Читать книгу Elu - David Wagner - Страница 3

MINU VALGE VAAL

Üheksa päeva pärast saan ma koju. Õunapüree seisab ikka veel laual, vann ei näe just kena välja. Tütar on reisilt tagasi, tuleb koos oma emaga läbi ja imestab – ta on ju alles kolmene –, kui nõrk isa on. Käi ometi korralikult, ütleb ta, kui ma püsti tõusen ja proovin üks-kaks-kolm-neli sammu astuda. Sa pead niimoodi käima, ütleb ta ja näitab ette: pea püsti, selg sirge, otse edasi. Üks isa, tuletan endale meelde, peaks ju olema suur, tugev, haavamatu, jah, surematu.

Proua Rutschky toob loomalihapraadi, ma laman voodis, magan palju, vean end vaevu vannituppa ja vaatan teleseriaale, palju jagusid, mul on aega. Ma vaatan seriaale „Mulla all” ja „Sopranod” ja „Teadmata kadunud”.

Nädal hiljem taas verejooks, sõidan jälle haiglasse, seekord – verd immitseb sisemiselt – tõepoolest taksoga. Traumapunktis kaotan ma teadvuse, taas opile, taas ligatuurid, taas intensiivravisse. Mul on verd juba väheseks jäänud, saan lisaks kaks kotti plasmat.

Ärgates näen oma palatis B-d. Ta naerab ja õnnitleb mind: et ma veel siin olen, et ma veel elan, see olevat lausa ime. Ta räägib ja räägib, mina kuulan, mulle meeldib ta hääl, see on ju ammu tuttav, juba kakskümmend neli aastat. Ja ma tean, mida see hääl kohe ütleb, ma tean, et pean end jälle nimekirja panema, ma pean jälle seisma uue maksa ootelehel, nii nagu ma kord juba paari kuu eest olin. Teid tuleb jälle ootelehele panna. Jah, ütlen ma, ma tean.

Näidud on kehvad, ma pean haiglasse jääma.

Ma laman hulk aega, igavlen ja õpin tasapisi jälle kõndima. Füsioterapeudi käevangus vean end mööda koridori, ta manitseb, et ma pean jalgu tõstma, mitte lohistama. Mina lohistan edasi, kuna tahan veel kord kuulda ta suust „Palun ärge lohistage!” – ka tema hääl meeldib mulle. Vangun ta käevangus koridori lõpuni ja näen, et me seisame kõrvuti helikopteriplatsil, suur H märgib maandumispaika. Korraga kujutan ette, kuidas ma temaga, selle kenakese füsioterapeudiga, kelle hääl mulle nii hästi meeldib, sealt helikopterisse ronime ja halliträhmulisse taevasse lendame, kuhugi ära, ma unistan suurest põgenemisest. Füsioterapeut aga ütleb, et me peame kõndimist jätkama, tagasi mööda koridori, mööda viltuselt raamitud kalendripiltidest, mis vasakut ja paremat kätt seintel ripuvad: Seljalandfoss, mingi juga Islandil, Moai kujud Lihavõttesaarel ja kaks laudjat mäge päikeseloojangus, Monument Valley, Utah, tuntud värk sigaretireklaamidest ja John Fordi vesternitest. Leht on raamis kohalt nihkunud.

Koridori teises otsas jõuame istumisnurka, seal seisavad valge traatpunutisest laud ja kolm tooli, vaid kaks neist polstriga. Valge orhidee – vist plastmassist? Ei, need taimed näevadki sellised välja, õitseb muidu tühjal riiulil. Ikka veel füsioterapeudi käevangus, kelle nimi, nagu silt ta rinnas reedab, on Johanna, pööran ma ringi ja vangun taas helikopteri maandumisplatsi poole. Seinal torkab silma veel üks kalendripilt, unelmate saar Bora Bora, Prantsuse Polüneesia, värvid fotol on vaid roheline, türkiis ja sinine. Ja ma ütlen: „Johanna, sinna tahaksin ma koos teiega minna.”

Ma jaksan jälle – derviš nimetab elu reisiks – vannituppa minna. Vähemalt seda.

Päev edasi tohin ma ilma Johannata koridori minna ja silmitsen tulekustutit, see ripub seinaorvas, milles võiks ka pühakuju seista. Puuteibast käsipuu jookseb kogu pikkuses koridoriseinal. Ma möödun väga aeglaselt kärulauast, sellel on käepärast haavaside (steriilselt pakitud), veniv fikseerimisside, Bepanthen salv ja ühekordsed kindad. Tagapool seisavad kaks tühja, üleni läbipaistva kilega kaetud voodit, oodates uusi patsiente; kilekatte all püsivad need steriilsed ja kenasti värsked. Ma manööverdan nendest ringiga mööda, hoian ühe voodi otsast kinni ja jõuangi taas traatpunutisest istenurgani valge orhidee juures. Aknalaual lebab seekord ajakiri ZEIT, eelmisel päeval ma seda ei näinud. Võtan selle kätte ja löön lahti ja loen paar lauset reportaaži ühest suurest prügimäest Kairos. Ajakiri meeldib mulle, meeldib rohkem kui muidu, see tundub küll kuidagi kummaline. Miski ei klapi. Autod, mida leheküljesuuruselt reklaamitakse, näiteks uus Saab, on vanad ja vormitud, väiksemad kuulutused mainivad firmasid, millest pole ammu midagi kuulda olnud. Kas Wang Computer üldse tegutseb veel? Ma heidan pilgu kaanele ja imestan: see ajakiri ZEIT on ilmunud 1987. aastal. 1987? Kust see nüüd siia sai? Mis aasta meil praegu on? Või olen ma äkki jälle viieteist-, neljateist-, kolmeteistaastane?

Ma olen kaheteistaastane ja mul valutab kõht, mul valutab sageli kõht, aga ma ei tee sellest välja. Kord, kui olen koos isaga aastavahetuseks suusapuhkusel, heidab üks arst, isa sõbra sõber, mu kõhule pilgu peale, kompab seda ja avastab, et mul on maks paistetanud. Ta arvab, et kodus peaksin arsti juurde minema. Nädal hiljem diagnoosib perearst maksapõletiku, ma pean minema haiglasse, seal ei leia arstid küll midagi, mis võinuks põletiku põhjustada, pole tegemist viiruselise hepatiit A-ga või B-ga, aga see pole ka hepatiit non-A-non-B, nagu hepatiit C eri vorme kaheksakümnendate aastate algul veel kutsuti. Lõpuks, kui laman juba Bonni ülikooli lastekliinikus ja mind on korduvalt punkteeritud, selgub, et mul on autoimmuunne hepatiit, minu immuunsüsteem peab kehaomaseid maksarakke võõraks koeks ja moodustab autoimmuunseid antikehasid, need antikehad põhjustavad maksas põletikku. Miks immuunsüsteem niimoodi käitub, pole tänaseni teada.

Ma vaatan aknast välja ja jälgin vastasmaja esimesel korrusel tehtavaid ettevalmistusi opiks, kaks naist rohelistes opitoarõivastes seisavad valgete kahhelseintega ruumis. Üks tõmbab endale parajasti kummikindaid kätte, koos seavad nad opiriistad valmis, ajavad sealjuures juttu. Paar akent edasi kõrgemal näen ühes palatis valgete juustega meest, ta istub laua ääres ja vaatab välja. Küllap näeme ühte ja sama puud, seda puud minu akna ees, minu puud, mis mul terve päeva silma all. Tema peab seda oma puuks. Altpoolt on kuulda jalgratta kääksumist, sinistes tunkedes mees veereb mööda, ilmselt kuulub ta haigla tehnilise personali hulka, tal on kokkupandav jalgratas. Paistab nii, et ta sõidab puhkepausile, ta sõtkub pedaale väga aeglaselt.

