Читать книгу Escobar - David Fisher - Страница 4

ESIMEST KORDA NÄGIN MA veidrat preestrit ühel 1976. aasta õhtul, kui sõitsin Manizalesist Medellíni, et Pablo vanglast ära tuua. Ta vahistati kokaiini smugeldamise pärast. Tollest õhtust alates kuni tänaseni tuleb see preester mu silme ette alati mingi hoiatusega.

See kõik leidis aset, kuna inimesed tahtsid kokaiini. Pablo avastas, et kõik, mis ta maale sisse toob, saab ära müüa ja rahaks teha. Äri kasvas väga kiiresti, kuigi alguses tegelesid sellega vaid Pablo ja Gustavo. Mäletan, et vend palus, et ema õmbleks talle kahekordse salavoodriga jope, et sellesse raha ja kaupa peita. Üks Pablo grupeeringu liige, hüüdnimega Lõvi, mäletab, et ta on kandnud jope sees vähemalt 3 miljonit dollarit, kui tegi rohkem kui 20 lennureisi Medellíni ja New Yorgi vahel, viies narkotsi Ameerikasse ja tuues raha Kolumbiasse. Hermilda, kes esimese taolise jope õmbles, ei teadnud muidugi, milleks seda vaja läheb, ta oli heausklik. Ühel õhtul oli kogu pere õhtusöögilauas, kui Pablo emale raha andis. „Pablo,” ütles ema, „mulle öeldi, et sa pesed raha. Kas see raha on ka pestud?”

„Jah, muidugi,” vastas Pablo.

Ema vangutas pead. „Miks see siis märg ei ole?” Siiani kajab mu kõrvus meie kõigi naer.

Varsti jäid Renault 4-d väikeseks ja Pablo ostis veoautod, millega sai iga reisi ajal tuua 20 kilo korraga. Kaupa veeti läbi Ecuadori põllumajandusega tegelevasse Pastosse Kolumbia edelaosas. Pasto üks suuremaid saadusi on kartulid ja kolumblased on harjunud nägema piiri äärest tulevaid suuri autosid kartulikoormatega. Pablo tuli mõttele peita mitmed kilod kokaiini suurde tagavararattasse, mis rekkadel kaasas oli. See töötas mõne kuu jooksul hästi. Ja mina ei teadnud ikka veel, millega Pablo ja Gustavo tegelesid.

Pablo ja Gustavo palkasid mitu rekkajuhti ja abilist, iga paar oli vastutav reisi erineva osa eest, kuna nad ei tahtnud, et teised nende marsruudi teada saavad. Üht juhti tunti nimega Gavilán, mis tähendab „raisakotkast”. Gavilán oli rumal; rahaga, mille Pablo talle andis, ostis ta auto, mootorratta ja kalleid riideid. Gaviláni sugulane töötas DAS-is, julgeolekuosakonnas, Kolumbia FBI-s, ja hakkas huvi tundma, kust õepoeg nii palju raha sai. „Lihtne,” vastas Gavilán, „töötan ühe mehe jaoks ja pean ainult kartulikoormatega Pastost Medellíni sõitma.” DAS-i agent hakkas asja uurima. Üksikasjad pole teada, kuid kuidagiviisi said nad tõele jälile. Ühel päeval peatasid politsei ja DAS rekka enne Medellíni jõudmist. Nad ütlesid juhile, et kõik on korraldatud; ta peab vaid bossile helistama ja ütlema, et too peab pistist andma, kui tahab, et auto edasi saaks sõita. Pablo rääkis mulle hiljem, et ta polnud üllatunud, kui kõne sai, sest nii need asjad Kolumbias tihti käisid. Aga kui nad Gustavoga kokkulepitud kohta jõudsid, nad vahistati.

Mina sain sellest alles järgmisel päeval teada. Olin koos teiste jalgratturite rahvusmeeskonna treeneritega Manizalesis koosolekul ja valmistusin kõneks, mille pidin tol õhtul ette kandma, kui nägin ajalehe esikaanel politseis tehtud Pablo fotot. Ma olin jahmunud; teadsin, et ta tegeleb salakauba, mitte narkootikumidega. Esmalt tundsin hirmu selle pärast, mida see võib kaasa tuua minu positsioonile meeskonnas. Kartsin, et mind lastakse lahti. Siis taipasin, et keegi koosolekul ei teadnud, et Pablo oli mu vend. Otsustasin jääda rahulikuks, pidada kõne ära ja siis mõelda, kuidas Pablot aidata.

Helistasin emale, kes oli juba mitu tundi nutnud. Meil ei olnud ju tollal mobiiltelefone ja ta ei saanud mind kuidagi kätte. Ütlesin talle, et ma ei tea mitte midagi, kuid teen kindlasti kõik, et venda aidata.

Proovisin tol õhtul kõnet pidada, kuid see oli võimatu. Vabandasin ja ütlesin, et tunnen end halvasti ning lahkusin. Sõit Manizalesist Medellíni kestis 8 tundi. Olin koos sõbraga, kes hakkas ühel päeval samuti Pablo heaks kartellis tööle. Sõitsime Dodge'i kaubikuga. Mina juhtisin algul mitu tundi, siis asus sõber rooli. Praegu on Kolumbias ilusad maanteed, kuid tollal olid peamiselt vanad kitsad teed. Toetasin pea reisijaistme toe vastu ja hakkasin plaani pidama, mida kõigepealt teha. Medellíni jõudes oli vaja kohe üle vaadata, kas raamatupidamine oli selline, nagu ette nähtud. Valitsus ei saanud kontrollida Pablo sissetulekute allikat, aga nad võisid tahta näha, kui palju ta oli narkoärist teeninud. Pidin kindlaks tegema, et raamatupidamise järgi oli kogu tema pankades olev raha saadud viimastelt kinnisvaratehingutelt.

Kell oli pool 4 hommikul ja olime maanteel ainukesed liiklejad. Märkasin, et bensiin oli lõpukorral ja hakkasin vaatama, kas tee ääres on mõni bensiinijaam. Korraga märkasin tee ääres üht musta riietatud meest seismas, must ümmargune müts peas. Mulle näis, et mees oli preester. Mõtlesin, et väga imelik – miks peaks preester keset ööd maanteel seisma? Kui lähemale jõudsime, ei vähendanud sõber isegi kiirust. „Hei,” karjusin ma, „pea auto kinni! Pea kinni!”

Kihutasime mehest mööda. Nägin tema nägu, kui ta minu poole vaatas. Ütlesin sõbrale: „Mees, ma ütlen veel korra, pea see neetud auto kinni!” Siis pöördusin ja vaatasin taha – mees oli kadunud. Teda polnud enam näha.

Veidi aja pärast sõitsime ühest avatud bensiinijaamast mööda ja jälle sõber ei peatunud. Ta ei peatunud enne, kui bensiin täiesti otsa sai. Olin väga vihane. „Mis sul viga on? Miks sa seda meest peale ei võtnud? Ja ma käskisin sul bensujaama juures peatuda.”

Ta vaatas mind nagu segast. „Millest sa räägid? Sa ei käskinud mul kordagi peatuda. Ja ma ei näinud mingit meest.”

Mul tuli kananahk ihule. Isegi nüüd, kui sellele mõtlen, tunnen kõhedust. Tean, mida ma tol ööl nägin. Ja mis veel tähtsam – see oli alles esimene kord, kui ma seda preestrit unes nägin. Ja ma sain teada, mida tema nägemine tähendas.

