Читать книгу Hävitatud - David Cronenberg - Страница 3

NAOMI MÕTLES, ET ta kohtub lõpuks Hervé Blomqvistiga kusagil väikeses kohvikus Sorbonne’i lähedal, mingis sellises kohas, mis meenutaks mõnda Truffaut’ filmi, kusagil väikeste marmorkattega laudade taga, kus mees saaks säilitada Léaud’ prantsuse paha poisi imagot, nii nagu Blomqvist oli ennast veebis erinevates avaldustes reklaaminud. Selle asemel aga leidis ta end istumas L’ Obélisque’is, ühes Crilloni restoranis, ainsas kohas, kus poiss tahtis temaga kohtuda, kui kuulis, et ta selles hotellis peatub. Õnneks ei paistnud ta teadvat hotelli teist restorani Les Ambassadeurs’i, mis oli kunagi Grilloni hertsogite balliruum ning veelgi kallim. L’ Obélisque’i kirjeldati hotelli brošüüris bistrootaolisena ja mitte eriti esinduslikuna, aga Naomi jaoks olid sealsed pildid toitudest ja mustvalges ettekandjad oma kuldsete Crilloni lipsunõeltega – juugendstiilis trükitäht C, mille peal oli kroon – hirmutavad ja tekitasid riietuse valiku suhtes stressi. Ta oli lahti keeranud oma hädapärase, mitte just mõne tuntud firma musta puuvillase T-särkkleidi ja koukinud välja lahtise kannaga rihmikud, mis polnud tikk-kontsadega ega jäänud eurokivisillutisse ega võrestikesse kinni. Ja nüüd istus ta õhetades seal.

Varem päeval oli ta seisnud väljas hotelli ametliku kaunistatud sissekäigu juures, nõjatunud vastu üht rohelist metalleset, mida oli pidanud üle tänava asuva Ameerika saatkonna elektriliitumiskilbiks, ja saatnud ridamisi sõnumeid Blomqvistile, meenutades nende lähenevat kohtumist, kui ta tundis, et keegi teda õlast müksab. Ta pööras ringi ja leidis end vastamisi automaadiga Prantsuse politseinikuga. Politseinik oli tulnud oma postilt saatkonna nurga juurest mööda kitsast tänavat Naomi selja taha ja seisis nüüd kõnnitee ääres, ähvardav ja kohatu oma päikeseprillidega, tumesinises vormis ja täisvarustuses – kuulivestiga ja homaarisarnase kehaturvisega, mis kattis ta õlgu, sääri ja jalgu. Tema rangluu kohal oli klappide vahele kinnitatud aasades kaks käerauda, igaks elujuhtumiks valmis. Puudus vaid kiiver, aga selle asemel kandis ta pehmet kanuukujulist garnisonimütsi. „Mida te siin teete, seisate ja mängite mobiiltelefoniga?” küsis ta. Ta oli väga noor, väga nägus ja ta naeratas, aga see ei olnud sõbralik naeratus. Valgelt-punaselt kilbikujuliselt embleemilt tema rinnaplaadil võis lugeda: Riigipolitsei, CRS. Nende põhiamet oli mässude ohjamine, teadis Naomi, aga tänav, mis jooksis La Place de la Concorde’ile, oli täiesti vaikne ja väljakul jalutasid üksnes hajameelsed turistid. Seal oli isegi üks koomiline ameeriklaste punt, kes kõik püüdsid suurte raskustega kaherattalistel güroskoopsete anduritega Segway’del tasakaalu säilitada, kuulates oma Segway-tuuri juhendaja õpetusi, enne kui ogarasse liiklusesse sukeldusid.

„Ma ootan sõpra,” ütles Naomi, tema prantsuse keel oli palju ebalevam, kui see nädala pärast võis olla. „Ma peatun selles hotellis, Crillonis, siinsamas,” ütles ta kogeledes, näidates enda selja taha, ent siis kohe enda peale vihaseks saades, et oli politseinikule vabatahtlikult infot andnud.

Politseinik võttis käe relvalt ja rehmas käega, peletades teda nagu last eemale. „Oodake oma sõpra seal, teisel pool hotelli sissekäiku. Eemal sellest kontrollerist.”

