks jääda soovivad allikad on meile öelnud, et leidub tõendeid, mis viitavad sellele, et Célestine’i kehaosad küpsetati tema enda pliidil ja söödi ära.”

Üldplaani kerkis esinduslik munitsipaalhoone, alltiitriga „Préfecture de police, Paris”1. „Politseiprefekt Auguste Vernier’l on Arosteguy võimaliku maalt põgenemise kohta öelda järgnevat.” Pilt läks üle intervjuule kummaliselt delikaatse, prillidega politseiprefektiga, kes esines suures, ajakirjanikke puupüsti täis saalis. Tema prantsuse keele tundeküllane rõhuline hääldus haihtus kiiresti ja asendus kähiseva, vähem osavõtliku ameerikaliku hääldusega. „Härra on rahvuslik aare. Seda oli ka proua Célestine Moreau. Nemad kaks, filosoofidest abielupaar, olid Prantsusmaa esinduspaar. Tema surm on rahvuslik katastroof.” Pilt läks käratsevate ajakirjanike summale, kes karjusid küsimusi, kaamerad ja salvestusaparaadid üleval. Seejärel läks pilt jälle tagasi prefektile. „Aristide Arosteguy läks kolm päeva enne tema naise säilmete leidmist loengutuurile Aasiasse. Meil ei ole hetkel mõjuvat põhjust teda selles kuriteos kahtlusaluseks pidada, aga loomulikult jäävad küsimused alles. Seegi on tõsi, et me ei tea täpselt, kus Arosteguy praegu viibib. Me otsime teda.”

Kääksatav pagasiliini käivitussignaal kiskus Naomi Préfecture de police’i juurest tagasi Charles de Gaulle’i lennujaama pagasi kättesaamise piirkonda. Kui pagasiliin jõnksudes tööle hakkas, trügis ootav reisijatemurd ettepoole. Keegi müksas Naomi sülearvutit, see libises mööda tema jalga allapoole, tõmmates kuularid kõrvast välja. Naomi oli istunud pagasiliini ääre peal ja oli selle eest lõivu pidanud maksma. Nüüd õnnestus tal oma armastatud MacBook Air päästa üksnes mõlema jala varbaid üles tõstes ja tossudega sülearvuti kinni püüdes. Arosteguy reportaaž jätkus häirimatult oma aknas, aga Naomi klõpsas Airi kinni ja pani Arosteguy’d antud hetkeks uinumisrežiimile.

NATHANI I-PHONE HELISES ja ta teadis juba helinast, Aafrika puukonna krooksumisest, mida Naomi oli miskipärast erootiliseks pidanud ja meiliga talle saatnud, et see on tema. Nathan kükitas Molnári haigla tagumise koridori niiskel krobelisel betoonpõrandal, tuhnides enda ees olevas kaamerakotis, otsides üht asja, kahtlustades, et Naomi on selle ära võtnud. Seetõttu oli igati loogiline, et naine talle just sel hetkel helistas, sest tema sensitiivne radar funktsioneeris oma tavalisel veidral moel. Nathan tuhnis ühe käega kotis edasi, teise käe pöidlaga telefoni käsitsedes. „Tere, Naomi. Kus sa oled?”

„Ma olen lõpuks Pariisis. Olen taksos ja sõidan Crilloni poole. Kus sina oled?”

„Ma olen Budapestis, Molnári haigla lägases koridoris ja otsin kaamerakotist seda 105mm makroobjektiivi, mille ma endale Frankfurdi lennujaamast ostsin.”

Järgnes peaaegu olematu paus ja Nathan teadis, et sel ei olnud mingit pistmist Naomi võimaliku süütundega makroobjektiivi pärast, vaid pigem oli asi selles, et naine kirjutas oma BlackBerryl kellelegi sõnumit, ise samal ajal temaga rääkides. Ühe parandamatu multitegija absoluutse tähelepanu saavutamine oli harv nähtus. Ja imekombel ei vajutanud naine kunagi valele klahvile ega katkestanud kogemata sidet. Kuidas ta seda tegi? „Hm … sa ei leiagi seda oma kaamerakotist, sest see on minu kaameras.

Ma laenasin selle sinult Milanos, mäletad? Sa olid kindel, et sul ei lähe seda vaja.”

Nathan hingas sügavasti sisse ja needis hetke, kui oli rääkinud Naomile augu pähe, et see oma Canoni Nikoni vastu vahetaks, sest siis saaksid nad oma seadmed ühendada. Kirg brändide vastu liitis veidrike paare nagu liim. Milline viga! Ta oli lõpetanud kotis tuhlamise. „Nojah, nii ma arvasingi. Ma lihtsalt lootsin, et olin seda laenamist ette kujutanud. Ma näen sageli unes, kuidas ma sulle oma asju annan.”

