Читать книгу Onu Moritza sõnaraamat - David Vseviov - Страница 8

Initsiatiiv

On midagi sellist, mida varem polnud ning mille ajendil tehakse midagi sellist, mida varem ei tehtud. Kui ma olin veel noor poiss, oli minu vend üsna apaatne (vaata sõna „apaatne”) ja ta ei tundnud sportimise vastu mingit huvi. Ning mis siin salata – ka mina ei tundnud. Kuid ühel heal päeval kuulsin ma küllaltki juhuslikult raadiost spordiuudiseid. Räägiti korvpallist. Seejärel tärkaski minu huvi korvpalli vastu ja ma ütlesin vennale, et hakkame korvpalli mängima. Vend aga ei tahtnud. Nii polnud minu initsiatiivist mingit kasu. Initsiatiiv ei leia alati mõistmist. Vahel võib see olla isegi kasutu. Või suisa ohtlik. Näiteks kui jooksed minu initsiatiivil üle sõidutee.

Algatusvõime

Ära lase ennast eksitada. Algatusvõime ei pea alati tähendama millegi algatamist. Algatada võib samuti lõpetamist. Sest lõpetamisvõime on sama, mis algatamisvõime. Juhul, kui algatamise eesmärgiks on millegi lõpetamine. Ja kas algatusvõimel on mingit mõtet, kui lõpetamist pole ette näha. Vaata, David, kus algab ring? Seal, kus see lõpeb. Ainult keegi ei tea, kus nimelt.

Apaatne

Minu vend.

Silmamoonutus

See juhtus nende tutvuse esimesel päeval, ajal, kui Samuel ei suutnud veel kuidagi uskuda, et neiu, keda ta oli äsja kohanud ja kohmetult parki jalutama kutsunud, nõustus noormehe ettepanekuga. See juhtus sama päeva õhtul, kui Samuel oli õnnelikuna uinunud.

Üldiselt oli Samuel pelglik noormees. Lapsena mitte, kuid teismeliseikka jõudes leidis ta ühel varajasel hommikutunnil peeglisse vaadates, et tema kõrvad on ebaproportsionaalselt suured. „Nagu eeslil,” ütles ta vaevalt kuuldavalt. Kaks korda järjest. See avastus ei andnud Samuelile enam asu ja ta püüdis igati oma kõrvu varjata. Nii väitis ta kõigile, et pea külmetab ja seetõttu pole tal võimalik ka siseruumides (ja seda isegi suvisel ajal) mütsi ära võtta. Tegemist oli karvase talvemütsiga.

Alguses püüdsid Samueli vanemad keelitada teda arsti juurde minema, öeldes, et see pole naljaasi, kuid Samuel vastas, et ei taha. Ning seda, mida Samuel ei soovinud teha, seda vanemad ei sundinud teda ka tegema. Nad tõmbusid kööki, sosistasid omavahel natuke aega ning ütlesid seejärel nagu ühest suust: „Küll see läheb aastatega üle.” Ja neil oligi õigus. Kui Samuel sai kaheksateist täis, loobus ta kõigile ootamatult mütsist. Ka edaspidi ei kasutanud ta isegi kõige külmemate talveilmadega mingit peakatet.

Vaatamata toimunud muutusele jäi ta endiselt pelglikuks. Ning mis siin salata, tüdrukud Samuelile meeldisid. Eriti Laura. Laurat nägi ta unes vähemalt kaks korda nädalas ning huvitaval kombel eriti sageli külma ilmaga. Kord, see oli reede ööl vastu pühapäeva¹, ilmus Laura Samueli juurde ratsa, imeilusal roosakal hobusel. Samuel tahtis tüdrukut emmata, kuid ei ulatanud ja puhkes nutma. Kuid Laura ei teinud sellest väljagi. Ta hüppas hobuse seljast maha ja kadus laulu ümisedes kaugusesse. Samuel võpatas ja tema pilk kohtus hobuse silmadega. Need võbelesid pikkade ripsmete all. Sel hetkel sai Samuel aru, et Laura on ikka veel siin – oma roosaka hobuse seljas. Nii langes Samuel silmamoonutuse ohvriks.