Ma olen kaheteistaastane, siis kolmteist, ja mu maks on omadega läbi, ilmselt on juba pikemat aega põletikus olnud. Kuigi olen veel laps, on mu maks selline nagu viiskümmend aastat kestnud alkoholi tarbimise järel, kuid ma saan kolmandiku maksa abil ja õige mõõdukate näitudega edasi elada, ainult et need näidud ei tohiks enam halveneda, ütleb B, minu arst. Algab kombineeritud ravi kortisooni ja ühe immuunsupressiiviga, põletik annab järele, tsirroos jääb. Ma tunnen end hästi. Ma tunnen end hästi, kuni algavad probleemid ravimite kõrvaltoimetega. Mu nägu paistetab suureks kui täiskuu, teismelisena näen ma välja nagu hamster, nägu on täidlasem Helmut Kohli omast. Mu nahk muutub õhukeseks, luud pehmenevad, mul on osteoporoos justkui mõnel vanal naisel, ikka ja jälle tekivad kõõlusetupepõletikud ja õrnemastki puudutusest sinised plekid. Mul tekib roheline kae, kuna kortisoon tõstab silma siserõhku, ma pean kasutama silmatilkasid, mis muudavad mu pupillid tillukeseks kui nõelaots, ma vaevu tajun veel midagi ja näen välja nagu heroiinisõltlane. Ma jään lühinägelikuks, saan prillid ja nahal tekivad venitusarmid, ma võtan aina rohkem ravimeid ravimite kõrvaltoimete vastu, nendel on omakorda kõrvaltoimed. Probleemid on mul ikka muudkui ravimite kõrvaltoimetega, ainult kõrvaltoimete tõttu märkan seda, kui haige ma olen – see on lause, mida ütlen arstidele üha uuesti, varsti juba kolmkümmend aastat. Ma võtan oma ravimeid kakskümmend kolm, kakskümmend neli, kakskümmend viis aastat, hommikuti, lõuna ajal ja õhtuti, ja ma võtan ravimeid ravimite kõrvaltoimete vastu. Mõnikord kujutan endale ette, et kuulen endas oma ravimite farmakoloogilist sümfooniat – kuidas nad kokku kõlavad, milline jumalik ka.

Mu puu lehvitab, ta lehvitab oma okstega. Ta lehvitab hommikuvalguses ja ta lehvitab tuulega, ta kroonis on õrn lainetus.

All seisab üks aednik ja piserdab muru, sedasama varjulist piirkonda nagu eelmisel päeval. Jah, ma usun, et ta on sinna uue puu istutanud. Tee peal on aiakäru, selles sinine prügikott, kägardatud, pooleldi täis.

Aeg jääb siin seisma, jookseb ummikusse. Tegelikult peaks see ajaküllus mu rahulolematuks muutma.

Ma olen viieteistaastane ja silma siserõhk on mul kortisooni pärast ikka veel nii kõrge, et seda tuleb iga kahe nädala tagant mõõta. Kuid selle asemel, et minna silmaarsti juurde, kelle vastuvõtt on kooli kõrvalmajas, sõidan ma meelsamini silmakliinikusse, nii on mul põhjus koolist pärast teist või kolmandat tundi lahkuda, sõita rongiga peavaksalisse ja minna ringiga, enamasti jalgsi, vahel bussiga Venusbergil asuvasse silmakliinikusse. Mul on kaasas raamat, mõni selline, mida ma siis ikkagi ei loe, ja märkmik, millesse ma midagi üles ei tähenda.

Ja ma olen väsinud. Ma olen alati väsinud – see on haige maksa kõrvalnähtus. Või on see siiski päris üldine väsimus, kes oskaks seda öelda? Selline, mis valdab mind nii nagu kõiki teisigi? Äkki on kõik inimesed alati nii väsinud?

Maks, mu valge vaal, lamab, suur ja rahulik ja ümaraks paisunud, mu parema roidekaare all. Ta on märgatavalt esile tunginud, kuid ma ei tunne teda. Ta funktsioonid kahanevad küll aeglaselt, aga kahanevad.

Ja siis, ükspuha, mis juhtub, ükspuha, kui erutav, ebaharilik, igav või tühine päev ka on, leian ma vähemasti kolm korda iga päev aega, et mõtiskleda selle üle, kui kena oleks ometigi surnud olla, kui kena oleks ometigi minna vette, hüpata katuselt alla või lasta endale kuul pähe, kui mul püstol oleks. Ja kuigi B mulle seda ikka ja jälle räägib, ei saa või ei taha ma seda mõista, et minu meeleoludel ja suitsiidifantaasiatel on ka füsioloogiline põhjus, nimelt omadega õhtal maks, mis – kuigi ma teda selles iial ei süüdista, ma olen ju rõõmus, et ta mul olemas on – takistab mul üha enam kauemaks kui veerandtunniks keskendumast või millegi pärast pingutamast. Kehvematel päevadel liigun ma pooleldi transis, halbadel päevadel lähen kohe pärast tõusmist tagasi voodisse ja näen maailma looritatuna läbi mu kujutluste tantsimas.

Palatisse tuleb üks arst, selline, kes mind veel ei tunne ja esimest korda läbi vaatab. Ta imestab, et ma räägin temaga nii selgelt, ütleb, et teised patsiendid olevat samavõrd kõrge ammoniaaginäiduga omadega väga segi. Eks ole minagi, mõtlen ma, ainult et ma oskan seda paremini varjata, kahekümne kolme, ligi kahekümne nelja aastaga olen juba omandanud mõningase vilumuse, ma saan oma segiolekuga hakkama, ma olen sellega harjunud, kuigi, kes teab, võib-olla olen ma hoopis rohkem segi, kui seda üldse võimalikuks pean? Võib-olla pole kõik sugugi nii, nagu mina arvan olevat? Kes teab, kuidas minu tajumisvõime on muundunud? Millised tajud on siis ehtsad? On neid üldse? Kas see, mida ma näen ja kuulen ja tunnen ja mõtlen, on ikka tegelikkus? Äkki on kõik hoopis teisiti? Kas ma näen kõike biokeemiliselt toonitatuna? Teistes värvides? Kas see, mis mu ümber, üldse tegelikult toimubki?

Terve maks on vastutav ammoniaagi lagundamise eest, seletab mulle arst. Kui veres on liiga palju ammoniaaki, siis keha väsib. Ja pähe tulevad kummalised mõtted.

Õige, ma olen väsinud. Ma olen alati väsinud. Ma olen nii väsinud, et sellist väsimust ei võida ükski uni. Ma elan nüüd Unustusemaal, see on tore, siin on ilus, meeldiv, kõik ebameeldiv on kõrvaldatud. Ma ei tea enam, kus ma olen, ja ma ei tea enam, kus ma äsja olin, ma sisenen tuppa ega tea, miks ma sinna tulin. Või siis mõtlen, täiesti selgelt, nii see on, see mõte, mõtlen ma, tuleb nüüd välja öelda, aga siis ei suuda ma seda välja öelda, see osutub segaseks tundeks, mis ei lase ennast muundada häälikuteks ja toonideks. Mõnikord pean kõike, mida tahaksin lausuda, kujutlema kirja pandud sõnadena, selleks et saaks neid välja öelda. Mõnikord ma tõepoolest panengi kirja, mul on ju märkmik, aga kuidas see mõte nüüd oligi? Juba on ta läinud. Ära lipsanud. Ära vajunud. Sulpsatanud unustusse. Sageli pomisen ma endamisi, ei tea enam, milles oli asi, vajun kuhugi ära. Palun ärata mind ometi üles, tiri mind sellest välja.

