Читать книгу Elu - David Wagner - Страница 2

VERI

Jõuan koju veidi pärast keskööd. Laps on oma ema juures, mu sõbratar pole siin, ma olen korteris üksi. Külmkapist leian avatud purgi õunapüreed, hakkan seda helpima ja silmitsen seejuures ajalehte, mis on köögilauale jäänud, loen midagi sääskedest ja sellest, miks langevad vihmapiisad neid ei taba. Veel enne, kui suudan aru saada, kuidas nad ikkagi ellu jäävad, tunnen kõris kriipimist. Olen ma midagi hingekurku ajanud? Õunapüree?

Ma tõusen, lähen vannituppa, vaatan peeglisse ega leia midagi erilist, kõik nagu ikka, võib-olla et olen veidi kahvatu. Kuna ma nüüd juba vannitoas olen, kavatsen hambaid pesta, ma tahan ju peagi magama heita – samal hetkel aga tunnen, et hakkan kohe oksele. Ma pöördun, kummardun vanni kohale, juba purskubki see minust välja. Silmi avades imestan, kuidas on vannis nii palju verd. See valgub aeglaselt äravoolutorusse.

Ma tean, mida see tähendab. B – arst, kes on mind alates kaheteistkümnendast eluaastast ravinud – on mind piisavalt sageli, juba aastaid hoiatanud. Ma tean, et ösofageaalsetes vaariksites, söögitoru veenilaiendites on tekkinud haavandid, ma tean, et veritsen nüüd sissepoole ja et ma ei tohi teadvust kaotada, ma pean kutsuma kiirabi. Sellegipoolest kaalutlen, kaalutlen õige aeglaselt, kas mitte taksoga kliinikusse sõita, otsustan aga siis ikkagi kiirabi kasuks. Peeglist näen, et olen veel kahvatumaks muutunud, lähen telefoni otsima ja leian selle töötoast kirjutuslaualt. Mul õnnestub tõepoolest valel hädaabinumbril helistada, ma valin üks-üks-null ja kuulen üht häält ütlemas: kiirabi kutsumiseks peate helistama numbril üks-üks-kaks. Katkestan kõne ja küsin endalt, kas see oli mingi märguanne. Peaksin ma pigem koju jääma? Äkki on kiirabi kutsumine liialdus? Ma ootan minuti, telefon käes, ja ütlen siis iseendale, et parem oleks, kui ma siin verest tühjaks ei jookseks, järgmisel nädalal on ju laps jälle siin, veel on lihavõttevaheaeg. Niisiis valin üks-üks-kaks, see läheb õige libedalt, klahvid on kõrvuti. Sõbralik hääl vastab ja ütleb, et ma peaksin korteriukse avama ja lahti jätma; ma otsustan siiski kingad uuesti jalga ja mantli selga panna ning arstile vastu minna. Ma tean ju, et siin ei saa ta minuga midagi ette võtta, mind tuleb viia haiglasse.

Kohtun kiirabiarsti ja kahe sanitariga trepikojas, tervitan ja ütlen: „Mina see olen, pean kliinikusse saama,” ja märkan kohe, et nad peavad mind simulandiks, nad pole vanni näinud. Kiirabiautos, kui istun transporditoolil, selg sõidusuunas, ei oska arst minuga midagi peale hakata, ta silmitseb minu esmaabi- ja doonorikaarti. Ütlen, et ma pean saama Virchow’sse, Charité Campus Virchow, jutustan oma autoimuunhepatiidist, tsirroosist, ösofageaalsetest vaariksitest ja ülerõhust veresoontes mu haige maksa ees, ma räägin ja räägin, siis tunnen taas midagi kõris. Jõuan veel ühe käe suu ette tõsta, kuid veri purskub juba säärase jõuga minust välja, et ma pritsin pool autot täis. Justkui stseen mingist odavast õudukast, mille üle võiksin naerda, ainult et paraku ei purska siin tehisveri. Kiirabiarst on ehmunud, minu veri voolab üle ta prilliklaaside. Ta paigaldab mulle tilguti keedusoolalahusega, auto hakkab lõpuks ometi sõitma. Veidikese aja pärast, kui näen oma kohal tänavaäärsete puude latvu ja tähti – miks küll, imestan ma, pole sellel kiirabiautol enam katust –, pean ma jälle oksendama. Lamades taban vaid pooleldi läbipaistvat lehtrit, mida mu ees hoitakse, enamik läheb mööda, voolab põrandale, ja ma tean, et kui seda verejooksu kiiresti ei peatata, siis olen ma varsti surnud.