Naomi turtsatas. „Kas see tõesti sunnib sind asja katki jätma, kui korraga avastasid, et sul on makroobjektiivi vaja?”

„Ma hakkan üht operatsiooni filmima. Ma ei näinud uneski, et nad mu siia sisse lasevad, aga nad on lausa sillas, et ma kõike dokumenteerin. Ma tahtsin makroobjektiivi oma varukaamera jaoks. Ma olen kindel, Ungari meditsiinipersonal on nii pentsik, et nende suures plaanis võtmine tasub end ülimalt ära. Võib-olla mitte otseselt artikli jaoks, aga viidete jaoks küll. Meie arhiivi jaoks.”

Multitegija tegi pausi, vestlusrütmi suvaline hälbimine ajas Nathani hulluks. Aga see oli ju Naomi, järelikult tuli see alla neelata. „Vabandust, kes seda teadis.”

„Pole tähtis. Ma olen kindel, et sina vajad seda rohkem kui mina.”

„Mina vajan alati rohkem kui sina. Ma kannatan väga suure puuduse all. Ma tahtsin makroobjektiivi portreede tegemiseks. Ma korraldasin põrandaalused kohtumised paari Prantsuse politseitüübiga. Ma tõepoolest tahan iga nende näo poori näha.”

Nathan vajus koridori niiske seina vastu. Ta on niisiis sunnitud kasutama 24–70mm objektiivi oma põhikaameraga Nikon D3. Kui lähedalt aga suudab see fokuseerida? Ilmselt käib küll. Elu Naomiga õpetas leidlik olema. „Kuule, kullake, ma olen üllatunud, et sa tahad oma käsi tõeliste inimestega määrida. Mis sinu netist otsitud allikatega siis juhtus? Mis juhtus mugava virtuaalse ajakirjandusega, mille puhul ei pea pidžaamast väljagi tulema? Sa ei peakski Pariisis olema. Sa võiksid kus tahes olla.”

„Kui ma võiksin kus tahes olla, siis ma oleksin Pariisis.”

„Kuule, kas sa ütlesid Crillonis? Kas sa peatud seal või kohtud seal kellegagi?”

„Nii üht kui teist.”

„Kas see pole hullult kallis?”

„Mul on üks salajane kontakt. See ei maksa mulle un seul sou.2”

Otsekohe andsid Nathani armukadedusepidurid vanal tuttaval moel järele. Mitte et Naomi salakontaktid oleksid alati mehed olnud, aga suvalise esinemise tõttu olid need ähvardavad, ohtlikud. Kui sa tahtsid naist tema pidevalt vingerdavas sotsiaalvõrgustikus jälitada, siis pidid järjekindlalt rakendama eriti keerulisi fraktaalkaardistusprogramme.

„Noh, minu arvates on see hea,” ütles Nathan, kusjuures entusiasmi puudumine oli mõeldud naisele hoiatuseks.

„Jah, see on suurepärane,” ütles Naomi seda mitte märgates.

Lömmis metalluks kaugel koridori lõpus avanes ja tagant langeva valguse paistel viipas üks operatsiooniks riietunud mehekuju Nathanit. „Tulge ja pange end nüüd riidesse, härra. Doktor Molnár ootab teid.”

Nathan noogutas ja tõstis kinnituseks käe. Mees rehmas kiirustades käega ja kadus, sulgedes enda järel ukse.

„Noh, hüva, vähk kutsub. Pean minema. Räägi vähem kui kahe sekundiga, mis toimub.”

Veel üks häiriv multitegija paus – või oli see mõeldud mõtete kogumiseks – ning seejärel lausus Naomi: „Mahlakas Prantsuse filosoofiline seksuaalkuritegu, mõrva, enesetapu ja kannibalismi segu. Aga sinul?”

„Ikka see vastuoluline Ungari rinnavähi ravimise lugu, mis on seotud radioaktiivse implantaadiga. Ma jumaldan sind.”

„Je t’adore aussi.3 Helista mulle. Aidaa.”

„Aidaa.” Nathan pani telefoni kinni ja vangutas pead. Lukustage mind siia rõskesse koridori ja ärge mind kunagi siit leidke. Just nii see käiski. Alati hetk metsikut sisemist vastuseisu, hirmu enne asja läbitegemist, põlgust selle vastu, mida tuli teha, riski ja ebaõnnestumist, millele tuli vastu minna. Aga vähk kutsus, tema hääl sundis.