Arstile ei suuda ma seda seletada. Ma siiski püüan seda, püüan talle kirjeldada, mismoodi see enese mürgitamine tundub, see loor kõige ees, see nihestatus, see ajaline nihkumine, näiteks aeg-ajalt on nii, et ma näen inimesi huuli liigutamas, kuid nende häält kuulen hoopis hiljem, just nagu oleks tegelikkuse heliriba paigast nihkunud. Ma püüan seda selgitada, kuulen iseennast rääkimas ja imestan taas kord selle üle, kui kummaliselt see kõlab, kui ma midagi ütlen, ajab lausa naerma, see kõlab nii kummaliselt, mis häälikud need küll on? Need häälikud peaksid midagi tähendama? Kui kummaline on omaenda häält kuulda, kui veider.

Olen ma selline, nagu olen, üldse vaid aeglaselt tekkiva mürgistuse tõttu? Võib-olla kuuleksin ennast ilma ammoniaagita hoopis teisiti? Või on asi ravimites? Olen ma selline, nagu arvan end olevat, ainult ravimite tõttu? Kas mitte ei räägita: kortisoon tekitab depressiooni? Kas minu tunded, minu tajud on keemiliselt põhjustatud? Äkki pole ma üldse selline inimene, nagu arvan end olevat, kuna ravimid, mida võtan juba nii kaua, juba palju-palju aastaid, muudavad mu kellekski teiseks? Kas see, mida ma tunnen ja milline arvan end olevat, on vaid haiguse tulemus? Haiglaslik seisund? Kas minu kurbusel on lihtsalt keemilised põhjused, kas mu keha biokeemia korraldab mu tundeid?

Kui arst on palatist lahkunud, tõusen üles, vangun kapini, otsin riided välja, riietun ja lähen kliiniku juures asuvasse raamatukokku. Ma tunnen seda raamatukogu, olen seal varemgi mõnikord käinud. Panen mantli garderoobi, lähen heledasse, valgesse lugemissaali, valin avariiulitelt paar meditsiiniõpikut, otsin üles märksõnad hepar ja maks ning hakkan lugema. Ma loen, et maks toodab proteiine ja varustab organismi energiaga, ladustab glükogeeni ja vitamiine, aitab rasvade seedimisel, kõrvaldab mürgiseid aineid, reguleerib vere hüübimist ja võitleb infektsioonidega – maksale võib omistada ligi viissada ülesannet, ma vaatan ristviiteid, jõuan puhkusestressini, maksakoomani ja ammoniakaalse entsefalopaatiani, mis võivad esile kutsuda teadvusehäireid, deliiriumisümptome ja unenäolisi seisundeid. Olen õiges kohas, minu unenäoline seisund hakkab mind huvitama. Kas pole mitte see hõljuv kahevahelolek just see, mis mulle selles elus nii meeldib? Äkki on aeglaselt tekkiv mürgistus see hägustaja, mis muudab kõik kenaks? Minu Instagram-pilk?

Maksa, loen ma edasi, peeti kaua salapäraseks elundiks. Polnud teada, milleks on olemas see suur nääre, kõige raskem organ inimese kehas; teati vaid, et keskendumisvõime kadumine ja naha värvumine kollakaks tulenevad maksahaigustest. Galenos ja Hippokrates arvasid, et maks on kehavaimude keskus, paik, kus tekib kehatemperatuur ja kus on vere allikas.

Vere allikas? Veri voolab igatahes maksast läbi, lakkamatult. Peale selle toodab maks sappi ja mind hakkab taas huvitama antiikne õpetus organismimahlade seostest temperamendiga, mille kohaselt teati juba, et maksal on pistmist meeleoluga. Hippokratese vaimus soovitatakse melanhoolikutele valget veini, mis pidavat aitama musta sapi vastu. Lõpuks, lugedes siit-sealt, satun ma mingite evolutsioonimeedikute teesile, mis väidab et melanhoolsel seisundil on oma funktsioon, igatahes olevat see tuttav kõikides kultuuriringkondades ja kõikide rahvaste, ka loodusrahvaste seas. Mõtete mõlgutamine ja arupidamine on nähtavasti evolutsioonilise eelise andnud – kui inimesel mõnikord, paari aasta järel kuskil koopanurgas, sohval lesides või siin, haiglas, võib-olla siiski midagi meelde tuleb?

Ma lahkun raamatukogust ja lähen punaste õitega kastanite alt tagasi haiglahoonesse. Sellel kesksel alleel – kui ma vaid silmad pooleldi sulen – tunnen end nagu ühe Ameerika ülikooli tudengilinnakus: mul on ühiselamus tuba, mida jagan ühe kursusekaaslasega. Ainult et siin pole niivõrd oluline minu vaimu, vaid eelkõige minu keha kasvatamine. Sellega võetakse kõik võimalik ette.

Mul on vesikõht, seda ei saa kuidagi salata. Ma kannan endas kaasas nelja-viit-kuut-seitset liitrit vett, mu naba turritab kõhu peal, ma võin ta sisse suruda, veidi aja pärast aga hüppab ta jälle üles. Mul on lapsekõht, selline kõht, nagu on kahe- või kolmeaastastel lastel.

Zeus karistas Prometheust selle eest, et too viis inimestele tule. Ta aheldas Prometheuse kalju külge ja lasi kotkal iga päev ta maksa nokkida. Prometheus on aheldatud, kuid ei sure – müüt on teadlik maksa hämmastavast taastumisvõimest. Maksakude uueneb, vaat mis. Uuene siis ometi, kulla maks.

Vanas Roomas olevat pealtvaatajad püüdnud teinekord saada kätte tükikest võitluses tapetud vapra gladiaatori maksast: üheksa korda sisse võetuna pidavat gladiaatori maks epilepsiast terveks ravima. Kahjuks pole mina gladiaator.

Minu kõrvalvoodis on üks alkoholikaupmees, jah, ma tean juba, miks ta siin on: alkoholikaupmeestel on käepärast liiga palju joogipoolist. Ikka ja jälle tõuseb ta üles, ei paista end väga haigena tundvat, lahkub palatist ja käib oma armukesega kohtumas, nagu mulle räägib. Tema naine ja arstid ei tohi sellest teada saada, öelgu ma, et ta käib aias jalutamas. Tema naine käib pühapäeviti ja toob talle puhta pidžaama. Tema armukesel – ta ei suuda end tagasi hoida ja jutustab mulle, ja mina ei mõista kohe, et ta tahab sellega mulle muljet avaldada – olevat küünestuudio Müllerstraβel, üldse mitte kaugel siit, tal kulub selle tagatuppa jõudmiseks vaid kümme minutit. Ma ei taha seda kõike sugugi mitte kuulda. Lisaks maksaprobleemile, mis alkoholikaupmehe kutsehaigus, olevat tal selg läbi, selgroolülide vahekettaid olevat tal ka juba opereeritud.

Tema hüppeskäimise peale tuleb mul üks idee. Tavapäraselt lamades manustatud õhtueine järel tõusen ma üles, panen riidesse, lahkun palatist ja osakonnast ning sõidan liftiga alla. Väljun peauksest, võtan takso ja sõidan õhtusöögile, üks tuttav kutsus külla. Üheksakesi istume siis avatud elutoa suure laua taga: ühe kunstiajakirja väljaandja, lapseootel naine, tema sõber, üks kriitik, üks galerist, üks muusik, üks kuraator ja üks videokunstnik. Aetakse juttu, räägitakse Omaanist kui turismimaast, poliitilisest olukorrast Itaalias ning ingveritee eelistest ja mõjust külmetuse korral. Mul on tunne, nagu oleksin külaline mingis teleseriaalis, statist; keegi siin ei tea, et ma olen parajasti haiglaravil, ma ei reeda ennast. Öövahetuse õde märkab oma esimesel ringkäigul võib-olla praegu, sel silmapilgul, minu tühja voodit. Ma jään külla kaheks tunniks, söön vähe, joon vaid vett, jätan siis hüvasti, tellin takso ja sõidan tagasi kliinikusse. Koju. Koridoris ei näe mind keegi, öövalgustus põleb juba, ma võtan teekäru kõrvalt kastist veepudeli, istun puhkeruumi ja lülitan teleka mängima.