Nüüd taipas Naomi, et oli nõjatunud vastu kontrollseadme tohutut metallsilindrit, mis turvakaardi läbitõmbamise peale tõuseks asfaldi seest välja ning blokeeriks kõrvaltänaval hotelli ja saatkonna vahel kogu liikluse. Ameerika saatkond, mille hooneid ümbritses ringikujuline metallbarjäär tihedalt asetsevate betoonpostidega, millel messingkuulid otsas, kujutas endast herilasepesa. Seda võis ainult omal riisikol ärritada. Vaikselt kättemaksu ihudes oli Naomi teinud oma korruse koridoriaknast teleobjektiiviga saatkonna akendest palju fotosid. Enamik saatkonna aknaid olid läbipaistmatud, aga talle ajas judinad peale mõte, et varsti lüüakse tema katusekambri uks jalaga lahti, millele järgneb brutaalne vahistamine, tõsiseltvõetavate plastkäeraudadega, ja võib-olla heidetakse kapuutski talle üle pea. See juhtum oli teda mingil põhjusel vapustanud, aga kas oli see kuidagi seotud Ameerikaga Prantsuse pinnal, üldise võimu vihkamisega, ägeda politseinikuga või lihtsalt end ohvrina ja alandatuna tundmisega? Ta uurib väheke Compagnies républicaines de sécurité erotitsismi kohta. On üks Pariisi-põhine homode klantsajakiri, mis annaks kõik, et seda teada saada – kui nad pole juba saanud.

See Jean-Pierre Léaud tormas Naomi juurde ja võttis istet. Ta naeratas – mõistagi– ja heitis silmilt taltsutamatu tumepruuni sirge juuksesalgu. Naomi ehmatuseks kandis ta kehasse töödeldud ülikonda ja peenikest lipsu. Ja valget särki. Tal oli käes konservatiivne tumepruun portfell, mille ta ettevaatlikult põrandale asetas ja vastu lauajalga toetas. Ta vaatas hetke tähelepanelikult naist, seejärel sirutas talle üle laua käe. Punavalge tooniga veeklaaside ja küünalde vahelt manööverdades õnnestus tal käsi temani tuua. Naomi oli selle argliku intellektuaalse käesurumise peale üllatunud. „Tere,” ütles mees. „Teie olete Naomi Seberg – milline kena filminäitleja nimi. Te kindlasti saite juba aru, et mina olen Hervé Blomqvist.” Nad olid sõnumi teel kokku leppinud, et nagu oma esimesel, suhteliselt avalikul kontaktil Célestine A. foorumis, räägivad nad inglise keeles. Mees ütles, et temal on vaja harjutada ning ta ei taha rääkida prantsuse keeles.

„Ma tundsin teid ära,” ütles Naomi, „sellepärast, et olen näinud teist videoid. Õigemini te ise saatsite mulle paar tükki.”

Mees tõmbas käe tagasi, sellega taas ettevaatlikult manööverdades. Tema kulm tõmbus tehtud kelmikusega kipra ja huuled läksid prunti. Ta teadis, kuidas oma kenaduse peale rõhuda.

„Ma tundsin alati, et mind on võimatu video peale saada. Minu olemust, ma mõtlen.” Mees tundus Naomile nii noor, kuigi oma kahekümne viie eluaastaga oli ta naisest ainult kuus aastat vanem. Ta oli teistest palju nooremana Prantsuse Akadeemia läbi teinud, aga nagu sageli juhtus, teistes valdkondades küpsust ei kaasnenud, see oli ilmselt teistpidi ohvriks toodud. Seda olid tema kohta jaganud foorumis heasoovlikud, ent kriitilised sõbrad infolantijale, kes vaevub süvenema. Nagu Naomi.

„Ma arvan, et teil on oma olemuse suhtes õigus,” ütles Naomi. „Mul ei ole sellest ettekujutust. Aga teie nägu … selle tunnen ma ära. Mida ma ei tunne, on teie ülikond ja lips. Te olete netis alati teksastes ja T-särgis. Kas te lõite end minu jaoks üles?”

„Ma pole varem isegi Crilloni uksest mööda kõndinud. Ma kartsin, et kui mind avastatakse, visatakse välja. Ma laenasin ülikonna oma vennalt. Ta on advokaat. On ebatavaline, et üks ajakirjanik Crillonis peatub, kas pole?”

„On ebatavaline, et üks ajakirjanik Crillonis peatumise eest ise maksab, seda küll.”

„Teie ei maksa?”

„Mitte rahaga.”

„Seksiga?”

Naomi hakkas naerma. See oli tema parim naer, nagu ta alati lootis, et välja kukub. See oli kähe ja ehedalt lustlik, ent see oli nii sellepärast, et Hervé oli nii kohutavalt, poisilikult lootusrikas. „Ei, mitte seksiga. Fotograafiaga.”

