Читать книгу Jasmiinide linn - Deanna Raybourn - Страница 6

Kõrb on niigi üksildane paik. Ja pole midagi üksildasemat, kui olla koos inimesega, keda oled armastanud ja kelle armastus sai esimesena otsa. See lõppes kõrbe, Badiyat ash-Shami kuulsatel kiviväljadel, mehega, kelle olin korra juba maha matnud. Aga see algas Roomas, nagu kõik seiklused, ja see algas noomimisega.

„Tädi Dove, kullake, ma tean, et sulle meeldib efektne saabumine, aga saadiku autoga läbi tema naise roosiaia kihutamine oli natuke liig, mis sa arvad?“

Tädi Dove haaras kirjade ja ajaleheväljalõigete paki, mille Briti saadiku kontor oli edasi saatnud, ning hakkas neid lappama. „Oi, vaata seda lugu, mis New Yorgi leht kirjutas meie peatumisest Bulgaarias. Kas tsaar Boris polnud mitte armas, et lubas meil seal maanduda?“

Ta kummardus üle minu õla ja tema turban libises veidi viltu. Tädi lükkas selle sõrmega otseks ja ulatas mulle artikli. „Ehkki ma pean ütlema, et mulle ei meeldinud, kuidas tsaar sind himura pilguga piidles,“ ütles ta fotot silmitsedes. „Kuigi ilmselt oleksid asjad võinud ka hullemini minna. Tal on üsna kenad vuntsid ja mina riskiksin pigem Bulgaaria tsaarinnaga, selle asemel et veeta veel üks öö nende Londoni kelmide juures.“

„Tädi, Ritzi ei pea kelmid.“

„Nad tegid Arthuri pärast nii suure tüli,“ ütles tädi Dove ja noogutas kergelt rohelise papagoi poole, kes tema teetassist jõi. „Arthur ei tahtnud sellist segadust tekitada, aga buss ehmatas teda.“ Tädi tõi kuuldaval kloksuva häälitsuse ja Arthur pistis oma väikese keele välja, et teed juua.

Tädi Dove pudistas linnule küpsist ja mina naelutasin ta range pilguga paigale. „Ja ära vaheta teemat. Saadiku naine on oma rooside pärast väga endast väljas. Ta ütleb, et need on täiesti hävitatud ja nende asendamine läheb maksma seitsekümmend naela.“

„Ära muretse, kullake. Ma juba rääkisin saadikuga. Ta on valmis selle väikese probleemi roosidega kahe silma vahele jätma, kui ma olen nõus sööma õhtust tema sõbraga, mingi Ameerika rahajõmmiga, kes mõtleb meie toetamise peale. Tal on firma, see on kuidagi pulbriga seotud – pesupulbriga? Puudriga? Ma unustasin ära. Igal juhul peaksid sarm ja palja pahkluu välgutamine asja korda ajama.“

Surusin huuled kokku. „Tädi Dove, küünilisus on naise juures ebameeldiv joon.“

„Nälgimine samuti,“ tuletas ta mulle leebelt meelde.

Ohkasin ning võtsin virna kirju ja väljalõikeid. Minu plaan oma kena väikese Sopwithi biplaaniga üle seitsme mere lennata hoidis hundid ukse juurest kaugemal, aga mitte väga kaugel. Ajakirjanikud jumaldasid seda lugu, sest pealkirjad kirjutasid end sisuliselt ise – seltskonnastaarist naislendur lendab üle seitsme mere –, aga artiklid ei maksnud arveid. Meie väikest toetajate salka tuli pidevalt rahustada – enamasti jätsin selle töö tädi Dove’i hooleks. Vajaduse korral oskasin suurepäraselt naeratada ja edvistada, aga sellest jäi alati hapu maik suhu.

Just siis avanes uks ja sisse astus Wally – minu mehaanik ja parim sõber, viis jalga üksteist tolli ideaalset inglise härrasmeest. Ta vajus ohates lähimale toolile ja tädi Dove kallas talle tassi teed.