VÄIKESES, AGA LUKSUSLIKUS Crilloni hotelli katusekambris sirutas Naomi end nikerdatud kanapeel kitsa klaasukse ees, mis avanes uksemati suurusele rõdule. Sellelt rõdult oli ta juba pildistanud siseõue, tuvide eemalepeletamiseks pandud linnuvõrgu peeneid traate pea kohal, pöörates erilist tähelepanu kõdunemise nüanssidele, comme d’habitude4. Polnud oluline, kui luksulik oli Pariisi hotell, alati võis kindel olla, et aja jäljed üllatavad sind oma imelise tekstuuriga. Nüüd oli ta pugenud BlackBerry, kaamerate, iPadi, laserplaatide, nutitelefoni SD-kaartide, objektiivide, salvrätikupakkide, kottide, sulepeade, markerite, minimaalsete jumestusvahendite, kohvipäradega tasside ja mahlajälgedega klaaside, igat sorti ja suurust patareide, kahe sülearvuti, massiivse värvitud alumiiniumist Nagra Kudelski digitaalse audiosalvestusseadme, märkmikkude, kalendrite ja ajakirjade vahele oma tavapärasesse pessa, mida hoidsid koos riidekott ja seljakott. Seal vaatas Naomi Adobe Lightroomis oma viimaseid fotosid, kiigates samal ajal üht Arosteguy’sid puudutavat videot, mis oli just YouTube’i üles laetud. Teises ekraaniaknas, valge- ja rohelisetriibulise, roostes ja hapra metallkonstruktsiooni ning pleekinud markiisiga hotelli pehkinud aknaraami kõrval oli veel üks peibutav vaatepilt – 360-kraadine panoraamfoto Arosteguy’de korterist, mida Naomi oma sülearvuti puuteplaadiga aegamööda kontrollis, suumides ja kerides, põhimõtteliselt jalutades akadeemikute kitsas ja kaootilises kodus.

Seal oli ka see kušett, mida ühel varasemal videol oli näidatud ja millele nüüd joonistasid ruute päikesekiired, mis langesid kolmest väikesest aknast, mille taga arvas Naomi nägevat ka üle tee asuva Sorbonne’i üht külge. Kušeti taga olid raamatutest pungil raamaturiiulid, paberihunnikud, kirjad, ajakirjad, dokumendid, risustades iga viimset kui mööblieset, kaasa arvatud köögikraan ja põrand. Naomi naeratas moodsa elektroonika puudumise peale – üksnes magnetofon, väike teler, mis võis isegi mustvalge olla, ja juhtmega telefon. See meeldis talle, sest tundus nii hästi sobivat kirglikule Prantsuse filosoofide paarile, kes olid Sartre’ile ja Beauvoirile lähedasemad kui Bernhard-Henri Lévy ja Arielle Dombasle. Arosteguy’d kuulusid viiekümnendatesse aastatesse. (Naomi kujutas juba ette ülisensuaalset Simone Signoret’d filmis Célestine’i rolli mängimas, kui tal vaid õnnestuks Beauvoiri vaimsust tabada, seda, kes võiks Aristide’i mängida, Naomi ei teadnud.) Nende ellu süüvida tähendas süüvida minevikku, ning see oli koht, kuhu Naomi tahtis minna. Ta ei otsinud peegelpilti, seekord mitte.

Tekstilõik panoraamakna all kinnitas, et tegemist oli tõepoolest korteriga, mille oli enne mõrva jäädvustanud üks Aristide’i veebiteadlik üliõpilane, kes, nagu Naomile tundus, oli kasutanud Panorama Toolsi ja kalasilmobjektiive. Magistritöö ühe etapina ühendas ta Arosteguy’de tarbimisiha evolutsiooni filosoofia abielupaari enda suhteliselt askeetliku elustiiliga. Selle tekstilõigu kirjutaja märkis kuivalt, et õnnetule magistrikandidaadile Hervé Blomqvistile polnud kraadi lõpuks antudki. Naomi oli sattunud Célestine’i juhendatud üliõpilaste internetifoorumi peale, milles lõi välja kuuekümnendate aastate Prantsuse uue laine filmi tonaalsus. Blomqvist oli selle sage külastaja, kes positsioneeris end näitleja Jean-Pierre Léaud’5 stiilis kui klassikalist prantsuse halba poissi. Ta vihjas, et oli üliõpilasena olnud mõlema, nii Aristide’i kui Célestine’i kõrgelt hinnatud armuke ja teda olla hiljem selle eest karistatud, et ta söandas Arosteguy’de isiklikku elu omakasupüüdlikult ära kasutada selleks, et see omaenda pihtimuse kohaselt „haledalt õhukese ja parasiitliku magistritööga” siduda. Naomi saatis endale meili märkusega võtta Blomqvistiga ühendust, see mälutehnika näis olevat ainus, mis toimis. Kõik muu kadus suure pesa sasipuntrasse, nagu Nathan teda ümbritsevat kaosepilve kutsus.