Pidime sinna bensiinijaama jala tagasi kõmpima, kuid lõpuks jõudsime koju. Järgmisel päeval nägin Pablot Itagüí vanglas, ühes Medellíni kõige karmimas kinnipidamiskohas. Ta ei tahtnud mulle midagi rääkida, ütles vaid, et ajab ise kõik korda. Ta veetis seal 8 päeva, siis maksis kellelegi, et ta viidaks üle kergema režiimiga vanglasse. Kinnipidamiskoht oli pigem farm kui vangla; vangid võisid vabalt ringi käia, jalkat taguda, isegi väljas süüa. Ta veetis seal kohut oodates rohkem kui kaks kuud. Arvan, et sel ajal sõlmiti kohaliku kohtunikuga mingid kokkulepped. Lisaks sai mu ema vangla direktoriga sõbraks ja tõi Pablole toitu, kuna käis seal väga tihti. Kahjuks otsustati, et kohus toimub Pastos, kuna kuritegu sai seal alguse. Kuid see paik oli Pablo jaoks palju ohtlikum, kuna asja hakkas arutama sõjaväekohus ja nende kohtunikke oli raske ära osta. Kui sõjaväekohus oleks Pablo ja Gustavo süüdi mõistnud, oleksid nad ilmselt pikaks ajaks vangi pandud.

Pablo advokaat andis selle info edasi päev enne Pastosse viimist. Pablo hakkas muretsema; ta ei tundnud Pastos kedagi, kes oleks võinud teda aidata. Oli olemas võimalus, et nad ei saa kellegagi oma vabaduse eest diili teha. Õhtul hilja ütles ta ühele valvurile, et ta ei saa magada ja tahab paar tiiru ümber jalgpalliväljaku jalutada. „Tahan lõdvestuda,” ütles ta. „Mul on vaja jalgu sirutada.”

Ta sirutas neid kaua aega. Tol õhtul ta põgenes. Arvan, et mõnele maksti, et teda aidata. Ta kõndis vanglast minema. Mitu tundi pärast Pablo põgenemist helistas vangla direktor emale ja palus abi. „Ma ei tea, mida teha. Õhujõudude lennuk peaks kohe siia jõudma, et poisid Pastosse toimetada,” ütles ta. „Kui teda siin pole, pannakse mind ennast vangi. Ta peab tagasi tulema. Ma luban, et temaga ei juhtu midagi halba.”

„Olin nende vastu nii hea,” jätkas ta. „Lubasin neil igal pool ringi käia. Ja nüüd mind karistatakse selle eest.”

Kui Pablo viimaks emale helistas ja teatas, et ta põgenes, sai ema vihaseks. „Kelleks sa end õige pead? Asju peab õigesti ajama. Sa pead tagasi minema,” selgitas ta. „Kõik saab korda.” Pablo nõustus ja nad said emaga kokku. Palju aastaid hiljem riskis ema oma eluga, kui läks ilma turvamata kohtuma meie vaenlastega, Cali kartelliga ja rühmitusega, mis loodi spetsiaalselt Pablo tapmiseks – Los Pepesiga. Hermilda Gavíria oli vapper naine, kes oli kõigeks valmis, et oma lapsi kaitsta.

Ta võttis Pabloga kohtumiseks takso. Ema muretses selle pärast, kuidas vangla direktor sõjaväele Pablo puudumist selgitab, kuid Pablol oli plaan. Selle asemel, et kohe vanglasse minna, läksid nad arsti juurde. Pablo maksis arstile hästi, et too koostaks paberid, mis tõestasid, et Pablo oli olnud väga haige – probleemid seedetraktiga. Arst pani Pablo nime ühe patsiendi röntgenülesvõttele, mis näitas tõsist probleemi. Hommikul kell 11 jõudsid ema ja Pablo vanglasse. Pablo vabandas direktori ees ja tunnistas, et ta oli end väga halvasti tundnud. „Arvasin, et hakkan surema,” ütles ta.

Õnneks ei olnud õhujõudude lennuk halva ilma tõttu õhku tõusta saanud. Viimaks viidi Pablo, Gustavo ja rekkajuhid autoga Pastosse. Pablol vedas, sest valitsus oli süsteemi muutnud ja ta sai ka seal oma raha kasutada. Ta ostis kohtuniku ära, kuigi ma ei tea, kui palju see tal maksma läks. Kokkuleppe kohaselt rekkajuht Frank, kes kaubaga vahele jäi, nõustus end narkootikumide vedamises süüdi tunnistama ja ütles, et Pablo ja Gustavo ei olnud sellega seotud. Frankile mõisteti vähem kui 5 aastat vanglat.

Pablo ütles talle: „Sellal, kui sa vangis istud, on sul kõik olemas ja su pere eest hoolitsetakse hästi. See on sama, nagu sa teeksid kõvasti tööd ja pangas on alati raha olemas.” Pablo korraldas nii, et Frank paigutati heasse vanglasse. Franki perele kinkis ta maja, auto ja suure pangaarve. Minu kohustus oli kindlaks teha, et Frank ja tema pere said regulaarselt maksed kätte.

Esimesel pühapäeval pärast seda, kui Pablo vabanes, sõime ema juures õhtust. Just siis proovisin venda kokaiiniärist eemale tõmmata. „See on halb. Ära tee seda,” ütlesin ma Pablole. „Selleks pole ju vajadust. Sa teed salakaubaga väga head raha. Miks sa tahad selle supi sisse sattuda?” Siis rääkiski ta mulle, kuidas kõik oli alguse saanud.

Kuid ta tõotas mulle: „Ära muretse, vennas, ma ei tegele sellega kaua. See on ainult raha tegemiseks. Siis jään salakauba juurde, sest siis võtavad nad ainult kauba ära, aga vangi ei pane.”

Selgitasin talle, et ta teeb ka mulle kahju. Olin edukas ärimees, mu kauplused müüsid jalgrattaid ja ma sain valitsuselt treeneritöö eest palka. Kartsin, et valitsus ei luba enam narkodiileri vennal rahvusmeeskonda treenida. Pablo tõotas mulle, et kokaiinitehingutega on lõpp. Ma ei mäleta, kas ma uskusin teda.

Pablo läks otsemaid ärisse tagasi. Politseile oli ta nüüd teada. Veidi rohkem kui kuu aega hiljem peatasid needsamad kaks DAS-i agenti, kes olid Pablo ja Gustavo varem vahistanud, nad uuesti.

Seekord olid neil teised plaanid. Nad viisid mehed El Basurerosse, mahajäetud piirkonda, kuhu kerkis suur prügimägi, sidusid nende käed kinni ja käskisid neil põlvili laskuda. Agendid olid nende vastu väga karmid. Pablo arvas, et kohe nad mõrvatakse, kuid ta jäi rahulikuks. Ta ei anunud oma elu pärast ega astunud läbirääkimistesse. Viimaks pakkusid DAS-i mehed välja, et miljoni peeso eest jätavad nad Pablo ja Gustavo ellu. Nad sidusid Gustavo lahti, et too läheks raha järele. Gustavo tagasitulekut oodates hakkasid nad rääkima ja Pablo pakkus rohkem raha, et teada saada, kes nad välja oli andnud. Ostetud vastus oli üllatav – El Cucaracho. Mees, kes oli Pablo ärisse kutsunud, kartis et Pablo võtab kontrolli üle. Oma äri kaitsmiseks oli ta Pablo ja Gustavo surma tellinud. Kahjuks oli ka see üks moodus, kuidas äri aeti.