„Ma olen midagi kangemat ära teeninud,“ ütles ta armsalt naeratades.

„Wally, kuidas mu lapsukesega on?“ Mu kallis lennuk oli Rooma maandumise ajal paar tõsist vigastust saanud, aga kui keegi üldse suutis selle korda teha, oli see Wally. Londoni seltskonnas oli ta ametlikult tuntud kui auväärne Vyvyan Walters, vikont Waltersi vanim poeg ja pärija, aga kõike õnnelikum oli ta siis, kui vahetas oma Savile Row’ ülikonna tööriiete ja mutrivõtmete vastu.

„Jolly Roger on kohutavas olukorras,“ ütles ta mulle range ilmega. See ei tulnud minu jaoks täieliku üllatusena.

„Aga sina suudad ta päästa?“ Ma ei pidanud silmas ainult meie retke. Olin küll ostnud kasutatud lennuki, et selle abil elatist teenida, aga reisi jooksul oli lennukist saanud midagi enamat – pigem oli tegemist eksootilise lemmikloomaga, kes vajas tihti parandamist ja keda oli hävitavalt kallis üleval pidada.

„Suudan, aga ma ei saa aru, miks ma peaksin, kui sa teda nii hoolimatult kohtled. Ma olen sulle ennegi rääkinud, ta on õrn.“

Saatsin talle õhusuudluse. „Ma olen jõhkard ja sina oled täielik prints, Wally.“ Viskasin talle kirjapaki. „Post ootas meid. Kui ma ei eksi, on seal midagi sinu isalt.“

Ta oigas. „Kahtlemata tavapärane refrään.“ Ta muutis hääle madalaks ja imiteeris täielikult oma isa aristokraatliku erakooli kõneviisi. „Miks sa paigale ei jää? Lase käia, poiss. Tiitel vajab pärijat. Ma olen isegi sellega nõus, et sa selle Starke’i-prouaga abiellud, kui ma pojapoja saan.“

Tädi Dove raputas pead ja tema turban lõi kõikuma. „Vanem põlvkond võib noorte suhtes nii andestamatu olla.“ Vahetasime Wallyga lõbustatud pilke. Tädi Dove oli Wally isast vähemalt kakskümmend aastat vanem.

Veetsime meeldiva pooltunni kirju lugedes ja mitmesuguste ajalehtede artikleid vahetades. Vaatasin viimast neist tuttava ärritusega. „Mu jumal, nad ei üritagi originaalsed olla. Alati täpselt üks ja seesama…“Avastaja ja lendur Evangeline Merryweather Starke’il on käsil kangelaslik üritus lennata oma biplaani, Sopwith 1 1/2 Strutteriga, mille nimi on Jolly Roger, üle antiikajast tuntud seitsme mere. Proua Starke reisib koos oma tädi, legendaarse Victoria-ajastu seikleja leedi Lavinia Finch-Pomeroyga, kes on 7. Sheridani krahvi viimane elav järglane, koos oma mehaaniku, auväärse Vyvyan Waltersi, ja leedi Lavinia papagoi Arthur Wellesleyga. Proua Starke’i kadunud abikaasa oli Gabriel Starke, maadeuurija, mägironija ja väljapaistev arheoloog, kes sai traagiliselt hukka Lusitania katastroofis.“ Vastikustundega nägin, et pildi all, millel olime koos tädi Dove’iga oma nahast lendurimütsides, oli foto Gabrielist, mis oli tehtud vahetult enne meie abiellumist. Viskasin väljalõike tädi Dove’ile vaatamiseks.