Kolmandas aknas Naomi ekraanil oli intervjuu kummalise kujuga keldriköögis elava abielupaariga, kes tegelesid igapäevaselt majapidamistöödega Arosteguy’de korterelamus. Toa haaras enda alla tohutu suur betoonsilinder, mis andis tunnistust sellest, et pool välise keerdtrepi toestikku tungis nende ruumi. Just selle kahvaturohelise krohvitud samba vastas seisid lühike matsakas prantslanna ja tema uje, delikaatne vuntsidega abikaasa ning rääkisid intervjueerijaga kaameraväliselt. Naise üllatavalt noorusliku hääle kõla summutas tõlk, kes rääkis temast üle. Tõlgi hääl, palju küpsem ja vanadaamilikum, tundus majapidajanna näoga palju rohkem sobivat.

„Mitte kunagi,” ütles tõlk, „ei saanud keegi nende vahele tulla, nende kahe. Muidugi oli neil mõlemal palju armulugusid. Nad käisid siin, poisid ja tüdrukud, nende korteris üleval täpselt meie kohal. Vahel kuulsime neid oma ukse taga trepist naerdes alla tulemas, kui Mauricioga köögis hommikust sõime. Ta on mu abikaasa.” Naine naeratas häbelikult. „Ta on mehhiklane.”

Meeldiva õhinaga lehvitas hämmeldunud Mauricio otse kaamerasse. „Tere, tere,” ütles ta inglise keeles.

Naine, keda paksu kirjaga hüplevad subtiitrid alles nüüd kui majahoidjat proua Tretikovi tutvustasid, jätkas. „Nad magasid siin. Nad elasid siin. Mõnikord, jah, olid nende armukesteks üliõpilased. Aga mitte alati.” Ta kehitas õlgu. „Üliõpilaste jaoks oli see nii poliitika kui filosoofia küsimus, nagu alati. Need kaks asja koos. Nad olid ise nõus. Arosteguy’d selgitasid seda mulle ja Mauriciole ning see tundus nii armas, väga kena.”

Naomi tegi videoakna suureks. Kui ekraan täitus, tundis ta, nagu oleks ta ka ise seal köögis kaamera kõrval seismas, vaataks abielupaari, mõranenud emailpliiti, niiskusest pundunud saepuruplaadist kappe, niiskeid köögikäterätte, mis olid lahtistest kapisahtlitest maha libisenud. Ta tundis rasva ja trepialuse rõskuse lõhna.

Nagu vastuseks äsja suurendatud kujutisele suumis operaator aeglaselt proua nägu, kuna nägi tolle silmi niiskeks minemas, nagu vere peale liikuv hai, kes emotsiooni jahib. Proua tuli lähivaatele vastu – ta hammustas alahuult, hakkas värisema, pillas pisaraid. Tõlk halastas ega püüdnud värinat proua hääles järele aimata.

„Nad olid nii hiilgavad, nii põnevad,” ütles proua. „Nende vahel polnud mingit armukadedust, mingit viha. Nad olid nagu üks inimene. Naine oli haige, teate. Ta oli suremas. Ma lugesin seda tema silmist. Ilmselt ajukasvaja. Ta ju mõtles kogu aeg nii kõvasti. Kogu aeg muudkui kirjutas ja kirjutas. Minu arust oli see halastustapmine. Ta palus mehel end tappa ja mees tegigi seda. Ja siis, muidugi, jah, sõi ta ära.” Nende sõnade peale ohkas proua sügavalt ja katkendlikult ning pühkis silmi kulunud nõudepesulapiga, mida oli kogu intervjuu aja käes hoidnud, ning naeratas. See mõjus ehmatavalt Naomile, kes hakkas seda kohe analüüsima e-posti aknas, mille ta oli jätnud ekraani nurka lahti. „Ta lihtsalt ei saanud teda jätta sinna ülemisele korrusele,” jätkas proua. Ta naeratas õndsalt, tal oli uudis edasi anda. „Ta tahtis võtta nii palju naisest endaga kaasa, kui vähegi sai. Sellepärast ta sõigi ta ära ja jooksis siis minema, naine tema sees.”

