Читать книгу Escobar - David Fisher - Страница 3

2006. AASTA OKTOOBRIS SURI minu kallis ema Hermilda Gavíria. Tema soovi kohaselt maeti ta minu venna, kurikuulsa Pablo Escobar Gavíria kõrvale. Minu kodumaa Kolumbia valitsus otsustas seda võimalust ära kasutada ja võtta venna säilmetelt DNA proov. Selle eesmärgiks oli maailmale tõestada, et hauas lebav surnukeha kuulus tõesti Pablo Escobarile – mehele, kes oli tänavatel üles kasvanud, kuid kellest sai maailma kõige võimsam, kõige armastatum ja Kolumbia valitsevate klasside poolt kõige vihatum mees. Paljud inimesed ei uskunud, et mu vend ühel Medellíni linna katusel surma sai, kui Ameerika ja Kolumbia ühinenud relvajõud teda 1993. aasta detsembris taga ajasid, vaid arvasid, et kellegi teise laip oli kirstu pandud ja Pablo elas vabaduses edasi. Paljud teised väitsid, et olid Pablo lapsed või sugulased ja tahtsid osa saada tema mitmest miljardist dollarist, mille Pablo oli teeninud ja ära peitnud. DNA proov oleks kõik paika pannud.

Siin puhkab kuningas oli kord Pablo hauakivile kirjutatud, kuid valitsus käskis selle hauakirja eemaldada. Pablo surmast alates sai Monte Sacro surnuaiast turistide meelispaik. Lugematul arvul inimesi on tulnud siia maailma erinevatest paikadest, et lasta end fotografeerida legendaarse kurjategija Pablo Escobari haual. Teised tulevad, et palvetada, süüdata küünal tema hinge eest, jätta talle kirjalik teade või hea õnne lootuses vastu hauakivi koputada. Mõned tulevad, et nutta. Kuid mu ema matusepäeval olid seal vaid pereliikmed ja tunnistajad valitsusest ning sõjaväest. Ja kui Pablo haud avati, olid kõik šokis. Üks suur puu oli juured ümber kirstu ajanud – nagu oleksid pikad käsivarred maa seest sellest kõvasti kinni haaranud. Nagu oleks puu kirstu enda omaks nõudnud.

Mõtlen oma vennast iga päev. Pablo Escobar oli hämmastavalt lihtne mees: ta oli terane ja heasüdamlik, kirglik, kuid samas ka vägivaldne. Ta oli nii poeet kui püstolikangelane. Ühtedele oli ta pühak, teistele koletis. Mäletan, kui ta oli veel väike laps ja me kõrvuti voodi all lebasime, kui geriljad meie peret keset ööd tapma tulid. Mõtlen narkoorganisatsioonile, mille ta lõi ja mida juhtis ärist, mis ulatus paljudesse maailma paikadesse ja tegi temast ühe rikkaima mehe maailmas. Mõtlen heategudele, mis paljusid inimesi aitas – eluasemed, mida ta ehitas, paljud tuhanded inimesed, keda ta toitis ja haris. Ja palju harvem mõtlen neile koledustele, mille eest ta oli vastutav – tapmised, pommid, süütute inimeste ja vaenlaste surmad, hirmupäevad, mis šokeerisid teisi riike. Mõtlen ilusatele päevadele ja õhtutele, mida me koos pereliikmete ja sõpradega veetsime imepärases kodus, mille ta ehitas ja Napolesiks nimetas. Mõtlen Napolesist selle loomade ja haruldaste lindudega, mis olid kokku toodud maailma eri nurkadest, kus isegi praegu ninasarvikute kari vabalt ringi jookseb, ja ma mõtlen rasketest aegadest, mis me koos mööda saatsime vanglas, mille ta mäetippu ehitas, ja paljudest meie põgenemistest džunglisse, kui armee ja politsei meid meeleheitlikult taga otsisid. Ajuti oli meie elu ilus nagu unistus ja seejärel jälle nagu õudusunenägu.

Ma pole kunagi eriti emotsionaalne mees olnud. Aktsepteerin elu kõikides värvides. Aktsepteerin kõike. Kunagi ma olin jalgrattasõidu meister ja seejärel meie rahvusmeeskonna treener. Olin edukas ärimees, kes palkas sadu töölisi jalgrattaid valmistama ja mul oli viis poodi. Just tollal palus mu vend, et ma hakkaksin pidama arvet raha üle, mida ta oma ärist teenis. Nii algas see kõik minu jaoks. Mul on neist aastatest palju arme järel, nii kehal kui ka hinges. Ja praegu olen ma peaaegu täiesti pime – tapmiskatse tulemus, kui ma vanglas olin ja mulle kirjapomm saadeti – ning elan vaikselt oma rantšos.

Minu vend elab igavesti ajalooraamatutes, legendides ja rahvajuttudes. Ajaloo suurim kurjategija – nii teda kutsutakse. Ajakiri Forbes paigutas ta seitsme rikkaima mehe nimekirja, kuid isegi neil polnud aimu Pablo tegelikust varandusest. Igal aastal kandsime me kuludesse 10 protsenti oma rahast, seda kas veekahjustuste tõttu või sõid selle rotid ära või oli raha valesti kasutatud. Kolumbia talunikud kutsusid Pablot neile tehtud kingituste pärast Robin Hoodiks.

Pablol oli kontroll mitmete riikide valitsuste üle ja seadis Kolumbia vaeste jaoks sisse sotsiaalkindlustussüsteemi, ta ehitas allveelaevu kokaiini transportimiseks ja lõi armee, mis sõdis riigi ja teiste kartellide vastu. Kuid mõned süüdistused, mis tema vastu esitati, on valed. Ma ei õigusta venna kohutavat vägivalda, kuid tõde on see, et ta ei olnud vastutav paljude kuritegude eest, mida talle taheti kaela määrida.

Olin tihti tema kõrval, kuid mitte alati. Paljude lugude kohta tean, et need on tõde, kuna siis ma olin temaga, teisi on mulle räägitud. Täielik tõde suri katusel koos Pabloga. Aga see siin on lugu, mida mina tean Pablo Escobarist ja Medellíni narkokartellist.

Paljud usuvad, et Pablo,tõi Kolumbiasse kohutava vägivalla ja surma, kuid see pole tõsi. Mina ja mu vend sündisime kodusõja ajal, mis toimus konservatiivide ja liberaalide vahel – periood, mida Kolumbias La Violencia nime all tuntakse. Kümneaastase perioodi jooksul, mis lõppes 1950. aastate keskpaigas, mõrvas talupoegadest geriljade armee 300 000 süütut inimest, mitmed tuhanded neist raiuti matšeetedega surnuks. Keegi Kolumbias polnud nende mõrtsukate eest kaitstud. Mõrvad olid väga jõhkrad. Kehad lõigati pooleks, pead raiuti maha, kõrid lõigati läbi, keeled kisti suust ja jäeti ohvrite rinnale; see, mida tunti Corte Florero – katkise lillevaasi – nime all, tähendas seda, et jäsemed raiuti keha küljest lahti ja pisteti laiba sisse – tulemuseks oli tontlik lilleseade.

Ma ei unusta kunagi ööd, mil geriljad tulid Titiribu külas meie maja juurde. Meie isa oli rantšopidaja ja me Pabloga sündisime rantšos, mille ta oli pärinud oma isalt Río Negro – Musta jõe – küla lähedal. Meil oli 800-pealine lehmakari. Isa töötas palju ja sedasama nõudis ta ka meilt. Meie töö oli lehmade eest hoolitseda. Mäletan, et üks neist andis sabast piima – vähemalt nii me uskusime. Tegelikult tegi üks tööline lehma saba piimaga märjaks, kui me ei vaadanud, ja kui lähemale jõudsime, raputas ta seda kõvasti ja pritsis meid piimaga. Nii et mõnda aega me tõepoolest uskusime, et see võlulehm andis meile sabast piima. Isale meeldis seal väga ja pere oleks sinna edasi jäänud, kui kari poleks haigestunud. Lehmad jäid palavikku ja üle 500 lehma suri. Viimaks kuulutas isa pankroti välja ja me jäime talust ilma – kaotasime kõik, mis meil oli.