„Ah, muidugi, fotograafiaga.” Hervé surus sõrmed meelekohta ja sulges silmad. „Kas see on kohv, mida te joote?” küsis ta.

„Jah. Topeltespresso. Kas soovite ka tassi?”

„Ma tahaksin vaid ühe sõõmu teie omast, kui te selle vastu pole. Mul on natuke vaja, aga mitte liiga palju.” Mees avas silmad ja naeratas. „Kerge migreen.” Ta hääldas sõna nagu inglased – miigren.

Naomi kehitas õlgu ja lükkas oma tassi üle laua: „Olge hea.”

Mees võttis tassi kätte ja etendas vaatepilti, kuidas ta selle aroomi naudib. „Mhm. See on ohtlik. Ma muutun hüperaktiivseks.” Ta hääldas seda sõna nii, et see kõlas „hüperaktiivseks”, aga Naomi ei kavatsenudki seda kommenteerida, kuigi oma tekstisõnumites oli mees väljendanud soovi, et teda halastamatu karmusega keeleliselt parandataks. Hervé rüüpas liialdatud sensuaalsusega lonksu, huuled ja keel üleliia agaralt ametis, ise Naomile sügavalt silma vaadates. Naomi sulges silmad ja raputas pead. Ta tundis end mehe emana. Kui ta jälle mehe poole vaatas, manas ta endale ette range ilme, mis igasuguse flirtida tahtmise eos hävitaks. Ta tõmbas kotist diktofoni, pani selle tööle ja asetas lauale.

„Hervé,” ütles ta, „ma salvestan teid nüüd, nagu kokku leppisime, ja minu esimene küsimus teile on: „Kas te olite selline ka Célestine Arosteguy’ga koos viibides?””

Mees kangestus hetkeks ja pani siis tassi käest. „Milline ma olin? Ma olin täpselt samasugune nagu alati. Ma ei saa aru, mida te selle all mõtlete?”

„Te olete minuga praegu väga võrgutav. Kas te võrgutasite oma professori või võrgutas tema teid?”

„Ah soo,” ütles mees, „te tahate minuga olles Célestine’i rolli mängida. Te samastute temaga.”

„Ei, tegelikult ma ei mängi üldse. Ma tahan teada, kuidas see asi nende Arosteguy’dega käis. Kelleltki selliselt, kes teab – teilt.”

„Nende puhul oli kõik seotud seksiga, aga rohkem kui lihtsalt seksiga. Aga teie olete huvitatud seksist, eks ole? Te tahate salvestada sensatsioonilist vestlust. Te tahate neid kahjustada, eks ole?”

„Miks te niiviisi arvate?” Naomi oli tõsiselt kohkunud ja Hervé mõistis seda. „Me arutasime selle netis läbi. Ma arvasin, et te saite minust aru.”

„Ma saingi teist aru,” ütles Hervé. „Aga ma ei uskunud teid. Kui sympa7te olite, kuidas te neid armastasite, kuidas nende filosoofia ja nende armastuslugu teid inspireeris.”

„Miks te siis siin olete ja minu espressot joote?”

Järgnes sujuv prantslaslik õlakehitus. „Ma tahtsin näha, milline üks tuba Grilloni hotellis välja näeb.”

ASI LÕPPES SELLEGA, et nad tellisid söögi hotellituppa. Kui nad seda ootasid, nõustus Hervé mõneks kaadriks poseerima, istudes magamistoas avatud klaasukse juures pikal pingil, kui Naomi kükitas kaameraga, niheledes küljelt küljele, et parimat rakurssi leida. Ta kasutas Nathani D3 sugulast – Nikon D300. See oli palju kompaktsem ja kergem ning Naomi hindas selle mittepealetükkivust ja liikuvust üle kõige. Tuvivõrku ja siseõue lõksu püütud ja sealt tagasipõrkunud valgus oli pehme ja hajutatud, nagu sordiini all, tuues välja poisi näol peituva naiselikkuse. Hervé mängis objektiiviga kogenult, nagu Naomi uskuski teda tegevat tema enesereklaami põhjal Arosteguy’ide foorumites, kus oli lõputult videoid ja kaadreid, mis dokumenteerisid Hervé Blomqvisti arvukaid meeleolusid ja mõtisklusi. Tema üldine lähenemine oli uje ja salapärane ning Naomi teadis täpselt, kuidas kasutada loomulikku valgust, erinevaid rakursse ning tumedaid täidlasi kulme ja vesiseid pruune silmi kõhnas näos.