MEDITSIINILISED KAITSEPRILLID JÄID ette. Läbi vanaaegse Nikon D3 optilise pildiotsija suutis Nathan hädavaevu midagi näha, plastläätsed teravustasid silmast liiga kaugele, kaitseprillid vajusid viltu, kui ta end kaamerale lähemale surus, lisaks sikutasid prillid ta juukseid ja tõmbasid beebisinise kirurgimütsi peas kortsu. „Kõik muutus pärast aidsi,” oli doktor Molnár talle just selgitanud. „Sellest ajast alates on veri ohtlikum kui sitt. Me mõistsime, et ei saa seda lõbu lubada, et see silma, pisarakanalisse satuks. Sellepärast panemegi operatsioonisaalis suusaprillid ette, kui hakkame laskuma” – selle juures tegi ta kerge kummalise puusanõksu ja jõnksutas käsivart – „üle patsiendi kehaküngaste.” Nüüd kummardas Molnár lähemale Nagra SD diktofonile, mustade sidemetaoliste rihmadega nahkkastile, mis rippus Nathanil kaelas, ja hingas selle koorikloomataolisse stereo-kardioidmikrofoni: „Ära heitu, Nathan. Ma olen oma edevuse poolest kurikuulus. Tule lähemale. Täida kaader. See on ju fotograafi esimene reegel, täita kaader?”

„Nii öeldakse küll,” vastas Nathan.

„Muidugi. Sa kirjutasid mulle, et olid meditsiiniajakirjanik, kes meditsiinitehnoloogia arengu võimsa laine tõttu pidi ka fotograafiks, videograafiks ja helioperaatoriks hakkama, aga võib-olla oled sa praegu liiga suures hämmingus. Ma suunan sind.”

*

Naomi oli samuti täiesti iseseisvalt ostnud Amsterdamis Schipholi lennujaamast ühe salvestusseadme, nüüdseks tootmisest väljas ML-mudeli (see oleks mõjunud naisele tapvalt, kui ta oleks seda teada saanud). Lennujaamade elektroonikapoodidest olid saanud nende ühised lemmikkohad, kuigi enamasti nad ei viibinud seal ühel ja samal ajal. Asi jõudis selleni, et nad võisid hoomata teineteise jälgi elektripistiku adapterite ja mikro-SD mälukaartide karpide vahel. Nad ostsid ja vahetasid välja objektiivide varuosi ja kompaktkaameraid Ferihegys, Schipholis, Da Vincis. Ja nad saatsid oma ostunimekirjad teineteisele meilitsi ja sõnumite kaudu, andes teada soodsatest hindadest ja parimatest pakkumistest.

„Ma tõesti tahaksin prillid eest ära võtta, doktor Molnár. Need ei ole fotoajakirjanike jaoks disainitud.”

„Kutsu mind Zoltániks, palun, Nathan. Aga loomulikult, võta need ära. Sul on isegi tohutu suur kaameramürakas ees, mis niikuinii su silmi kaitseb.” Doktor Molnár naeris – rögisevat, mitte terve inimese naeru, mõtles Nathan – ja läks teisele poole operatsioonilauda, möödudes kaetud, kuid avatud akendest, mis tõid alt tänavalt üles putukapirina sarnast undamist ning mõne varahommikuse valguselaigu, mis andsid värvi ruumi määrdunud, lagunenud plaatidega seintele.

Nathan tegi paar pilti tantsisklevast doktor Molnárist, kui tubli arsti kehakeel väljendas rõõmu selle üle, et teda pildistatakse. „Ebatavaline, et operatsioonisaali aknad avatakse,” ei suutnud Nathan jätta märkimata.

„Ah, noh, infrastruktuur selles haiglas on ju vilets ja ka ventilatsioon ei tööta. Õnneks on meil akna avamise võimalus. See hoone on väga vana.” Arst võttis koha sisse operatsioonilaua ääres, kahe meesassistendi vahel, ja viipas käega üle laua, justkui kutsuks ta vaime välja. „Aga nagu näete, varustus ise on ilus. Esmajärguline, tehnika viimane sõna.” Nathan hakkas kohusetundlikult tema seadmetest detailseid pilte tegema, lähenedes järk-järgult patsiendi näole, mis oli samamoodi beebisinise kirurgilise linaga raamitud, eraldades naise pea ülejäänud kehast. See autonoomne pea näis uinuvat, mitte viibivat narkoosiuimas, ja see oli väga ilus. Lühikesed mustad juuksed, slaavilikud põsesarnad, lai suu, õrnalt kitsenev lõug ja lõualohk. Hetkeks tundis Nathan, et ta ei taha naisest pilti teha.