Ema oli õpetaja – amet, mida ta armastas sama palju kui isa talutööd. Me kolisime Titiribusse, kus emale tööd pakuti. Kogu nädala töötas ta koolis ja nädalalõppudel õpetas ta vaeste perede lapsi lugema ja kirjutama ilma rahata. Kui isa oli väga lihtne mees, siis ema oli ilus ja elegantne. Ta oli siniste silmadega, heledapäine ja väga valge jumega; kuigi tal polnud peaaegu üldse raha, mille eest midagi endale osta, oli ta alati väga uhke hoiakuga. Väikses puumajas, milles me elasime, oli vaid üks magamistuba, mida me mina, vend ja õde – oma vanematega jagasime. Meil oli kaks madratsit, üks neist laotati põrandale ja lapsed magasid sellel. Toidu jaoks oli meil väga vähe raha ja me Pabloga läksime iga päev neli tundi jalgsi kooli. Hakkasime kodunt kell 4 hommikul minema, et tundide alguseks kohale jõuda. Nagu paljud Kolumbia pered, olime ka meie väga vaesed. Ema õmbles meile ise koolivormid ja tihti kandsime vanu ja räbaldunud riideid. Kord saadeti Pablo ema suureks häbiks koolist koju, sest tal polnud kingi. Kuna õpetaja palk oli juba kulutatud, läks ema poodi ja laenas Pablole paari kingi; kui ta uue palga kätte sai, maksis ta võla ära. Kolumbias on vaesed üksteist alati aidata püüdnud. Kuid meie vaesus jättis minu ja venna ellu sellise jälje, mida me kumbki ei unustanud.

Kui ma olin 10-aastane – Pablo oli seitsmene – , kingiti mulle esimene jalgratas. See oli kasutatud ja ema ostis selle järelmaksuga nüüd saime rattaga kooli sõita. Nelja tunni asemel jõudsime nüüd tunni ajaga kooli. Iga päev seadsin endale väljakutse jõuda kooli veel kiiremini; hakkasin sõber Roberto Sáncheziga võidu kooli kihutama ja siis tekkiski mul armastus võidusõidu vastu.

Samal aastal tuligi märatsev jõuk öösel meid tapma. See piirkond, kus me elasime, oli peamiselt liberaalide asupaik ja geriljad arvasid, et ka meie jagame nende vaateid. See polnud tõsi, sest mu vanemad ei osalenud poliitikas. Nad tahtsid vaid, et neid lastaks rahulikult oma lapsi kasvatada. Neid oli hoiatatud, et nad lahkuksid külast või muidu raiutakse nad tükkideks, kuid meil polnud mingit muud turvalist paika, kuhu minna. Saime vaid ööseks uksed lukku panna. Me olime kaitsetud, meie ainukesed relvad olid palved.

Nad tulid meie külla keset ööd, tirisid inimesi kodudest välja ja tapsid nad. Kui nad meie maja juurde jõudsid, hakkasid nad matšeetedega uksele prõmmima ja karjuma, et nad tapavad meid ära. Ema nuttis ja palus Jeesuslast. Ta võttis ühe madratsitest, pani selle voodi alla, käskis meid seal vaikselt lamada ja kattis tekkidega kinni. Kuulsin, kuidas isa ütles: „Nad tapavad meid, aga lapsed saame päästa.” Hoidsin Pablo ja meie õe Gloria ligi ega lubanud neil nutta, lohutasin neid ja ütlesin, et kõik saab korda. Mäletan, et andsin Pablole lutipudeli, et ta rahuneks. Maja uks oli väga tugev ja ründajatel ei õnnestunud sisse saada, nad valasid selle bensiiniga üle ja süütasid põlema.

Armee päästis meid. Kui sõdurid uksele koputasid ja hüüdsid, et me oleme pääsenud, ei uskunud ema neid, kuid viimaks ta avas neile ukse. Kõik ellujäänud külas viidi koolimajja. Teed valgustas meie põlev kodu. Selles kummalises valguses nägin laipu rentslites ja tänavapostide küljes rippumas. Geriljad olid need bensiiniga üle valanud ja põlema süüdanud, mäletan siiani kõrbenud inimliha lõhna. Pablo oli mul süles. Ta hoidis minust väga kõvasti kinni, nagu ei oleks tahtnud enam kunagi lahti lasta. Lutipudel oli majja jäänud ja ta nuttis seda taga. Tahtsin tagasi minna, et pudel ära tuua, aga vanemad ei lubanud.

Nii et tapatalgud Kolumbias hakkasid tükk aega enne minu venna tegutsemist. Kolumbia on kogu aeg olnud vägivallariik. See on osa meie pärandist.

Aasta pärast seda rünnakut saatsid vanemad minu ja Pablo meie vanaema juurde elama, Medellíni linna turvalisusse. Medellín oli kõige ilusam koht, mida ma olin eales näinud. Seda tuntakse igavese kevade linnana. Sealne kliima oli ideaalne, aasta läbi 21-26 kraadi sooja. Vanaemal oli suur maja, osa sellest oli kasutusel kui tehas tema äri arendamiseks – ta pani purkidesse kastmeid ja vürtse, mille ta kaubakeskustele maha müüs.

Algul linn hirmutas meid. Medellín on rahvaarvult teine linn Kolumbias. Me olime maalapsed ega teadnud linnaelust midagi. See oli suureks šokiks. Me polnud varem nii palju autosid ja nii palju pidevalt kiirustavaid inimesi näinud. Vanaema oli lahke, aga ka range naine. Igal hommikul ajas ta meid vara üles ja saatis kirikusse. Mäletan, et meie esimesel nädalal tema juures jäi ta haigeks ja käskis meil Pabloga kahekesi kirikusse minna: „Paluge jumalat ja tulge siis kohe tagasi.” Kirikust välja tulles sattusin segadusse ja me eksisime linnas ära. Ma ei teadnud vanaema aadressi ega telefoninumbrit. Kõndisime mitu kvartalit ja otsisime midagi tuttavlikku, siis pöördusime uuesti kiriku juurde tagasi. Rahustasin Pablot, kuid ise tundsin hirmu. Mu palvetele ei vastatud. Alles kell 6 õhtul leidsime lõpuks vanaema maja üles.

Nii algas meie elu Medellínis. Tollal oli muidugi raske uskuda, et ühel päeval valitseb Pablo kogu linna üle ja teeb selle kuulsaks kui Medellíni narkokartelli asupaiga. Ema ja isa kolisid ka viimaks meie juurde linna, kuid isa ei harjunud seal kunagi ära. Ta läks maale tagasi, et otsida tööd farmides. Medellínist oli saanud meie linn ja varsti me tundsime seal iga tänavat ja alleed. Siis ei osanud me arvatagi, et ühel päeval saab see linn Pablole hukatuslikuks.

Me kasvasime üles Medellíni tänavatel. Olime tüüpilised madalama klassi lapsed. Ehitasime puidujääkidest vankreid ja kärutasime nendega mäest alla. Surusime nätsuplärakaid naabrite uksekellade külge, et need vahetpidamata helisema jäid, ja ise jooksime minema. Pidasime munalahinguid. Tegime ise jalgpalle keerasime vanad riided palliks kokku ja panime need kilekoti sisse. Pablo oli alati kõige noorem meie hulgas, sellest hoolimata oli ta sündinud juhiks. Näiteks mõnikord, kui me tänaval jalgpalli mängisime, tuli politsei, võttis meilt palli ära ja käskis tänavalt kaduda. Me ei teinud midagi halba, lihtsalt mängisime. Kuid Pablo tuli mõttele, et järgmine kord, kui politsei tuleb, hakkame kividega patrullautot pilduma. Ja nii juhtuski.

Õnnetuseks tegime politseiauto akna katki. Pistsime jooksu, kuid mõned – kaasa arvatud mina ja Pablo – võeti kinni ja viidi jaoskonda. Et meid hirmutada, ütles kapten, et paneb meid terveks päevaks luku taha. Ainult Pablo oli meie hulgas see, kes julges talle midagi vastu öelda. „Me ei teinud midagi halba,” ütles ta. „Meil on kõrini sellest, et meil kogu aeg pall käest ära võetakse. Palun, kui soovite, siis me võime tasuda teile selle katkise akna eest.” Ta oli väike laps, meist kõige noorem, kuid julges otse kapteni poole pöörduda.