Hiljem, kui laman taas oma voodis, siseneb poolpimedasse palatisse öine õde, kontrollib mu voodinaabri tilgutit, riputab uue pudeli hoidjale ja tühjendab ööpoti. Vaikselt soovib ta head ööd.

Palatisse sisenevad tudengid, meenutades nõnda, et ma viibin ülikooli kliinikus, siin õpetatakse tulevasi arste. Mina olen huvitav juhtum, astuge lähemale, vaadake mind, ma annan voodis oma etteaste – tulevased, mida me täna õpime? Vaadake aga, kas saate aru, mis mul viga on? Kas mõistate lugeda märke ja viiteid mu nahal?

Aastate eest, 1992 või 1993, olen ma kord juba ühes auditooriumis tudengitele esinenud, ühes B loengus, tõestusena sellest, et kahe kolmandiku ulatuses kahjustatud maksaga patsient võib elada. Ma ütlesin mõne lause: et ma saan hakkama, jah, et tegelikult elan päris normaalset elu, et sageli ei mõtle ma päevi, isegi nädalaid üldse sellele, et ma olen haige, ja et ma tunnen end vaid väga harva haigena, et see haigus ei mängi minu enesetunnetuses mingit või peaaegu mitte mingit rolli, kuigi ma loomulikult võtan iga päev, hommikuti ja õhtuti, ravimeid – mõnikord jätab ta need siiski võtmata, torkas B vahele, mida ma eitasin, kuigi eks tal oli õigus. Tõenäoliselt tuli juba siis jutuks ka võimalik transplantatsioon, ainult mina ei tahtnud sellest midagi kuulda, ma demonstreerisin esimeses reas istuvatele tudengitele, kes olid minust – kui üldse – vaid kaks-kolm aastat vanemad, oma küünarvarsi, millel nad pidid ära tundma Spider naevi – ämblikneevused ja teised maksaplekid, nad pärisid sümptomite, väsimuse või kollakaks värvumise kohta. Ma seisin seal meelsasti, näitasin oma nahka.

Tudengid, kes nüüd mu palatis seisavad, ja need õppurid, keda enam tudengiteks ei kutsuta, kobavad mind katsuda, mul pole selle vastu midagi. Nad õpivad komplemist ja koputlemist, nad õpivad, kuidas luua siseorganitest pilt ka ilma ultrahelita, tunnetada minu paistes maksa ja sapipõie suurust ja asendit, minu põrna. Nojah, ma arvan, et ega nad seda päriselt ära õpi, neile lihtsalt demonstreeritakse, kuidas on seda kaua aega tehtud ja saaks ka nüüd teha, kui elektrit poleks, küllap unustavad nad selle varsti jälle, tegelikult tehakse uuringuid siiski ainult ultraheliga. Siia-sinna teevad nad pastakaga kriipse, joonistavad mu nahale, ja mulle see meeldib. Viisakalt küsivad nad ikka ja jälle, et kas tohiks veel siit ja siit uurida. Ma luban, muidu puudutatakse mind ju vaevalt, olulised on ainult näidud, ravimine käte pealepanemisega pole siin kliinikus ja üleüldse enam kombeks. Mulle meeldis see, kuidas B mind kompas, koputles, kuulas, see käis aastaid nii: välja sirutatud nimetissõrm kõhuseinale, selle kõrvale koputada. Mida ta siis õigupoolest kuulis?

Kui nad on lahkunud, silmitsen oma naba ümber tehtud markeeringuid, püüan neid dešifreerida, kuid ei suuda välja lugeda, mis nad sinna on kirja pannud. Mõtlen, et homme pesen need maha, kuid kriipsud kuluvad juba varem – paar tilka desinfitseerivat vahendit, kaks korda üle naha tõmmata, ja ongi läinud. Siis meenub mulle, et minu etteastel tolles auditooriumis B tudengitele oli veel järelmäng. Neli või viis nädalat hiljem, oli juba suvi ja semester peaaegu läbi, kõnetas mind Café Savignys üks punakasblond naine ja ütles, et nägi mind loengus. Ta naeris ja tunnistas, et tal olevat vaat et veidi ebameeldiv minust juba nii palju teada, minu jaoks polnud see aga sugugi ebameeldiv, vastupidi. Ta jutustas, et ta lendab mõne päeva pärast USA-sse, ühte kesklääne linna, et töötada kolm kuud sealses haiglas. Mäletan veel, kuidas sellele järgnes hüvastijätuks väljasõit koos ta sõpradega mingisse Brandenburgi kolkasse, me suudlesime suure punastest tellistest kiriku taga järve ääres. Hiljem olen ikka teda pilguga otsinud, kuid ei ole enam iial kohanud.

Üks õde tuleb palatisse, katsub mu pulssi, mõõdab mu vererõhku. Mul on tunne, nagu kuuluks mu keha temale. Mõtisklen, kes kõik on mu elu jooksul minu keha kallal askeldanud: minu ema, minu isa, kõik arstid ja hambaarstid, kellega olen kokku puutunud, juuksurid, naised, kellega olen voodisse läinud, piiramatult usaldusväärsed isikud, kes on mu selja pealt vinne pigistanud, kelle kõrval olen maganud, füsioterapeut, kes mu õlgu masseerib, laps, kellega ma vaiba peal müran. Aga ongi kõik. Enamiku ajast olen täiesti omapead. Ent keha, mida siin haiglas ravitakse, ei ole enam minu. Ma olen ta ära andnud, olen andnud allkirja, lasen teistel tegutseda.

Osakonnas olen kõige noorem, mujal enam mitte. Minu palatikaaslased on poole vanemad, alkoholikaupmees võiks mu isa olla. Ja õdede jaoks olen – seda ma muidu enam eriti ei kuule – noormees. Kuigi see, mõtlen ma, on arvatavasti ainult berliinlaste iroonia.

Viieteist-kuueteistaastaselt oli üks mu lemmikfantaasiatest kujutada ette omaenese matuseid. Kujutlesin, et lavastan uppumise või paadiõnnetuse ja siis kaon, järv, kuhu olen uppunud, nagu näib, ei anna mu laipa välja. Lõpuks, pärast tagajärjetuid otsinguid kuulutatakse mind surnuks, öeldakse, et mu surnukeha olevat Laachi järve põhjas, sügaval muda- ja rabakihis. Lennates üle Hispaania Ladina-Ameerika poole, tahaksin tingimata – vastuolu fantaasias – oma matustel kohal olla ning mõningase vahemaa pealt ja hästi maskeerituna jälgida, kuidas mu tühi kirst maha maetakse.

Olin kuueteistkümnene, võib-olla ka seitseteist, kui B väitis, et ma pole oma ravimeid võtnud, muuga ei saavat näitude halvenemist seletada – ja näidud iseenesest on ju ikka kõige tähtsamad, nad olid ja on mu elu. Ei pea paika, ütlesin ma, olen küll oma ravimeid võtnud, kuigi päris kindlalt ei uskunud ma seda väidet isegi. Võib-olla olin kord või teine ühe tableti võtmata? Ja vahel mõne unustanud? Või siis ekslikult arvanud, et olen selle juba võtnud? Aeg-ajalt olen küllap meelega ühe või teise tableti ära jätnud, kuna kortisooni, müüginimega Urbasoni, ei ole ma suutnud piisavalt kiiresti alla neelata, ikka jäi suhu kibe maitse. Võib olla küll, et vahel olen mõne tableti vähem võtnud või neelanud ühest vaid pool, kuigi oleksin pidanud võtma terve – ma ei mäleta enam täpselt, kuid mäletan, et tahtsin toona sageli olla pigem surnud kui elus, kuna surnud olemist suutsin ma hoopis lihtsamini ette kujutada kui elu, seda elu, mis võib-olla, aga võib-olla ka mitte mul veel ees oli. Mul polnud ju aimugi, mida peaksin sellega ette võtma. Ja kus. Ja kellega. Nii palju, liiga palju võimalusi. Hoopis kergem oli kujutleda, et mind enam ei ole, selle asemel, et pean kellekski saama. Elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla.