„Aga Naomi, milleks te kavatsete neid minu fotosid kasutada?” Hervé rääkis kaadrite vaheajal, ajastades rütmi nii, et ei tabataks mõnda kohmakat suuliigutust. „Kas te kavatsete Arosteguy’dest pildiraamatu teha? Kohvilauale?”

„Ma ei tea, mida ma teen, Hervé. On teil mõningaid ettepanekuid?”

„Mul on üks ettepanek. Ma arvan, et te pelgate seda.”

Naomi peatus ja toetas kaamera põlvele. Ta tundis end kleidis kummalisena, aga vähemalt oli ta nüüd palja jalu. Ta vaatas Hervéle otsa, kes naeratas talle leebelt, hajevil pilgul nagu preester – närviliseks tegevalt.

„Laske tulla,” ütles Naomi, „kuulame ära.”

Hervé tõusis püsti ja hakkas lipsu lahti tegema. „Ma teen ettepaneku teha raamat, mis näitab igat Arosteguy’de armukest, alustades minust. Ja nad kõik on alasti. Ja nad räägivad nendega keppimise kogemustest. Ja nad räägivad mõjust, mis Célestine’il ja Aristide’il neile oli.”

Naomi istus põrandal, selg vastu voodijalga. „Kas te võtate riideid seljast?” küsis ta.

„Jah,” vastas Hervé.

„Te tahate, et ma teeksin teist alasti pilte?”

„Jah.”

„Ma ei hakka teiega seksima. Tõega. Ei hakka.”

Hervé oli võtnud ära lipsu, särgi ja pusis vöö, mingi veidra alligaatorinaha mustriga asjanduse kallal, millel oli kaheharuline pannal ja topelt augurida, millega näiski häda olevat. Ta rind oli karvutu ja kõhn, nagu Naomi oli teda ette kujutanudki – kõik need uue laine filmid … „Kui sa minuga seksid, siis ma näitan sulle midagi erilist, mis Célestine’ile väga meeldis. See on ebatavaline ja see meeldis talle.”

Naomi tõstis kaamera ja hakkas nagu muuseas plõksutama.

„Oh, kaamera meeldib mulle,” ütles Hervé. „See paistab olevat süsinikkiust. Kas on?”

„Ei, magneesiumkorpusega.” Naomi katkestas pildistamise, kergitas Nikonit, kõigutades seda käes. „Aga mul on tunne, et järgmine on süsinikkiust. Oleks hea, kui see oleks veel kergem.” Seejärel tõusis kaamera jälle tema silma juurde pildistama. „Aga kuidas olid lood Aristide’iga? Kas ka temal oli midagi, mida ta armastas?”

Hervé sai lõpuks rihma lahti ja püksid maha. Ta kandis Calvin Kleini aluspükse. Naomi oli lootnud midagi eksootilisemat. „See on veidi keerulisem, aga ma saan ka seda sulle näidata.”

DUNJA LEBAS PATJADELE toetudes Molnári haigla keldrikorruse taastusruumi voodis. Seal oli kümneid voodeid, reguleeritavaid, primitiivseid ja tontlikke, aga nad olid Nathaniga ruumis kahekesi. Nathan istus voodi kõrval kõikuval plasttoolil, kaamera süles, kaelas endiselt diktofon, mille kalliskivi meenutav punane tuluke tekitas Dunja linale täpikese, sest ruum oli nii pime. Dunja oli ikka veel unine, aga Nathan kahtlustas, et tegu oli pigem emotsionaalse kurnatuse kui kohaliku tuimestuse mõjuga. Ta noogutas mehe poole. „Ma ei lootnud operatsioonisaalis kaamerat näha. Ma mõtlesin, et te kirjutate kõik märkmikku üles, nagu päris ajakirjanik.”

„Me oleme nüüd kõik fotoajakirjanikud. Enam lihtsalt kirjutamisest ei piisa. Me peame edastama pilti, heli ja videot. Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu.”

Dunja sirutas end ja hoolimata masendavast ja kulunud haiglariietusest ning käešundist oli temas midagi iharust äratavat. „Ei ole. Varsti ongi ainult see veel alles, seega mida rohkem, seda uhkem. Miski, mis jääb mind meenutama.”

„Miks te nii räägite? Kas teil ei ole siis doktor Molnárisse usku?”