Paljude lapsepõlvesõpradega tegime hiljem koos äri, nende hulgas Jorge Ochoa, kes koos oma vennaga lõi oma rühmituse, ja Ernesto Galán, kes oli väga väike ja kõhn mees. Siis veel El Mugre, mis tähendab „muda” ja mis oli talle väga sobilik hüüdnimi, kuna ta oli väga tumeda nahaga. Vaca ehk Lehm, mu parim sõber, oli pikk ja blond; tal olid väga sinised silmad ja ta oli tüdrukute lemmik. Kui ma jalgrattaga võidu sõitsin, oli Vaca mu suurim toetaja; enne võidusõitu varastas ta kohalikust poest kanaliha ja apelsine, tõi need mulle, sest ta tahtis, et ma oleksin võistlusteks terve ja tugev. Meie lähisugulane, nõbu Gustavo de Jesús Gavíria oli see, kes viimaks Pablo ärisse kiskus ja tema lähimaks liitlaseks sai. Gustavo isa oli muusik, keda tunti peamiselt serenaadide kaudu; Gustavo ise õppis kitarri mängima ja nii hästi laulma, et oli alles 11-aastane, kui võitis populaarse raadiojaama talendivõistluse.

Mõnda aega elasin Gustavo ja tema pere juures. Sõitsime koos rattaga ja ühel päeval, kui me künka juurde jõudsime, krahmasime ühe bussi tagaosast kinni, et see meid üles veaks. Juht arvas teisiti ja pärast kiiruse lisamist vajutas ta äkki piduritele – me Gustavoga kaotasime rataste üle kontrolli ja lendasime ühe maja lahtisest uksest sisse. Lõhkusime kaks vaasi ja majaperenaine kutsus politsei. Kuid vanaema maksis lõhutud asjad kinni ja me pääsesime naerusui tänavale tagasi.

Tegelikult oli meil ilus lapsepõlv. Veetsime palju aega pärast kooli koos, mängisime jalkat hiliste õhtutundideni, käisime härjavõitlusi vaatamas, flirtisime lähikonna ilusate tüdrukutega. Meil kõigil olid oma unistused; mina näiteks ei tahtnud kunagi oma ratta seljast maha tulla. Jalgratas sümboliseeris mulle vabadust ja ma tuhisesin läbi linna nagu tuul. Tahtsin olla professionaalne rattur; tahtsin esindada Kolumbiat kuulsatel võidusõitudel Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Kuid emalt õppisin, kui tähtis on haridus. Kuigi olime vaesed, teadis ta, et kord õpime me kolledžis. Ametilt tahtsin saada elektroonikainseneriks. Matemaatika oli mulle kogu aeg lihtne olnud; ma mõistsin numbrite keelt ja nautisin arvutamist, isegi peastarvutamist. Mul on alati olnud võime numbreid meelde jätta ilma neid üles kirjutamata; äris oli sellest väga suur kasu. Ka Pablo teadis, mida ta tahtis. Vaene olles tahtis ta saada rikkaks. Juba väga väikese poisina ütles ta emale: „Emme, oota, kuni ma suureks saan. Siis ma ostan sulle kõike. Oota ainult, kuni ma suureks kasvan.” Natuke vanemaks saades otsustas ta: „Kui ma olen 22-aastane, tahan, et mul oleks miljon dollarit. Kui mul seda ei ole, tapan end ära, lasen endale kuuli pähe.” Pablo polnud elu sees dollareid näinud, ta ei teadnud, kuidas need välja näevad või käes tunduvad. Kuid ta seadis endale eesmärgiks saada miljon dollarit. Tema teine suur ambitsioon tundus sama võimatu. Ta kavatses saada Kolumbia presidendiks.

Nagu ma ütlesin, saime isalt teada, kui tähtis on kõvasti tööd teha. Üks esimesi tõelisi töid, mida me Pabloga pidime tegema, oli jalgratastel kõikidele hambaarstidele kogu Medellínis hambalaborist proteese kohale toimetada. Rallisime ühe hambaarsti juurest teise juurde. Ma ei mäleta, kui palju meile maksti, kuid isegi siis, kui olime pool palgast emale andnud, oli meil esimest korda elus taskuraha, mida saime oma äranägemise järgi kasutada. Küsimus oli selles, mida me kõige rohkem tahtsime.

Me olime teismelised, mina 16- ja Pablo 13-aastane. Nii et vastus oli ilmne – tüdrukuid. Me Pabloga teadsime seksist väga vähe. Vanaemal oli ilus noor teenijanna, keda me mõlemad imetlesime. Nagu noormehed tavaliselt teevad, kui tüdrukud on duši all, panime ka meie akna alla tooli ja kordamööda vaikselt piilusime teda. Ma mäletan, et kord, kui Pablo parajasti toolil seisis ja vaatas, kuulsin ma vanaema tulemas. Loomulikult panin ma plehku. Vanaema sattus Pablole peale ja kõigutas tooli, nii et Pablo kukkus ja sõrme murdis.

Otsustasime, et oma palga eest tahame naist saada. Läheduses oli ööklubi nimega Fifth Avenue ja me teadsime, et seal töötavad prostituudid. Ühel õhtul panime mõlemad Pabloga kõige paremad riided selga ja läksime klubisse. Ja nii see algas! Valisime kaks ilusat naist ja maksime nende eest. Nad viisid meid ühte tuppa ja käskisid oodata. Ise läksid nad vannituppa ja tulid tagasi, käes seep, kauss sooja veega ja käterätikud. Me ei teadnud, mida nad kavatsevad, kuid see ei tundunud lõbus olevat. Tõusime ehmunult püsti ja tegime sääred. Peaaegu et jooksime minema.

Järgmisel päeval rääkisime kõigest sõpradele, kes meie üle naersid. „Lollikesed,” ütlesid nad, „prostid pesevad teid kõigepealt puhtaks, siis teevad teile massaaži ja alles siis hakkavad seksima.”

Või nii. Panime Pabloga veel kaks kuud raha kõrvale, kuni meil oli vajalik summa olemas. Seekord ei jooksnud me kumbki minema.

Nagu me emaga unistanud olime, astusin ma ühel päeval Medellíni teadus- ja elektroonikaakadeemiasse, kus minust sai elektroonikainsener. Seal ma õppisin, kuidas ehitada ja remontida elektroonilisi seadmeid. Hiljem sain neid oskusi kasutada, et sepistada keerulisi turvasüsteeme ja samuti olid minu loodud elektroonikasüsteemid meie allveelaevadel, mis Bahama saartele kokaiini vedasid. Diplomitöö jaoks pidin tükkidest kokku panema televiisori, raadio ja stereosüsteemi. Juba akadeemias õppides sain tööd Mora Brothersis – suures firmas, mis müüs ja remontis elektroonikavahendeid. Kuigi olin seal üks noorimatest töötajatest, sain tehnilise osakonna ülemaks.

See töökoht tuli mulle lihtsalt ja väga uhke tunne oli olla parimate tudengite hulgas. Arvasin, et suudan kõike – päevani, mil üks klient tõi parandusse Venemaal tehtud teleka. See oli suur väljakutse. Ma polnud kunagi varem sellist televiisorit näinud, aga olin kindel, et leian vea üles. Nägin selle kallal vaeva üle nädala, kuid ikkagi ei suutnud probleemi lahendada. Viimaks tassisin teleka koju, et õhtul seda putitada. Lammutasin teleka tükkideks ja palusin teenijal tolmused osad ära puhastada. Tolmu pühkides küsis ta: „Härra Roberto, mida see nõel siin teeb?”

Nii parandas meie teenijatüdruk vene teleka ära. Keegi oli pistnud väikese nõela kohta, kus see poleks tohtinud olla ning tekkis lühis, aga kogu oma tohutu suure teadmiste pagasiga ei suutnud ma näha seda, mis oli kohe mu nina all.

Samal ajal, kui ma akadeemias õppisin, asusin ühes teises kolledžis raamatupidamist õppima – Remingtoni ülikoolis. Ma ei teadnud veel täpselt, mida tulevikus tegema hakkan, kuid olin kindel, et teadmised numbritest tulevad mulle kasuks. Seda ala oli lihtne valida, kuna matemaatika täiendas minu inseneriteadmisi. Omandasin teadmised, mis olid vajalikud, et juhtida äri, mida ma kavatsesin kord ajama hakata.

