Читать книгу Sigmund - David Messer - Страница 8

„Lapsepõlves tahtsin ma saada mustkunstnikuks. Ühel pühapäeva hommikul võttis isa mind kaasa Viini vanalinna jalutama. Ma olin siis vahest kaheksa-aastane. Mäletan, et jõudsime läbi kitsaste tänavate Am Hofi väljakule, kus nägime, et ühe gastroleeriva mustkunstniku ümber oli kogunenud erutatud rahvahulk. Sihvakas, kena, pikkade kuklasse seotud lokkis juustega enesekindel noor mees demonstreeris publikule trikke värviliste pallide ja mängukaartidega, mis tema käest äkki kusagile kadusid ja siis jälle lausa õhust välja ilmusid. Publik oli vaimustuses, talle visati raha ja aplodeeriti. Kunagi oli keegi võõras naine tänaval mu emale öelnud, et minust saab tuntud suurmees. Ema vankumatu usk sellesse ettekuulutusse nakatas varsti ka mind. Pärast seda koos isaga tehtud jalutuskäiku ma taipasin, et inimesed tahavad olla mingi saladuse kaasosalised, luua endale ebajumalaid. Oma uudishimu tõttu on nad valmis ohverdama terveid varandusi.

Minu lapselikud ambitsioonid keskendusidki trikkidele. Veetsin pikki õhtuid, harjutades manipuleerimist ema kaardipakiga, kuid koduste esinemiste ajal pudenesid kaardid mul käest põrandale või kukkusid reetlikult välja minu varrukatest, pakkudes suurt lusti mu noorematele õdedele. Ja vaid ema jälgis õrnusega mu kohmakaid trikke. Ta oli väga kena... Ma armastasin teda väga.”

Sigmund jäi vait, vaadates kusagile õhtuhämaruses hajuva toa sügavusse. Tema pilk oli lohutamatult nukker. David istus tugitoolis ja kuulas vahele segamata külalise meenutusi.

„Siis aga sattus mu kätte üks räbaldunud raamat, õigemini brošüür kellegi inglase lugudega India maagidest. See vapustas mind. Idee inimese sisemise energia kõikvõimsusest pani mind uskuma isiksuse kõikvõimsusesse. Selleks ajaks oli isa otsustanud, et minust peab saama Austria silmapaistvaim arst. Ja kuigi mina unistasin rohkem sellest, et saada üheaegselt nii kartmatuks vallutajaks Hannibaliks kui ka võitmatuks väejuhiks Cromwelliks, ei hakanud ma siiski isale vastu rääkima.

Uudis noorest ravitsejast levis meie juudi kvartalis kiiresti. Sellest hoolimata, et ma olin siis alles kümneaastane ja igasugune mõte meedikuametist masendas mind, olid meie arvukas sugulaskond ja ka naabrid juba veendunud, et „kullake Sigi” on selline arst, kellesugusest maailm pole enne kuulnud. Auväärsed mehed vaatasid mind sünagoogis ja vangutasid pead, naised aga ründasid mu ema, paludes luba tulla minu juurde vastuvõtule. Kõige pealetükkivam oli meie naaber Rivka, üle kuuekümnene tüse naine, kes töötas koduabilisena rabi majas. Emal oli raske talle ära öelda. Maagilise seansi ajal panin ma ta istuma enda vastu ja hakkasin silmi pungitades kätega tema näo ees kiireid ringe tegema. Ta jäi mind ehmunult jõllitama ja hoidis kõvasti oma käekotist kinni. Ma küsisin rangel häälel: „Kas te tunnete midagi?” „Vist kuumahoogu,” vastas ta ebalevalt, püüdes oma seisundit tunnetada. Ja siis juhtus midagi ebatavalist. „Oo issand!” hüüatas ta ja pani kohe häbenedes käe suu ette, kuid suutmata vait jääda, kordas ta neid sõnu veel seitse korda ja kukkus seejärel ohjeldamatult karjuma. Isa arvas, et ta võib hinge heita, ja kallas talle kaela kannutäie külma vett. Hinge tagasi tõmmanud ja rahunenud, tunnistas naabrinaine, et sellist asja pole temaga juhtunud enam sellest ajast peale, kui tema mees siit ilmast lahkus. Öösel analüüsisin ma juhtunut ja jõudsin järeldusele, et minu maagiline jõud päästis valla naise varjatud tunded, mida ta ilma vastust lootmata tundis kaupmees Jakobi vastu, kes oli kahe aasta eest leseks jäänud.