Näidustus: anamnestiliselt esinev gastrointestinaalne veritsus.
Anamnestiliselt teada vaariksite tüsistused.
Ravimid: 100 mg i. v. propofooli
Leid: söögitoru alumises kolmandikus on näha neli vaariksiharu läbimõõduga rohkem kui 5 mm (vaariksid tungivad 50 % ulatuses valendiku läbimõõdust esile või puutuvad kokku, kraad III). Siseküljel ulatuvad vaariksid cardia alla. Vaariksitel red colcour signs. Tegemist on aktiivse verejooksuga. Magu on täis koaguleerunud verd, täpsemalt määratlematu.
Teraapia: hambakaarest alates 34 kuni 39 cm kaugusele asetatakse kuus kummiligatuuri, endoskoopilise teraapiaga verejooks lakkab.

Ma ärkan ega tea, kus ma olen. Mu ninas on voolik, värske jahe õhk, mingi kõrvalmaitsega mägiõhk voolab minusse. Kõrgete kuuskede vahel, pooleldi jää all vuliseb oja, valged härmatanud rohukõrred sädelevad päikese käes – ilmselt kujutan endale kalendripilti ette. Ma kuulen oigamist ja häälte virvarri, kuulen tilkumist ja kohisemist ja tunnen üht kätt oma vasaku käsivarre ümber, see haarab minust, jah, hoia mind, hoia mind kõvasti – ja laseb siis ometigi jälle lahti. Peagi märkan, et see pole käsi, see on automaatne vererõhumõõdik koos mansetiga, mis iga veerandtunni tagant õhku täis pumbatakse, see mõõdab vererõhku, salvestab selle ja siis lõtvub jälle. Kõlab nii, nagu puhuks keegi õhkmadratsit täis. Sellel õhkmadratsil triivin ma merele.

Nad seisavad kaldal ja lehvitavad. Nad ootavad mind, nad kõik on saabunud: minu ema, minu vanaema, Rebecca, Alexandra, vanaisa, munder seljas, ja minu vanavanavanemad, keda ma esimesel pilgul ära ei tunnegi, kuna pole neid iial enne näinud. Nad on tulnud mind tervitama, nad seisavad rannal ja lehvitavad, jah, tõepoolest, ma kuulen neid juba hüüdmas, nad hüüavad: „Tere tulemast, seal sa oledki!” – siis aga murdub üks suurem laine ega viska mind rannale, nii nagu olen lootnud, ei, allhoovus tõmbab mind jälle tagasi merele, kaugele-kaugele, kiiresti kaob kallas silmist.

Ma avan rähma täis silmad, kõik on udune. Ruum täis värvilaike – mis aga, torkab mulle pähe, võib tuleneda sellest, et mul ei ole prille ees. Pole aimugi, kuhu need on jäänud. Mõne asja tunnen sellegipoolest ära, pean vaid pisut silmi kissitama: paremal asub aken, vasakul uks, uks on lahti. Minu ümber on väga palju aparaate, kaableid, kolm või neli monitori, ma kuulen piibitamist. Juhtimiskeskus? Mulle meeldib mu kosmoselaev, ma olen nii kerge, kaalutu, ma võin lennata.

Linna kohal on valge, ma hõljun ja vaatan alla. Ma näen ja tean korraga jälle kõike, ma pole midagi unustanud. Kliinikuhoonete lamedad katused, valged kivid, kanal, jõujaam ja rööpad, kõike seda võin ma näha, ma laman, ma lendan linna kohal – alles mitme minuti, tunni või päeva pärast pean pugema tagasi oma nahka, sellesse voodisse.

Ah mis, ma ei lama surnuaial, ma ei lama mullas. Läheb valgeks ja siis jälle pimedaks. Ma laman voodis, haiglas, ratastega voodis, mind saab välja lükata. Kui pead keeran, siis näen taevast. Täna on see valge, esiplaanil ripuvad raagus kaseoksad. Aken on paokil, külm õhk lõhnab värskelt ja magusalt, ma kuulen linde, nende siristamine on paljutõotav. Läbi pilveteki tungib üks päikesekiir, maa-ala teises servas, punastest tellistest müüri taga, sealpool Seestraßet asub kalmistu, ma olen kord seal käinud.