„Hmh,“ urahtas ta Gabrieli pilte vaadates. „Ma ütlesin alati, et ta oli palju kenama väljanägemisega, kui talle hea oli. Mehe iseloomule ei tule see kasuks, kui tal on niisugune nägu.“

Ta ei eksinud. Skulptuurina oleks Gabriel Starke olnud meistriteos, mille looja oleks puhanud ja heas tujus geenius. Tema näojooned oli kaunilt vorminud meistri käsi ja lisanud neile veel kübekese meeldivust. Kõige hämmastavamatest sinistest silmadest, mida ma iial olin näinud, kuni sügava lohuga lõuani oli ta kirjeldamatult kena. See oli meeletult häiriv.

Tädi Dove ohkas. „Minu meelest nägi ta alati välja nagu seerav, teate küll, selline õilis sõduringel, puha tuli ja lihased ja ebamaine ilu.“

Krimpsutasin nägu. „Kui Gabriel Starke oleks ingel olnud, siis ma kinnitan sulle, et tegemist oleks olnud langenud ingliga.“

Ta silmitses artiklit tähelepanelikult ja tõstis silmi pilgutades vaate. „Kullake, kas nad peaksid sind leseks nimetama? Lõppude lõpuks, kui Gabriel suri, oli teil lahutus pooleli.“ Ta andis väljalõike tagasi ja ma heitsin pilgu mehele, kellega olin kiirustades abiellunud. Ilmselt oli fotograaf teda ärritanud. Tema näol oli ilme, mis oli mulle hästi tuttav. Uniselt langetud laud tähendasid, et tal oli kohutavalt igav, aga kenade huulte ülespoole keeratud kaar osutas sellele, et ta kavatses olukorda nautida, tavaliselt kellegi teise kulul.

„Ta suri enne, kui lahutus jõustus,“ tuletasin tädile veidi nipsakalt meelde.

Tädi lasi edasi. „Kahju, et nad talle pärast surma ühtki toredat väikest aunimetust ei andnud. Tore aadlitiitel hauakivil ja sinust oleks saanud leedi Starke.“

Ma ei teinud temast väljagi, kui väljalõike rusikasse surusin. „Oleksin pidanud neiupõlvenime tagasi võtma. Kui oleksin Merryweatheri nime all reisinud, oleks kogu see Starke’i värk unustatud.“

Wally norsatas ja purustas Arthurile veel ühe küpsise.

„Ah, Wally, lõpeta,“ käskis tädi Dove. „Ta on niigi paks nagu puuk.“

Wally hakkas taldrikut ära võtma, aga Arthur tegi nokaga elegantse liigutuse ja hammustas teda just nii kõvasti, et verd oleks näha.

„Suline tõbras,“ pomises Wally oma näppu imedes.

„Keiser olgu neetud,“ ütles Arthur rahuolevalt pead õõtsutades. Ta asus oma küpsise kallale ja tädi Dove tõstis alistunult käed.

„Väga hea, aga ära tule mulle kurtma, kui sind seedehäired vaevavad,“ hoiatas tädi lindu. Ta raputas pead. „Papagoidega pole kunagi mõtet vaielda. Nad võivad ju rääkida, aga nad lihtsalt ei kuula kunagi.“

Tädi heitis pilgu kellale, tõusis ja korjas kirjad kokku.

„Jumalukene, mis kell juba on, ja ma söön täna koos Savoyardi vürstiga õhtust. Ma arvan, et olin temaga vist kunagi kihlatud.“

„Arvad või?“ küsis Wally, silmad pungis.

Tädi Dove naeratas leebelt. „Tuhat kaheksasada seitsekümmend kaheksa on natuke hägune, kulla poiss. Tol aastal avastasin absindi. Kena õhtut teile, lapsed, ja ärge mind ootama jääge. Arthur, tule nüüd.“ Papagoi lendas tädi õlale ja sealt tema turbani otsa, möödudes napilt tohutust kipsist ja smaragdist prossist, mida tädi turbani paigal hoidmiseks kasutas.