Järgmisel päeval püüdsin kontrollida oma maagilist võimu ühe oma klassikaaslase peal. See oli Ida-Preisimaalt pärit vastik tüüp, kes mind alatasa kiusas ja mõnitas. Kummaline, kuid minu käteringid tema näo ees, mida ma tegin küll päri-, küll vastupäeva, ei avaldanud talle mingit mõju. Naeru lagistades teatas ta, et ma käitun nagu plika, nii et olin sunnitud silmad maha lööma. Võimalik, otsustasin ma, et minu vaenlase allumatus maagilisele mõjutamisele on seletatav sellega, et ta oma ema ei salli, või siis tema varjatud homoseksuaalsete kalduvustega. Nii või teisiti, kuid üsna varsti kaotasin ma usu maagia jõusse ja muutusin innukaks realistist skeptikuks, mis, muide, otsustas ära ka minu tulevase valiku: ma astusin Viini ülikooli arstiteaduskonda. Esialgu oli õppimine seal üsna igav. Perspektiiv tegeleda lootusetult haigete patsientidega ei pakkunud erilist rõõmu. Pealegi tuli mul sageli taluda oma kursusekaaslaste vaenu, keda ärritas minu juudi päritolu, kuid just see vaen äratas minus võime seista vastu raskustele ja kriitikale.

Soovides üha vähem inimestega suhelda, leidsin ma rahu, veetes aega laboratooriumis kolbide, purkide ja anatoomiliste preparaatidega, lootes võimalust hakata tegelema iseseisva uurimistööga. Ja lõpuks naerataski mulle õnn zooloog Karl Klausi näol. Ta soovitas mul hakata tegelema zooloogiauuringutega Triestis. Haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni.

See oli imeline aeg... Võisin tundide kaupa jälgida kahepaikseid elukaid. Eriti meeldis mulle konnapaar, kes igavusest söögikordade vahel pidevalt paaritus. Isase nimetasin ma Sigmundiks. Mulle meeldis tema sihikindlus. Tema käitus vastassugupoolega palju enesekindlamalt kui mina. Ilma eelmänguta ronis ta oma armastatu peale ja võttis teda ahnelt, ajades põsed pungi ja keele välja. Temake vastu ei punninud, keerutas vaid raugelt oma silmi. „Tuleks tallegi nimi anda,” mõtlesin ma, kuid kohe seejärel tundsin äkki teravat häbi. Esimene naisterahva nimi, mis mulle meelde tuli, oli Amalia. Mu enda ema nimi. Püüdes hämmeldunult seda kiiresti unustada, nimetasin konnapreili Berthaks... Mõne päeva pärast aga tuli mul kahjuks nende armuidüll lõpetada. Lihasereflekside eksperimendi jaoks vajati konna. Ma valisin Sigmundi. Võtsin skalpelli ja torkasin tema peast läbi. Ta väristas paar korda jalgu ja jäi siis liikumatuks.”

„Noh, hästi!” lausus David, vaatas kella ja tõusis püsti. „Ma arvan, et esimeseks korraks aitab. Nagu te ise oma jüngritele õpetasite, seanss ei tohiks kesta üle neljakümne või viiekümne minuti.”

„Teine tingimus: seanss ei tohi olla odav ja klient peab tundma, mille eest ta maksab,” tuletas Sigmund meelde ja naeratas oma psühhoterapeudile kavalalt.

„Ma panen selle teile võlana kirja. Arve klaarime hiljem,” vastas David omapoolse naljaga.

„Selline variant mulle sobib,” kiitis Sigmund ettepaneku heaks ja tõusis kiirustamata kušetilt üles.

„Teate... See lugu konnadega... see avaldas mulle muljet,” lausus David mõtlikult, oodates kannatlikult, kuni Sigmund oli valmis talle järgnema.

„Oo! Sest te pole veel kuulnud mu lugu jõeangerjatest!” elavnes Sigmund.

„Jõeangerjad?” David istus hämmeldunult tugitooli tagasi.

Sigmund säras rahulolust.

