Читать книгу Onu Moritza sõnaraamat - David Vseviov - Страница 7

Jürgen oli oma isa näinud vaid kaks korda. Kõigepealt ühel varakevadisel päeval, kui ema tuli talle lasteaeda varem järele, et seejärel minna koos pojaga õmbleja juurde kleidiproovi. Tegemist oli juba kolmanda prooviga ja Jürgen teadis, mis teda ees ootab. Tal tuleb köögis taburetil istudes ja igavusest jalgu kõigutades proovi lõppu oodata. Esimesel korral püüdis Jürgen kuulda, millest ema ja õmbleja praokil ukse taga räägivad, kuid peatselt muutus see tüütuks. Sest ema aina kordas ühte lauset:

„Minu meelest pole see pikkus minu jalgu arvestades sünnis.”

Õmbleja aga leidis, et ema jalad on sedavõrd ilusad, et nende varjamine oleks suisa kuritegelik.

Toast kostvat juttu kuulates oli Jürgen pigem ema poolt, sest ta ei sallinud lühikesi pükse. Kuid kokkuvõttes oli proovi lõpu ootamine tüütu. Jürgen ei saanud kuidagi aru, miks peab see võtma nii kaua aega ning kui palju võib jalgade ilu üle vaielda.

Kui proov läbi sai ja Jürgen kuulis, kuidas ema ja õmbleja leppisid kokku järgmise aja – juba üleülehomme! – tabas teda masendushoog. Kuid ilm oli ilus, ema lubas osta jäätist, ja Jürgeni tuju läks paremaks.

Ja siis see juhtus! Nad olid just keeranud kollaka maja nurga taha, kui nendega põrkas kokku lahtiste hõlmadega tumesinist talvepalitut kandev suurt kasvu mees. Ema karjatas, mees aga ajas ülevoolava naeratuse saatel käed laiali ja hõikas üle terve tänava:

„Näe, minu linnupoeg!”

Üllatusest kaame ema ei jõudnud isegi suud lahti teha, kui mees jätkas:

„Näe, linnupojal endal poeg. Tutvusta issiga!”

Ema üritas teda juba embusesse haaranud meest eemale tõugata, kuid tulutult.

Mees aga tugevdas haaret:

„Mis sa pabistad, ega minuga lapsesaamine pole häbiasi. Ja see siin on minu ainus poeg. Palju ka ei proovi, ikka plikad! See on aga tõeline järeltulija! Pärija!”

„Mis sinult ka pärida on?” päris ema sarkastiliselt. „Ainult tühje pudeleid! Muud ju midagi pole. Ja üldse, lase lahti, mis oli, see on ammu unustatud.”

„Aga minul mitte!” ütles mees igat sõna rõhutades ja lisas otsustavalt: „Homme lähen pojaga loomaaeda. Ja üldse: mis ta nimi on?”

Kuigi ema paistis meest pelgavat, Jürgenile ta meeldis. Nii suurt kasvu meest polnud Jürgen varem näinud ja teadmine, et see on tema isa, täitis Jürgeni rinna uhkusega.

Ta astus mehele lähemale, vaatas talle otse silma ning ütles:

„Issi, minu nimi on Jürgen, lähme kinno ka.”

„Ikka, kallis poeg, homme, nagu viis kopikat,” ütles seepeale mees ning lasi Jürgenile kelmikalt silma tehes ema lahti. Seejärel lahkus ta pikalt lehvitades nurga taha.

Järgmist päeva ei suutnud Jürgen ära oodata, ning et aeg veereks rutem, ütles ta emale, et on väga väsinud ja läheb varem magama. Kuid und ei tulnud. Jürgen vähkres ja kujutas ette, kuidas ta seisab, isal käest tugevalt kinni hoides, karu puuri ees. Karu paljastab oma hiiglaslikud kihvad ja teeb hirmsat häält. Kõik kohkuvad ja taganevad, kuid Jürgeni isa ei tee isegi teist nägu. Ta heidab vaid Jürgenile julgustava pilgu ja teatab kõva häälega:

„On hullemaidki maha murtud!”

Jürgen mõtles unistades veel, et oleks hea kohata loomaaias Peetrit. Peeter oli lasteaias paar korda hoobelnud, et kui ta vaid tahab, võib anda Jürgenile peksa. Kui aga Peeter näeks nüüd Jürgeni isa, hakkaks ta kindlasti kartma ja paluks andeks. Selle mõttega jäigi Jürgen lõpuks magama.