Äkki olen ainult selleks siin, et mulle kõik see taas meelde tuleks? Mul on ju terve ilm aega.

Ükskord hüppasin siis kraana otsast alla, üheksakümne meetri kõrguselt, kuigi jalgade küljes oli mul kummiköis. Kõigepealt hüppas Katja, mu tollane sõbratar, siis mina. Küllap hüppasime sellepärast, et olime mõlemad kuidagi lahti lasknud või otsisime võimalust lahti lasta. Kuhu Katja õieti tahtis, ma enam ei mäleta, mäletan vaid, kuidas mul oli kõrini elada koos isaga surnud ema majas, mul polnud enam tahtmist koolis käia, polnud tahtmist Bonnis elada, mul polnud üldse enam mingit tahtmist, mulle oleks meeldinud, kui kõik oleks purunenud, ma oleksin heameelega jälginud Saksamaa Liitvabariiki lagunemas, vaadanud, kuidas see põhja läheb. Liitvabariik aga ei läinud põhja, Helmut Kohl ei pidanud Argentiinasse eksiili minema, selle asemel läks Honecker Tšiilisse ja Saksa DV kadus – mis polnud ka paha, kuigi vastupidine oleks mind tollal rohkem rõõmustanud.

Katja ja mina sõitsime niisiis Bonnist Kölni, kraana, mille otsast tahtsime hüpata, seisis ühel suurel tühjal kruusaplatsil Chorweileris, ümberringi kõrghooned, mitte mingi kena kant, see-eest omamoodi lummav, noolega ehituskraana ulatus saja viiekümne meetri kõrgusele, metallist puuris hiivati meid üles. Kui jõudsime üles, avanes uks ja me pidime hüppama. Uskusime, et nagunii tuleb meil varsti surra, tuumasõda, nukleaarne tõsiasi, nagu öeldi, oli ju peagi puhkemas. Ja kuna me olime suhteliselt kindlad, et kogu inimkond peagi nagunii maamunalt pühitakse, võisime rahulikult juba enesehävitamisega algust teha. Luua vaimusilmas pilt tuumasurmast, apokalüpsisest ja nukleaarsest talvest oli lihtsam, kui kujutada ette oma tulevikku – ei tea millist, palun, polnud ju mingisugust. Et kõike, mis meid ümbritses, varsti enam ei eksisteeri, see mõte rahustas, selles oli midagi trööstivat: niisiis polnud see kõik üldse nii oluline, tegelikult me olime juba surnud, seitse-kaheksaüheksa-kümnekordselt surnud – või kui mitu korda see tuumasõja overkill käis? Hiljem see tunne kadus.

Ja siis see hüpe. Et maksime kumbki selle eest sada marka, tollal väga suure raha, seda ei mõistnud keegi, kellele me sellest rääkisime, kuid ega uimastid pole ju ka odavad, ütlesime endale. Ma kukutasin end alla, pole aimugi, kes või mis minus selle poolt otsustas, võib-olla – see mõte tuleb mul alles nüüd pähe – hüppasin ma lihtsalt Katjale järele. Tema unistas terroristiks saamisest, ta jälestas Helmut Kohli veel rohkem kui mina ja üllatas mind ikka jälle uute atentaadiplaanidega, ta mõtles proovida Kohli õpilasajalehe jaoks intervjueerida, tahtis liidukantsleri maja ees foori taga tema autosse tungida ja ta sealsamas mõrvata – ja mina kukkusin. Ma kukkusin ja ma lendasin, ma lendasin läbi kõige vabama sekundi, mida polnud enne veel kogenud, adrenaliinisüst, kui ma vaid sellele mõtlen.

Ma vaatan lõuna poole, kuni oma voodi jalutsini, tekk on pealt libisenud, ma näen oma varbaid ja loendan neid, just nagu peaksin kontrollima, on nad kõik veel alles. Tunnen kergendust, ükski pole küljest kukkunud. Ükskord ammu, meenub mulle, olid varbaküüned siniseks värvitud. Ma loen varbad teist korda üle ja kujutan ette, et akna taga on Vaikne ookean ja mina Acapulcos hotellitoas nii nagu aastal 1996 või 1997 – ei tea, mida ma toona olin sisse võtnud? Terve öö ja terve päeva keerles peas: mis mõtet küll kõigel on, kui pean nüüd ikkagi surema? Milleks ma siis üldse olemas olen? Milleks on üks inimene üldse olemas? Päevast päeva kõik need aastad olen ma vastu pidanud, ainult selleks, et surra ühes hotellitoas, just nimelt Acapulcos! Seejuures oli mulle tegelikult selge või oleks pidanud selge olema, et ma sellel ööl, mil keegi ei teadnud, kus ma olen, kindlasti mitte ei sure, nii kiiresti ei surda, mul oli lihtsalt palav ja ma higistasin ja janu oli suur, selle vastu ei aidanud mingi joomine. Küllap oli asi rohkem mõttes, mis tegi mu rahutuks ja ühtaegu lummas – mõte, et võin surra Vaikse ookeani ääres. Nii kaugel-kaugel.

Kas pole pea igaüks kord mõelnud, et nüüd ma suren? See pole mingi eksklusiivne kogemus, vastupidi, tundub, et see kuulub iga täiskasvanu või pooleldi täiskasvanu kogemustepagasisse – vähemalt kord juba äärepealt surma saada. Äkki on see täiskasvanu üks tunnuseid?

Ja see peab ju paika, enamasti igatahes. Peaaegu igaüks on äärepealt auto alla jäänud, peaaegu uppunud, suures laines ranna ääres, jões, peaaegu oleks lennuk, mille pardal ta oli, maha kukkunud või teisega kokku põrganud. Isegi rahuajal on elu tagasivaates vaid ellujäämine – ime, et kõik inimesed su ümber on veel alles, äärepealt oleksid nad kõik juba surma saanud. Peaaegu igaühel on mõni säärane lugu rääkida ja paljud on pidanud suureks vedamiseks seda, et on ellu jäänud, kuni selle lauseni, praegu, siin. Kord astuda sõiduteele, ilma et vaataks vasakule ja paremale, kord akent pestes tähelepanu kaotada, kord autot juhtides silm looja lasta, paariks sekundiks – ja läbi, igal pool on puid või sillasambaid.

Näiteks Julia. See, et ta veel elas, oli ime, ja ta andis sellest teada salapärasel, vaistlikul viisil. Telklaagris kolmeteistaastaselt kanepit tõmmanud, oli ta seejärel kokaiini tarbimiselt jõudnud tollal liigagi kergelt kättesaadava heroiinini. Ta oli tahtnud lihtsalt teada, ta oli otsinud – ja heroiin oli olnud võimas, kõige võimsam rahuldus, polnud midagi võimsamat, heroiini vastu on kõik muu tühine, peale seda ei saa midagi enam tulla, ainult veel kord heroiin. Oma kõige hullematel aegadel magas ta pool aastat ühes avatud keldris ja päeviti sõitis trammiga ühest lõpp-peatusest teise, mõistagi ilma piletita, kontrolörid enam ei küsinudki, teadsid ammugi, et tal pole piletit, teadsid, et oleks olnud mõttetu temaga sellest juttu teha või üldse asja edasi ajada, ega teda piletita sõitmise eest nagunii trellide taha poleks pandud. Võib-olla, ütles ta, oli neil ka lihtsalt kahju sellest narkarist, kes ta oli.