Mu selga pestakse, mu hambaid pestakse. Ma ei pea midagi tegema, ma pean vaid lamama. Ma ei pea isegi mitte sööma, üks õde toob mulle astronautide toitu, vedelaid eineid, mis sisaldavad kõike, mida keha vajab. Astronautide joogil on banaani maitse. Ja nüüd ma tean seda, ma tean seda päris täpselt: see tuba on tõesti minu kosmoselaev ja ma olen teel Marsile. Vähemasti Marsile. Isegi soodsate orbiidikonstellatsioonide korral kulub selleks peaaegu aasta. Või kauem. Ma võtan selle teadmiseks, ma jään siia.

Mu prillid on jälle kohal. Ma panen need ette, vaatan ringi ja võtan uuesti ära. Arvan, et ma ei taha seda kõike nii täpselt näha.

Pärin B järele ja saan teada, et teda pole, tal on puhkus. Üks gastroenteroloog tuleb palatisse ja räägib, kuidas õnnestus vaariksite veritsemine peatada. Tehti endoskoopiline ligatuur, see tähendab, et mu veritsevasse söögitorru lükati üks voolik, voolikus asus aparatuur, millega sai seada veenilaiendite haavanditele kummiklambrid, nii et veritsevad veenilaiendid suruti kokku. Mul olevat vedanud, selline meetod on veel üsna uus. Veel paarikümne aasta eest ei saadud sääraste veritsuste korral suurt midagi ette võtta. Ma kaotasin paar liitrit verd, minu hemoglobiininäit on halb, ja maksa näidud on veel halvemad, see tuleb muuseas ka valgušokist maos pärast sellist verehulka. Aga ma elan.

Üks patsient – ma ei näe teda, aga kuulen avatud ukse vahelt – kurdab, et palatites pole seinakella. Tema tahab jälgida, kui kiirelt või kui aeglaselt aeg kulgeb. Kas see üldse veel kulgeb? Ja kui jah, siis millises suunas? Ma ei ole ei ühes ega teises enam kindel.

Intensiivraviosakonnast viiakse mind üle gastrosse, tavalisse gastroenteroloogiaosakonda. Siin lamavad – see ajab mind peagi naerma – gastronoomid. Ühe hommikupooliku on minu kõrvalvoodis kokk, siis lastakse ta minema, talle järgneb kelner. Kelner loeb mulle kõik Ida-Berliini kõrtsid üles: Truxa õllebaar, Bornholmer Hütte, Metzer Eck, Oderkahn ja Trümmerkutte – viimane oli tollal Kastanienallee ja Oderberger Straße nurgal majas, milles nüüd asub paljundusäri, see kõrts, kus ära kukuti. Tema oli Operncafé peakelner ja kuna Saksa DV-s olid kelnerid tähtsad inimesed, siis Operncafé peakelnerina võis ta kõikjal juua. Tasuta. Nojah, selle eest tuleb nüüd tasuda, ütleb ta.

Kelner lasti koju, nüüd lamab mu kõrval üks lihunik. Lihunik on nelikümmend viis aastat lihunik olnud, seda on õige kaua, õige palju vorsti. Jah, me sõime alati hästi, ütleb ta, nälga ei tundnud me iial. Viimased kümmekond aastat pole aga ta oma tööst siiski enam rõõmu tundnud, lihakarn, milles ta kakskümmend neli aastat tegutses, pandi kinni, seejärel töötas ta ühes vorstivabrikus. Seda kraami, mida ta seal tootis, noh, ise ta seda küll süüa ei tahtnud. Mullu oli ta kuusteist nädalat haiglas olnud. Ta on pidanud juba nii paljusid taluma, me jätame teineteist rahule.

Üks õde tuleb tuppa ja teatab, et transport on olemas. Ma pean minema ultraheliuuringule, võin aga lamama jääda. Kui suur ja lai on kliinik. Kilomeetrite kaupa koridore, pea kõik hooned on omavahel ühendatud, maa all on voodimaanteed. Haiglavoodi on tegelikult sõiduk, sellel on neli ratast, see on kiirabiauto, ma laman ja liigun edasi, mind sõidutatakse läbi pikkade käikude ja lükatakse lifti. Ma mõtlen ostukärule, siis lapsevankrile, täna lükkab mind üks aafriklane. Liftis ja keskallee aluses läbikäigus, kus meie kohal on kastanite juured, laulab ta endamisi. Ma küsin, mida ta laulab ja mis keel see on. Üks Elevandiluuranniku keel, ütleb ta, ja kui ma edasi pärin, jutustab ta, et on sündinud Prantsusmaal, Pariisis, 19. arrondissement’is, ja kuigi ta ise on prantslane, ei suuda ta prantslasi taluda. Ta elanud seal kaheksateist aastat, sellest piisab, alatiseks; ta ütleb seda kõike prantsuse keeles.