Kuid isa ei tulnud järgmisel, ega ka järgnevatel päevadel …

Alguses Jürgen lootis, et isa kohe tuleb ning nende kokkusaamine on lükkunud edasi vaid seetõttu, et isal on tööl kiired ajad. Kui Jürgeni ema poja seletust kuulis, ütles ta, et see mees pole kordagi elus antud lubadust täitnud. Kuigi Jürgen seepeale näiliselt noogutas, jäi ta ikkagi uskuma, et kui just mitte homme, siis lähimal ajal on isa nende ukse taga. Lõplikult kaotas Jürgen lootuse alles paari kuu pärast, päeval, kui ema ostis talle suure vineerist veoauto.

Seejärel mõõdus veel paar aastat, kuni koolipoisiks sirgunud Jürgen juhuslikult toidupoe lähistel uuesti isa kohtas. Mehel oli seljas sama palitu ning Jürgenit nähes ta peatus, vaatas poisile tähelepanelikult otsa ja ütles ilma igasuguse sissejuhatuseta:

„Kui loomaaeda, siis loomaaeda.”

Jürgen ei osanud selle peale midagi kosta.

Isa aga jätkas:

„Tõelist meest tunned kingadest. Vaata minu omi. Kohe näha, milline mees. Pane oma jalg kõrvale … ja saa meheks. Ole alati isa vääriline!”

Sedavõrd suuri kingi polnud Jürgen kunagi näinud. Vahel käis emal külas onu Hugo, kuid tema esikusse jäetud kingad – Hugo võttis alati jalast ka sokid –, olid Jürgeni omadest vaid ligikaudu kaks numbrit suuremad. Isa omad aga kordades suuremad. Neid lähemalt silmitsedes oli Jürgen sedavõrd rabatud, et ei märganud, kui nende juurde astus maani ulatuvas lillelises seelikus naine. Ta võttis Jürgeni isal käest kinni, kummardus Jürgeni kohale ja küsis:

„Mis sa, poiss, arvad, miks ma armusin sellesse mehesse? Või nagu meie, täiskasvanud inimesed, ütleme: heitsin temaga ühte. Kas sa arvad, et tema silmade pärast? Ei, need on sedavõrd kõrgel, et neid ma isegi ei näe! Ja mis tähtsust sellel on! Targa ja osava inimese kohta ju öeldakse, et tal on selle asja peale silma. Aga kas keegi on kunagi täpsustanud, mis värvi viidatud silmad on … Need pole isegi jalad. Sest mul oli kunagi peigmees … jalad nagu Eiffeli tornid, kuid kinganumber 38. Kui ma seda teada sain, lõpetasin kohe igasuguse suhte. Ja tead, mis juhtus järgmisel päeval … Ma olin poes, suhkrusabas. Kümnekopikaline kukkus maha ja veeres leti alla. Ma laskusin põlvili ja siis, nagu välk selgest taevast, nägin ma neid kingi … Selle mehe kingi … See oli nagu Amori nool … Räägitakse, et see tabab südamesse. Mind aga oleks peaaegu pikali löönud. Ma tõusin püsti ning täpsustan sulle veel kord: mis silmi, ma polnud isegi selle mehe nägu veel näinud. Mulle piisas täielikult kingadest. Ma ütlesin talle, et see on armastus esimesest pilgust ja ma jään igaveseks tema kõrvale. Nii, poiss, on lood.”

Jürgen ahmis õhku …

Naine aga ei taltunud. Ta kummardus Jürgenile veelgi lähemale ja hoiatas sügavalt ohates:

„Selliste jalgadega nagu sinul ei näe sa naist isegi unes!”

Seda öelnud, patsutas ta Jürgeni isale paar korda hoogsalt vastu selga ning sõnagi rohkem lausumata astusid nad käsikäes poe uksest sisse …

See oligi viimane kord, kui Jürgen oma isa nägi.

Jürgen oli rabatud. Enne, kui ta suutis toibuda ja taarudes koduteele asuda, möödus ligikaudu pool tundi.