„Klaus andis mulle ülesande,” alustas ta mõnuga uut juttu, „selgitada välja üks angerjate paljunemise saladus. Asi oli selles, et hoolimata arvututest katsetustest, mida oli tehtud juba sajandeid, Aristotelesest alates, polnud keegi suutnud avastada suguküpse isase angerja munandeid. Selle avastamise raskusi seletati just angerja ebatavalise ränderetkega enne sigitamisaega. Asi on selles, et angerjate munandeid võib märgata vaid pulmaperioodil, sel ajal aga asuvad nad meres, kus keegi neid ei püüa. Kuid 1874. aastal kirjeldas doktor Syrski ühel angerjal esinenud väikest piklikku organit ja oletas, et tegu oligi munandiga. Mulle anti ülesanne seda avastust kontrollida. Ma prepareerisin üle neljasaja angerja ning avastasin paljudel neist Syrski organi. Selle organi histoloogilise struktuuri uurimine mikroskoobiga kinnitas, et minu leitud organ ongi suure tõenäolisusega veel mitte küpsuse saavutanud munand.

Mu õpetaja oli minu tööga täielikult rahul. Kuid sellest hoolimata, et tegu oli taoliste uuringute seerias ilmse läbimurdega, mis kinnitas ka Syrski oletust, olin mina liiga noor ja liiga auahne, et pidada seda teaduslikuks võiduks. Ma tahtsin esitada maailmale ümberlükkamatuid tõendeid, et täiskasvanud isasel angerjal on munandid olemas. Pühendades kogu oma aja selle ülesande lahendamisele, ma lausa sonisin angerjatest. Nad seisid päeval ja öösel mu silme ees. Hakkasin nägema õudusunenägusid... Pikkade voolikute sarnased angerjad, kellel olid suured munandid, nagu pullidel... Sisisedes ja vingerdades rabelesid nad mu käest välja ja hõljusid õhus, kuid munandite raskuse tõttu kukkusid mulle pähe. Ükskord ma ärkasin sellisest unest keset ööd ja olin üleni külma higiga kaetud... Hommikul sain asjast aru. Ma mõistsin, et meie mõistus otsib alateadvuslikult loodusest sarnasusi fallose sümboliga.”

„Uskumatu!” Kuuldust vapustatud Davidil vajus suu hämmastusest lahti.

„David! Kas sa oled kodus?” kostis alt naisterahva hääl. David võpatas ja püüdis siis end koguda.

„See on mu naine,” seletas ta lakooniliselt.

„Kui hea, et sa juba kodus oled, kallis!” rõõmustas naine trepist laskuvat meest nähes ja pani põrandale paar paberkotti. „Käisime Harrodsis ja tõime õhtusöögiks igasugu häid asju. Lapsed, ärge unustage käsi pesta!” sõnas ta pärast lühikest aruannet karmimal häälel kolmele lapsele, kes tema selja tagant võõrastetuppa sööstsid.

„Kui sa pole hõivatud, siis äkki sa... Oh, vabandage, ma ei märganudki teid kohe!” Naine oli viimaks näinud oma mehe taga seisvat vanahärrat.

„Pole hullu. Minu puhul juhtub seda sageli,” kostis Sigmund irooniliselt, kummardades elegantselt naise poole, kelle efektne välimus oli talle juba silma torganud.

„Minu abikaasa Rachel,” esitles David naist ja heitis pilgu ukse juures seisvatele lastele. „Aron, kõige vanem. Üheteistaastane. Rebecca on seitsmene ja Nathan viiene.”

„Väga meeldiv. Sigmund,” esitles end Davidi külaline, näol lahke naeratus.

„Sigmund!” hüüatas Rachel. „Te olete nii sarnane...”

„Woody Alleniga?” andis külaline vihje, ise kavalalt silma pilgutades.

„Jah... Temaga ka...” lausus naine nõutult.

„Kallis, tule hetkeks,” kutsus David naist, osutades pilguga köögi poole.

„Jah... Muidugi...” Veel midagi mõistmata läks naine tema järel kööki.

„Kas sa oled isa patsient?” küsis julgemaks muutunud tüdruk ja astus Sigmundile lähemale. Lapse vanemad sosistasid samal ajal köögis ärevalt.

„Ma arvan, et olen jah,” vastas Sigmund, piiludes ettevaatlikult Racheli poole, kes heitunult vaatas vaheldumisi tema ja oma mehe poole ning vangutas uskumatult pead. Viimaks sai mehe veenmisanne võitu tema pöörasest jahmatusest, mis oli teda tabanud ootamatult nagu jaanuarikuine lumi Londonit. Sügavalt sisse hinganud, raputas naine veel kord pead ning astus siis sirgelt tuppa tagasi, näol pisut kunstlik naeratus.