Anarhism

Anarhia pidi olema korra ema. Vähemalt nii on mulle väitnud üks vanem mees, kes nimetas ennast õpetlaseks. Kas ta oli just õpetlane, seda ma ei tea, kuna ta oli minu poolt kohatud inimestest esimene, kes väitis end olevat õpetlane. Selles mõttes esimene, et ma polnud varem ühtegi ennast õpetlaseks nimetanud inimest näinud.

Me saime kokku varajasel hommikutunnil Kadriorus, nurga peal, kus asus pagaripood, mis oli veel suletud. Mina tulin trammiga, tema ilmselt mitte. Või oli ta tulnud eelmise trammiga. Praegu pole see isegi oluline. Aga poe juures ta ütleski mulle:

„Anarhia on korra ema.”

Apaatia ja adekvaatne

Kord olin ma väga kurb. See oli varases nooruses, kui minu kingsepaametit pidav isa viskas proua Linda kingad tülpinult ning suure kaarega nurka, lõi siis millegipärast käega, ohkas sügavalt ning tormas korteriuksest välja. Seda ma tol ajal juba teadsin, et Linda kingade kontsaplekkidega jändamine ja muud parandustööd ei pakkunud isale millegipärast mingit rõõmu. Sest tegemist polnud kaugeltki esimese korraga, kui ta Linda kingi parandades enesevalitsuse kaotas ning ebaadekvaatselt käitus. Oleks ta rahulikult edasi töötanud, saaks öelda, et ta toimis igati adekvaatselt.

Kurb aga olin ma hoopis seetõttu, et juba mitu päeva järjepanu ei tundnud ma millegi vastu huvi. Isegi toidu vastu mitte. Ja seda suisa neli päeva jutti. Kuigi vahepeal olid meil kodus kapsarullid. Neid valmistades vanaema alati laulis, kusjuures nii, et järjekordse kapsarulli jõudmine potti seostuks uue lauluga. Seda vaatamata sellele, kas eelmine lugu oli jõudnud lõpuni, või tuli see poole pealt katkestada. Nii teadsin ma kõrvaltoas pliiatseid teritades (see oli minu lemmikajaviide), mitut kapsarulli võib oodata.

Vaid kord, kui vanaema hakkas esimest kapsarulli valmistama ühe Mussorgski pikema ooperiaaria saatel, olin ma tõsiselt ehmunud – kas täna on tõesti ainult üks kapsarull. Tegelikult oli neid ka seekord rohkem – kaksteist, nagu enamasti. Ükskord aga oli lausa kolmkümmend. Ja need olid tavapärastest tunduvalt väiksemad, nagu ka vanaema laulud mingis mulle tundmatus keeles. Hiljem vanaema ütles, et tegemist on rumeenia lauludega ja et ta õppis need pähe rumeenia keele ilu pärast. Et ta aga ei tahtvat rumeenia keele õppimisele tõsisemalt pühenduda, siis valis ta välja kõige lühemad laulud: „Ma ei hakka mõttetult vaeva nägema.”

Vähe sellest, et ma kaotasin isu – mul polnud ka vähimatki soovi kodunt väljuda. Kuigi varem olin ma teinud seda suure rõõmuga. Eriti siis, kui kutsujaks oli naabriplika (tema nime olen ma unustanud). Et ta oli nägus, sellest sain ma aru alles hiljem. Tol ajal oli ta lihtsalt üks tüdruk. Ja mängisin ma temaga vaid seetõttu, et minu-ealisi poisse meie piirkonnas ei olnud. Üks küll oli, aga teda ma kartsin. See oli poiss suure plekist mõõgaga, kes mind nähes hüüdis alati hirmuäratavalt kõva häälega:

„Veristan kui sea!”

