Читать книгу Onu Moritza sõnaraamat - David Vseviov - Страница 6

Sulev võis tundide viisi meisterdada paberist lennukeid. Selline kirg haaras teda juba lasteaiaeas, jäi kimbutama kooli lõpuni ning jätkus keskikka jõudmiseni. Kuna kooli lõpukellaks oli Sulev kogu kodusoleva paberi, kuni viimase raamatuleheküljeni, lennukiteks voltinud, otsustas ta valida endale töökoha, kust saaks lennukite meisterdamiseks vajalikku materjali hankida. Sulevil õnnestuski saada töökoht vanapaberi vastuvõtupunkti, kuigi see osutus üle ootuste keeruliseks. Kui poleks olnud Sulevi lihakombinaadi direktorist isa laialdast tutvusringi, poleks Sulevi soov kuidagi täitunud.

Sulevi isa uuris kunagise klassivenna, rajooni miilitsaülema kaasabil välja, et vastuvõtupunktis on ametis vaid üks inimene – invaliidist pensionär Udo Sepp. Seejärel palus ta sõbrast miilitsal informeerida kõrgemalseisvaid instantse vastuvõtupunktis kujunenud ebanormaalsest olukorrast. Seda vastutulelik miilitsaülem ka meeleldi tegi. Ta kandis ülemustele ette, et punkt on töödega sedavõrd ülekoormatud, et see käib invaliidist ainsal töötajal üle jõu. Seetõttu tuleks vastuvõtupunkti personali kindlasti suurendada. Muidu on kodanike kaebusi varsti sama palju kui vanapaberit ennast. Eelöeldule lisas miilitsaülem lause: „Vanapaberi sujuvast vastuvõtust on riik eluliselt huvitatud.” Kuna miilitsaülem oli igati lugupeetud inimene ning tema pöördumisele oli lisatud mitu kirja olukorra üle nurisevatelt kodanikelt, siis tehtigi vanapaberi vastuvõtupunktile üks koosseisuline töökoht juurde. Sinna maanduski Sulev.

Esialgu, lapsena, kui Sulev näitas uhkusega oma kätetööd – kahte esimest paberlennukit, olid tema vanemad ülimalt rahul ja rõõmsad:

„No on ikka tore,” ütles Sulevi isa ja võttis meheliku otsusekindlusega emal ümbert kinni, „poisist saab asja, kisub tehnika poole.”

„Täitsa sinusse!” lisas ema tugevalt isa vastu nõjatudes ja kelmikalt silma tehes.

Kuid vanemate rõõm ei kestnud kaua.

Muutnud paari kuuga lennukiteks kõik kättesaadavad paberitükid, asus Sulev ühel pühapäeva varajasel hommikutunnil raamatute kallale.

Pühapäevi Sulev ootas. Siis polnud vaja lasteaeda minna ning vanemate ärkamisele eelnenud tunnid võis pühendada lennukite voltimisele.

Nagu hiljem selgus, alustas Sulev „raamatute perioodi” Eduard Vilde teostest, konkreetselt 1954. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse poolt välja antud köitest, mis sisaldas romaane „Külmale maale” ja „Raudsed käed”. Sulev ei aimanud, et tegemist oli kõige rumalama valikuga, mida ta esimesena ettejuhtunud raamatut kätte võttes teadmatusest tegi – „Raudsed käed” oli isa lemmikromaan! Ning oleks siis Sulev piirdunud vaid väljarebitud lehekülgede voltimisega – sellisel juhul oleks saanud raamatut hiljem taas köita. Kuid Sulev andis veel kääridega lennuki tiibadele teravust juurde.

Võib-olla poleks isa raamatu kadumist isegi märganud, kui Sulev poleks äsja valmistatud ja lendu lastud lennukiga tabanud abieluvoodis võimlemisharjutusi tegevat isa (ema oli läinud juba kööki). Ja seda täpselt vasakusse silma.

Isa röögatas valust, hüppas aluspükste väel voodist välja ning tormas vannituppa. Seal loputas ta silma paar minutit külma veega ning pöördus siis magamistuppa tagasi. Poega hurjutada ta ei tahtnud, kuna lapse harrastuse vastu polnud isal midagi. Seetõttu ta kummardus ja võttis maast lennuki, et see pojale ulatada … kuid tardus siis soolasambaks. Lennuki ühel tiival on talle tuttava lause algus: „Ütelge talle, et mul on tema jaoks väga häid sõnumeid. Ehk ta tuleks ikka koju.”

„Ei või olla!” hüüatas isa ning täpsustas: „Ma tean, kuidas see edasi läks: „sest mõned tema kasarmus teadsid öelda, et ta lubanud lõunalegi tulla”. See on ju Vilde „Raudsed käed”! Ainult kahju, et ma lehekülge ei mäleta.”

Nende sõnadega siirdus isa kööki ning ütles parajasti pannkooki tagurpidi keeravale emale: „Kujutad ette – ei olegi veel roostes! Vilde on ikka peas, ainult lehekülge ei mäleta. Aga poisi lennuki peal ta oli!”

„Aga kust ta selle lehekülje sai?” küsis ema ning keeras samal ajal Sulevi taldrikule asetatud pannkoogi rulli.

Isa vaatas emale imestunult otsa, pööritas silmi ning kiirustas raamaturiiuli juurde. Siis ta märkaski, et tema lemmikraamat on kadunud. Kuid Suleviga riielda ta ikkagi ei tahtnud. Selle asemel kutsus ta hoopis ema vannituppa ning sosistas:

„Mis sa arvad? Ei hakka ju Sulevi indu kärpima. Või tiibu kärpima. Las poiss areneb. Saab veel inseneriks. Toob perekonnale au.”

„Muidugi,” vastas ema. „Võiks parem raamatud ära jagada … Las siis osa läheb lennukiteks. Näiteks Stalini teosed pole enam aktuaalsed. Las lendavad.”

Isa oli selle ettepanekuga päri ning koondas Sulevi lennukite materjaliks mõeldud raamatud alumisele riiulile.

Stalini teoste lehekülgedest tehtud lennukid saidki peatselt Sulevi lemmikuteks. Stalini kirjutised olid trükitud kvaliteetsemale paberile, mistõttu lennukid püsisid kauem õhus ja lendasid kaugemale.

Sulev oli õnnelik, sest nüüd avanes võimalus, mida ta oli kaua oodanud – lennuki võis teele saata lahtisest aknast.

Samas oli Sulevi ema mures, kas sellise raamatu lehekülgedest valmistatud lennukeid ikka sobib päevasel ajal tänava poole lennutada. Ta arvas, et keegi pahatahtlik naaber või juhuslik mööduja võib minna kaebama:

„On seda pahandust vaja!”

Isa aga väitis vastu, et see pole probleem:

„Need ajad on möödas ja Stalini isikukultus paljastatud,” ütles ta veendunult.

Kuid probleem tekkis ootamatult hoopis Sulevil. Tasus tal vaid aknale läheneda, kui süda hakkas puperdama ja pea ringi käima. Ning Sulevil tuli lennukite aknast teele saatmisest loobuda.

Kui ta aastaid hiljem rääkis oma esimeses töökohas teda lapsepõlves tabanud probleemist Udo Sepale, ütles invaliid mõtlikult:

„Järsku on sul aeronausifoobia, kardad, et võid hakata lennukis oksele.”