Samal ajal, kui ma nautisin elektroonikaga seotud keeruliste ülesannete lahendamist ja numbrite sümmeetriat, jäi minu peamiseks kireks ikkagi jalgratas. Kui ma sain profiratturiks, hakkas Mora Brothers mu esimeseks sponsoriks. Sain tšempioniks; 1966. aastal nimetati mind Kolumbia paremuselt teiseks jalgratturiks. Olin meie rahvusmeekonna liige ja esindasin meie riiki võistlustel Ladina-Ameerikas, võites sõite Ecuadoris, Panamas ja samuti kodumaal. Mind tunti El Osito ehk Karu nime all – selle hüüdnime sain ma riigisisestel meistrivõistlustel. Seda võistlust peeti vihma ajal ja kui me jõudsime viimasele pikale teelõigule, olid tänavad üleni porised. Kukkusin nii tobedalt, et libisesin märjas poris tükk maad edasi; nägu ja võistlejanumber olid üleni mudased. Sõidu lõpus lisasin kiirust ja jõudsin liidritele järele, kuid kuna mu numbrit polnud näha, ei suutnud raadiokommentaatorid mind tuvastada. Nad ütlesid: „Me ei tea, kes see on, kuid ta on pruun nagu karu, El Osito.” Lõppkokkuvõttes ma võitsin selle sõidu ja sellest päevast peale hakati seda hüüdnime igal pool kasutama. Meie narkoorganisatsioonis ei kutsunud mind keegi Robertoks. Pablo oli Boss, El Patrón, mõnikord Doktor, kuid mina olin alati El Osito.

Peaaegu alati, kui ma võidusõitudel käisin, oli Pablo minuga. Ta oli mu abiline – pesi ratast ja valmistas järgmiseks sõiduks riideid ette. Ja enne sõitu tappis ta minu jaoks ühe tuvi ära. Oli kombeks arvata, et tuvi veri annab energiat – nii läkski Pablo parki ja püüdis minu jaoks tuvi kinni. Pablo hoolitses ka selle eest, et naabruskonnast tuleks hästi palju rahvast mind ergutama. Tollal olin ma tema kangelane.

Esimese palga eest, mille ma sain rahvusmeekonna liikmena 1965. aastal, ostsin esimese auto – sinise Saksamaal tehtud Walburti, ja päästsin ema maja. Õpetaja palga ja rahaga, mille isa taludes teenis, ei suutnud ta kuude kaupa üüri maksta ja teda taheti juba välja tõsta. See oli mu elu uhkeim päev, kui ma sain pangale võla ära maksta ning samuti mitmeks kuuks ettemaksu teha.

Väga raske on kirjeldada tundeid, mis mul võidusõitude ajal tekkisid, kuid elus, mis on olnud täis erakorralisi sündmusi, ei saa sellega midagi võrrelda. Jalgrattasõit nõuab suurt füüsilist vastupidavust – kuid samuti äärmist vaimset pingutust. Ja kui kõik töötab ideaalses harmoonias – jalgratas, keha ja meel – , on ka hea tulemus garanteeritud.

Rattasport võib olla ka ohtlik spordiala, ma sain kaks korda tõsiselt vigastada. Kord treeningul kihutasin ma ühe ehitusplatsile vurava veoauto taga. Tavaliselt tegime seda tihti, kuna auto pakkus ratturile head tuulevarju. Ma ei märganud, et veoauto vedas kastis puid. Väike puutükk kukkus teele ja ma ei suutnud sellele otsasõitu vältida. Kui ma puuhalust üle sõitsin, kaotas ratas juhitavuse ja ma tegin pika õhulennu. Kukkusin paremale küljele ja libisesin pika maa, tõmmates nahakihi jalgadelt, käsivartelt ja näolt maha. Kiiver oli lömmis, parema jala botas katki ning ma veritsesin kõvasti. Mind viidi kiiresti arsti juurde. Kõik luud olid terved, kuid oli tunne, nagu oleks kogu mu keha tules olnud. Arst ütles, et ravi tuleb väga valulik. „Nahk hakkab uuesti peale kasvama, nii et sa pead enda liigutamist jätkama, muidu jääb nahk ihul liiga pingule.” Et keha parem külg suureks korbaks ei muutuks, pidin seisval rattal rohkem kui kuu aja jooksul iga päev tundide kaupa trenni tegema. See oli kõige valusam kogemus mu elus hiljem tuli neile muidugi lisa.

Kui ma enam ei võistelnud, sai minust selle meeskonna treener, mis esindas Antioquiat, suuruselt teist osariiki Kolumbiat moodustava 32 osariigi hulgas, ja hiljem hakkasin Kolumbia rahvusmeeskonna treeneriks ja assistendiks. Kui ma töötasin rahvusmeeskonnaga, võistlesime Euroopas ja Ladina-Ameerikas ning võitsime mitmeid medaleid. Selleks ajaks olin ma juba abielus – esimeses oma kolmest abielust – ja olin kahe ilusa lapse, poja Nicholase ja tütre Laura isa. Me olime kaks aastat tuttavad olnud ja abiellusime Halloweeni õhtul, kuna naine oli juba pojaga rase. Meil polnud tollal isegi autot; sõitsime bussiga koju väiksest kirikust, kus meid paari pandi. Unistasime, et ühel päeval saab meil oma kodu olema.

Ma töötasin kõvasti ja olin äris alati aus. Ka nutikas. Ära kasutades kuulsust, mille ma võidusõitjana saavutanud olin, võtsin 1974. aastal raha, mille olin kõrvale pannud, ja avasin töökoja ilusas mäepealses Manizalesi linnas, et alustada jalgrataste tootmist, lisaks ka müük ja parandus. Panin sellele nimeks El Ositto Corporation – kahe t-ga, sest üks kuulus Itaalia tööstur kasutas oma nimes ka kahte t-d. Esimese asjana ostsin ma reklaami suure rekka haagiseküljele. Mul polnud raha, et kogu rekka haagist üle kleepida reklaamidega, kuid ma panin ühele küljele nii suure rekaami kui võimalik. Äri alustamiseks laenasin ühel päeval selle rekka ja sõitsin Bogotásse, Kolumbia pealinna, ja parkisin selle otse riigi suurima jalgrattatehase ette. Tahtsin juhatajaga rääkida. Pärast tutvumist osutasin rekka poole ja ütlesin talle: „See on üks mu autodest. Kogu firma kuulub mulle.” Ütlesin, et meie äri laieneb ja me vajame usaldusväärset varuosade tarnijat, et saaksime rohkem rattaid toota. Tahtsin neid meelitada partnerlussuhtesse. Kuid tema tahtis loomulikult mu firmat endale saada. Viimaks pakkus ta mulle suurt hulka varuosasid laenuks. „Soovin, et saaksin need vastu võtta,” vastasin ma. „Aga ma ei saa, sest rekka on juba täis.” Muidugi polnud see tõsi. Ma ei olnud ju rekka sisemust rentinud, järelikult ma ei tohtinud seda kasutada. Mõned päevad hiljem saatis tehase juhataja minu Manizalesi töökoja jaoks veoautotäie osi ja ma palkasin kaks lisatöölist ning töö võis alata. Kuna jalgrattaid pandi kokku Kolumbias, siis sain neid müüa tunduvalt odavamalt kui Euroopast toodud rattaid.

Kuid nende müümine oli ikkagi keeruline. Kolumblastele meeldisid kvaliteetsed Itaalia ja veitsi tooted ja nad ei tahtnud osta meie oma kodumaal tehtud kaupa. Raske oli Ositto rattaid populaarsetesse kauplustesse müüki anda. Ma sõna otseses mõttes anusin ühe suure poe omanikku, et ta mõned mu rattad vastu võtaks: „Ma müün enda omad sulle palju odavamalt kui on need rattad, mida sa Euroopast sisse tood.”

Ta keeldus, öeldes: „Keegi Kolumbias ei tea Ositto jalgrattaid.” Lõpuks oli ta nõus võtma viis ratast, kuid hoiatas, et kui need kahe nädala jooksul pole maha müüdud, pean neile järele tulema.

Järgmisel nädalal saatsin viis sõpra sinna poodi neid rattaid ostma. Kaupluse juhataja tegi suurema tellimuse ja varsti hakkasid mu rattaid ostma ka tõelised kliendid. Viimaks oli mul tootmises 17 erinevat tüüpi ratast, kaasa arvatud võidusõidu-, krossi-, matkaja isegi lasterattad. Tehasele lisaks avasin viis kauplust; minu heaks töötas üle saja inimese. 1975. aastal tegin koostööd isegi meie valitsuse spordiministriga, et muuta kasutamata jalgpalliväljak kaasaegseks jalgratta võidusõidu kompleksiks, kus lastel oli võimalus tasuta sõita. Ma olin väga edukas – töötasin 16 tundi päevas oma äris ja treenisin meeskonda; mul oli kaks korterit ja võisin ka ema rahaliselt toetada. Tulevik oli paljutõotav. Ja see kõik toimus palju aega enne seda, kui me Pabloga narkokaubandusse sukeldusime.