Võib-olla tuli poisi agressiivsus sellest, et tema isa oli lihunik. Ma olin kord seda meest turul liha müümas näinud, ja tema selja taga rippuv lontis kõrvadega seapea ei lähe mul kunagi meelest. Kusjuures kaugelt vaadates jäi mulje, et seal on neli silma. Neist kaks liikusid. Lähemale astudes (ma poleks seda iialgi teinud, kui mind kõvasti käest kinni hoidnud ema poleks soovinud astuda just selle müüja juurde) sain ma aru, et need polnudki silmad, vaid prisked porikärbsed. Oli näha, et nad tõeliselt nautisid erakordselt päikesepaistelist ilma.

Selline, ma isegi ütleksin – kõikehõlmava ükskõiksuse tunne, tabas mind elus esimest korda. Isegi minu lemmikraamat – 1937. aasta „Spordi biograafiline leksikon” – ei pakkunud mulle enam mingit huvi. Kuigi olin varem püstitanud endale ülesande, mille ma päevast päeva ka rõõmsa kohusetundega täitsin. Ma õppisin nimelt mälu treenimiseks spordileksikoni artikleid pähe ning olin jõudnud juba H-täheni. Artiklini, mis rääkis Salman Haitovist, kes Pärnu plekksepana oli alustanud sportimist Pärnu Tervises ning harrastas maadlust ja tõstmist, kergejõustikku, jalgpalli, käsipalli, võimlemist, jääpalli ning iluuisutamist, tulles tõstmises ja iluuisutamises Pärnumaa meistriks.

Nüüd võib jääda petlik mulje, et Salman Haitovi saavutused lõid mind verest välja, tõid mind, nagu öeldakse, maa peale tagasi. Kuid Salman Haitov polnud kaugeltki esimene spordisangar, kelle teod panid mind imestama. Kuid varem alati inspireerivalt. Nii ei piirdunud ma kunagi vaid artiklite sisu meelde jätmisega. Kaugel sellest – ma üritasin esile tõstetud sportlase saavutusi korrata. Seda muidugi mitte otseses tähenduses, vaid lähtudes minu poolt paika pandud 70 protsendi koefitsiendist. Näiteks kui keegi oli jooksnud 100 meetrit 12 sekundiga, siis mina üritasin selle vahemaa läbida kindlasti mitte rohkem kui 70 protsenti aeglasemalt, ehk 20,4 sekundiga. Ja vahel see mul isegi õnnestus. Keerulisem oli muidugi maadlejate ja poksijatega – need tuli jätta lihtsalt kõrvale. Ning ega see maadlus ja poks polegi õige võistlussport, kuna inimesi enne kaalutakse ja jagatakse siis gruppideks. Kas keegi kujutaks ette, et sarnaselt toimitaks jooksjate, kaugushüppajate ja odaviskajatega? Isegi iluuisutajatega nii ei tehta. Sport on ikkagi võistlus, mille tulemusel peaks selguma parim.

Kokkuvõttes olin ma langenud mingisse erilisse olekusse. Ja siis ma otsustasin ennast salaja kraadida, ja nii, et ema ei näeks. Sest isaga ma eriti ei arvestanud, kuna Linda oli parajasti toonud talle parandada kolm paari suvekingi, mis tähendas, et Linda jalanõudest saab lähimaks ajaks isa peamine mõtte- ja jututeema.

Mul oli meeles, et kraadima peab kolm korda päevas, kuid igaks juhuks tõstsin ma kordade arvu kuueni. Ning kõik need neli päeva korrutatuna kuuega andsid ikka ühe ja sama tulemuse – 36,6 kraadi. Teisel päeval, kui ka pärast seitsmendat mõõtmist polnud midagi muutunud, otsustasin ma enne kaheksandat korda sooritada ligikaudu kümme minutit suure intensiivsusega paigal-hüppeid. Higipiisad katsid mu selja ja näo, loomulikult oli higipull ka otsa ees, kuid kraadides mõõdetav tulemus jäi endiseks. Oli jätkuvalt 36,6. Nagu ka järgmistel päevadel. Praegu oleks selline tulemus mind rõõmustanud, kuid tookord tabas mind masendushoog. Ma kaotasin ümbritseva maailma vastu igasuguse huvi ning langesin seisundisse, mida võikski nimetada apaatiaks.