Kas ei elanud mitte minagi kord Pariisis, Barbèsis, Boulevard Rochechouart’st paremat kätt, ja käinud iga päev üle Goutte d’Ori turu? Ma laman, tema lükkab. Tahaksin ta käest küsida, aga siiski ei söanda, et kas tal on mõni patsient ära ka surnud, niimoodi tee peal.

Võib-olla olen ikkagi juba surnud? Kas see kõik üldse läheb mulle veel korda? Vaatan ma lihtsalt veel pealt? Võib-olla näen seda olevikku vaid unes, ja teispoolsus tähendab, et tuleb lamada voodis ja meenutada oma elu episoode, tahad seda või mitte. Eile või üleeile olid mu matused, või siis on alles täna. Või homme.

Palatis saan jälle tilguti, ma ei kuule seda, näen vaid selle tilkumist ja jälgin seda.

Lihunik jutustab, et varem kaalunud ta sada viiskümmend viis kilo, lihtsalt talle meeldis alati süüa, ikka tublisti seakintsu, tublisti õllekest, nüüd on sellest siis rasvunud maks, nüüd ootab endale uut. Tal on astsiit, veab pidevalt kaht õllekastitäit vedelikku kõhus kaasas, ägisedes hiivab end voodist välja, suudab siiski veel jalule tõusta. Nojah, ütleb ta, kauamängivat plaati pole enam mõtet osta.

See lause jääb mu pähe kummitama. Kas mina peaksin veel mõne kauamängiva plaadi ostma? Tasub see ennast veel ära? Kui kaua kulub aega, kuni laps on piisavalt vana? Ja kui kaua – korraga mõtlen väljendi „kauamängiv plaat” otsesele tähendusele – pole ma tegelikult ühtki plaati, ühtki kauamängivat enam ostnud? LP oli kunagi oluline, väga lähedane lühend, kes ostis LP-sid, toona, kui muusikat veel osteti, oli juba peaaegu täiskasvanu, LP-ostjad taipasid juba midagi muusikast, nendel oli juba seljataga see faas, mil vaimustuti vaid üksikutest hittidest ja osteti singleid. Üks LP maksis palju-palju, peaaegu terve kuu taskuraha.

Külastajad toovad lilli, varsti meenutab see juba lillepoodi. Või matuseid. Ööseks ei panda kimpe enam koridori, ukse kõrvale, nii nagu mäletasin seda lapsena haiglas viibimise ajast. Õde, kellelt selle kohta pärin, vastab, et neil on niigi tegemist, pealegi polevat see üldse vajalik. Niikaua kui siin aeg-ajalt õhutatakse – mis olevat hoopis olulisem –, saab iga patsient piisavalt hapnikku.

Laps ei tule mind külastama, ta ema arvab, et lapsel pole vaja mind sellisena näha. Tal on õigus, ma ei taha ise ka ennast sellisena näha.

Mulle meeldib värske voodipesu. Katted ja lina tunduvad jäigad ja samal ajal pehmed ja alati puhtad. Minu eest hoolitsetakse, mind hooldatakse, kõike tehakse minu jaoks, mind aidatakse, ma tunnen end hästi, ma tunnen end üha paremini, ma olen päästetud.

Kui mu voodinaaber televiisorit vaatab, on tal klapid kõrva torgatud ja mina vaatan vahel kaasa ning näen kummalisi inimesi, kes teevad kummalisi asju, ma naudin seda tumma televiisorit. Ekraan ripub lae all, juhtida saab seda öökapil seisva vanaaegse elevandiluukarva telefoniaparaadi klahvidega. Televiisor pole siin küll mingi luksus, monitor – raske, kandiline kineskoopmonitor – on kinnitatud liiga kõrgele, pealegi on ümberlülitamine vaevaline, igaks kanalivahetuseks tuleb vajutada uus, mitte just lihtne klahvikombinatsioon, mispeale ekraan pimeneb ja jääb pimedaks, kuni nelja sekundi pärast lööb helendama soovitud programm. Mõnikord ka mitte. Neli sekundit võivad isegi haiglas olla väga pikad, nii pole kanalite läbikammimine mingi mõnu.