1974. aastal õppis Pablo Universidad de Antiochias poliitteadust. Paljud arvavad, et Pablo oli harimata mees, kellel õnnestus vaid narkoäris edukas olla. See pole tõsi. Pablo oli tark väga paljudel aladel. Ta mõistis võrdselt nii ajalugu kui luulet. Ta võis rääkida ladusalt maailma poliitikast ja ilmekalt ette kanda kõige ilusamaid luuletusi. Ajuti Pablo isegi üllatas mind; ta rääkis mitut keelt ja kui me olime La Catedralis vangis – kindluses, mille ta ehitas, kui me nõustusime valitsusele alla andma – , õppis ta isegi hiina keelt. Ülikoolis oli ta otsustanud kriminaaladvokaadiks hakata, see oleks olnud tema teeks poliitikasse. Ta tahtis ikka veel Kolumbia presidendiks saada. Sageli käis ta avalikus raamatukogus õigusalaseid raamatuid lugemas ja kui oli võimalik, ostis kasutatud raamatuid. Just sel ajal ta tegelikult alustaski oma poliitilist karjääri. Paljudele tudengitele omaselt pidas ta lõunasöögi ajal või jalgpalliplatsil kõnet kõigile, kes kuulata viitsisid. Pablo ei kartnud kunagi publiku ees rääkida ja ta oli oma ideedes sügavalt veendunud. Mina kuulsin teda vaid mõned korrad kõnet pidamas, aga ma mäletan, kuidas ta valju ja kirgliku häälega kuulutas: „Ma tahan saada Kolumbia presidendiks, siis ma võtaksin kõigi rikaste teenistusest 10 protsenti vaeste abistamiseks. Selle raha eest ehitame uusi koole ja remondime maanteid.” Ta ütles ka, et tahtis õhutada Jaapani ja Hiina ettevõtjaid Kolumbiasse tehaseid ehitama, sest see oleks andnud tööd inimestele, kes seda hädasti vajasid.

Pablol olid väga suured unistused, kuid tal polnud raha, et neid ellu viia. Ta kukkus ülikoolist välja, kuna ei suutnud õppemaksu maksta. Kui oled meie sarnaselt vaesena üles kasvanud, on vajadus raha teha su mõtetes alati esikohal. Võib-olla see oli nii ette määratud, et Pablo hakkas ühel päeval ebaseaduslikku äri tegema. See oli murdepunktiks meie perekonna ajaloos.

Kolumbia on ilus maa ja loodusandide poolest rikas, kuid samas on see riik, kus korruptsioon on alati olnud, on ja ka jääb. Meie riiki on alati juhtinud rikaste perekondade klass, kes pole vaeste abistamiseks palju teinud. Väga vähe on olnud sotsiaalseid programme, mis oleksid vaeste elu paremaks muutnud. Meil Kolumbias on küll seaduste süsteem olemas, kuid elu käib teiste reeglite järgi. Sel ajal, kui meie üles kasvasime, juhtisid valitsust korrumpeerunud inimesed, kes tegid iseend rikkaks, kuigi väitsid, et alustavad programme, mis aitavad vaestel paremini elada. Alates poliitiliste võimude kõrgematest ametnikest kuni sõjaväejuhtideni, alates riigiametnikest, kes kontrollisid valitsuse teenistujaid kuni tänavatel töötavate politseinikeni, ja isegi väiksematel jõupositsioonidel olevad inimesed on kasutanud võimu ja raha isiklikuks hüvanguks igal võimalikul juhul. Politsei näiteks oli väga halvasti koolitatud, väga väikese palgaga ja vähe lugupeetud, nii et ellujäämiseks võtsid paljud altkäemaksu ja vaatasid ebaseaduslikest tegevustest mööda. Kui keegi tahtis raha eest midagi Kolumbias saavutada, siis polnud see raske. Me Pabloga kasvasime üles teadmises, et kõik seadused on müügiks. Seda ei peetud heaks ega halvaks, nii oli lihtsalt alati olnud.

Kolumbia ajakirjanik Virginia Vallejo, naine, kellel kunagi oli ka armuafäär minu vennaga, ütles kord, et ta armus Pablosse, kuna „ta oli ainus rikas mees Kolumbias, kes oli inimeste vastu lahke riigis, kus rikkad pole kunagi vaestele võileibagi pakkunud.”

Mulle pandi nimi Roberto Gavíria emapoolse vanaisa järgi, kuid Pablo päris tema tausta rohkem kui mina. Igal perekonnal on oma lugu ja Escobar-Gavíria pere lugu algas sellel hommikul, kui Roberto Gavíria otsustas Frontino linnas maja tagaaeda banaane istutada. Legendi järgi leidis ta guaca – maasse peidetud varanduse – , mis sisaldas mitut savipotitäit ehteid ja kalliskive. Keegi ei saanud kunagi selle aarde omanikku teada. Vähemalt nii on seda lugu põlvest põlve edasi räägitud.

Roberto hakkas ehteid tasapisi maha müüma, sest varandusest kellelegi rääkida oleks ohtlik olnud. Saadud raha eest hakkas ta teistele talunikele võlgu andma, kuid kaotas raha, kui laenajad ei suutnud võlgu tagasi maksta. Seejäel ostis ta Chocó indiaanlastelt metsloomanahku ja müüs need linnas edasi. Lõpuks avastas ta oma tõelise kutsumuse ning hakkas tubakat ja alkoholi smugeldama.

Nagu Al Capone USA-s, oli Roberto Gavíria salaviinavedaja. Ta ostis tapetusa't – kolumblaste lemmikalkoholi – otse indiaanlastelt, kes seda ajasid ja villisid, enne kui see seaduslikele tarnijatele müüdi. Et tuua see otse klientideni ilma alkoholi hinda tõstvaid makse maksmata, peitis ta pudelid kinnisesse kirstu, palkas mehed seda läbi linna kandma ning noored naised kaasa kõndima ja nutma. Linnainimesed aimasid, mis neis puukastides tegelikult peidus oli. Kodulinnas Frontinos müüs ta tapetusa't oma ema kodus elutoas, peites seda võimude eest – ta tegi munakoored seest tühjaks ja täitis need uuesti alkoholiga. See oli väga tulus ettevõtmine – kuni üks naaber vanaisa välja andis ja ta vahistati. Ja siis sai selgeks kõige tähtsam õppetükk: mõne päeva pärast sai vanaisa karistamata vabaks. Kuigi me ei tea olukorra kõiki fakte, on kohane oletada, et ta jagas oma kasumit võimudega. Kolumbias on alati niiviisi äri aetud.

Kui Pablo kolledžis õppis, hakkas ka tema raha teenima. Kõikidest tema elu aspektidest on kirjutatud lugusid, mis põhinevad tihti kuulujuttudel, kuid ei ole päris tõesed. Näiteks on palju räägitud, et Pablo alustas kurjategija karjääri hauakivide varastamisega, millelt ta kirjad eemaldas ja seejärel edasi müüs. Tegelikult oli meie onul väike pood Medellíni kõige suurema surnuaia lähedal, kus ta graveeris ja müüs marmorist hauakive. Pablo ei pidanud pimedas hauakive varastama minema, ta ostis väga vanu kive surnuaia omanikelt, kes võtsid inimsäilmed maapõuest välja mitmed aastad pärast seda, kui viimane inimene oli käinud haual neile austust avaldamas. Ja võib-olla Pablo aeg-ajalt võttiski mõne kivi vana haua pealt, kuid tavaliselt ostis ta need ametlikult ja viis meie onu poodi, et need puhastada ja uuesti kasutusse müüa. Raha eest, mida ta sellest ärist teenis, ostis ta mootorratta – oma esimese sõiduvahendi.

