Читать книгу Sigmund - David Messer - Страница 5

Seda lugu poleks olemas, kui kirjastuse ACT „Vremena” väljaannete peatoimetaja Jevgenia Larina poleks mulle ükskord helistanud ja soovitanud mul kirjutada raamat.

„Kirjutage Freudist!” andis ta mulle idee, olles teadlik minu ametist.

„Freudist?!” Mõte tundus mulle hiilgav. „See on mu lemmikteema!” kinnitasin toimetajale vaimustusega.

Aga pärast vestluse lõppu jõudis mulle kohale: „Mu lemmikteema?! Kui silmas pidada Freudi, siis minu puhul on see küll väike ülepingutus!”

Võib tunduda kummaline, kuid sel hetkel ei teadnud ma Freudist peaaegu mitte midagi. Kliinilise psühholoogia kursust läbi võttes olime üsna põgusalt kuulnud tema õpetuse põhiseisukohtadest. Kogu mu ettekujutus Freudist piirdus tema kohta kuuldud banaalsete naljadega ja selle ainsa faktiga, et ta oli psühhoanalüüsi teooria ja meetodi looja. Mulle aga piisas sellestki, et igal sobival hetkel viidata „vanaisa Freudile”, lisades tavaliselt veel kaks sõna: „mu armsale vanaisale Freudile”. Selles võis peituda kübeke ambitsioonikust, kuid peamine oli siiski mu enese seletamatu sümpaatia Freudi vastu. Seda lihtsalt nii tema välimuse, silmapaistva mõistuse kui ka liigutava sentimentaalsuse tõttu. Ja nii oligi, et isegi Freudi kohta suurt midagi teadmata ütles miski mu sisimas, et just temast ma tahaksingi raamatu kirjutada.

Juba samal päeval sündis peamine süžeeliin ja ka esimene peatükk „Kummaline patsient”. Minu idee kohaselt lahkus Freud maisest elust enne talle ette nähtud aega ja seetõttu naasis ta meie päevil Londonisse, et saada vastuseid teda piinavatele küsimustele. Alles peale selle peatüki kirjutamist hakkasin Freudi eluloolisi andmeid koguma. Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga! Ta suri mõnes mõttes tõepoolest enne ettenähtud aega ja ka London ei osutunud juhuslikuks valikuks. Jah, ma ise elan seal, aga see oli ka Freudi viimane elupaik. Isegi mõnedel väljamõeldud nimedel, mis ma oma tegelaskujudele andsin, olid, nagu hiljem selgus, oma prototüübid ka Freudi tegelikus elus. Tema kolleeg oli dr Joseph Pollack, Bertha oli Freudi kuulsa patsiendi Anna O. tegelik eesnimi, Sally oli Freudi isa esimene naine, nimi Lora aga kõlab väga sarnaselt Freudi teise tuntud patsiendi Dora nimega. Oma sissejuhatavas pihtimuses kurdab minu tegelane dr David Pollack, et ta on „juba 44-aastane ja tal on kõik olemas”, paar päeva hiljem lugesin esmakordselt Freudi ütlust, et ta on „juba 44-aastane, kuid vaene nagu kerjus”. Muidugi oleksin võinud püüda leida alateadvuslikke selgitusi nendele müstilistele kokkulangevustele, millest ma raamatu kirjutamise ajal midagi ei teadnud. Kuid see, et ma olen nende justkui juhuslike kokkusattumuste puhul aus nii enda kui ka lugejate vastu, annab mulle piisavalt alust suhtuda nendesse märkidesse vaikse austusega ja spekuleerimata.

Mis kogu mu loosse puutub, siis see on nagu uni, kus reaalsed kohad ja sündmused põimuvad fantaasia ja väljamõeldistega. Kuid vaevalt oleks see häirinud inimest, kes ei kartnud allutada endale inimteadvuse kõiki tahke, inimest, kes suurema osa oma elust elas võõraste salajaste ihade ja motiivide keerises. Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.

Võib-olla seepärast sündiski see raamat ühe hooga, minu võimeid arvestades ikka väga kiiresti. Ja kui mind esialgu vaevasid kahtlused valitud žanri ja süžeede osas, siis pärast raamatu valmimist valdas mind tunne, et just selline see pidigi saama. Ma olen lõputult tänulik saatusele, mis lasi mul Freudi lähemalt tundma õppida. Olen väga rõõmus, et ta ei valmistanud mulle pettumust. Vastupidi, nagu selle raamatu tegelane dr Pollack, tahaksin ka mina Freudile tunnistada: „Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”

David Messer