Nad lahkusid sulgede ja muskuselõhnalise parfüümi pilves ning Wally pöördus minu poole. „Kas see on väga halb, et ma tahan suureks saades sinu tädi Dove’iks saada?“

„Sel juhul pole suureks saamisel sellega midagi pistmist,“ ütlesin kirju lapates. „Ta arvab, et ta on ikka kakskümmend ja reisib ringi nagu viktoriaanlik seiklejanna. Tal pole kordagi pähe tulnud, et aeg on edasi läinud. Jumalukene, siin on midagi kütusefirmast.“

„Mida nad tahavad?“

„Ma ei julge seda lahti teha. Viimane arve oli lihtsalt nii kohutav. Vaatan seda homme ja võib-olla mul veab ja see kaob enne homset ära.“ Viskasin arved kõrvale ja lugesin Wallyle mahlasemaid lõike kodust saabunud uudistest.

Tema sirutas oma pikad jalad välja, põimis sõrmed kukla taga vaheliti ja kommenteeris aeg-ajalt kuulujutte. „Ma ei suuda uskuda, et Delilah Drummond abiellus nii ruttu pärast seda, kui oli vaese vana Quentini maha jätnud. Linad polnud veel jahtunudki, kui ta sellele vene vürstihakatisele jah-sõna ütles...“ Ta jäi vait. „Evie? Mis lahti?“

Jõllitasin fotot, mis oli just väljalõigete vahelt välja pudenenud. Mu käsi oli külm, külmem, kui ükski elav käsi olla tohiks.

„Evie? Sul on selline nägu, nagu oleksid kummitust näinud,“ ütles Wally.

„See sõltub,“ ütlesin vaikse õõnsa häälega. „Kas kummitused jäävad fotole?“

Ma ei minestanud, aga ilmselt olin näost piisavalt roheline, et Wallyt ehmatada, ja ta surus mu pea põlvede vahele, kuni ma jälle normaalselt hingama hakkasin. Ta hoidis mind nii vähemalt veerand tundi, tema käsi püsis kindlalt mu kuklal.

„Minuga on kõik korras,“ ütlesin oma põlvedele, mu hääl kõlas nüüd veidi kindlamalt. Üritasin uuesti: „Minuga on kõik korras, päriselt.“

„Ma ei usu sind,“ ütles Wally ja vaatas mind, silmad pilukil. „Mitut sõrme ma püsti hoian?“

„Ma näitan sulle ühte kindlat sõrme, kui sa ei lase mul end sirgu ajada,“ hoiatasin teda. Ta põrkas tagasi ja lasi mul istuma tõusta. „Küllap sa oled mures,“ ütlesin talle. „Sa ei noominudki mind, et ma kasutasin daamile sobimatuid sõnu.“

„Ma ei ole vist kunagi näinud, et üks nägu seda värvi läheb,“ vastas ta. „Sa olid täitsa roheline.“

„Mis värvi ma nüüd olen?“

Ta tõmbas silmad kissi. „Kollakas-valge pärgamendi värvi. Kui ma aus olen, ei sobi see sulle eriti. Mida sa seal kummitustest rääkisidki?“

Ulatasin talle foto. Wally jõllitas seda, suu lahti ja andis tüki aja pärast tagasi. „Kust see tuli?“

Kehitasin õlgu. „Ümbrikku ei olnud. See oli lihtsalt kirjade ja väljalõigete vahel.“

„See ei tähenda midagi,“ ütles ta kindlal toonil. „Ilmselt tehti see mõnel tema ekspeditsioonil enne sõda. Sa ütlesid, et Gabriel tormas enne abiellumist alatihti tundmatutesse maailmanurkadesse.“

„Pööra see ringi,“ ütlesin talle.

Ta kortsutas laupa, kui luges foto tagaküljelt valjusti: „Damaskus, 1920. Mille pagana pärast peaks Gabriel Damaskuses olema?“

Neelatasin raskelt. „Minu meelest oleks kohasem küsimus see, miks peaks Gabriel viis aastat pärast surma Damaskuses olema.“

Wally tõusis ja läks joogikandiku juurde. Hetke pärast ulatas ta mulle viski ja valas ka endale. „Unustame tee. Kange alkohol on ainus lahendus.“

Kuulasin sõna ja neelasin suure lonksu, tänulik kõrvetava maitse eest.