Viimaks maksid Pablo ja Gustavo lunaraha ära ja neil lasti minna. Legend räägib, et seda solvangut ei unustanud Pablo kunagi. Lunaraha eest röövimine oli meie elu aktsepteeritud osa, aga sellega, et DAS-i mehed sundisid Pablot põlvili laskuma näitasid nad, et nad ei austanud Pablot. Lugu räägib, et Pablo tõotas: „Ma tapan need sitapead oma kätega.” Juba paar päeva hiljem plaanisid needsamad korrumpeerunud agendid veel üht Pablo töötajat röövida. Tollal ei olnud Pablo Escobari nimi tuntud, nii et keegi ei osanud teda veel karta. Nende agentide jaoks oli ta mingi suvaline narkodiiler. Kuid järjekordne plaan ei kandnud vilja, sest nad võeti ise kinni. Pablo ei rääkinud mulle kunagi täit lugu. Olen teistelt kuulnud, et Pablo laskis nad ühte majja viia, käskis neil põlvili laskuda, surus püstoli nende otsmikule ja tulistas nad surnuks. Võib-olla oligi nii. Aga ma mäletan, et ajalehed kandsid ette, et leiti kahe mitu korda tulistatud DAS-i agendi surnukehad.

Sellest ajast alates tegutses Pablo kokaiinikaubanduses edasi, algul ainult Kolumbias, kuid lõpuks vähemalt 15 riigis ja nende riikide kaudu suures osas maailmas. Tema elu lõpupoole liikus kartell juba Ida-Euroopasse, kommunistlikesse riikidesse. Äri tipus tootis ja vedas Medellíni kartell laiali tonnide viisi kokaiini nädalas – tonne, kuigi Pablo jaoks algas see paari kilo tootmisega ühes väikeses majas.

Ma ei mäleta, millal Pablo mulle oma ärist kogu tõe ära rääkis. Üsna varsti. Kuna mina kandsin tema raha eest hoolt, siis ma pidin ju teadma. Kokalehest alkaloidi saamine nõuab mitmeastmelist protsessi. See on keemiline protsess, kuid selleks pole vaja eksperte, piisab inimestest, kes oskavad järgida lihtsaid reegleid. Tegelikult pole see raskem kui koogi küpsetamine. Protsess käib laboris, mida kutsutakse köögiks. Laboratoorium on tühipaljas sõna, kogu protsessi saab läbi viia suvalises hoones või džunglis. Ajapikku ehitas Pablo väga suuri laboreid, mis andsid tööd sadadele inimestele, sügavale Kolumbia džunglitesse, kaugele kõikidest regulaarsetest sõiduteedest. Kuid tema esimene labor oli ühes 2-korruselises majas, mille ta ostis Beléni linnas. See oli välimuselt tavaline maja ühes elamurajoonis. Töölised, keda kutsuti kokkadeks, elasid teisel korrusel ja „köök” haaras enda alla esimese korruse. Pablo oli muutnud mitu vana külmkappi lihtsateks ahjudeks, milles valmistati pulbrit. Maja tegi eriliseks see, et kõik aknad olid kogu aeg kaetud, nii et keegi ei saanud sisse näha. Algul polnud politseile vaja midagi maksta, sest keegi ei teadnud, mida majas tehti.

Ainus probleem oli kemikaalide väga tugev lõhn. Pablo kartis, et naabrid kaebavad politseile ja siis ta otsustaski labori džunglisse ehitada. Alles siis läks tõeline tootmine lahti. Kuid ikkagi ei osanud keegi aimata, mis sellest kord saab ja milliseid rikkusi see Pablole sisse toob. Seda ei saanud mitte millegagi võrrelda. Kolumbia president Virgilio Barco nimetas seda hiljem „suureks ja võimsaks organisatsiooniks, mille sarnast maailmas pole veel eksisteerinud.”

Juba mõne kuuga teenisid Pablo ja Gustavo palju raha. Panin Pablo osa erinevatesse pankadesse, paigutasin seda laiali nii hästi kui oskasin. Aga mul oli tõeliselt keeruline taolise tohutu rahakogusega tegeleda. Sama lugu oli teistega. Pablo hakkas endale uusi kalleid asju ostma; ta ostis Nissan Patroli, suure džiibi-taolise masina, ja ilusa maja rikkas linnaosas El Poblados, kus elasid Medellíni tuntuimad rikkurid. Ma püüdsin ikka veel veenda teda sellest ärist tagasi tõmbuma. Me mõlemad olime suured jalkafännid, kuigi me fännasime Medellíni erinevaid meeskondi. Kogu elu vältel käisime nii tihti kui võimalik jalkastaadionil. Mäletan, et kord Pablo äri alguspäevil läksime jälle koos ja istusime kõrvuti päikese käes. Olime kahekesi, kaks venda, ilma turvameeste, naiste ja lasteta. See oli üks viimastest kordadest, kui meil selleks võimalus avanes. Palusin teda viimast korda: „Nüüd on sul palju raha, sa võid endale osta mida iganes, nüüd saad ju kinnisvarale keskenduda.”

Pablo naeratas endamisi. Saime teada, et on erinevaid viise, kuidas narkotsist sõltuvusse jääda. Kui Pablo kord juba selle äri keskele sattus, kui ta juba kord oli maitsnud raha ja võimu ja kuulsust, ei saanud ta sellest enam kuidagi välja.

Oma nime kuulsaks tegemise ajal muutus Pablo elu ka ühel teisel, väga erilisel viisil. 1974. aastal armus ta ümbruskonna kõige ilusamasse tüdrukusse María Victoria Henaosse. Keeruline oli asjaloo juures see, et Pablo oli juba 25-aastane, kuid tüdruk alles 14 ja suure vanusevahe tõttu ei tahtnud María Victoria ema sellest suhtest kuuldagi. Ta keeldus Pabloga rääkimast ja tegi kõik, et tütar ei saaks Pabloga kohtuda. Kuid Pablo oli väga armunud ja ajas Maríat hirmsasti taga. Mäletan, et ühel õhtul, kui ta oli väga purjus, võttis ta kitarrimängija kaasa ja, nagu labases filmistseenis, laulsid nad tüdruku akna all serenaadi. 1976. aastal jäi María Victoria rasedaks. Ühel päeval nad lihtsalt otsustasid, et abielluvad. Tol ajal ei olnud ma Kolumbias, vaid reisisin kusagil koos meie jalgratturite rahvusmeeskonnaga, nii et pulma ma ei jõudnud. See oli lihtne pidu. Midagi ei plaanitud ega midagi erilist ei organiseeritud. Kolm kuud hiljem sündis nende poeg Juan Pablo. Kulus paar aastat, enne kui Pablo ämm oli viimaks nõus nende uue perekonnaga ühinema, sest lõpuks ta taipas, et Pablo armastus tema tütre vastu oli tõeline.

Oleks vale öelda, et Pablo jäi kogu eluks María Victoriale truuks abikaasaks, kõik teavad, et nii ei olnud, kuid ei möödunud päeva, kui ta poleks armastanud oma naist, lapsi ja peret. Tegelikult oli aastaid hiljem tema armastus pere vastu ja hirm nende turvalisuse pärast see, mis põhjustas selle, et ta muutis oma tavapärast käitumist ning laskis end üles leida ja tappa.