Paljudes raamatutes on ka kirjutatud, et Pablo varastas autosid. Oletatavasti oli ta selles äris nii edukas, et kodanikud ja kindlustusfirmad olid nõus maksma talle tasu, et ta ei varastaks autosid, mille nad olid ära kindlustanud, andes talle kaitstud autode nimekirja. Olin küll oma vennale väga lähedane, kuid ma ei tea tema elu kõiki üksikasju. Tol eluetapil elasime erinevates linnades ja võis juhtuda midagi, millest mul aimugi pole. Aga kui ta oleks autosid varastanud, siis seda ma oleksin teadnud. Ja mis veel paar aastat hiljem, kui ta hakkas kokaiini vedama, ostis ta minult kasutatud Renault 4 ära – see poleks ju vajalik olnud, kui ta autosid oleks varastanud. See lugu saigi populaarseks 1980. aastate alguses, kui Pablo otsustas poliitikukarjääri kasuks ja oponendid hakkasid talle kaikaid kodaratesse loopima. Lisaks sellele, et nad kuulutasid ta narkoärikaks, ütlesid nad, et ta on endine autovaras, inimröövija, brutaalne tapja – ja et ta on ka hauakivi varas. Legendid sünnivad mitmeti, osa neist koosnevad vaenlasepoolsetest süüdistustest ja enamasti nende endi kasuks. Näiteks need lood Ameerikas, mida räägitakse lääne legendaarsetest kangelastest, kuulsatest lindpriidest nagu Billy the Kid ja Jesse James, põhinevad küll tõel, kuid paljud neist sisaldavad liialdusi. Sama kehtib ka Pablo kohta. Pärast tema surma tekkis kuulujutte nagu seeni pärast vihma, inimesed, kes teda kunagi polnud tundnuki, rääkisid lugusid, millel polnud tõega mingit seost.

Kuid see, mida Pablo tõepoolest raha saamiseks illegaalselt tegi, nagu meie vanaisa Robertogi, oli see, et ta sukeldus salakaubandusse. Salakaubandus tähendab, et riiki tuuakse salaja kaupu, mille eest ei maksta nõutud riigimakse, tolli- ega aktsiisimaksu, ja see võimaldab müüa inimestele neid kaupu palju odavamalt, kui nad kauplustes peavad maksma. Väga tulutoov äri. Salakaubandus on loomulikult illegaalne, kuna inimesed saavad kasu ja ainult valitsusele on see kahjulik, aga see on juba ammust aega Kolumbia majanduse osa olnud. Tegelikult oli nii, et kui politsei mõne salakaubavedaja, kes altkäemaksu ei tahtnud anda, vahele võttis, siis võeti ainult kaup ära, kuid kedagi ei vahistatud.

Medellíni üht kõige edukamat smugeldajate gruppi juhtis multimiljonär Rafael Puente. Ta ajas oma varanduse kokku, tuues Kolumbiasse sigarette, elektroonikat, ehteid, kelli ja riideid Ameerikast, Inglismaalt ja Jaapanist. Laevakonteinerid neist riikidest saabusid Panama linna Colónisse, kanali lõppu, ja viidi sealt edasi Kolumbia linna Turbosse Urabá lahe ääres. Seal laaditi konteinerid tühjaks ja suured haagisveokid vedasid kauba Medellínisse edasimüüjate kätte.

Palju on kuulujutte ka selle kohta, kuidas Pablo Rafaeliga kohtus. Üks lugu räägib sellest, et Pablo ja mõned tema sõbrad võttis kinni politsei, kes Puente veokeid kaitses. Kinnivõtmise käigus tulistati Pablot väidetavalt kaks korda. Puente ei lasknud tal surra, vaid ostis ta vabaks ja päästis nii tema elu. Kuid tegelik lugu on selline, et Pablo läks jalgpallimatšile partneritega kohtuma. Mängu ajal tutvustati teda ametlikult Rafaeliga, kellele Pablo kohe meeldima hakkas ja kes pakkus talle tööd turvamehena. Lugu jätkub sellega, et Puente nägi Pablos potentsiaali ja otsustas teda kaasata oma äridesse. „Rahategemiseks on vaja kaitsta selle mehe kaupa, kellel on raha, ja see mees olen mina.”

Algul tegeles Pablo vaid sigarettidega, kasutades ära sidemeid, mis tal väikestes poodides ja paljudel kirbuturgudel igal pool linnas olid. Olles edukas, muutus ta salakaubaäris usaldusväärseks. Ühel päeval palus Rafael, et Pablo aitaks lahendada väga kulukat probleemi. Töölised, kes konteinereid tühjaks laadisid ja veokitesse kaupa pakkisid, olid alamakstud. Neid oli 50 ringis ja nad ei elanud orjadest paremini. Selle tulemusel ei olnud nad ärile lojaalsed ja aeg-ajalt varastasid konteineritest rohkem kui poole kaupadest. Rafael pakkus Pablole 10 protsenti laadungi väärtusest, kui ta suudab varguste arvu vähendada. Pablo üllatas teda keeldumisega, kuid et oma väärtust tõestada, oli ta vabatahtlikult nõus üht laadungit tasuta valvama. Nad jõudsid kokkuleppele.

Esimesel päeval Turbos pakkus Pablo töölistele mereandidest lõunat ja veini ning ütles neile: „Olen siin bossi esindamas. Ma ei taha teile mingeid probleeme valmistada, kuid te peate minuga koostööd tegema. Kui kaup jätkuvalt kaob, siis lõpeb varsti nii teie kui ka minu töö.” Seejärel tegi ta neile pakkumise. „Kui te minuga koostööd teete, maksan teile igavesti poole oma palgast. Nüüd selle korra ajal näitame bossile, et te ei võta midagi, ja tõotan, et kahe nädala pärast tulen tagasi ja hakkan teie eest hoolitsema.”

Liiguvad jutud, et Pablo ähvardas neid mehi varastamise pärast. Paljud usuvad, et Pablo oli selles operatsioonis edukas vaid seetõttu, et teda kardeti. Tegelikkuses ei olnud nii. Pablo teadis, et raha toodab rohkem lojaalsust kui hirm. Need, kes tegid Pabloga koos äri ja olid ausad, said palju raha; ainult need, kes petsid, temalt varastasid ja teda ähvardasid või reetsid, said tema käe läbi kannatusi tunda. Kõik, kes teavad, kui sitked on Turbo töölised ja saavad aru nende eluviisist ja uhkusest, teavad ka, et nad ei teinud koostööd hirmu pärast. Pealegi juhtus see ammu enne seda, kui Pablo oli hirmuäratava kuulsuse saavutanud ja ta ei saanud veel omapead nende vastu võidelda. Tegelikult tõi enamik neist, kes olid varem konteineritest midagi võtnud ja kellele ta pakkus õiglast palka, varastatud kauba isegi tagasi.

Pablo juhtis džiibiga 5-6 veokist koosnevat konvoid. Temalt oodati, et ta maksab politseinikele väikestes külades ja kogu teekonna jooksul vajaliku rahasumma. Pärast seda, kui salakaup oli Medellíni ladudesse veetud, ütles Pablo Rafaelile: „Asi oli selles, et need mehed, kes kõike juhtisid, ei hoolinud su töölistest. Neile ei makstud isegi õigel ajal palka. Mina olin nende vastu õiglane ja tänu sellele sai kogu kaup sulle toimetatud.” Puente rõõmustas – ilmselt niikaua, kui Pablo tegi talle omapoolse ettepaneku äri jätkamiseks. „Sa ütlesid, et annad mulle 10 protsenti,” ütles ta. „Ma tahan 50.”

Mind polnud seal, kuid võin ette kujutada, kuidas Rafael reageeris. Tean, et ta polnud harjunud, et töötajad temalt selliseid summasid nõudsid. Pablo sõnul oli Rafael hüüdnud: „Kas sa oled idioot või?”

„Arvan, et see on õiglane,” vastas Pablo. „Mõnikord oled sa rohkem kui poolest kaubast ilma jäänud. Nüüd saad kõik endale ja isegi, kui sa mulle 50 protsenti maksad, jääb sulle endale rohkem, kuna keegi enam ei varasta.”

Puente kordas, et 50 protsenti on liiga palju – nad leppisid kokku 40 protsendis. Selgus, et sellest leppest oli kasu mõlemale. Viimaks arendas Pablo äri edasi, hakkas kaubitsema ka pesumasinate ja tsentrifuugidega – tollal ei olnud need tooted Kolumbias eriti tuntud. Pablost sai salakaubaäris tõeline partner, tema jälgimise all olid kaubakogused, mis kulgesid Panamast Medellíni ladudesse. Temast sai ekspert kaupade transportimises üle kogu riigi. Et teenitud raha turvaliselt alles hoida, ehitas ta caleta'sid, peidupaiku või seife, oma maja seintesse, kus ta hoidis kümneid tuhandeid dollareid. Peidikud olid kaitstud elektrooniliste ustega, mida ainult tema oskas avada.