„Ma märkasin, et teie ei peagi objektiive vahetama. Viimasel fotoajakirjanikul, kes meil siin käis, oli terve vöövahe objektiive täis. Ta tegi siin päris kino kohe nende objektiivide vahetamisega.”

„Te olete väga tähelepanelik,” ütles Nathan. Oli ilmselge, et doktor Molnáril ei saanud komplimentidest eales küllalt ja Nathanile pakkus pahelist rahuldust nende tegemiseks kõverteid otsida. „Mõnikord on minulgi kaasas tagavarakaamera koos makroobjektiiviga. Aga need moodsad suumiga objektiivid ületavad tegelikult kvaliteedis vanaaegseid parimaid objektiive. Kas te olete õppinud fotograafiat?”

Doktor Molnár naeratas oma maski taga. „Ma olen Pesti kesklinna hotellirestorani kaasomanik. Te peate sinna tulema. Olete mu eriline külaline. Seinad on kaetud minu aktifotodega. Aga seda asja ma ei kasutaks,” ütles ta kummalise kujuga tangidega Nikonile osutades. „Ma olen rangelt analoogkaamera mees. Mulle sobib vaid keskmise formaadiga film, ei muu. Neid võib lakkuda. Neid võib maitsta.” Arsti mask läks punni, see keele väljaajamine pidi näitama tema käsitlust fotograafiast. Ta oli juba esimestes vestlustes Nathanile selgeks teinud, et esmalt oligi teda arstitöö juurde tõmmanud kirurgia sensuaalsus ning sensuaalsus oligi iga tema eluvaldkonna peaprintsiip. Ta lihtsalt tahtis kindel olla, et Nathan seda ei unustaks.

Ja nüüd, väga sujuva üleminekuga – mida Nathan pidas eriti ungarlikuks – küsis doktor Molnár: „Kas sa oled meie patsiendiga kohtunud, Nathan? Ta on Sloveeniast. Une belle slave.6” Molnár kiikas üle riidesirmi ja arendas eraldatud peaga võluval moel elavat vestlust. „Dunja? Kas sa oled Nathaniga kohtunud? Sa andsid tema loataotlusele allkirja ja nüüd on ta koos meiega operatsioonisaalis. Sa võiksid teda tervitada.”

Algul mõtles Nathan, et tubli arst õrritab naist. Molnár oli oma unikaalse kirurgia kaubamärgina rõhutanud mängulisuse elementi ning teadvusetu patsiendiga lobisemine kvalifitseeruks loomulikult temalikuks. Aga Nathani üllatuseks hakkas Dunja siiralt kogelema, ta hakkas keelt ja huuli liigutama, nagu oleks tal janu, hingas kergelt sisse, mis jättis haigutuse mulje.

„Ah, seal ta ongi,” ütles Molnár. „Minu kullake. Tere, armsake.” Nathan astus oma libedates ühekordsetes sussides sammukese tahapoole, et mitte takistada patsiendi ja arsti vahelist kummalist intiimsust. Kas naise ja tema kirurgi vahel võis armulugu olla? Kas selle võis kirjutada Ungari arstide oskuse arvele haige meelt rahustada? Molnár viis lateksiga ümbritsetud sõrmeotsad maskis suu juurde ja surus siis filtreeritud suudluse Dunja huultele. Naine itsitas, vajus korraks unelevalt teadvusetusesse, ent tuli teadvusele tagasi. „Räägi Nathaniga,” ütles Molnár kummardusega tagasi tõmbudes. Tal oli vaja midagi teha.

Dunja pingutas, et pilku Nathanile koondada, mis oli sedavõrd elektromehaaniline protsess, et paistis fotograafilisena. Ja siis ütles Dunja: „Oh, muidugi, tehke minust niiviisi pilti. See on julm, aga ma tahan, et te seda teeksite. Zoltán on väga paha. Paha arst. Ta tuli mind küsitlema ja me veetsime päris palju aega minu kodulinnas, mis on” – veel üks uimane itsitus – „kusagil Sloveenias. Ma ei mäleta enam.”

„Ljubljana,” hüüdis Molnár laua jala juurest, kus ta koos kolleegidega instrumente valis.

„Tänan sind, paha arst. Sa tead küll, et see on sinu süü, et ma ei suuda midagi meenutada. Sulle meeldib mind uimastada.”