Kogu meie perekonna jaoks muutus elu tervenisti sel päeval, kui vend Pablo otsustas narkootikume Ameerikasse saatma hakata. Tol ajal oli Kolumbia ja USA vahel hästi välja arenenud marihuaanaäri, kuid kokaiinile ei olnud suurt turgu. See hakkas muutuma, kui ameeriklased hakkasid ise kanepit kasvatama ja tulu suurtelt sisseveetavatelt kaubakogustelt kõvasti vähenes. Pablo oli läinud ärisse just õigel ajal ja ta oskas eeliseid ära kasutada. Mõned marsruudid ja kliendid olid juba olemas. Kokaiin oli ideaalne marihuaana asendamise toode: seda oli lihtsam smugeldada, kuna võttis palju vähem ruumi, kuid sellega äritseda oli rahaliselt palju kasulikum. Väike kogus, mida „muul” kaasas kandis või mida sai vedada pisilennukiga, oli väärt palju rohkem kui suured marihuaanakogused, mida salaja kaubalaevadele sokutati.

Samuti ei näinud enamik inimestest tollal kokaiini ja marihuaana vahel suurt erinevust. Need mõlemad olid närvisüsteemi ergutavad uimastid. See oli ammu enne seda, kui kokaiinikaubandus vägivallaga kokku puutus ja enne, kui Ameerika kokaiinist sõltuvusse sattus, ammu enne, kui tugevam kräkk-kokaiin Ameerika tänavatele ilmus. Keegi ei arvanud sellest suurt midagi. Smugeldajatele oli see lihtsalt marihuaanast kasulikum aine. Ja Kolumbias usuti, et ühel päeval muudetakse kokaiin seaduslikuks nii meie maal kui Ameerikas, nii nagu see oli varem olnud. Nii et kui Pablo esimest korda tuli välja mõttega kokaiini Ameerikasse toimetada, ei muretsenud selle pärast eriti keegi.

Esimene moodus, kuidas Pablo kokaiini USA-sse transportis, oli järgmine: ta pakkis 20-40 kilo kaupa kasutatud lennukikummidesse ja saatis need väikelennukiga Miamisse. Ta leidis või ostis kasutatud kumme Kolumbias ja peitis kokaiini nende sisse. Kui need Miamisse jõudsid, viskasid piloodid need kui kasutud minema ja ostsid uued kummid asemele. Miamis polnud keegi vanadest kummidest huvitatud, need tõsteti veoautole, viidi prügimäele ja visati seal minema. Pablo kaastööline sõitis veoautole järele ja otsis kokaiinipakid prügihunnikust üles. See oli lihtne plaan, mis töötas hästi.

Pablo jaoks oli hea see, et ta ise kunagi narkotsi ei pruukinud. Ta oli otsustanud, et musta tööga ta ise enam ei tegele, kuna ei tahtnud riskida vanglasse sattumisega; tal oli võimalik palgata töötajaid, kes tema asemel riskisid. See tegi äri Pablo jaoks palju turvalisemaks. Ta võttis alaliselt tööle inimesi, kes Peruust Medellíni pastat tõid ja neid, kes linnas pastast väärtuslikku pulbrit tootsid. Mõned, kes Medellínist kokaiini Floridasse viisid, said hiljem organisatsioonis tähtsatele kohtadele.

Erinevad inimesed sõidutasid kauba laborist lennuväljale. Nende juhiks oli Alosito ja üks peamisi autojuhte oli Chepe. Chepe sõitis suurte madalapõhjaliste veoautodega ja töötas Pablo heaks algusest peaaegu lõpuni välja. Kartelli vaenlaste vastases sõjas võeti ta kinni. Me ei saanudki teada, milline paljudest grupeeringutest, kes meiega sõdis, ta kinni võttis, aga saime teada seda, et tal seoti käed kinni ja temast sõideti tema enda autoga üle. Ta tapeti maanteel nagu loom.

Lennujaamas olid Prosequito ja Juan Carlos vastutavad kokaiini pakkimise ja pakkide lennukikummidesse peitmise eest. Juan Carlose hüüdnimi oli Mr Munster. Pablo hakkas teda nii kutsuma, kuna Juan Carlos oli pikk ja kole mees nagu Herman Munster telelavastuses The Munsters. Need kaks kirjutasid kokaiinipakkidele õige brändi nime. Pablo kasutas nimesid Smaragad ja Teemant, nii et kui Ameerika narkoametnikud oleksid kuulnud Pablot kaubast rääkimas, siis oleksid nad arvanud, et ta vihjas vääriskividele, mitte uimastitele. Aastaid hiljem tapeti Prosequito täpselt samamoodi kui Chepe. Oma töö eest maksti kõikidele nendele meestele 150-200 dollarit kilost.

Pablo sõltus mitmest erinevast piloodist, kes väikestel eralennukitel lendasid. Pilootidele maksti valdavalt kilode pealt, algul 2500 ja hiljem juba 6000 dollarit kilo eest. Mõne lennu ajal võis piloot teenida rohkem kui miljon dollarit. Ühel päeval olid Pablol ja kartellipartneritel oma isiklikud suured lennukid ja helikopterid, kuid neil väikestel sai vedada korraga vaid 3-4 vana lennukikummi.

See inimene, kes Pablole Florida tee avas, oli Luis Carlos, kes oli Pablo sõber juba ammusest ajast. Luis Carlose töö oli kokaiinipakid kummidest välja võtta ja laiali jagada. Luis ei osanud inglise keelt, kuid Miami latiinode hulgas sai ilma selleta hakkama. Tal oli ju palju raha, mida vajalikele inimestele anda. Mäletan, et kord tuli ta koju Medellíni ja tõi turult Pablole proovimiseks konservtoitu. „Võta ja söö,” ütles ta. „See maitseb hästi. Olen viimased kaks kuud ainult seda söönud.”

Pablo oskas piisavalt inglise keelt ja luges karbilt, et Luis Carlos oli kassitoitu söönud.

Pärast seda, kui Luis Carlos Miamis tehinguid sõlmima hakkas, tegi ta sama ka New York Citys.

Alguses saatis Pablo vaid ühe lennuki nädalas, aga kuna teenistus iga kilo eest oli umbes 100 000 dollarit, teenis ta nädalaga peaaegu 2 miljonit. Äri kasvas tohutu kiirusega, palju kiiremini, kui keegi oleks oodanud, ja mõne kuu pärast saatis ta kaupa 2-3 korda nädalas, aga isegi sellest ei piisanud, et rahuldada kasvava turu vajadusi. Ameeriklased tahtsid kokaiini. Algul olid need enamasti kõrgklassi rahvas, meelelahutus- ja reklaamiäri mehed, Wall Streeti ja plaadikompaniide seltskond – need, kes käisid sellistes ööklubides nagu Studio 54. Kõik, kes said seda endale kergesti lubada. Aga varsti tahtsid seda kõik. Nõudlus aina kasvas. Ja kuna Pablo oli peaaegu et ainus, kes Ameerikasse kokaiini viis, olid varud väga väikesed ja nii sai hinda kõrgemaks kruvida. Mida kaugemale Miamist see liikus, seda kallimaks muutus. Näiteks 1970. aastatel maksis Colorados kilo kokaiini 72 000 dollarit, Californias 60 000 ja Texases 50 000 dollarit. Iga kord, kui keegi uustulnuk tundis huvi kauba vastu, tõusis hind 1000 dollari võrra.