Oma toonase sõbra jaoks pidas ta sissemurdmiste ajal vahti ja aitas tal varastatud kraami transportida, paar-kolm korda oli tegemist majadega, kus elasid endised kaasõpilased oma vanematega, majadega, kus ta oli kord juba käinud, võimalik, et teadis isegi, kus asub keldrivõti – mis tegi sissemurdmise väga lihtsaks. Osa saagist, mida enamasti ei saanudki korraga ära viia, peitsid nad põõsasse, hiljem pidi Julia taas mantli selga ja siidsalli kaela panema, maskeeruma kõrgema klassi tütreks, kes ta tegelikult ju oligi, jälgima, et keegi neile peale ei satu.

Millalgi lamas ta pärast üledoosile järgnenud südameseiskumist haiglas, äärepealt, jutustas ta – seda on ta sageli jutustanud –, oleksin ma surnud. Neli päeva lamas ta intensiivraviosakonnas, siis aga, viiendal päeval, tõmbas ta tilgutinõelad veenist, nõelte ja veenidega oskas ta tegutseda, tõusis üles ja kadus, võttes teisest palatist lahtisest kapist veel rahakoti kaasa. Ta teadis, et keegi ei teadnud tema õiget nime, mingeid dokumente tal polnud, ja senini oli tal õnnestunud jätta mulje, just nagu ei mäletaks ta, mis ta nimi on. Tal polnud enam mingit ravikindlustust ja ta tahtis vältida seda, et vanemad peaksid selle haiglasviibimise tasuma – kaheldav lugupidamine, oli ta ju nende kontosid ometigi juba korduvalt võltsitud tšekkidega riisunud. Tegelikult tahtis ta lihtsalt välja, ta vajas ainet.

Mina olin hoopis teistsugune oma enesehaletsushoogudega, enamasti pärast haiglas erivastuvõtul käimist. Haigus, millest ma muidu eriti palju või üldse midagi teada ei tahtnud, millele ma isegi ei mõelnud, kui täiesti masinlikult hommikuti, lõuna ajal ja õhtuti oma ravimeid võtsin, oli siis äkitselt nii võimsana kohal, ilmselgelt. Korra, paar või kolm korda aastas pöördus ta kogu suuruses tagasi, ajas end puhevile ja tõi arusaamise, teadmise: jah, sa sured, varem või hiljem, võib-olla aasta või paari, võib-olla ka alles nelja või viie aasta pärast. Neli aastat pole aga enam sugugi pikk vahemik, see aeg kahe jalgpalli-MM-i vahel – varem, lapseeas, terve igavik – läheb nüüd kiirelt mööda.

Mul on tunne, nagu oleksin nendel enesehaletsuse päevadel vaadanud surematuse fiktsiooni taha, kardina taha, mis ripub kuristiku ees, küll kurakätt, küll hüvakul: ühel päeval on lõpp, maa saab meid tagasi, pöörleb sellegipoolest edasi, ka ilma meieta.

B on mulle alati mõista andnud, et asi pole sugugi nii hull. Sõnaselgelt pole ta seda kunagi öelnud, tema sõnum aga oli: sa elad – te elate, mingil ajal hakkas ta mind sinatama – veel täitsa hästi. Ja ma elasin hästi. Ma tegin, mida tahtsin, olen pool maailma läbi reisinud ja ürgmetsas käinud. Mul pidi vaid piisavalt ravimeid kaasas olema.

Voodist näen ma kanali ääres paiknevat elektrijaama, korstnad taevasse tõusmas, ma loen need üle, neid on endiselt neli. Ma võiksin tõusta, peaksin ainult tilgutile klemmi panema. Ma võiksin tõusta, hommikumantli selga tõmmata, koridori astuda, liftiga alla sõita ja õue minna. Ma võiksin kliiniku alalt läbi lõunapoolse värava lahkuda, tänava ületada ja suunduda Föhre sillale või ka lihtsalt kalda äärde ja ennast vette kukutada. Ma võiksin – jah, vesi on piisavalt külm, külmas vees käib see kiiresti, siis aga meenub mulle jälle laps, kes hommikuti ärgates alati naerab ja on nii väga olemas, tütre pärast peaksin ma jääma, jah, tahaksin veel paariks aastaks jääda. Sellest hoolimata, ma ei tea, miks, oleksin täna meelsamini surnud. Või siis vihmauss. Järgmises elus tahaksin ma vihmauss olla.

Ikka ja jälle kuulen ma: „Te peate jooma, väga palju jooma!” Joomisest saab haiglas ülesanne. Kas te olete joonud? Mitu klaasitäit? Klaasitäite arv pannakse kirja. Kord nädalas pean ma kahekümne nelja tunni jooksul ära mõõtma ja kokku arvestama, kui palju vedelikku minust välja tuleb, siin peetakse arvestust iga uriinitilga üle, iga roojamise, kehatemperatuuri muutumise üle. Mappi, millesse see kõik jäädvustatakse, hüütakse „kõveraks”.

Õed ja sanitarid ketravad aina üht ja sama suhtlusrutiini, ikka ja jälle käib muutuvas koosseisus seesama etendus, kõike on juba tuhat korda öeldud, tehtud ja korratud, see etendus kannab nime „Osakond 22”, muudatusi mängukavas pole. Kehatemperatuur, veri, väljaheide, igal hommikul kuulen ma: „Küll on teil kenad veenid, kohe hea on siia torgata.” Olge lahke, torgake aga, palun, minu käed kuuluvad teile. Õhtul on mul küünraõndlas sinine muna, valves olnud arst polnud kahjuks veeni täpselt tabanud. Ma tean juba: kui sissetorge haiget ei tee, siis on kehvasti torgatud.

Haigla on suur jututuba, ikka üha uued lood, iga patsient toob mõne kaasa. Niisiis ma kuulan, mis muud mul üle jääb, ja kuulen neid ajapikku talumatuks muutuvaid kannatuslugusid: mis mul viga on, kuidas ma kannatan, kus ma sellega juba olen olnud, mida on arstid teinud, mida nad pole teinud ja mida on nad valesti teinud. Ja kes on siis ikkagi abi saanud. Ma kuulen patsientide koori, transplanteeritute koori: mul oli juba kaks kõhunääret – mul on nüüd kolmas neer, esimene neer pidas vastu kaks aastat, teine ühe kuu, nüüd on kolmas, kui sellega ei klapi, lõpetan ära, ei mingit dialüüsi rohkem, ei iial enam dialüüsi, nii olen endamisi tõotanud – mul oli hulkuv neer, justkui klimp naba all – mina olen siin üheksandat korda, kaks korda olen juba surmalaps olnud, vähk sõi mu kõhunäärme läbi, ja siis lõikasid nad mul pool maksa ära – minu on nad juba neli korda lahti lõiganud, haav ei taha kuidagi paraneda – ma saan homme välja – võib-olla saan ülehomme välja, nädalavahetuseks nad mind ilmselt sisse ei jäta – ehk nädal ainult – veel kaks või kolm nädalat – veel paar päeva. Nii kuulen ma neid laulmas ja laulan ise juba ammu kaasa, see on vältimatu. Varsti oskan kõiki salme.

Ja mis siis sind siia tõi? Noh, uus voodinaaber, jutusta mulle oma lugu. Ja minu oma, kuidas see edasi läheb? Mis siis, kui see lõpeb siin? Äkitselt – ma ju lihtsalt laman siin ja mul on aega, palju aega selle üle järele mõelda – näen ma siit vaadatuna midagi, mis on elu moodi. Kas peab see peaaegu läbi olema, et seda märgata?

Uuele voodinaabrile võiksin ma ka hoopis teistsuguse eluloo jutustada, paari-kolme lausega, kiire kokkuvõte. Järgmisele voodinaabrile, kui too küsib, räägin jällegi teistmoodi loo. Ja seejärel ülejärgmisel korral samuti.

