Читать книгу Elu - David Wagner - Страница 4

Veel kaks, kolm, neli, viis korda pannakse söögitoru veenilaiendite ümber uued kummirõngad. Ikka ja jälle lükatakse läbi huuliku painduv metallvoolik mulle söögitorusse. Ma pean selle vooliku alla neelama, see ajab röhitsema, maost tuleb õhku välja ja tekib okserefleks, pidev okserefleks, mida on väga raske tagasi hoida. Siis aga õnneks hakkab tuimastus mõjuma. Propofooliga tuleb hea uni.

72

Ma magan ja magavana sõidutatakse mind tagasi palatisse, ma magan end välja. Õhtul, narkoosiunest ärganuna, istun ma puhkeruumis, mis on klaasseinaga koridorist eraldatud. Ma joon tetrapakist vett ja söön kuivikuid, kuivikutest saab mu suus pehme magus puder, see maitseb mulle nagu manna. Minu nõudmised on vähenenud, neelamine teeb veel haiget.

Pillates kuivikupuru öösärgile, vaatan ma väikest telekat, mis seisab patsientide külmkapil. Vaatan mingit filmi, oletatavasti midagi Dario Argentolt. Aeg-ajalt käib mõni õdedest koridoris, üks lehvitab mulle, kuskil on palatiuks lahti, iga paarikolme minuti järel kuulen ma röhitsevat ohkimist, oigamist, mis läheb algul üle vaikseks kaeblemiseks, siis soigumiseks. Tegelikult sobib see päris hästi kokku filmiga, kuigi ma ei suuda sedagi õieti jälgida. Reklaamipausi ajal lülitan teisele kanalile, filmile „Halloween: ülestõusmine”, milles üks psühhiaatriakliiniku patsient läheb omadega sassi ja hakkab valvureid ära koksama. Karjed telekast ja soigumine, mis koridorist minuni kostab, ei tekita minus rahutust. Ma pole ju veel korralikult ärkvel.