Pablo oli piisavalt tark, et mõista, et ei saanud üht transpordimeetodit kaua kasutada. Mida rohkem inimesi teadis isegi väikest operatsiooni detaili, seda rohkem oli võimalusi, et Pablo antakse üles. Tavaliselt ta lootis, et DEA – USA narkopolitsei – oli temast 2-3 aastat maas, nii et kui see aeg möödus, leidis ta uusi teid kokaiini Ameerikasse toomiseks. Kui DEA hakkas lennujaamas inimesi küsitlema, siis Pablo aimas, et kusagilt oli infot lekkinud ja kasutatud kummide skeem lõppes. Selle asemel hakkas ta tavainimesi saatma regulaarlendudele, narkots kohvris või riietes. See oli isegi lihtsam kui näib. Reisijad pidid olema Pablo tuttavad või siis need, keda soovitasid usaldusväärsed inimesed. Soovitajad olid lendajate eest vastutavad. Ainus nõue oli, et neil pidi viisa olema. Selleks tööks leidus nii Kolumbia kui Ameerika kodanikke. Need, kes reisisid Kolumbiast USA-sse, kandsid narkotsi kohvrites, need, kes tulid Ameerikast Kolumbiasse, tõid kohvrites raha tagasi. Kõik, kes tahtsid USA-sse minna, prauh, kokaiin; kõik, kes tahtsid minna Kolumbiasse, prauh, raha. Tollal ei olnud see kõik nii riskantne, DEA või toll ei otsinud inimesi läbi. Nad olid liiga hõivatud suurte marihuaanakoguste vedajate otsimisega. Pablo jaoks oli selline viis ka odavam kui lennukikummide variant. Ta ei pidanud maksma lennukite eest ega pilootidele suuri tasusid. Lennureisijatele maksti umbes 1000 dollarit pluss piletid.

Lisaks reisijatele kandsid Pablo kohvreid ka regulaarlendude meeskonnaliikmed. Nende osa oli isegi lihtsam, sest nemad astusid lennukisse ja lennukilt maha, ilma et keegi oleks nende kohvrite sisu vaadanud. Mõnel lennukil kandsid kaupa näiteks kaks stjuardessi ja piloot või kaaspiloot, kuid nad ei jaganud kunagi seda infot teistega. Kõik arvasid, et tema on sel lennul ainuke kuller. Neile oli see lihtne võimalus lisaraha teenimiseks, eriti sellepärast, et nad lendasid edasi-tagasi ja võib-olla isegi kaks korda nädalas.

Kohvrid olid spetsiaalselt valmistatud. Neil olid kahekordsed seinad ja ühte kohvrisse oli võimalik peita viis kilo. Kõik, mida nad pidid tegema, oli sihtkohas kohver õigele inimesele üle anda.

Mõnele inimesele anti spetsiaalsed kingad õõnsate põhjadega, kuhu sai narkotsi peita. Ühe meie mehe vanaisal oli kingavabrik; kui ta haigeks jäi, võttis tema poeg äri üle ja hakkas meiega koostööd tegema. Selles vabrikus tehtigi neid kingi, kuhu sai kauba sisse õmmelda. Seda polnud kuidagi võimalik avastada. Panime mõned inimesed isegi ratastoolidesse, et nad uimasteid transpordiksid, ja see oli väga turvaline viis, kuna keegi ei kahtlustanud, et nad istusid miljon dollarit maksva lasti otsas. Mõnikord olid meie „muulad” kostümeeritud näiteks nunnaks või isegi pimedaks meheks, kes kasutas õõnsat keppi, mis oli kokaiiniga täidetud. Väga harva oli selliste inimestega probleeme, kuna kaup avastati.

Kui Pablo hakkas seda moodust kasutama, saatis ta mõned reisijad ülepäeva teele. Seejärel sai see igapäevaseks asjaks ja siis juba kaks korda päevas. Vaid ühel korral avastas DEA kahes kohvris kokaiini, aga keegi ei tulnud kohvritele järele ja kedagi ei võetud kinni.

Veel üks meetod, mis järk-järgult populaarsemaks muutus – et „muulad” sõid endale kokaiini sisse – kokaiin pandi kondoomidesse ja „muulad” neelasid need alla. Kehas ei saanud neid keegi avastada. Kui nad sihtkohta jõudsid, läksid nad vetsu ja prauh! Kuigi alati leidus sellistele reisidele soovijaid, oli see kõige ohtlikum meetod. Kui mõni kondoom lekkima oleks hakanud või avanenud, siis oleks inimene surnud. Vahel saidki mõned niiviisi surma. Ameerika ajalehtedes kirjutati sellest ning need lood pälvisid suurt tähelepanu.

Ühtäkki avastas Pablo, et pole enam vaja saata inimesi kohvritega, vaid aitab ainult kohvritest. See oli palju aastaid enne 9/11 terrorirünnakut, nii et turvameetmed polnud nii karmid – me lihtsalt maksime õigetele inimestele, et nad paneksid kohvrid lennukisse. Sihtkohas võtsid meie inimesed need vastu. Üks asi, mille Pablo avastas oli see, et meiega koostööd teha tahtvate ja õigetel kohtadel töötavate inimeste leidmine oli väga lihtne. Juba esimestest päevadest peale teadis Pablo, et on vaja maksta suuri pistiseid, just nagu salakaubaäriski. Pablo oli pistiseid pakkudes helde, ta tahtis, et inimestel oleks koostööst suur kasu, siis nad ei reetnud teda kunagi. Mitte keegi pole välja suutnud uurida, kui palju inimesi meie heaks töötades rikkaks sai. Näiteks kui Pablo kasutas juba meie oma lennukeid, siis ühe Kolumbia väikese lennujaama direktorile maksis ta kuni 500 000 dollarit iga lennu eest, mille too maandumiseks organiseeris. See mees ei saanud oma põhitöö eest head palka, aga kui ta viimaks vahistati, leidsid võimud tema pangakontodelt 27 miljonit dollarit. Nii et meil oli lihtne vajalikke inimesi tööle värvata. Mõned tulid ise meie juurde ja tegid oma pakkumise. Näiteks lennukite hooldemeeskonna liikmed, kes panid meie kauba lennukisse, sõjaväe- ja politseiametnikud ja valvurid, kes vaatasid kõrvale, kui neil seda kästi; oli isegi üks ameeriklane, kes müüs Pablole luurelennukite ajagraafikuid, mis lendasid Florida kohal ja otsisid meie lennukite jaoks vaba taevast.

Tito Domínguez, kes juhtis üht kartelli operatsiooni Floridas, mäletab samuti, kui lihtne oli värvata vajalikke inimesi ja kokaiin müüki paisata. Kui ta valmistas ette lennukite maandumist Bahama saartel, et need saaks teel tankida, tahtis ta tagada selle teekonnaosa turvalisust. Ta sai ühelt tollitöötajalt, kellega oli marihuaanaäris koos töötanud, teada, et see valitsusametnik, kes lennujaama juhtis, käis iga reede õhtupoolikul teatud baaris. Tito reisis tihti koos lemmiklooma puumaga, kelle nimi oli T.C., aga see võis ametnikku hirmutada ja Tito läks tookord baari üksinda ning istus mehest kaks istet kaugemale. Ta ei pidanud kedagi hirmutama, tal oli parem vahend: sularaha. Ta ei alustanud kaua aega juttu, kuid ühel hetkel pöördus ametniku poole: „Vabanda mind, aga mul oleks vaja sinuga natuke rääkida.”

Ametnik küsis: „Millest, mees?”

„Meil on ühine sõber, kes ütles, et võin sinuga ühel väga tundlikul teemal rääkida.”

„Mis ta nimi on?” küsis mees ettevaatlikult.