Üks õde tuleb palatisse ja ütleb, et ma pean röntgenisse minema. Juba jälle? Kas pole mind juba piisavalt sageli läbi valgustatud? Kas arstid pole mind ikka veel läbi näinud? Koihammustusnekroos? Portaalne hüpertensioon? Transa lükkab mind palatist koridori, sealt lifti, edasi allkorrusele ja läbi nõrgalt valgustatud käikude radioloogiasse.

Röntgeniruumis ulatab arst mulle kummitaolisest tehismaterjalist õõneskeha ja ütleb, et pean panema selle oma munandite peale. Pistke aga ainult munad sisse, ütleb ta ja laseb mul tegutseda, nii on sugunäärmed kiirte eest kaitstud. Ma usun teda, mul tuleb uskuda teda seal laua taga hämaruses, ja korraga valdab mind aimdus, kui sensatsiooniline pidi see omal ajal olema, üheksateistkümnenda sajandi lõpul, kui tehti esimesed röntgenipildid ja inimkeha, mis iseenesest tume, sai korraga läbi valgustada, muuta läbipaistmatu läbipaistvaks.

Röntgeniarst, kelle nägu ma õieti näinud pole, toimetab lakke kinnitatud aparaadi kallal, muudab kaameraga pöördlaba positsiooni, justkui mingi tehaserobot kõrgub see ruumis. Ega ma päriselt ei karda, aga kujutan ette, kuidas see laba muutub iseseisvaks ja võib meid mõlemat, arsti ja mind kõige suurema kiirgustoosiga pommitada või ka lihtsalt maha lüüa. Sugunäärmete kaitseks ulatab radioloog mulle veel pliipõlle – kõik need kaitsevahendid tuletavad meelde, kui ohtlik on lasta end läbi valgustada. Röntgenikiired on surmakiired, mõtlen nüüd tahtmatult, ja pildid, need iseäralikud, poolläbipaistvad kiled, näitavad mind peagi kui kummitust, mida ma võib-olla juba olengi, jah, röntgenipildid on ilmselt just nagu enneaegsed suripildid, reedavad nad ju kogu oma häguse selgusega selle, mis tegelikult saab nähtavaks alles pärast lagunemist. Kui üldse.

Tuleb meelde, et kord, kui olin viiene, peaaegu kuuene, kukkusin ma rulluisutades, jalg libises alt ära ja ma kukkusin paremale käele, nii et see nurga alla paindus. Ma uisutasin koju, et kätt, mis nüüd juba valutas, emale näidata. Ema saatis mu keldrisse, et tooksin sealt lauajupi, nii pika, ütles ta ja hoidis oma peopesasid umbes kahekümne sentimeetri kaugusel teineteisest. Ma ei mõistnud, miks ta seda tahtis, kuid tõin talle sellise lauajupi, meil oli neid keldris sadu, jäägid ehitusliistudest, millega oli vooderdatud sauna ja mängukeldri seinu, ootamas, et nendega järk-järgult kaminat köetaks. Ema seadis mu parema küünarvarre lauajupi peale ja keris mõlema ümber marlisidet. Kui esimene sidemerull sai otsa, keris ta teisega edasi, nii lahastas ta mu käe ära. Siis võttis ta võtmenagist autovõtmed, me läksime autosse, ta kinnitas tagaistmel mu turvavöö, mida ma ise ühe käega ei saanud teha, ja sõitis minuga röntgeniarsti juurde, kelle vastuvõtt oli kohe minu tulevase kooli kõrval. Õpilastel, kes end võimlemistunnis vigastasid, polnud sinna kauge minna, võimlast vaid mõni samm. Ainult nikastus, kõlas diagnoos enamikel juhtudest, tol õhtul aga kuulutati siiski, et mu käsi olevat murdunud. Ma sain kipsi ja kandsin seda kolm nädalat; esimesel hetkel oli see naha peal niiske ja soe, hiljem ajas ainult sügelema.

Ja juba jälle tuleb kandik toiduga. Ma kas ootan kannatamatult ja liiga kaua või siis tuleb see liiga vara. Toidu üle kurtmine kuulub haiglafolkloori juurde, öelda aga, et küll maitses hästi – see on õe jaoks säärane sensatsioon, et ta tahab otsekohe alla kööki helistada. Ta ütleb: „Nüüd kokk rõõmustab, sellist asja ta juba iga päev ei kuule.”

Hiljem öeldakse jälle: „Kaalule, kaaluge ennast, härra W, palun minge ometi kaalule!”

Tahaksin minna, läheksin sinna, aga tee kaaluni on nii pikk, ma ei jaksa. Nii ma väidan, tegelikult olen lihtsalt laisk.

Minna igal hommikul kaalule – see on minu ülesanne, seda karistust pean kandma. Ometi olen ammugi aru saanud, et õed püüavad mind lihtsalt liikvele ajada. Vaja on patsiendid võimalikult vara liikvele ajada. See, palju ma kaalun, et huvita neid sugugi nii väga.

Ja jälle pole juurde võtnud.

Ja siis laman ma oma voodis, mõtted kihutavad peas ristirästi. Ja ma eksin enesesse ära.

Öövahetuse õde soovib head ööd, kuid ma tean juba, et ma ei suuda taas tükk aega uinuda. Mu palatikaaslane oigab, veeretab end voodiservale, tõuseb üles ja vangub kempsu, kaheksa või üheksa korda öö jooksul, mind see siiski ei sega. Ma ei lama enam siin voodis, ma istun öises bussis, mis veereb mööda maanteed läbi Mehhiko, teel Mazatlánist Sinaloasse, sadamalinna Vaikse ookeani ääres, seal elas Gloria vanaisa, õhulises, veidi lagunenud kolmekümnendate aastate majas otse mere ääres. Esiku ja elutoa seintel rippusid fotod tema härgadest ja plakatid nendest korridadest, millest ta oli osa võtnud, tema nimi oli alati esimesel või teisel kohal, ilmselt oli ta olnud Mexicos tuntud härjavõitleja. Mina magasin külalistetoas, Gloria, keda kõik vaid La Gordaks1 hüüdsid, kuigi ta polnud üldse paks, magas koos emaga maja teises otsas, tema isa, kes oli jäänud Mexico linna, ei tohtinud minu kohalolust midagi teada. Hommikupoolikul käisime rannas, lõunaks sõime värskeid krabisid tšilli ja sidruniga mõnes neist rannaonnidest, mis nägid välja nii, nagu oleksid ajupuudest kokku klopsitud, jõime kohvi või värsket kookospiima kookospähklist, mille rannaonni peremees matšeetega avas, rõõmustasime Gloria vanaisa pastelería küpsetistega. Aastaid hiljem, kui Gloria oli juba abielus ja tal oli kaks last, jutustas ta mulle, et vanaisa olnud veel hulk aega minu järele pärinud.

Läheb valgeks ja ma näen terveid inimesi värskelt duši all käinuna tööle ruttamas, kes pole välja maganud ja hommikuti väsinud, need jalutavad mööda, sammuvad või loivavad. Õde tuleb palatisse ja ütleb: „Tere hommikust, kas meil on temperatuur juba mõõdetud?” Nii ütleb ta igas palatis, iga päev.

Teinekord sõitsin öise bussiga Guanajuatosse, hõbedakaevanduste ja muumiate poolest tuntud linna. Olin ostnud endale Mehhiko kirjanduse ajaloo, mingit laadi õpiku, kust olin plaza’l õhtustades lugenud lõigu nunnast ja luuletajast Sor Juana Inés de la Cruzist ja Juan Rulfo romaanist „Pedro Páramo”. Ma nautisin tunnet, et keegi Euroopas ei teadnud, kus ma olen.