„Mida ta Damaskuses teeks?“ kordas Wally. „Oli tal selle piirkonnaga mingeid sidemeid?“

Noogutasin. „Ta sündis seal. Tema isa oli sõjaväes üsna kõrgel kohal, ta teenis Gabrieli sündimise ajal Damaskuse konsulaadis. Ja siis käis Gabriel seal põgusalt väljakaevamistel, kui ta arheoloogiat õppis.“ Vaikisin. „Ma ei eksi. See on Gabriel.“ See oli väide, aga ta sai mu küsimusest aru.

„See sarnaneb kindlasti nende tema piltidega, mida ma olen näinud. Võib-olla kirjutas keegi foto tagumisele küljele nalja pärast – see on küll julm nali,“ lisas ta. „Aga inimesed võivad õelad olla ja Gabriel soetas endale elu ajal üsna palju vaenlasi. Mees ei saa olla nii kena ja edukas ja siiski kõigile meeldida. Pane mu sõnu tähele, see on julm nali ja ei midagi muud.“

Vaatasin fotot tähelepanelikumalt. „Ma ei usu. Vaata tema silmanurki tähelepanelikult. Seal on kortsud, mida tal varem ei olnud. Ja tema lõua juures on midagi, isegi selle silmatorkava habeme kiuste. See on tugevam, see on...“ Uurisin lõuga korratu habemepuhma all. „See on otsusekindel...“ ütlesin kõheldes. „Ma olen ikka mõelnud, tead küll.“

„Mille peale?“

„Kas ta ikka oli Lusitanial. Ma tean, isegi selline jutt kõlab hullumeelselt. Ta oli reisijate nimekirjas. Teda nähti laeval, kui laev oli juba merele läinud. Ja surnukeha ei leitudki, nii et loomulikult ma uskusin, kui nad ütlesid, et ta oli hukkunud. Vähemalt ma arvan, et ma uskusin.“

„Aga, kullake, miks ta ei oleks pidanud laeval olema?“

„Ma ei tea. Mõtlen aina viimasele korrale, kui ma teda nägin, kui ta mind Shanghais sellele aurulaevale jättis. Kogu see ekspeditsioon Hiinasse oli täielik katastroof, kordasin endale kogu aeg, et asi peab paremaks minema, aga ei läinudki.“ Takerdusin. Wally teadis kogu lugu. Ta oli seda kuulnud ühel haledal ööl, mille juurde kuulus liiga palju džinni ja liiga vähe und. Rääkisin talle kõigest – kuidas olime Gabrieliga kohtunud uusaastapeol, mille korraldas minu sõber Delilah, kuidas me samal õhtul põgenesime. Kirjeldasin romantilist reisi Šotimaale ja kiirpulmi. See oli meie oma muinasjutt.

Aga meie Gabrieliga ei elanud õnnelikult surmani. Peaaegu kohe pärast pulmi oli ta muutuma hakanud. Saladuslikud telefonikõned ja salapärased pilgud, olime hakanud tülitsema juba enne seda, kui asusime teele ekspeditsioonile Hiinasse. Mina olin arvanud, et see reis on teatud mõttes hilinenud pulmareis, võimalus siluda väikseid konarusi abieluteel. Aga Hiinas lagunes kõik koost. Särav, hoogne mees, kellega olin abiellunud, muutus peaaegu üleöö võõraks. Ta tõmbus jaheda eemaloleku fassaadi taha, hoidus minust kaugemale. Ta vältis minu voodit ja seltskonda ning purustas mu südame tuhandel erineval moel, aga kõige valusam oli tema viisakas ükskõiksus. Mees, kes oli mind jalust rabanud, ei sarnanenud sugugi selle jaheda võõraga, kellega koos ma olin Hiinasse läinud, mehega, kes oli minuga meeletut tüli kiskunud ja siis üsna viisakalt nõustunud laskma end minust lahutada. Olime Shanghaist lahkunud eri laevadega.