„Frankie,” vastas Tito.

Mees raputas pead. „Eip, ei tunne ma ühtegi Frankiet.”

Tito tõusis püsti. Tal oli käes umbes 20 000 dollarit sajalistes kupüürides. Ükshaaval hakkas ta neid mehe ette letile laduma. „Sa tunned ta ehk pildi pealt ära,” ütles ta.

„Jäta järele, mees. Millest sa tahad rääkida?”

Nii lihtne see oligi. „Tahan su rikkaks meheks teha.”

Mees istus istme võrra lähemale ja küsis sosinal: „Mida ma selleks tegema pean?”

„Mitte midagi. Sa ei tee mitte midagi, kui ma maandan oma kokaiini täis lennuki sinu lennujaama. Sa lähed ja võtad tassi kohvi ega tee midagi.”

Ametnik mõtles veidi. „Mida see tähendab?”

Tito vastas talle otse: „500 000 puhtana kätte.”

Mees noogutas. „Mitu korda kuus sa seda teha tahad?”

Niiviisi ehitas Pablo organisatsiooni üles. Raha, mida ta teenis, tegi rohkem raha juurde. Tollal, 1970. aastate lõpus, polnud veel mingit Medellíni kartelli, oli vaid Pablo eraäri. Narkootikumide smugeldamine polnud üldse veel väga keeruline ega ohtlik, kuna USA oli aeglane ega näinud selle äri suurust. Nad arvasid ikka veel, et kaubakogused on väikesed ja tegutsesid vastavalt sellele.

Oli veel inimesi, kes müüsid USA-s väikseid Kolumbia kokaiinikoguseid, kuid Pablo oli ainus, kes kontrollis kogu operatsiooni alates Peruus tooraine ostmisest kuni valmistoote saatmiseni Miamisse. Ja kui Pablo oli selle süsteemi sisse seadnud, kutsus ta ka teisi äri ära kasutama. Näiteks lubas ta teistel kolumblastel oma raha sellesse ärisse investeerida. Kui mõni usaldusväärne mees tahtis 50 000 dollarit investeerida, lubas Pablo talle kahe nädala pärast 75 000 tagasi anda. Ta kasutas antud raha narkoäri finantseerimiseks. Kuna see oli turvaline, sai ta investeerijatele lubada, et kui ameeriklaste DEA või toll saadetised tabab, hüvitab ta 50 protsenti talle antud rahast. See oli kasulik igaühele, kes Pablo ärisse investeeris. Peamiselt muidugi Pablole, kes sissetulekutest kõige suurema osa sai. Leidus palju inimesi, kes peaaegu et palusid, et Pablo nende raha vastu võtaks – tavalised inimesed tavalistelt ametikohtadelt. Nad ei teadnud uimastitest midagi, aga nad tundsid Pablot. Inimesed andsid Pablole üle oma eluajal kogutud säästud, müüsid maha autod ja majad, et saada raha, mida Pablo juures investeerida. Ja mitte keegi ei jäänud rahast ilma. Mitte keegi. Pablo aitas paljudel unistused teoks teha.

Pablo hakkas üha suuremaid operatsioone ette valmistama. Kaks teist Medellíni diilerit olid Pablo hea sõber Dejermo ja üks, keda ta ei tundnud, Rodrigo. Dejermo oli edukas, ta vedas autoga uimasteid Panamast Medellíni ja lõi väärtuslikud sidemed linna politseiga. Need kaks hak-kasid omavahel teadmata põhjustel sõdima. Nad tahtsid teineteist tappa; kui see ei õnnestunud, hakkasid nad tapma teineteise pereliikmeid ja süütuid inimesi, kes teise poole jaoks töötasid – nad raiusid neil päid otsast. Dejermo läks Pablo käest abi otsima, sest Pablol oli selleks ajaks linnas reputatsioon kui mehest, kes teeb ära kõik vajaliku ja kellel on vastavad mehed olemas. Dejermo palus Pablot läbirääkimistele vahemeheks.

Pablo läks seejärel Rodrigoga rääkima. „Te, mehed, peate selle sõja lõpetama,” ütles ta. „Dejermo tahab, et mina oleksin tema poolel ja minu mehed sinu vastu võitlema hakkaksid.” Rodrigo teadis, et Pablo oli piisavalt tugev, et ta maatasa teha ja ta oli nõus Panamas Pablo ja Dejermoga kohtuma. „Hakkame koos tegutsema,” tegi Pablo neile ettepaneku. Ta pani mehed vastutama marsruutide Panama-Haiti ja Haiti-Miami eest. Need kaks ei saanud küll kunagi sõpradeks, kuid hakkasid partneriteks – töötama Pablo Escobari heaks.

Ameeriklaste suur nõudlus kokaiini järele kujundas turgu ja äri hakkasid Pablo kõrval tegema ka teised. Inimesed on Medellíni kartelli tähendusest täiesti valesti aru saanud. Tavaliselt arvatakse, et kartell oli tüüpiline firma, mille tipus oli juhatus, kes andis juhiseid, mida töötajad täitsid; ja kasumi sai firma endale. Medellíni kartell koosnes aga tegelikult paljudest iseseisvatest narkokaubitsejatest, kes tulid kokku ühise kasumi saamise eesmärgil, kuid kõik nad jätkasid oma operatsioonidega. Kunagi ei arutatud, kui palju igaüks põhitegijatest teenis või kui suur oli nende varandus. Sageli kasutasid nad üksteise tootmis-, tarne- ja transpordivahendeid. Näiteks Pablo lubas teiste rühmituste transportijatele 35 protsenti kauba väärtusest, kui nad jõudsid kokkuleppele selle USA-sse viimises, samas tagas Pablo neile selle, et kui DEA kauba leiab, hüvitab ta kahjumi. Pablole oli see lihtne tehing, sest algul ei leitud üldse narkootikume üles. Ja talle oli äri uskumatult tulus, sest teised tegid kõik ettevalmistustöö ära. Seega oli Medellíni kartell vaba valiku alusel liit, mitte ühisfirma. Kuid inimene, kes selle vaba struktuuri tipus kõrgus, oli Pablo, sest tema oli äri alustaja, ta kasutas parimaid transpordimooduseid ja tal oli kõige rohkem lojaalseid töötajaid. Teised on öelnud, et nad kartsid Pablot. Kuid nad kõik teenisid temaga koos töötades suurt raha.

Medellíni kartell erines palju sellest kartellist, mis tegutses Cali linnas ja mis alustas tööd umbes samal ajal. Cali kartell oli palju traditsioonilisem äristruktuur, milles oli neli tähtsat juhti ja nende alluvuses raamatupidajad, insenerid ja advokaadid, seejärel tulid töölised.