Pablol tekkisid Turbo töölistega tugevad sidemed. Ta pidas sõna ja maksis poole oma sissetulekust töölistele, kes esimesena andsid talle tiitli, millega ta sai väga tuntuks – El Patrón ehk boss. Ta võitis ka nende linnade elanike usalduse, kust tema juhitud konvoid läbi pidid sõitma; nad vandusid truudust, kuna Pablo maksis neile sulas ja natuuras.

Vend ajas väga suurt raha kokku. Tavaliselt toodi kaupa kaks korda nädalas ja Pablo teenis iga korra eest 120 000 dollarit. Nii oligi ta varsti täitnud oma teismeliseeas antud vande, et ta saab 22-aastasena miljonäriks. Väga raske on selgitada inimesele, kes pole seda kunagi ise kogenud, kui uskumatu tunne on olla rikas pärast seda, kui oled väga vähesega üles kasvanud. Enamikel inimestel täituvad mõned unistused, kuid Pablo oli äkki olukorras, kus ta sai endale lubada palju rohkem, kui oli osanud unistadagi. Esimene heategu, mis ta tegi, oli see, et ta tegi sissemakse emale mõeldud maja ostmiseks, seejärel ostis ta endale auto, meie nõole takso ja mulle Itaaliast väga kalli, kergmetallist raamiga jalgratta – see kaalus nii vähe, et ma sain selle kahe sõrmega üles tõsta. Ühel päeval läksin tema ja paari sõbraga toiduturule, täitsime veoauto lehtsalati, liha ja kalaga ning viisime need Medellíni kõige vaesematesse linnaosadesse. Sealsed asukad hoidsid endal hinge sees linna suure prügimäe abil, kuhu ülejääke visati – nad otsisid sealt toitu ja riideid, mida sai parandada ja kanda, või asju, mida puhastada ja müüa. Läksime sinna ja Pablo jagas toidu laiali. Inimesed armastasid teda selle eest. Oma raha eest tegi Pablo selliseid asju sageli. Hiljem tegi ta ka palju kohutavaid tegusid, kuid vaeseid ei unustanud ta kunagi ja nad armastasid teda selle eest. Isegi praegu mäletatakse teda ja meenutatakse tema heategusid.

Veel üks asi, mida me tegime – viisime kogu meie pere Orlandosse, Floridasse, Disney Worldi. Meid oli umbes 20 inimest, kaasa arvatud ema, õed ja minu lapsed. Ma ei mäleta kõiki atraktsioone, millel käisime, või muid paiku, mida külastasime, kuid ma mäletan koertenäitust ja seda rõõmu, mis meile osaks sai. Mu perele oli see esimene tõeline unistus paljude hulgast, mis lõpuks täitus. Kui me üles kasvasime, olime nagu kõik teised kolumblased väga USA-d imetlenud, ja kui me viimaks sinna jõudsime, tundus see isegi imelisem, kui olime ette kujutanud. Kõik, mida me nägime, näis nii suur ja ilus ja tundus, et kõik inimesed olid väga edukad. Ja mäletan, et Disney World oli väga puhas ja hästi disainitud. Kõige enam mäletan, kui rõõmsad me olime ja kui vabad kõikidest muredest.

Pablo töötas salakaubanduses peaaegu kolm aastat. Sel ajal teenis ta rohkem raha, kui keegi meist oleks osanud arvata – välja arvatud Pablo ise – , ja et seda kusagil hoida, pidi ta avama palju erinevaid pangakontosid, paljud neist väljamõeldud nime all. Tollal pööras valitsus väga vähe tähelepanu rahahulgale, mida kolumblased pankades hoidsid. Keegi ei kontrollinud seda.

Kellelgi polnud ametlikku õigust küsida, kust raha pärit oli. Viimaks palus Pablo, et ma aitaksin tal rahaasju korraldada. Minu tööks sai maksta kõikidele tema töölistele palka, panna raha pankadesse ja teistesse turvalistesse paikadesse ning hakata tegema tarku investeeringuid. See oli aeg, kui minust sai esimest korda raamatupidaja.

Tavaliselt saime Pabloga kokku korra või kaks nädalas. Minu julgustusel hakkasime lõpuks kinnisvarasse investeerima – ostsime maid ja hooneid kokku ning finantseerisime ehitust. Sellega tegeles Pablo tegelikult elu lõpuni. Näiteks vahepeal oli ta mitte vähema kui 400 farmi omanik. Kasutasin kinnisvaratehinguid Pablo raha kaitsmiseks. Kui salakaubavedu oleks avastatud, oleks valitsusel olnud õigus kogu sellelt saadud raha konfiskeerida, seega koostasin ma uue raamatupidamise, mille järgi ta teenis raha kinnisvarast. Näiteks, kui me müüsime 50 000 dollari eest korteri, siis raamatupidamises oli selle maksumuseks märgitud 90 000 dollarit. Sel teel lõime väga keerulised teerajad, mida mööda oli võimatu algallikani jõuda. Ma ei mäleta täpselt, kui palju Pablo selle kolme aasta jooksul salakaubanduses teenis, kuid lisaks sellele, et ta sai ise rikkaks meheks, parandas ta paljude nende elujärge, kes tema heaks töötasid.

Tol ajal hankisime endale esimesed relvad. Pablole andis relva salakaubanduse boss, keda tunti El Padrino nime all. Ja Pablo kinkis mulle relva sünnipäevaks – Colti – , kingitusekotis koos ilusa ülikonna, lipsu ja kingadega. „Sul läheb seda vaja,” ütles ta. „Sa kannad palju raha kaasas. Pead ettevaatlik olema ja end kaitsma.” Farmis üles kasvades olime püssist linde lasknud, kuid tegelikult me ei teadnud, kuidas relvaga ümber käia. Vähemalt mina mitte. Pablo sõber, politseikapten, aitas mulle relvaluba hankida. Ma ei tundnud end relva kandes mugavalt, peitsin seda naise eest, kuid Pablol oli õigus. Ma kandsin palju sularaha kaasas ja ma pidin end vajadusel kaitsma. Õnneks ei läinud tollal relva kunagi vaja.

Kui Pablo oleks salakaubanduses edasi tegelenud, oleks kõike võinud juhtuda. Võimalik, et ta oleks saadud raha kasutanud otse poliitikasse minemiseks. Ta oleks erilisi asju korda saatnud. Kuid järsku sai see äri lõpu, kuna korrumpeerunud politseinik, kellega ta oli koostööd teinud, andis ta üles. See kõrge politseiametnik oli Pablo palgal olnud juba mitmeid aastaid ja talle maksti hästi, et ta lubaks kaubaga oma piirkonnast läbi sõita. Kuid kui ta teise linna üle viidi, teadis ta, et jääb tasudest ilma, ja et olla oma ülemuste silmis heas kirjas, rääkis ta neile kõik, mida ta Pablo ärist teadis. Politsei plaan oli järgmine konvoi kinni pidada. See oleks olnud neile suur saak.

Selleks ajaks koosnesid Pablo konvoid juba 40 rekkast. Pablol vedas kogu aeg. Tavaliselt sõitis ta džiibiga kõige ees. Kuid seekord otsustas ta ühes kenas restoranis lõunat süüa. Ta käskis rekkajuhtidel edasi sõita ja ütles, et jõuab neile varsti järele ja teeb vahepeal kohalikule politseile maksed tagantjärgi. Tollal politsei usaldas Pablot ja sellega poleks mingeid probleeme tulnud. Kuid samal ajal kui Pablo sõi, peatasid politseinikud ülemuste korraldusel konvoi ja võtsid 37 rekkat oma valdusse. Üks kolmest pääsenud rekkajuhist helistas Pablole ja rääkis, mis juhtus. „Ütle juhtidele, et nad ei räägiks kellelegi mitte midagi.”

Rafael leppis kaotusega. „Unusta need rekkad,” ütles ta. „Lihtsalt tule Medellíni tagasi.”

Polnud midagi, mida Pablo oleks saanud kauba päästmiseks teha. Selle asemel, et džiibiga linna tagasi sõita, läks ta bussi peale ja pääses niiviisi teel passiva politsei käest. Maanteel nägi ta 37 kinnipeetud rekkat. Lõpuks palkas Pablo advokaadid ja maksis ametnikele ning päästis juhid vabadusse. Nende argument oli, et polnud mingeid tõendeid selle kohta, et nad teadsid, et veavad salakaupa. Nad olid vaid tavalised rekkajuhid. Viimaks nad kõik vabastati. Pablo jaoks oli see salakaubaäri lõpp. Ja kurikuulsa elu algus.