„Ma ei oleks teda nagu kunagi üldse tundnudki,“ rääkisin Wallyle pilti vahtides. „Ta saatis mind lihtsalt viisakalt laevale, nagu oleksime tuttavad, ja kergitas hüvastijätuks kaabut.“ Vaikisin ja neelatasin raskelt. „See on naeruväärne, aga ma olen alati vihanud mõtet, et see oli minu viimane mälestus temast.“

„Teil oli lahutus pooleli,“ märkis Wally.

„Jah, see oli tema puhul nii tavatu, vähemalt oli see tavatu mehe jaoks, kellega ma enda meelest abiellusin. See hetk, kui ma tekil seisin ja vaatasin, kuidas ta ära läks, oli kõige hullem. Ma oleksin nagu võõra inimesega hüvasti jätnud.“

„Suur osa lahutusi ei olegi hirmus sõbralikud,“ ütles Wally mõistlikult. „Kellelegi ei meeldi ju, kui ta jäetakse kõrvale nagu eilne õhtusöök.“

„Küllap vist.“

„Ja kas see polnud mitte sina, kes lahutust tahtis?“

„Jah, aga... ah, ükskõik! Olen niigi tema peale mõtlemisega liiga palju aastaid raisanud. Ulata mulle, palun, see atlas. Ma tahan panna paika meie marsruudi üle Kaspia mere.“

Tõusin ruttu ja viskasin foto raevuka liigutusega tulle ning haarasin selle siis peaaegu sama ruttu tagasi. Pildi põlenud serv kõrvetas mu sõrmi, imesin valusat kohta ja vandusin vaikselt. Ma ei suutnud fotot lõplikult hävitada ja ma ei tahtnud liiga põhjalikult mõelda, mida see võiks tähendada. Läksin prügikasti juurde ja viskasin pildi sinna. „Olgu ta neetud.“

Wally tõusis rahulikult ja võttis foto prügikastist välja. Ta pani selle mulle pihku ja sättis mu sõrmed õrnalt ümber pildi.

„Miks sa seda tegid?“ nõudsin ma.

„Sest on aeg põgenemine lõpetada, Evie. Sinu jaoks on Gabriel Starke minevik ja olevik ja kusagil, ma ei tea, kuidas, ehk ka sinu tulevik. Sa ei saa temast kunagi vabaks, kui sa ei lähe ja seda asja välja ei selgita.“

„Ei lähe?“

Ta ohkas. „Naine, sa paned mu kannatuse proovile. Damaskusesse. Sa pead Damaskusesse minema ja välja uurima, kas ta on seal.“

Vaatasin silmi pilgutades tema poole. „Aga miks? Mille pärast ometi?“

„See sõltub sinust, mu kallis. Löö teda, nea, suudle teda või tapa ta ära, mis minul sellest. Aga sa ei mata kunagi oma surnuid, kui on olemas võimalus, et ta elab veel selles maailmas.“

Vaatasin fotot. Serv oli kõrbenud, aga kujutis selge. Gabrieli ilme oli sama läbitungimatu, nagu ma mäletasin. „Ei,“ ütlesin lõpuks. „Oh, see on ahvatlev, see on tõsi. Aga me peame enne oma reisi lõpetama.“

Ootasin, et Wally vastu vaidleks, aga ta ei teinud seda. Oli aeg teemat vahetada.

Viipasin peaga tema enda kirjade poole. „Mis sinu isal öelda oli?“ küsisin.

