Читать книгу Sigmund - David Messer - Страница 6

Ma mäletan selgesti seda 1939. aasta septembriööd. See sööbis teravalt mu mällu ega jäta mind kuni viimse hingetõmbeni. Lõppeva päeva hilisel õhtul sain oma lähedaselt sõbralt Max Schurilt, mu armsaima õpetaja Sigmund Freudi raviarstilt, ootamatu teate, et Freud palub mul võimalikult kiiresti enda juurde tulla. See teade tegi mu väga ärevaks. Kohutavast aimdusest vaevatuna kiirustasin Hampsteadi, Maresfield Gardensi majja 20, kus juba maja trepil oli mul vastas Freudi noorem tütar Anna. Tema sõnatust pilgust aimasin, et tragöödia, mille lähenemist me kartsime ja mida oma lootustes olime eemale tõrjunud, oli nüüd kätte jõudmas. Vaevu märgatav kohmetus Anna näos andis tunnistust, et tema tunded minu vastu polnud veel lõplikult kustunud. Kunagi nooruses oli meil armuromaan. Kuid tookord, et oma õpetajaga mitte tülli minna, olin ma sunnitud eelistama teist naisterahvast. Nüüd aga, andmata märku, et meie tunded olid endiselt vastastikused, säilitasin ma külma vere ja kiirustasin inimese juurde, keda truult armastasin.

„Vabandage mu väljanägemist, kallis sõber Ernest!” tervitas Sigmund mind rõõmsalt, kuid jõuetult, püüdes end tugitoolist üles ajada.

„Palun, Sigmund, ärge vaevake end liigsete liigutustega!”

Kiirustasin tema juurde ja aitasin tal tagasi istuda.

Ta oli äärmiselt vaevatud ja kurnatud väljanägemisega ja häbenes ilmselt oma põsel olevat haava, kuid vaatamata abitusele ja valule, mida pahaloomulise kasvaja retsidiiv talle põhjustas, säilitas ta oma harjumuspärase väärikuse ja viisakuse. Mina aga tundsin suurt kergendust, et mu kartus näha teda juba suremas oli olnud meeleheitest põhjustatud ja ekslik.

Freud pööras armastava pilgu enda kõrval seisva tütre poole: „Anna, kallis laps, ma olen sulle tänulik, et sa olid nõus mu piinad lõpetama.”

Seda kuuldes laskus Anna tema kõrvale põlvili ja suutmata pisaraid tagasi hoida, puudutas huultega isa jõuetult rippuvat kätt. Sigmund silitas kergelt tütre juukseid, pilgus piiritu õrnus. Tütar vaatas teda nukralt, nagu vaadatakse lähedast inimest viimast korda, taipas aga isa lahkest pilgust tema sõnatut soovi, tõusis ja läks toast välja.

„Mis siin toimub?” küsisin ma hädiselt ja ehmunult, vaadates paluvalt Maxi poole, kuid tema vaid langetas pilgu, jättes ilmselt midagi ütlemata.

„Kallis Ernest, ma olen otsustanud,” kuulutas Sigmund nukralt ja pidulikult, ajades lõua jonnakalt ette.

„Otsustanud?” pomisesin ma nõutult.

„Seda haigust ma ei võida. See on võtnud mult kogu jõu ja moonutanud mu ihu...” Ta jäi mõneks hetkeks nukralt vait.

„Te teate ju,” jätkas ta siis nagu endamisi ja mõtlikult, „et ma olen alati olnud realist. Kui ma oleksin usklik nagu mu ametikaaslased, oleks mul ehk seda katsumust lihtsam taluda.”

„Te olete alati olnud mehisuse ja kindlameelsuse eeskuju!”

Ma püüdsin teda ergutada, meenutades, et see suurmees polnud kogu elu jooksul saatuse üle kaevanud. Ta oli viimase kuueteistkümne aasta jooksul teinud läbi kolmkümmend kolm operatsiooni ja oli alati keeldunud valuvaigisteid võtmast, et nende mõju ei ähmastaks tema mõistust, mida ta hindas kõrgemalt kui oma füüsilist tervist.