Kui olin kolmteist ja pidin mõne nädala haiglas viibima, vedas isa meie väikese Sony kohale. Tol ajal polnud veel palatites televiisoreid, mitte selles haiglas, kus mina olin, ja lasteosakonnas hoopiski mitte. Kellel oli väike kaasaskantav aparaat, võttis selle kaasa või lasi endale järele tuua. Minu oma – ema töötoast, tegelikult liiga suur öökapi peale – näitas, kuidas kosmosesüstik Challenger plahvatas. Ma nägin seda üha uuesti ja uuesti plahvatamas, tulemöll, minu esimene suur telekatastroof, mille pildid segunevad nüüd mu peas teise suure telekatastroofiga – Twin Towersi kokkuvarisemisega. Pilvelõhkujad kukuvad, kosmosesüstik plahvatab, ja mul on tunne, justkui oleksin ma juba toona lasteosakonnas, kui Challenger plahvatas, teadnud, et see kosmoselendude värk on omadega läbi. Kosmoselennud oli 60ndate tulevik, eilne tulevik, mis ei realiseerunud. Keegi ei lennanud enam Kuule, keegi ei asunud teele Marsi poole.

Voodit saab reguleerida. Ma võin lamamispinda tõsta või langetada ja pea- või jalgadealust nurga alla sättida, kuid ma arvan, et ega ma ennast siin väga mugavasti sisse ei või seada. Muidu ma lõpuks ei tõusegi enam üles.

Laupäeviti antakse ainult ühepajatoitu, pühapäeviti visiiti ei toimu. Esmaspäeviti lehvib koridoris toimekus, otsekui peaks eelnevad kaks vähetegusat päeva järele töötama. Muidu pole päevadel eriti vahet. Ühepajatoitu tehti ka minu lapsepõlves – laupäeviti, hernestega või läätsedega, lihtne söök, kuna mu ema käis väljas või polnud tal viitsimist süüa valmistada.

Ma tohin jälle süüa, olen seejuures siiski väga ettevaatlik. Esiteks söön ma vaid püreed, mul on hirm end neelamisel vigastada. Kas ei või miski, mis pole piisavalt läbi näritud, mingi teravate servadega, liiga kiiruga neelatud pala taas mõnd veresoont rebestada? Verd söögitorus ma parem ei meenutaks.

Ma tunnen randmel käekella, oma isa kella, mis end ise üles keerab, ma märkan, et see on seisma jäänud. Kellaklaasil on kaks tibatillukest punast plekki, verepritsmed, ma kratsin need ära ja liigutan kätt paar korda siia-sinna, kuniks sekundiosuti taas liikuma hakkab. Kell käib, kuid ei näita õiget aega. Mõnikord, kui mul on vähe jõudu, liigutan ma kätt lihtsalt selleks, et kell seisma ei jääks. Mulle endale tundub siis, nagu ma lehvitaksin kellelegi, keda üldse kohalgi pole.

Ma magan väliskajutis, pardaseinas on illuminaator, ma näen vett, palju vett, vahel möödub mõni saar, üks allveelaev ilmub pinnale, jäämägi triivib mööda või üksik ujuja, kellel on jaks peaaegu otsa saanud. See peab olema minevik.

Ma olen end laevale munsterdanud, ma olen pardal, liikumine algab läbi minu palati, padja juurest öökapini, öökapi juurest seinakapini, seinakapi juurest lauani, toolini, aknani, vannituppa, televiisorini seinal ja edasi. Ma olen teel, voodist läheb lahti, transa lükkab, haigus on see suur reis, le grand tour, korra teispoolsusse ja võib-olla tagasi. Haigus on vaba aeg, see on – kas ma mitte ei lugenud seda kuskilt? – vaeste inimeste reis.

Sinine taevanurk üleval aknas, ma tunnen öökapilt hoovavat roosilõhna ja värske, veel jäiga pesu lõhna, mulle meeldivad sissekootud kahvatusinised triibud, kangas on nii sile mu nahal. Mis ilusad lilled teil öökapil on, ütleb õde, väljas helendab päev, mida keegi, kes pole siin, võib-olla üldse tähelegi ei pane. Õde sätib mulle vererõhuaparaadi manseti ümber õlavarre, nii nagu iga päev, kinnitab selle takjapaelaga – vererõhuaparaatidel on väga kõva häält tegevad takjapaelakinnitused, olen ma märganud, ma juba rõõmustan ette selle hääle üle, kui ta manseti jälle avab –, pumpab manseti vasakus käes oleva palliga täis ja laseb seejärel õhu aeglaselt välja, ta on surunud stetoskoobi otsa mu küünraõndlasse, kuulatab ja jälgib manomeetrit. Tegelikult oleks tal vaja rohkem käsi: üks stetoskoobi jaoks, üks manomeetri ventiili sättimiseks, üks minu käe hoidmiseks. Paraku on tal nii nagu minulgi kaks kätt.

Mulle meeldib see puudutus.

Подняться наверх