Ta vajus oma toolil veel rohkem kühmu, ristas oma pikad jalad pahkluu kohalt ja vaatas lakke. „Nagu ma arvasingi. Ma pean abielluma. Ma pean poegi saama.“

„Sama laul, teine salm,“ ütlesin kergel toonil.

Ta langetas pea ja naeratas. „Oh, aga viis on siiski uus. Ta ähvardab mind elatisrahast ilma jätta.“

Ta ulatas mulle kirja ja ma libistasin pilgu sellest kiiresti üle. Mulle torkasid silma teatud pahaendelised fraasid... raiskad oma elu... kasutu... häbiks nimele... pole palju aega... arst ei ole optimistlik. Ulatasin kirja talle tagasi.

„Mul on nii kahju, Wally. Mida sa kavatsed ette võtta?“

Ta kehitas õlgu. „Mida ma teha saan? Pean koju Mistledowni minema. Reisi viimase etapi ajal saan teda veel eemal hoida, aga ma kardan, et pärast seda on seiklustel lõpp. Egiptus on minu jaoks teekonna lõpp, kullake.“

Libistasin end põrandale ja toetasin pea tema põlvele. Ta tõmbas käega hajameelselt läbi mu lühikeste salkude. „Peaksin tema sõna kuulama ja sinuga abielluma,“ ütles ta mõne aja pärast.

„Seda ütleb viski.“ Pöörasin pead, et talle otsa vaadata. „Oled sa mõelnud talle tõtt rääkida?“

Tema naeratus oli kurb ja hajameelne nagu märterpühakul. „Öelda auväärsele vikont Waltersile, et tema ainus poeg ja pärija on lilla? Ole ikka, kulla tüdruk. Tal on üks jalg juba haua serval. See teeks talle lõpu peale.“

„Küllap on sul õigus.“

Ta rüüpas mõtlikult viskit. „Ma arvan, et meie võiksime küll abielluda. Mulle annaks see auväärsust ja sinul oleks kena tiitel, mida visata näkku inimestele, kel pole midagi paremat teha kui sind klatšida.“

Pistsin käe tema omasse. „Seltskonnavuhvadele koha kätte näitamine ei ole küll piisav põhjus abiellumiseks.“

„Sinu abiga saaksin valdustele pärija kinkida,“ arutles ta.

„Aga kas sa tahaksid?“

Ta kummardus ja suudles mind põsele. „Ei. Isegi mitte sinuga ja ma jumaldan sind. Pean lihtsalt Mistledowni minema ja endast parima andma. Minust saab tõeline mõisahärra ja kui aeg sealmaal, läheb see kõik mingile nõrgamõistuslikule nõole Iirimaal.“

„On ta tõesti nõrgamõistuslik?“

„Noh, ta on iirlane, nii et sellest on raske aru saada,“ ütles ta silma pilgutades. Andsin talle vopsu vastu jalga.

„Ära ole õel.“ Võtsin pildi. „Ma saan aru, sinu arust olen ma suur lollpea, et Damaskusesse ei lähe.“

„Jah, oled küll.“

„Aga miks?“

Wally kummardus ja pani põse minu oma vastu. „Sest kusagil oma väga suures, väga õrnas südames loodad sa, et see kõik oli kohutav viga ja ta on elus.“

Kohkusin tagasi, nagu oleks ta mind löönud. „Loodan! Milline kummaline avaldus!“

„Aga tõene. Evie, kõik teised näevad sinu vaprat nägu. Kõik teised näevad laia naeratust ja söakat tüdrukut, kes oma väikese lennukiga lendab, fotograafidele lehvitab, saapaid ja jäätist reklaamib. Aga mina näen kõike muud. Mina näen sinu tumedaid silmaaluseid, kui sa oled tema peale mõeldes pool ööd üleval istunud. Mina näen vaevatud ilmet, mis tekib sinu näole iga kord, kui keegi tema nime mainib. Ja mina näen, et kusagil selle elukogenud glamuurse bravuuritari maski taga, kes ainult tantsukingade ja huulepulgaga mööda maailma ringi sõidab, on südamevalus tüdruk, kelle abikaasa talle väljakutse esitas ja jättis ta laevale, kui neiu mõtles, et mees tuleb roomates tagasi.“