Dunja naeris. „Vaadake seda kohta. See on minu võimalus viimase abi saamiseks. Mitte keegi teine maailmas ei teeks mulle seda operatsiooni. Üksnes doktor Molnár on nii ülbe. Ja te võite mind tsiteerida.”

„Ma tsiteeringi teid.”

„Aga teie ise? Te olite doktor Molnárist nii vaimustatud, et tulite New Yorgist siia temast kirjutama?”

Nathan hakkas naerma. „Ma nägin teda ühes illegaalsete organite siirdamisest tehtud dokumentaalfilmis. Ta oli väga trotslik ja väga energiline. Ma sattusin temaga rääkima rahvusvahelisest organite kaubandusest ja siis avastasin, et ta on praktiseeriv rinnakirurg. Ma ei tea veel isegi, millest see lugu, mida ma kirjutama hakkan, täpselt tuleb, aga minu puhul on see tavaline.” Ta tõstis kaamera üles. „Kas ma tohin pilti teha?”

„Miks mitte? Saatke need võtted minust interneti kaudu kosmosesse, kus ma jätkan oma kehavälist kogemust.”

Nathan kontrollis valgusmõõdiku näitu läbi pildiotsija ning keeras seejärel kaamera ISO maksimumi – 25 600 – peale. (Uus D4, mida tal ei olnud, suudab teha pilte ebareaalsena tunduva ISO 204 800-ga) – see näeb pimedas –, aga sellest ei kannatanud mõeldagi.) Fotod tulevad äärmiselt mürarohked, teralised ja laigulised, aga neil on maalilik kvaliteet, võib-olla tulevad nad täpilised, või siis impressionistlikud. Kaamera tundus selles keskkonnas kuidagi veel sensuaalsema tööriistana. Nathan hakkas pilte tegema.

Dunja ohkas. „Muidugi, olgu taevas mulle tunnistajaks, ma ei näe praegu kõige parem välja. Kas on mingi poos, mis teile minu puhul meeldiks? Ma ei ole arg.”

Nathan mõtles, mida Naomi selle peale ütleks. Naine oli südames moefotograaf, võib-olla isegi kuulsuste pildistaja – paparatso? –, ega põrkaks Dunja-suguse lepliku modelli juhendamise eest tagasi. „Ma tegelikult ei taha, et te poseeriksite. Me teeskleme, et te ei teagi, et ma siin olen.” Ta tõusis püsti ja liikus naise juurde, pildistades suure ava ja väikese sügavusteravusega, Dunja näo kujutus tungis talle otse ajju. Naise silmad olid mahepruunid ja ta paistis olevat võimeline vaatama objektiivi ilma seda tegelikult märkamata. See oli rabav.

Nathan peatus ja läks tagasi kaamerakoti juurde. Ta tuhlas selles, et välklampi leida. „Kindluse mõttes teen mõned pildid välise välklambiga. Siin ei ole eriti valgust.” Ta lükkas välklambijala välgupessa ja lukustas selle. „Me teeme täpselt samad võtted nagu enne.” Ta tõmbas välgu väikese peegeldi välja silma valgustama ja hakkas pildistama.

„Oh, selle välguga tunnen ma end nagu filminäitleja,” ütles Dunja. „Aga ma tahan, et te näeksite minu parimat osa.” Ta tõmbas haiglariietuse eest lahti ja näitas oma rindu, mis olid üleni täis tillukesi punaseid paistetanud täpikesi. Nathan lõpetas kohe pildistamise. „Mis lahti on?” küsis naine. „Liiga inetu? Liiga kohutav?”

„Ei, vastupidi. See on, hm, liiga seksikas. Fetišistlikul moel. Või midagi niisugust. Liialt ehk Helmut Newtonit8 meenutav. Ma ei oska veel öelda, kuidas seda kasutada, noh, ma mõtlen meditsiiniartikli jaoks.”

„Eks võtke siis mõni pilt lihtsalt endale,” ütles Dunja. „Et mind pärast kenamana mäletaksite.” Ta naeratas Nathanile väga soojalt ja siis hakkasid tema silmist pisarad immitsema. Ta ei pühkinud neid ära. „Ja kas see aparaat vee all ka töötab?”

„Te mõtlete pisaraid või?”

„Ei,” hakkas Dunja naerma. „Merd, või siis basseini.” Nüüd, kui mees oli pisaraid näinud, pühkis ta need oma haiglarõiva servaga ära.

Nathan hakkas jälle pildistama. „Töötab küll, kui veekindel korpus on peal. Mida mul aga ei ole. Aga miks te küsite?”