Teised iseseisvad narkokaupmehed, keda Medellíni kartellis liidritena tunnistati, olid Carlos Lehder Rivas, Ochoa-vennad ja José Rodríguez Gacha, keda kõik tundsid Mehhiklase nime all. Kõik nad panid enne teistega ühinemist oma äri püsti. Carlos Lehder oli tõeliselt nutikas mees, kes hakkas USA-sse kokaiini smugeldamise ideed arendama juba siis, kui ta seal marihuaana kaubitsemise eest vangis istus. Carlos oli vist esimene, kes kasutas oma väikelennukeid kokaiini Ameerikasse toimetamiseks ja teenis miljoneid dollareid juba enne Pabloga koostööd. Ta oli suurepärane piloot, aga ma ei usu, et ta ise kaupa vedas. 1978. aastal ostis ta 190 000 dollarit maksva suure maja Bahama saarestiku Norman's Cay saarel ja koostöös valitsusvõimudega, kellele ta maksis, lõi sinna oma baasi. Varsti kontrollis ta kogu saart; see oli nagu tema isiklik kuningriik. Seejärel võimutses ta kogu Kariibi mere piirkonnas. Liiguvad jutud, et ta korraldas seal tihti mitmepäevaseid pidusid, kus osales palju ilusaid ja enamasti paljaid naisi. Ta ehitas peidetud lennuraja ja seda saart kasutati kõigi äris osalejate poolt kui kohta, kus Kolumbiast pärit suurtelt lennukitelt laaditi narkootikumid ümber väikelennukitele või pandi need kiirkaatritesse, et need 200 miili kauguse reisi Floridasse ette võtaksid. Saare kasutamiseks pidi igaüks Carlosele maksma protsente kauba hinnast.

Pablo ja Carlos tundsid teineteist ja nad meeldisid teineteisele juba enne, kui neil koostöövajadus tekkis. Nad said lähedasteks sõpradeks ja Pablo päästis tema elu, kuid põhimõtted olid neil erinevad; Pablo imetles USA-d, kuid Carlos tahtis seda narkootikumidega hävitada. Ta nimetas kokaiini „aatomipommiks”, mille ta Ameerikasse kukutab. See oli tema poliitiliste vaadete tõttu: tema isa oli sakslane ja Adolf Hitlerist sai Carlose kangelane. Kui Pablo vaid aeg-ajalt kanepit suitsetas, siis Carlos tegi seda vahetpidamata. Kartelli piloot Jimmy ütles kord Lehderi kohta: „Ta pooldas kolme õpetust – Hitleri, Jeesus Kristuse ja Marxi oma. Kui see kõik koos kanepiga ühte patta panna, tekib suur plahvatus.”

Pablo ja Carlos kohtusid 1979. aastal, kui 19. aprilli liikumise ehk M-19 geriljad Lehderi röövisid. Tollal oli M-19 üks neljast või viiest vasakpoolsest geriljagrupeeringust, mis Kolumbia džunglites tegutses. Pablo tundis mõnda nende juhti, kuna ta maksis neile protsente, et nood tema narkolaboreid valvaksid. Kui geriljad oleksid tahtnud need laborid hävitada, oleks see neil lihtne olnud; selle asemel hakkasid nad valvuriteks. Kõik narkokaupmehed maksid neile. M-19 kasutas seda raha ellujäämiseks ja kasvatas rahahulka, röövides rikkaid ja nõudes nende eest miljoneid dollareid lunaraha. Kui nad tahtsid Lehderi eest 5 miljonit dollarit, palus üks inimene, kes samuti narkoäris töötas, Pablo abi. Pablo kontaktisikud said teada, et Carlost hoiti Armenias ühes talumajas ja Pablo organiseeris 6-mehelise meeskonna tema vabastamiseks. Kui geriljad said teada, et nendega tuldi võitlema, põgenesid nad tagauksest ja lükkasid Lehderi autokasti. Kui geriljad püüdsid minema kihutada, õnnestus Carlosel end vabastada, kuid põgenemisel sai ta jalga haavata. Kaks röövijat võeti kinni. Pärast seda said Pablo ja Carlos lähedasteks sõpradeks ja tegid tihti koostööd.

Nagu Pablol, olid ka Carlosel omad kombed. Näiteks mõned aastad hiljem, kui Bahama valitsus mitu Kolumbia narkokullerit vahistas ja vangi pani, sai Carlos nii vihaseks, et lendas üle Nassau ja tühjendas pealinna kohale mitu kastitäit sularaha. Ta sõna otseses mõttes laskis rahavihmal sadada. See oli tema viis meenutada, kui vägev ta oli, et ta võis teha kõike, mida tahtis. Selline oli Carlos.

José Rodríguez Gacha oli vaese seakasvataja poeg Pacho linnast, kes samuti teenis kokaiiniäris üle miljardi dollari. Nagu Pablole, anti ka talle ühe maailma rikkaima mehe nimetus. Kui Ochoa-vennad olid haritud, siis Gacha kukkus juba põhikoolist välja. Kuna ta armastas kõike Mehhikoga seotut – tema oma oli Bogotá jalgpalliklubi Millionarios ja rahvamuusikat mariachit viljelev ansambel, kes fännidele esines – ja ühel päeval ka läbi Mehhiko viiva marsruudi lõi, siis sai ta nimeks El Mexicano, Mehhiklane. See nimi sai kurikuulsaks. Mehhiklane oli halastamatu. Paljud kohutavad tapmised, milles Pablot süüdistati, sooritas tegelikult Gacha. Kuid nagu Pablo, andis ta tema palju raha vaestele tervise ja hariduse tarbeks, et maksta ellujäämiseks vajaliku talupidamise varustuse ja viljaseemne eest, ning tema piirkonna inimesed armastasid teda.

Mehhiklane alustas smaragdiäris. Enamus ei tea, et Kolumbias on kogu aeg palju rohkem vägivalda olnud seoses smaragdi-, mitte narkoäriga. Selles äris tapetakse nagu möödaminnes. Gacha sai tuntuks kui mees, kes ei kartnud kedagi ja tappis, et edukaks saada. Vahepeal töötas ta ühes Medellíni baaris, kus mõnele Pablo grupeeringu liikmele käia meeldis. Isegi neid mehi, kes ise olid väga karmid, suutis Mehhiklane üllatada. Ta hakkas neile väikseid teeneid osutama ja lõpuks hakkas oma organisatsiooni juhtima, avas uusi marsruute Mehhiko kaudu Houstonisse ja Los Angelesse. See oli just Mehhiklane, kes esimesena lõi Tranquilandia, ühe suurima ja tuntuima džunglilabori, kus elas, töötas ja pakkis kokaiini rohkem kui 2000 inimest.

Kui Mehhiklane kasvas vaeses peres, siis kolm Ochoa venda: Jorge, Juan David ja Fabio olid pärit lugupeetud ja rikkast perekonnast. Kõik nende vajadused olid rahuldatud. Ochoa pere põhitegevus oli hobuste kasvatamine ja minuni on jõudnud kuuldus, et kui nad alles alustasid narkoäris, saatsid nad kokaiini USA-sse märade vagiinas. Nad olid kaua aega äris väikesed tegijad. Nagu paljudel teistel, polnud ka neil aimu, et see äri kasvab kohutava kiirusega. Ja kuna Kolumbias ei peetud kokaiiniäri suureks kuriteoks, kohtus Pablo Ochoa-vendadega, kui tema äri edenema hakkas. Pablo ja Gustavo käisid sageli autorallit vaatamas Bogotás, kus Ochoadel oli populaarne restoran, ja kohtus seal nendega. Pablo ja Jorge said sõpradeks. „Sain temaga äri tehes kokku. Medellín on ju väike linn,” ütles Jorge kord. „Ja kõik tunnevad üksteist.” Pärastpoole sai Jorgest üks lähimaid Pablo sõpru. Algul polnud diilerite vahel mingit konkurentsi, sest Ameerika turg oli nii lai, et igaüks sai lahti kogu kaubast, mida riiki õnnestus smugeldada. Selle asemel, et territooriumide üle sõdida, aidati üksteist. Ochoa-vennad hakkasid hiljem Lääne-Euroopa operatsioone juhtima.