Hotell, millesse öömajale jäin, oli ehitatud kahekümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel kaevanduskompanii jaoks, sestpeale oli seal vaevu midagi muudetud, vannitoa valgustus, lambid ja mööbel olid veel sellest ajast pärit, üht kahest kraanist kraanikausi kohal ei andnud enam kinni keerata, vett nirises ööl ja päeval. Kaks korda külastasin muumiate muuseumi, mida Gloria vanaisa oli mulle soovitanud, ühe mäe otsas keset kalmistut, ümberringi veel kõrgemad mäed. Muumiad selles muuseumis polnud otseses mõttes üldse mitte muumiad, vaid pigem normaalselt maha maetud laibad, mis lihtsalt polnud kuivas, hõbedasooladest küllastunud pinnases ära kõdunenud, nad olid ainult ära kuivanud, muld oli nad fikseerinud ja impregneerinud nii, nagu nad olid maetud. Kõige nooremad, keda püstises asendis klaasi taga demonstreeriti, olid surnud napilt neljakümne, kõige vanemad saja viiekümne aasta eest. Kõik olid alasti, kuna riided olid ära lagunenud, ainult kahel noorimatest surnutest olid sokid jalas – need olid tehiskiust ja polnud seetõttu kõdunenud.

Loomulikult tuleb mul nüüd pähe, et ma nägin ka oma ema veel korra, surnukambris seal haiglas, kus ta suri. Ta lebas laual, keha, mis paistis mulle väiksem, kui teda mäletasin, suurt sarnasust sel mu emaga polnud, mulle tundus, otsekui oleks ta kokku tõmbunud. Isa oli koos minuga sinna haiglasse tulnud, kodust tubli tund sõitu mööda kiirteed, üks kliiniku töötaja oli juhatanud meid keldrikorrusel läbi käikudelabürindi, avanud surnukambri ukse, osutanud vastavale lauale ja tõmmanud tagasi lina, mis mu ema kattis. Ja seejärel lahkunud. Ning seal ma siis seisin – sinises kapuutsiga mantlis kaheteistaastane poiss oma ema surnukeha ees – ja mõtlesin, et see ei saa olla minu ema, riided, mis tal seljas, on liiga suured. Ma teadsin, et selles ruumis oli veel vähemalt kaks surnut, surilinade all olid neist vaid kontuurid näha. Kõige kõrgema punkti, nende surilinatelkide tipu moodustas nina.

Palatisse siseneb üks arst koos tudengitega, ta astus juba eile läbi ja küsis mult nõusolekut. Rääkigu ma veel kord sellest, kuidas kõik algas: öösel, veidi enne kella ühte jõuan ma Café Haliflorist koju, Christiane sõidutab mu maja ette, kuigi vahemaad on vaid mõni meeter; ma jään veel autosse istuma, ta räägib oma ideest teha sooloplaat, lõpuks jätame hüvasti, ma väljun, lehvitan talle ja lähen üles oma korterisse, võtan köögis istet, helbin õunapüreed, kuna on selline koju-tuleku-nälg, ja korraga on mul kurgus veider tunne. Ma lähen vannituppa, kummardun kraani kohale, tahan lonksu vett juua, aga tunnen, et hakkan oksele – nii üksikasjaliselt ma tudengitele mõistagi ei jutusta, ma teen lühemalt, mainin verd, mis vanni…

Tänan, siiani esialgu piisab, katkestab mind arst, kes on täna dotsendi rollis. Ja küsib seltskonnalt: „Mis siis juhtuda võis?”

Vaikus, kõhklemine, vaikus kui koolitunnis, seda ma veel mäletan. Kuni üks naisüliõpilane tõstab käe ja sõnab: „Kas võib olla tegu vaariksite verejooksuga?”

Tunnen kergendust. Samuti see tulevane meedik, tumedad juuksed, huulepuna, ta suu meeldib mulle, ta oleks teadnud, mida teha, oleks andnud mulle keedusoolalahust, oleks mu päästnud. Ja ta teab sedagi, et sellises staadiumis – Child-Pugh B – saab abi veel üksnes transplantatsioonist.

Teised pärivad nüüd: „Hepatiit C?”

Ei, autoimmuunhepatiit, vastan ma, krooniline, agressiivne autoimmuunhepatiit.

Säärast ei saa nad just sagedasti näha.

Õunapüree. Õigupoolest mulle õunapüree eriti ei maitse, enamasti on see liiga magus. Kui hea, et õunapüree ei olnud mu viimne eine. Kunagi, kui olin veel laps, ütlesin emale, kui sõime parajasti tomatisuppi: „Tomatisupp peab olema viimane, mida ma oma elus söön.” See tuleb nüüd paratamatult meelde alati, kui kuskil tomatisuppi pakutakse. Sestpeale ei söö ma enam tomatisuppi, jah, ma tunnistan, et ma kardan tomatisuppi, ma püüan tomatisupi söömist vältida, nimetan selle vedelaks tomatikastmeks või söön tomatisupi peale alati ruttu-ruttu veel midagi muud. Tomatisupi söömine on minu jaoks liiga ohtlik, sest mu ema suri õige varsti pärast seda, kui olime viimati koos tomatisuppi söönud.

Ma näen aiatraktorit, mis veab enda järel kärutäit jalaga tuhatoose, üksteise peale virna kuhjatud kahekordseid kerasid. Suitsetamine pitsitab kopse, kuulutasid varemalt haigekassa plakatid. Tegelikult pitsitab suitsetaja vaid oma sigareti koni. Hallist graniidist või muust sarnasest vanamoelisest materjalist jalaga tuhatoosid on küllap algava suitsetajate kevade tarbeks värskelt liivaga täidetud, nii palju kui ma siit ülevalt näha võin.

Päike ja vari haiglapalatis.

Mu voodinaaber hakkab korraga jutustama: viiekümne aasta eest olevat ta lamanud siin ühes saalis koos kolmekümne mehega, õed jaganud välja marlisidemeid kokkurullimiseks, sidumismaterjali pesti veel tollal ja kasutati uuesti, nii oli neil alati mingit tegevust. Tänapäeval visatakse ju kõik prügikasti, kuigi see on tegelikult etem. Siis jääb ta magama, norskab, aga mind see ei häiri. Ma siirdun mujale, triivin oma parvel, olen oma saarel, sõidan üle oma ookeani, kaugele-kaugele arhipelaagi Kusagil, ristlusreis läbi iseenda ja selle haigla.

Kui palju päevi juba ma siin laman? Oleks pidanud seinale kriipse tõmbama. Neli üksteise kõrvale, viies risti läbi. Õde räägib, et on patsiente, kes toovad endale pool majapidamist kaasa; ta ütleb seda nii, nagu teeks see talle nalja. Mõni kasutab oma isiklikku patja ja käterätikuid, mul pole isegi oma pidžaamat kaasas, seda peaksin ju pesema hakkama. Mulle meeldivad need öösärgid, iga päev puhas särk, ma olen öösärgikummitus, sirgelt voodis, ainult öömüts on puudu.

Üks väike lamp meeldiks mulle küll. Valgusti voodi kohal on liiga hele, ma ei taha oma voodinaabrit äratada. Niisiis kuulan raadiot, ARD öökontserti, hiljem, kui taipan, et kuulan üht BBC World Service’i saadet, mida olin juba päeval kuulnud, paistab aknast kuu, justkui Caspar David Friedrichi maalil.

Uskumatu, mõtlen ma, et keegi on kord Kuule lennanud. Ühel päeval öeldakse, et see olevat muinasjutt.

Äkitselt, kell on kolm, maandub sellesse idülli helikopter, öösiti on helikopterimüra veel hulga tugevam kui päevasel ajal. Siis on taas peaaegu vaikne, tähed helendavad, ma ei suuda magada ja kuulen, kuidas mööda koridori lükatakse tilgutihoidjat.

Võib-olla ma siiski veel uinun.

1

hisp k gorda – paks, rammus, tüse

Подняться наверх