Nathan hakkas Dunja nägu pildistama. Naine pööras end kaamera poole nagu päevalill. Nathan kahetses, et polnud selle ülesande puhul videokaamera kasuks otsustanud, valiku määrasid mure materjali säilitamise pärast, pisiasjad ja muud spetsiifilised tehnilised kaalutlused. Muidugi, kui ta oleks suutnud endale uue D4 muretseda, millega saaks samuti korralikku videot salvestada … aga polnud võimalik tehnoloogia halastamatu kuuma laavavooluga kaasa ujuda, kuigi ta oleks meeletult seda tahtnud. Naomi polnud peenutsev. Ta polnud lihtsalt ettevaatlik. Naine oli juba ostnud endale ühe tundmatu Hiina firma HD videokaamera ja oli alla laadinud mingi Aasia toimetamisprogrammi, et selle kaamera spetsiifiliste failidega töötada. Isegi kui Naomi peaks oma BlackBerryga filmima, saaks temagi pildi peeneteralisusele vaatamata pentsiku tögamise osaliseks, mida ta ise oli just praegu kuulnud. Aga hea küll. Tema helisalvestusseadmed töötasid korralikult ja ta võib igale fotole helifaili lisada, kasutades vajadusel fotoaparaadi mikrofoni.

„Nathan? Ma arvan, et sa oled väga ilus,” ütles Dunja, enne kui tagasi teadvusetusse vajus.

Nathan hakkas ennast valmis seadma 24mm altvaatega võteteks, kus esiplaanil oli Dunja nägu ja tagaplaanil tema lihav, karvane ja vaikiv anestesioloog. „Unusta nägu, Nathan. Rinnad on need, mida sa näha tahad. Tule siia minu kõrvale.” Nathan tegi pildi ja tõusis siis püsti ning läks doktor Molnári juurde. Molnár tõmbas alla kirurgilise lina – miskipärast oranži –, mis kattis Dunja rindu.

Tema rinnad olid väga täidlased, väga sinised ja sürrealistlikud selles külmas valguses, mis langes lauda valgustavalt lambikobaralt. See valgustulv oligi põhjus, miks Nathan kasutas harva välklampi, mis lämmataks ümbritseva valguse. Mõlemasse rinda viisid kümned läbipaistvad plasttraadi moodi torud, tekitades mulje vihmavarjudest, mille tugev tuul on tagurpidi puhunud. „Parem tee nendest pilti. Kui pildid tulevad, prindin ma need välja ja riputan oma restorani üles.”

„Sul ripuvad restoranis meditsiinilised pildid?”

„Ei, ei. Sinu omad oleksid esimesed. Sa arvad, et see pärsiks söögiisu?”

„Minu isu pärsiks küll, see on enam kui selge.”

Doktor Molnár puhkes naerma. Tema kirurgimask liikus lõbusalt koos õhuga sisse ja välja. Ta tõmbus naerust küüru. Nathan mõtles, et mask läheb lõhki. Ta uuris teisi ruumis olijaid. Üks neist pilgutas silma ja kehitas õlgu. See on ju doktor Molnár! Pole probleemi. Molnár ajas end sirgu ja sai mõningase pingutuse peale enesekontrolli tagasi. „Kas ma šokeerin sind? Meie siin oleme mängulusti täis. See on operatsioonisaalis hea toon. See ongi ju lõppude lõpuks saal.”

„Jah,” ütles Nathan, „seda oled sa mulle rääkinud.” Ta tõstis kaamera silma juurde, kahetsedes, et tal polnud makroobjektiivi. Ta läheks nii lähedale, kui fookus lubab, ja seejärel kadreeriks. Lähemale minnes muutuksid rinnad justkui mingiteks loomadeks, näiteks toitetorudega kinniseotud mereelukateks. Nathan hakkas mõtlema, et ruumis hõljub mingi anesteesiapilv, mis ka tema teadvust mõjutab. Ta raputas end sellest lahti. „Kas sa tahad mind šokeerida, doktor Molnár?” küsis ta, ise pikkamisi üle naise torudega läbitud rindade liikudes ja sõrmega ettevaatlikult katikut keerates. Tema nina, nagu alati, oli vastu kaamera tagumist LCD ekraani surutud – ta kasutas vasakut, tugevamat silma, ja rääkis parema suupoolega, nii nagu suitsetajad suitsu välja puhudes huuled kõrvale keeravad. „Mul on tunne, et sa tahad.”

„Ma tahan, et mind lõbustataks,” ütles Molnár ja võttis kätte ühe väikese roostevabast terasest kausi. Ta soris selles nimetissõrmega nagu kullaotsija. „Suure New Yorkeri artikli jaoks. Ma olen alati tahtnud „Meditsiini annaalidesse” saada. See mõjuks hästi nii minu karjäärile kui minu edevusele.”

Endiselt pildistades Nathan naeris. „Asi on New Yorkerist veel kaugel. Ma teen seda ehku peale.”