Äris osales veel inimesi, näiteks Kiko Moncada, Albeiro Areiza ja Fernando Galeano, kuid nemad ei kuulunud põhitegijate hulka. Mis nad kõik kokku tõi ja mis sai teistele – kuid mitte kunagi neile tuntuks kui Medellíni kartell, see oli 1981. aastal M-19 poolt toime pandud Ochoa-vendade õe Martha Nieves Ochoa rööv. Geriljad olid hakanud narkodiilereid ja nende pereliikmeid röövima, sest nad olid rikkad, kuid ei saanud politseilt abi otsima minna. Pärast Martha röövimist kutsus Pablo kõik narkokaupmehed oma uhkesse majja Hacienda Napolesisse koosolekule. Rohkem kui 200 inimest nõustusid tema ideega luua inimröövijate vastu väike armee, millele pandi nimeks Muerta a Secuestradores, MAS, mis tõlkes tähendab „surm röövijatele”. Kuna teati, et Pablo grupeeringus oli kõige rohkem tugevaid mehi, siis kõik nõustusid, et tema hakkab armeed juhtima. Miski ei peatanud Pablot röövijatega tegelemisel. Kuna Pablo oli M-19 meestega varem koostööd teinud, siis kuulutas ta nende kaudu sõja välja ja lubas kõik röövijad hävitada. Pablo rääkis ühele ajakirjanikule: „Kui poleks olnud kohest ja tugevat vastupanu, oleks M-19 meie peresid edasi ahistanud… Me maksime õiguskaitseorganitele 80 miljonit peesot vajaliku info eest ja juba järgmisel päeval leidsid mõned geriljad oma lõpu. Minu sõdurid viisid nad meie salamajadesse ja rantšodesse, politsei tuli samuti kohale, riputas nad üles ja peksis läbi.”

Paljud M-19 liikmed tapeti kõige piinarikkamal moel, mida Kolumbias üldse tuntakse – La Violencia – , mille käigus jäsemed keha küljest ära raiutakse; paari nädala pärast lasti Martha Ochoa vigastamata vabaks. Selle operatsiooni edukus näitas narkokaubitsejatele, kui palju tugevamad on nad koos, mitte eraldi tegutsedes. Just siis sündiski Medellíni kartell, mille liidriks sai Pablo. Sellest ajast peale juhtis igaüks oma grupeeringut edasi, kuid nad hakkasid jagama oma võimalusi, et toota ja seejärel jagada kokaiini laiali kogu maailma. Aga nagu ma varem mainisin, ei olnud neil sellist struktuuri nagu Cali kartellil.

See ei tähendanud aga inimröövide lõppu. Kolumbias on see väga tulus kuriteoliik. Pablo osalemine ei olnud turvaline isegi meie oma pere jaoks. 1985. aastal võttis üks grupp politseinikke meie isa kinni. Mõned politseinikud olid inimröövijad – nad kasutasid võimu, et inimesi teel kinni pidada ja siis kõrvale toimetada.

Meie isa oli teel ühte Pablo farmi Antioquias, kui kuus džiibis meest ta kinni pidasid. Nad sidusid temaga kaasas olevad töölised kinni ja viisid isa minema. Ema oli meeleheitel, karjus ja palvetas. Röövijad nõudsid 50 miljonit dollarit. Pablo levitas sõnumit, mida röövijatele öelda: „Kui ma leian isal kasvõi ühe sinika, siis sellest rahast, mida nad tahavad, ei piisa nende endi matuste eest maksmiseks.”

Pablo ei näidanud väga tihti avalikult oma tundeid. Nii rõõmus kui kurbuses hoidis ta emotsioone vaka all, jäi alati rahulikuks. Mäletan, et kui keegi tuli kontorisse ja ütles Pablole, et tal on nii häid kui halbu uudiseid ning küsis, kumba ta enne tahab kuulda, siis Pablo vastas: „Ükskõik, vahet pole. Meil on vaja iga olukorraga toime tulla. Lao uudised lagedale.” Rahulikult. Mina olen emotsionaalne ja vahel saan väga vihaseks ja lähen endast välja. Isegi selle röövi ajal, kui kaalul oli isa elu, jäi Pablo kindlaks, jagas käske ja mõtles välja plaani, kuidas võtta kinni need, kes selle kõige eest vastutasid.

Isal oli hiljuti olnud südameoperatsioon ja ta vajas teatud kindlaid ravimeid. Medellínis oli rohkem kui 200 apteeki, paljud neist turvakaameratega varustatud. Pablo hoolitses selle eest, et need, kus kaameraid veel ei olnud, saaksid selle paigaldada. Seejärel pakkus ta head tasu kõikide nende inimeste fotode eest, kes seda südamerohtu ostmas käisid. Sel teel tegi ta kindlaks kaks röövijat. Samuti teadsime, et röövijad helistasid meie emale avalikest telefoniputkadest. Pablo jagas laiali sadu raadiosaatjaid meie sõpradele ja töötajatele ja käskis kuulata üht tuntud raadiojaama. Iga kord, kui röövijad ema kodusel numbril helistasid, ütles raadiodiktor: „See laul on pühendatud Luz Marinale (see oli parool); selle nimi on Sonaron Cuatro Balazos ja seda esitab Antonio Aguilar,” ja kõik pidid kohe kontrollima lähedal asuvaid telefoniputkasid, et näha, kas need olid kasutusel. Tegelikult kasutas Pablo televisiooni ja raadio kaudu koode ka muudel kordadel, eriti kui me püüdsime valitsusega rahuläbirääkimisi pidada.

Minu töö oli röövijatega läbi rääkida. Ma pidin neid nii kaua kui võimalik liinil hoidma, et meie inimesed jõuaksid kindlaks teha piirkonna, kust kõne tuli. Nad nõudsid 50 miljonit dollarit lunaraha. Pakkusin algul 10 miljonit, kuid sellest nad keeldusid. Nad teadsid, et nende käes oli Pablo Escobari isa ja lootsid, et Pablo loovutab isa vabastamise eest kogu varanduse. Vestlesin nendega 18 päeva, samal ajal kogusime infot. Ema oli täiesti meeleheitel. Viimaks leppisid röövijad ühe miljoniga. Panime raha rohelistesse riidekottidesse – lisaks pistis Pablo sinna ka elektroonilised jälgimisseadmed. Kui röövijad olid raha kätte saanud, jälitati neid Liborina linna lähedase farmini, umbes 150 km Medellínist. Kui röövijad olid koos rahaga sinna jõudnud, ründasid Pablo mehed maja mitmest küljest. Röövijad püüdsid põgeneda, kuid kolm neist saadi kätte. Isa oli vigastamata.

Pablo mõistis nende üle kohut.

Paari aasta pärast algas vägivallalaine, milles süüdistati Pablot. Ma ei taha öelda, et Pablo tegi alati kõike õigesti, kuid ta uskus, et kaitseb end, oma peret ja äri. Ta teadis ka, et kõik kolumblased lõikasid narkokaubitsejate edust kasu. Mitmed tuhanded inimesed olid ärisse kaasatud – džunglilabori töölistest politseinikeni. Ja paljud said kasu narkokauplejate heategevuse kaudu. Lõpuks seisis Pablo sõjajalal Kolumbia valitsuse, Cali kartelli, riikliku politsei ja erirühmadega, mis moodustati tema tapmiseks. Kuid enne seda oli narkoäris väga vähe vägivalda. Põhiliselt oli see rahategemine nii palju raha, mida ükski inimene polnud varem ajaloo vältel kuritegevuse abil teinud.