Tõrjusin silmi pilgutades pisaraid, aga mu kõri nööris midagi kuuma. „Ole sa neetud.“

„Inimesed neavad mind pidevalt,“ ütles ta ohates. „Ja seda alati sellepärast, et mul on õigus.“

Vaatasin uuesti fotot. „Kas sa arvad tõesti, et ta on seal?“

Wally kehitas õlgu. „Mul pole õrna aimugi. Asi on selles, et see pole tegelikult oluline, kallis tüdruk. Oluline on see, et sina leiaksid üks kord ja lõplikult vastused. Sa oled viis viimast aastat kõige eest põgenenud, alati uuele reisile tormanud, peaasi, et ei peaks mõtlema sellele, kuidas lihunikule või pagarile maksta.“

„Sa unustasid küünlategija. Ja tead, oled täiesti valedel jälgedel. Nende reisidega ma neid arveid maksingi.“

„Lollus. Sa oleksid võinud masinakirja õppida ja kusagil kenas kontoris koha leida. Oleksid võinud uuesti abielluda. Oleksid võinud vastu võtta elatisraha, mis Gabriel sulle pärandas. Oli sadu muid võimalusi kindlustada seda, et katus oleks pea kohal, mu armas, ja sinul õnnestus leida ainus, mis sundis sind põgenema. Noh, on aeg see lõpetada. Oma kummitustele vastu astuda. Need üks kord ja igaveseks minema ajada. Andesta neile, andesta endale ja mine oma eluga edasi.“

Mõtlesin tükk aega. „Ja mis siis, kui Gabriel ei olegi kummitus? Mis siis, kui ta ongi elus?“

„Siis pead ta üles otsima ja temalt vastuseid nõudma. Sa oled seda väärt.“

„Küllap vist,“ ütlesin aeglaselt. „Ma kujutan ette, et mul õnnestuks mõnelt ajalehelt saada nõusolek rahastada kõrvalepõiget enne Kaspia mere lendu. Tädi Dove’i kõige edukamaks raamatuks olid tema memuaarid reisidest Levandis 1880. aastatel. Ma võin neile öelda, et kordame tema teekonda, kohtume vanade sõpradega, sedasorti asi. Võin neile kohaliku koloriidi lisamiseks lubada paar kaamelikaravani ja kõrberändurit. Neile meeldib selline värk tohutult. Ja ma tean, et tädile meeldiks vanu sõpru näha. Võin talle öelda, et mul on enne Kaspia reisi pingutusi kerget puhkust vaja.“

„Näed? Sa oled kaks sammu ees, nagu tavaliselt, lahendad probleeme. Sa oled juba poolel teel Damaskusesse.“

Naeratasin. „Sul on loomulikult õigus. Ma olen selle loo lõppu väärt. Kui Gabriel on surnud, peaksin ta lõplikult seljataha jätma. Ja kui ta on elus...“ Kõhklesin ja naeratasin siis laialt. „Kui ta on elus, lasen sul teda kinni hoida, kui ma teda piitsutan.“

„Suurepärane mõte. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui ise ka paar vopsu anda. Ma olen teda alati vihanud.“

„Wally, miks sa peaksid teda vihkama? Sa pole temaga kunagi kohtunudki.“

Ta kehitas õlgu. „Tal oli kõik, mida mina elult tahtsin, ja ta jättis selle Shanghaist lahkuvale laevale. Juba ainuüksi selle eest võiksin ta maha lüüa.“

Hüppasin püsti ja suudlesin teda põsele. „Sa ei taha tegelikult mind,“ tuletasin talle meelde. „Ma ei ole üldse sinu tüüp.“

„Oh, aga kuidas ma küll soovin, et oleksid.“