„Tänan, mu ustav sõber,” sõnas Freud nukralt naeratades ja vajus taas mõtteisse.

„Kui ilmnesid esimesed haiguse tunnused, küsisin ma tohtrilt, milline on tema prognoos kasvaja edasise arengu kohta, ja ta vastas: „Keegi ei saa igavesti elada.” Ta veenis mind, et operatsioon on lihtne. Kui ma oleksin algusest peale teadnud diagnoosi kohta tõtt, kui ma oleksin suutnud ette näha, mis mind järgnevate pikkade aastate jooksul ees ootab, oleksin otsustanud astuda selle sammu juba varem... Et lahkuda väärikalt.”

„Sigmund, ma ei saa teist hästi aru... Millest te räägite?!” Selline jutt oli mind ärevusse ajanud.

„Minu tungival palvel tegi doktor Schur mulle viimase ööpäeva jooksul kaks morfiumisüsti. Mu organism on surmavalt nõrgenenud. Kolmandat süsti see vastu ei pea.”

„Sigmund, ma palun teid...” laususin ma taibates, mida ta mõtleb.

„Mul pole õigust oma armsatele inimestele koormaks olla,” kostis Freud, ajades ennast tugitoolis istukile. Tema piinast vaevatud nägu reetis, kui suurt pingutust nõudis talt iga liigutus.

„Te teate ju, kui valus see mulle on, et mul pole enam võimalik praktiseerida ja oma tööd teha... Kuid veel suuremat valu teevad mulle lähedaste kannatused, mida minu seisund neile põhjustab. Ma näen kallite inimeste piina, seda, kuidas nad armastusest ja austusest minu vastu püüavad seda vapralt varjata. Ja kõik, mida ma palun,” Sigmund vaatas mulle läbitungivalt otsa, „ongi see, et lähedased mind mõistaksid... ja laseksid mul rahulikult minna.”

Ma langetasin pilgu, adudes nukralt, et ei minul ega kellelgi teisel pole moraalset ega eetilist õigust hukka mõista ega ümber veenda seda suurmeest, kelle piinad kaalusid üles meie endi egoistliku soovi temast kinni hoida.

„Mul oleks patt elu üle kaevata,” sõnas Sigmund pisut elavnedes ja lisas vaimustusega: „Ma elasin nii kõrge vanuseni, kogesin oma sõprade ja pere sooja suhtumist ja armastust... Mul oli huvitav ja intrigeeriv töö, mis oli täis seninägemata avastusi... See võib tunduda kummaline, kuid ma ei ole kunagi pidanud ennast ei õpetlaseks, teadlaseks, eksperimentaatoriks ega isegi mõtlejaks. Ma olin temperamentne konkistadoor... seikluste otsija... kogu selle oma uudishimu, julguse ja visadusega, mis iseloomustabki selliseid inimesi. Ma sukeldusin pikaajalistesse otsingutesse, et lahendada inimteadvuse tumedama poole saladusi, ja ootasin kaua, millal mind selles riskantses ettevõtmises edu saadab... Ja ma võib-olla isegi saavutasin selles edu. Kes veel võiks nii paljude saavutustega uhkustada? Samas ei suutnud ma ehk teha oma elus kõike, mida oleksin pidanud tegema, kuid ma kardan, et nüüd pole mul selleks enam aega jäänud.”

Ta naeratas nukralt ja jäi vait. Mina olin ootuses tardunud, sõnagi lausumata vaatasin vaid kurvalt ja lugupidavalt tema poole.