DUNJA PRITSIS NATHANILE VETT, võttes sihikule kaamera, kuid ei saanud sellele pihta ja tegi hoopis mehe püksipõlved märjaks. Kuidagi õnnestus tal oma hallis puuvillases haigla ujumistrikoos ihaldusväärne välja näha, küllap sellepärast, et trikoo oli õhuke ja vormitu ja kleepus keha külge. Haigla valge kummist ujumismüts varjas ta juuksed täielikult. „Ma olin kindel, et nad ei luba teil siin pilte teha,” naeris ta. „Ja teil on teksased jalas!”

Nathan kükitas purskkaevu kõrvale, mida kaunistas kivist lõvipea, millest voolas basseini mineraalidega rikastatud vett. Ta tõusis püsti ja järgnes naisele, klõpsutades ettevaatlikult, kui naine basseini madalamas otsas sumas. „Ma lasksin doktor Molnáril niite tõmmata. Mind siia teksastega sisse saada oli tal ilmselt kõige raskem. Aga kuidas on teiega? Kõik teised naised kannavad siin sinist plastvannimütsi. Teie ei ole samuti määrustekohaselt riides.”

„Riietusruumi õde on väga range, aga ta on samuti pooleldi sloveenlanna, pärit Jesenicest, minu isaga samast linnast. Ma rääkisin talle, miks mul on vaja spetsiaalset mütsi, mis ei laseks vett kõrva. Ma ajasin ta nutma. Ma usun, et nüüd on ta minusse armunud.”

Nad olid Gellérti hotelli põhilises ujumisbasseinis, mägises Buda osas, Doonau kaldal. Ruum oli väga avar, pigem rikkalik juugendstiilis balliruum kui bassein, ning seda ümbritsesid keeruliste kujunditega marmorsammaste paarid, võlvid ning kaunistatud rõdud sõnajalapottidega, mis ülemistelt avaratelt galeriidelt välja ulatusid. Kahkjas hommikuvalgus pääses läbi võlvja kollase klaaskatuse sisse.

„Aga mis värk see teie ujumistrikooga on? Kas see on ka teie oma?” küsis Nathan.

„Teile see ei meeldi? Neid laenutatakse siin. Ma arvan, et need on stalinistide disainitud.”

Kusagil sügaval basseini mosaiikkiviplaatide keskmes hakkasid tööle mootorid ja kogu bassein muutus vahutavaks mullivanniks. Dunja pistis pea pulbitseva vee alla ja kadus, jättes Nathani basseini äärde passima, tabama teda teiste ujujate seast, kes end aeglaselt korrapärases rütmis vees loksutasid või siis basseini põrandas mõne purskejoa külge klammerdusid. Nathan tegi sammaste juures haake ja läks ringiga ümber plasttoolide, mis asusid suvaliselt igal pool võlvidega hallis. Kui naine naerdes pinnale kerkis oma seksikasranges trikoos, mis oli otsekui kommunistide firmamärk, hakkas Nathan jälle pildistama, katik klõbisemas nagu püstolkuulipilduja, tegemata välja piidlevatest pilkudest, mida samamoodi tulejoonele jäävad ujujad talle heitsid. Kogu aeg kaameraga mängides tõmbas Dunja end basseinist välja ja istus ühele toolile – ilmselt oma toolile, sest ta haaras tooli seljatoele asetatud käterätiku endale ümber. Nathan võttis teise tooli ja istus tema lähedale.

„Nii et te siis peatutegi siin selles hotellis?”

„See kuulub Molnári haigla paketti,” vastas naine. „Sellesse kuuluvad ka Malévi lennukompanii äriklassi piletid. See lennutab mu kohale otse kodulinnast, sügavalt Sloveenia südamest. Kus teie peatute?”

„Holiday Innis. Minu kulutused on piiratud.”

„Kas on ka kena?”

„Noh,” ütles Nathan, „sinna saab bussi parkida. See on suurepärane, kui on buss olemas.”

Dunja kooris vannimütsi peast. Ta laskis selle nagu meduusi sülle langeda ja tõmbas sõrmedega läbi tumedate lühikeste juuste. „Te peaksite siia jääma. Kas te tahaksite vähemalt mu tuba näha? Oma kirjutise jaoks? Ja muidugi saaksite pilte teha. See on väga … ehtungarlik koht.”

„Kas te kuumaveevanni ei proovigi? Need pidid väga suure ravitoimega olema.”