Koju jõudes heitis Jürgen kohe voodisse ja sulges silmad. Ta ei teadnud, mida edasi teha. Ainus, mida ta soovis, oli saada isa sarnaseks – kanda sama suuri kingi. Kuid pikapeale, alates ajast, kui Jürgen hakkas koguma filminäitlejate pilte, hakkas ka see soov tuhmuma. Vaid mõnel üksikul päeval astus Jürgen peegli ette ja uuris oma jalgu. Seejärel võttis ta kapist vanad sandaalid ja võrdles nende suurust uute kingadega, mis ema talle äsja sünnipäevaks oli ostnud. Ning tõesti – sandaalidega võrreldes olid kingad numbri võrra suuremad. Kas rõõmustada, seda Jürgen ei teadnud. Üks number paari aastaga oli muidugi edu, aga kas ta isale selle tempoga järele jõuaks, selles polnud Jürgen kindel. Kuid ega ta enam väga ka ei muretsenud. Seda enam, et Jürgenil oli hoopis suurem mure. Ta oli saanud klassiõelt Johnny Weissmulleri pildi ja tahtis selle vahetada Jane Parkerit mänginud Maureen O’Sullivani foto vastu. Kuid see polnud kaugeltki lihtne ülesanne. Imekaunist Maureen O’Sullivanist ei raatsinud ükski tema tuttav poiss loobuda. Tüdrukutel aga oli ainult Weissmuller.

Aastad läksid, kuid Maureen O’Sullivani pilti ei õnnestunudki Jürgenil hankida. Ta teadis, et Urmasel on see olemas ning oli nõus pakkuma talle selle eest suvalist meesnäitlejat (Jürgen oli isegi nõus ebavõrdse vahetusega: kaks ühe vastu), kuid Urmas keeldus resoluutselt.

Nii juhtuski, et Maureen O’Sullivan täitis kõik Jürgeni mõtted ning kunagi nähtud isa ununes pea täielikult. Seda siiski vaid hetkeni, kui vahetult enne esimest tundi astus nende klassi uksest sisse uus tüdruk. Ta seisatas, naeratas kõigile ja ütles, et tema nimi on Ülle. Ja kuna tema vanemad kolisid äsja Tallinna, pidi ka tema kooli vahetama.

Jürgen ei uskunud oma silmi. Ülle oli nagu kaks tilka vett Maureen O’Sullivani moodi. Sellist enneolematut sarnasust nähes suutis Jürgen end vaevu talitseda ja oma kohale istuma jääda. Ta vaatas tüdrukut imestusest nii suurte silmadega, et need ähvardasid peast irduda. Tüdruk istus samal ajal keskmise rea vabasse pinki. Möödus veel paar minutit, õpetaja tuli klassi ning tund algas. Kuid Jürgen ei kuulnud ega näinud enam midagi…

Nädalad läksid, aga Ülle, kes oli vahepeal sõbrunenud peaaegu kõigi klassikaaslastega, polnud Jürgeniga vahetanud ühtegi sõna. Kusjuures selles oli süüdi vaid Jürgen ise. Ülle oli paar korda üritanud teda kõnetada, kuid Jürgen sattus neiu pöördumisest sedavõrd suurde segadusse, et ei suutnud midagi vastata. Ta tegi kätega vaid ebaloomulikke liigutusi ning kordas: „Jane, Jane …”

Vahepeal saabus talv, ja ema pealekäimisel läksid nad Jürgenile uusi talvesaapaid ostma. Nad astusid kauplusesse, ja samal hetkel, kui ema palus müüjalt ulatada midagi number 38 jala jaoks, meenus Jürgenile taas isa. Ta punastas, võttis kahe käega peast kinni ja puhkes kõva häälega nutma. Teda tabas alaväärsuskompleks.

Oma hilisemas elus, mis kestis veel mitukümmend aastat, ei saanud Jürgen kordagi kogeda, mis tunne on kanda paraja suurusega kingi. Isa tekitatud alaväärsuskompleks viis selleni, et Jürgen ostis endale alati mitu numbrit suuremad jalanõud. Alles pensioniikka jõudes sai ta endast võitu, ehk andis alla, ning sügise saabudes ostis turuväravas kaubelnud vanemalt kepiga naiselt (lootes, et keegi teda ei näe) number 38 kalossid. Need pani ta kodus hommikul jalga ja võttis jalast vahetult enne voodisse heitmist.