„Doktor Jones!” pöördus ta äkki minu poole ametliku hääletooniga. „Teie teate, kuidas ma alati olen kaitsnud oma isiklikku elu võõraste, liiga uudishimulike silmade ja kõrvade eest. Mind on ärritanud igasuguste ajakirjanike ja niinimetatud minu talendi austajate sobimatud ja alatud katsed tungida minu eraellu ainsa sihiga – sorida seal mustas pesus ja leida sealt midagigi sensatsioonijanuse publiku huvi rahuldamiseks. Ma olen alati olnud ka minu kohta biograafiliste raamatute avaldamise vastu. Kõik, mida minu tulevastel järgijatel ja vastastel on vaja teada, on kirjas minu töödes. Maailmale võivad huvi pakkuda vaid minu ideed, mitte mina ega minu isiklik elu... Võib-olla on minu kinnisus aidanud kellelgi levitada minu kohta valesid ja väljamõeldisi... isegi inetuid oletusi... Selle jätan ma nende südametunnistusele. Kuid teie olete üks minu väheseid õpilasi, kes on jäänud mulle ustavaks meie tutvuse algusest peale, te pole mind reetnud ega minust eemale tõmbunud, nagu on teinud paljud. Teie ustavuse eest minu ja mu töö vastu olen ma teile lõpmata tänulik.”

Freudi palgeile tekkinud pisarad liigutasid mind hinge põhjani, ma suutsin end suuri vaevu tagasi hoida ja püüdsin meeleheitlikult alla neelata kurku tõusnud klompi.

„Ausalt tunnistades, ma nii väga ei taha, et minu isiku kohta kirjutataks mingeid biograafilisi raamatuid,” sõnas ta siis ilma teeskluse ja võltsi tagasihoidlikkuseta. „Kui aga on keegi, kes suudaks kirja panna tõepäraseid mälestusi minu elust, siis just teie.”

Ma pidasin korrektseks vaikida, teades, kui valus see teema minu õpetaja jaoks oli. Aga ma noogutasin tänulikult. Sigmund vastas mulle peanoogutusega, pöördus siis dr Schuri poole ja küsis viisakalt:

„Kas me võime nüüd selle asja lõpule viia?”

„Jah,” vastas doktor pisut erutatult ja tegi oma arstikohvri lahti.

Sigmund pani kuulekalt silmad kinni. Mina pöörasin pilgu kõrvale, suutmata vaadata, kuidas dr Schur rahulikult oma patsiendi soovi täites süstis talle viimase, surmava doosi morfiumi.

„Usukauge inimesena olen ma sageli ette kujutanud, kuidas ma Jumalaga kohtun ja temaga vestlen,” sõnas õpetaja vaikselt, näol kaua oodatud kergenduse tunne. „Põhiliselt on minu pöördumised Kõigekõrgema poole seisnenud minu etteheidetes selle pärast, et ta ei andnud mulle paremat aju.”

„Ma pole kohanud ühtki inimest, kellel oleks teravam ja läbitungivam mõistus kui teil,” kinnitasin mina, astusin tema tugitooli juurde ja võtsin tal käest kinni.

Sigmund surus tänulikult mu kätt.

„Ma ei tea, mida ma võiksin praegu Jumalale ette heita... Kuigi ma ei arva, et mind seal üldse miski ootab... Ehk vaid tühjus ja vaikus...”

Tema nõrgenevas hääles oli kuulda sügavat kahetsust – nagu millegi lõplikult tegemata jäänu pärast.

„Imelik kokkusattumus... just täna on Jom Kippur... juutide suur lepituspäev,” lausus ta, ja ma märkasin, kuidas üksik pisar mööda tema põske alla voolas.

„Me hakkame teist puudust tundma, Sigmund... Kuid ma usun, et teid ootab ees suure rõõmu ja vabanemise tunne,” sosistasin ma talle hüvastijätuks, imestades ise, et need sõnad mulle sel hetkel nii vajalikud ja õiged tundusid, kuigi need ei olnud kooskõlas minu ellusuhtumisega.

Freudi suunurkades väreles naeratus. Ta rind kerkis üles ja langes siis aeglaselt alla. Ta jäi rahulikult magama. Tema kannatused olid lõppenud. Ta lahkus siit ilmast realistina, nagu ta siin ka elanud oli.