Praegu on kokaiiniäri maailmakultuuri hästi arenenud osa. Kõik teavad sellest. Kokaiinitarbimise tormid on räsinud paljusid riike, kaasa arvatud USA. Pablo ning Medellíni ja Cali kartellide tõttu on Kolumbia saanud tuntuks peamiselt kui kokaiini eksportija. Aga kui Pablo alles alustas kokaiiniäris, olid asjad teisiti. USA-s ei peetud kokaiini suureks probleemiks; tegelikult ei teadnudki paljud inimesed ainest midagi. Kuigi Kolumbias oli see laialt tuntud, esmalt seetõttu, et pasta, millest seda valmistatakse, oli pärit meie regioonist, ei olnud turustamine piiri taha veel laialdaselt levinud. Kokaiini, mida meil tehti, müüdi ja kasutati kohapeal. Keegi ei saatnud seda Kolumbiast USA-sse. Keegi ei teeninud sellelt miljardeid dollareid.

Kord oli kokaiin Ameerikas laialdaselt ja vabalt kasutusel olnud. Väike kogus sellest oli originaalse Coca-Cola ja mõningate sigaretisortide koostisosa; seda sai apteekidest osta. Esimesed seadused kokaiini keelustamiseks koostati Ameerikas 1914. aastal, kui inimestele selgitati, et see ajas mustad inimesed Lõuna-Ameerikas hulluks ja sundis valgeid naisi ründama. Kuid enamasti jättis politsei kokaiinitarvitajad rahule. Alles 1970. aastal lisas Ameerika valitsus selle nn kontrollitavate ainete nimekirja ja pärast seda hakkas politsei arreteerima nii kokaiini müüjaid kui kasutajaid. See muutis olukorra diilerite jaoks ohtlikumaks ja kasutajatel oli seda raskem leida; selle tõttu tõusis kokaiini hind ja müük tõi rohkem raha sisse.

Kokaiini saadakse kokapõõsa lehtedest, mis kasvab kõige paremini Peruu džunglites, aga ka Boliivias, Kolumbias ja Ecuadoris. Neid kasvas metsikult igal pool Peruu mägedes ja džunglites ammu enne seda, kui inimesed neid müügiks kasvatama hakkasid. Nii palju kui ajaloost mäletatakse, on indiaanlased kokapõõsa lehti ravimina kasutanud ja neid energia saamiseks närinud. Alles 1859. aastal, rohkem kui 150 aastat tagasi avastas üks Saksa teadlane, kuidas saada lehtedest kätte seda valget ainet, mis inimesi end hästi tundma pani. Ta isoleeris põhialkaloidi ja nimetas selle kokaiiniks. Seda hakati kasutama paljudes erinevates toodetes. Alles hiljem avastati, et sel on ka kahjulikud mõjud, et aine on nagu magnet – kui see on sulle korra meeldima hakanud, siis on sellest väga raske lahti saada.

Kui me Pabloga üles kasvasime, ei kasutanud me kordagi kokaiini. Vanemaks saades suitsetas Pablo aeg-ajalt marihuaanat. Ta ütles: „Mulle meeldib marihuaana, sest see aitab mul lõdvestuda – ja see ei saa halb olla, sest see kasvab mullas.”

Pablo ei rääkinud mulle, et kavatses end kokaiiniäriga siduda. Ta mainis vaid, et salakaubandus muutus liiga ohtlikuks, et selleks oli vaja palju reisida ja liiga palju inimesi oli sellega seotud, seega kavatses ta millegi muuga tegelema hakata. Ma ei usu, et ta kokaiini transportimist kaua aega hoolega plaanis või üldse sellega tegelemist kaalus. Kindlasti ta ei arvanud, et sellest saab tema elu ja et temast saab maailma suurim kokaiinikaupmees. Arvan, et oli lihtsalt hea võimalus ja Pablo tundis selle ära. See oli lihtsalt kergem viis raha teha kui salakaubavedamine. Ühe kaubakogusega, mida transportis autos üks inimene, oli võimalik teha rohkem raha kui kogu kaubaga 40 rekkas. Tollal oli Pablo üks vähestest, kes tõi Kolumbiasse ja hiljem USA-sse kokaiini Peruust. Teised samas äris ei transportinud kunagi rohkem kui mõni kilo ehk 2,2 naela korraga. Seegi tõi head raha sisse, ei olnud keeruline ega ohtlik. Tollal ei olnud ka sellist asja nagu narkokartell, mõned inimesed olid selles äris lihtsalt vägevamad. Üks kõige edukamaid ja halastamatumaid oli Medellínist pärit naine, keda kõik tundsid Griselda Blanco nime all ja keda kutsuti ka „mustaks leseks”, kuna kolm tema abikaasat olid surnud. Viimaks kolis ta USA-sse ja ajas oma äri Miamis. Äri alustamiseks polnud midagi erilist vaja, vaid veidi raha ja julgust, kuid kasum oli väga suur.

Mõte seda äri alustada tuli algselt mehelt nimega Cucaracho (Prussakas), kes palus Pablot ja meie nõbu Gustavo Gavíriat, et nad läheksid koos temaga Peruusse üht tehingut sõlmima. Gustavo isa oli meie onu, kellel oli hauakivide töökoda. Pablo ja Gustavo olid väga lähedased ja jäid selleks, kuni politseinikud peksid Gustavo oma maja ees 1990. aastal surnuks. Pablo loodud narkogrupeeringus oli Gustavo samuti Pablo kõrval tipus. Gustavo oli partner; tolle reisi ajal hakkasid nad koos seda äri ajama. Ta oli tore mees – lõbus, tark ja väga nutikas. Tema ametlik töö enne narkoäri oli inglise keele õpetamine alamastme koolis. Nad veetsid kahekesi palju aega koos, mõlemale meeldis jalgpall ja autode võidusõit. Hiljem, kui nad seda endale lubada said, ajasid nad kahekesi võidu iga asjaga, mis kiiresti liikus, alates autodest ja lõpetades jetidega.

Peruus tutvustas Cucaracho Pablot ja Gustavot inimestele, kes müüsid neile kokaiinipastat – toorainet, mis rafineeriti millekski puhtaks. Koos selle pastaga Medellíni tagasipöördumiseks oli vaja läbida kolm riiki – Peruu, Ecuador ja Kolumbia. Et reis lõpule viia, ostis Pablo igas kolmes riigis kollase Renault 4- ühe minult – ja pani iga auto külge vastava riigi kohustusliku numbrimärgi. Ma mäletan siiani oma auto numbrit – LK7272. Esimese autoga sõitis ta Ecuadori piirile ja istus seejärel koos kaubaga ümber. Teise autoga sõitis ta läbi Ecuadori Kolumbia piirile ja vahetas jälle autot. Seejärel sõitis sihtpunkti, Medellínis asuvasse Beléni linnajakku, kus ta oli „köögi” valmis ehitanud, et seal narkotsi tegema hakata.

Renault'd olid spetsiaalselt ehitatud nii, et neisse saaks kaupa peita. Sellel automargil on väga suured rattakoopad, see tähendab, et esirataste kohal poritiibade sees oli palju tühja ruumi. Reisijapoolse ratta kohale tehti pastapaki jaoks peidupaik. Nii esimesel reisil kui ka paljudel järgnevatel pidid Pablo ja Gustavo mööduma mitmest politsei kontrollpunktist. Politsei lähenes autole alati juhi poolt, kaubapakist eemal. Vahel otsiti kogu auto sisemus läbi, kuid alusraami alla ei vaadatud kunagi. Esimesel reisil ostis Pablo kilo pastat ja see maksis 60 dollarit.

Kui pastast oli kokaiin valmis tehtud, andis Pablo seda veidi kümnele inimesele proovida, et hakata turgu looma. Peaaegu kõigile meeldis see rohkem kui marihuaana. Nad avastasid, et kui nad purjus olid ja kokaiini tarvitasid, siis aine rahustas nad maha. Kokaiin andis ka rohkem energiat. Enamik neist tahtis seda uuesti ja nad küsisid Pablolt lisa, seejärel rääkisid nad uuest tootest tuttavatele ja nii saigi Pablo esimesed kliendid. Tean, et Pablo ise ei kasutanud kunagi kokaiini, see lihtsalt ei meeldinud talle.

Nii algaski Pablo Escobari kokaiiniäri.