„„Asi on kaugel” on meeldiv väljend, aga me kõik peame lootuses elama. Mina loodan New Yorkeri peale.”

„Ausalt öeldes on mul sama lootus. Kahjuks ei ole minu meditsiiniline maine kuigi tuntud. Ma pole meditsiinikooli läbi teinud.”

Molnár lõpetas õngitsemise ja vaatas Nathani objektiivi. „Noh, mina samuti mitte. See pole takistanud mul hiilgavat karjääri teha. Ma olen kindel, et see ei takista ka sind.” Nathan ei suutnud jätta Dunja poole vaatamata, et näha, kas naine oli kuulnud. Dunja pea kõikus uniselt küljelt küljele ja tema suu moondus erinevateks naeratusteks, aga ta silmad olid kinni. Ta viibis kusagil mujal. Molnár tabas selle otsekohe ära. „Ta teab minust kõike. Ma õppisin meditsiini Ida-Euroopas, kui olid rahutud ajad. Asjad olid … normaalselt ebanormaalsed. Aga põhjaameeriklased ei saa sellest aru. Tahad sa seda näha? Sellest tuleks kena võte.”

Molnár sirutas kausi tema poole, et Nathan näeks kümneid tillukesi metallkuulikesi selle sees. Ta loksutas kaussi edasi-tagasi, nii et kuulikesed kolisesid ja sädelesid. See oligi kena võte – selle 105mm makroobjektiivi jaoks, mis oli Naomi käes. Nathan suumis kaamera 70 mm-le, seejärel tagasi lainurkasendisse 24 mm-le, teades, et kummalgi viisil ei saaks ta ideaalset pilti asjast, mida ta praegu nägi, mis see siis ka polnud. Kui Nathan laiemalt võtab, jäävad huvitavalt Molnári käed, eriti kui arst kuulikesi sõrmega ringi segab. Silmanähtavalt jämedad ja liigesepõletikulised sõrmed, isegi kinnastes groteskselt paistes sõrmenukid ja sõrmeliigesed nägid välja nagu poolläbipaistvates rüüdes paharetid. (Kas tegemist oli narkoosiruumi fluidumiga?) Jah, need käed olid tõesti selle pildi objektiks. Kui õrnad suudavad need kannatada saanud käed ühe operatsiooni ajal olla? Nathan mõtles ikka veel, kas hotelli lähedalt võiks leida mõnda Nikoni maaletoojat. Arvatavasti saab ta hinnaga petta, aga millal ta veel Naomit näeb. Tal oli seda makroobjektiivi kohe vaja. Ta leidis, et teda tõmbab aina rohkem meditsiinieksperimendi makroskoopilise tasandi poole, kuigi ta ei olnud kindel, mida ta sellega teha võiks. Nende valdkonnas oli palju meditsiinispetsialiste, kelle aines oli maine, asine, inetu. Nemad ei olnud kunstnikud. Aga kas Nathan oli? „See on kena, aga mis see on, mida ma näen, Zoltán?”

„Ma valmistun tegema mitut lumpektoomiat. Patsiendil on rinnas mitu eraldi asetsevat kasvajat, aga need ei ole väga agressiivsed, ja tõstes roosa lipu rinna säilitamise nimel, eemaldan ma ainult kasvajad ja säästan rinnad. Seetõttu süstin ma kohe sada kakskümmend radioaktiivset kuulikest, mis on radioaktiivse joodi isotoobid – jood125 –, titaankapslites terakesed, mõlemasse rinda seal kasvavate kasvajate ümber.” Molnár näitas laia žestiga masinatele ja monitoridele, mis lauda ümbritsesid. „See on meie kolmedimensiooniline ultraheli-juhtimissüsteem. Me peame leidma rinna kaootilises sisemuses iga mügariku asukoha sajandikmillimeetrise täpsusega. Mul on tunne, nagu ma lendaksin lennukil, millel on ainult üks radar, mis mind suunab.”

Nathan tegutses Molnári selja taga. Ta leidis hea rakursi, mille esiplaanile jäid Molnári käsi ja helkiv anum ning tagaplaanile aparaatidega ühendatud Dunja rinnad. Valgus laua kohal koos D3 erakordse valgustundlikkusega andis piisava sügavusteravuse, et ta sai fookusesse nii esiplaani kui ka taustale jäävad rinnad. Kui ta hakkas pildistama, kajas Kevlari süsinikkiust katiku plõksumine ruumi kulunud plaatidelt vastu ja Molnár hüüdis kõigile, kes kuulsid: „Pean ütlema, et on hea, et sa ei tee filmi. Tema rinnad on varsti radioaktiivsed ja sinu film oleks selle tulemusena udune!”