Читать книгу Jasmiinide linn - Deanna Raybourn - Страница 7

Järgmisel päeval saime ühe Los Angelese ajalehe toimetajalt piletid Orient Expressile ja tädi Dove hakkas pakkima. Ta nõudis, et Arthur peab kaasa tulema – „Rooma kliima on papagoide tervisele kahjulik, kullake,“ – ja nende sõnade juures läksin Wallyt otsima. Ta nokitses ikka veel Jolly Rogeri kallal ja vilistas tööd tehes mingit džässimeloodiat.

„Kuidas mu kullakesel läheb?“ küsisin lennukitiiba silitades. See oli minu mõte olnud, värvida lennuk mereröövlite lipu sarnaseks. Mustad triibud andsid lennukile teatava tõsiduse ilme, valge pealuu ja säärekondid lennuki sabaosal andsid teada, et mul oli tõsi taga.

Wally tõstis pilgu mootorilt. „Sinu lennukiga on kõik korras ja minuga samuti, tänan küsimast.“

„Kas ma võin temaga Veneetsiasse lennata?“

„See sõltub. Kas sa tahad temaga laguunile maanduda? Veneetsia koosneb veest, kullake.“

Krimpsutasin nägu. „Veneto mitte. Seal on kena väike lennuväli, kus me saame suurepäraseid pilte teha, enne kui me tädi Dove’iga Konstantinoopoli rongile istume.“

Wally mõtles hetke ja noogutas. „Sellega saab ta hakkama, aga see on kõik. Sõidan rongiga Veneetsiasse ja lõpetan töö seal. Kohe, kui ta valmis on, hüppan temaga Damaskusesse. Linna lähedal on väike lennuväli ja saadik on teie eest juba võimudega ühendust võtnud, ehkki ma olen üllatunud, et saadik teadis, kelle poole pöörduda. Kas seal oleme veel meie võimul või valitsevad seal nüüd prantslased?“

Pööritasin silmi. „Wally, kas sa kunagi loed ka neid ajalehti, mis meile saadetakse? Seal oli türklaste vilajett. Meie vabastasime selle ja praegu on seal araablaste ajutine valitsus. Prantslased on seal nõuandjatena ja meid oleme väljas.“

Ta kehitas õlgu. „Minu jaoks pole sel vahet ja nemad mõtlevad iga nädal ringi. Ma arvan, et see on lihtsalt kaarditegijate vandenõu, et oma tooteid müüa.“

„Pigem nagu veel üks mälestus sõjast,“ tuletasin talle meelde.

Pärast sõda oli Ottomani impeerium, mis kunagi laius Põhja-Aafrikast idas Siiditeeni ja põhja Balkani poolsaareni, tuhandeks killuks purunenud. Britid ja prantslased olid paremad palad endale kahmanud, teistele jäid raasukesed. Kahjuks tähendas see ka seda, et rikuti hulka põlisaraablastele antud lubadusi selle kohta, et nad saavad pärast sõda oma riigi tänuks abi eest võitluses türklastega, kes olid sakslaste kõige arvukamad ja võimsamad liitlased. Tänu nendele kokkulepetele kihas kogu piirkond mässudest ja vihast Briti ja Prantsuse valitsejate vastu, kes üritasid ebakindlat rahu säilitada, samal ajal, kui araablased õigustatult autonoomiat nõudsid. Probleem oli selles, et prantslased olid juba ristisõdadest alates Pühal maal sahmerdanud ja Briti võimud ei kavatsenud lasta end välja tõrjuda naftaväljadelt Mesopotaamia lõunaosas – eriti kuna Churchill oli võtnud lennuväe loomise oma südameasjaks.

„Kas teil tekib Konstantinoopolisse jõudmisega raskusi?“

„Ei tohiks tekkida, ehkki tädi Dove tahab mulle vägisi kuuelasulist revolvrit kaasa panna. Ta ütleb, et türklasi ei saa usaldada.“

Tema ilmekad kulmud kerkisid. „Kuuelasulist?“

„Jumalukene, mina ei tea, mis see on. Miski, mis teeb pauku ja veenab inimesi lõpetama tegevusi, mida sa ei taha, et nad teeksid. Tegelikult näeb see välja nagu laste mänguasi, mahub mu peopessa ja kaba on pärlmutriga kaunistatud. Ma tunnen ennast nagu gangsteri pruut.“

„Kas tal oli midagi plaanide muutmise vastu?“

„Mitte midagi. Tegelikult on tal päris hea meel, et saab Arthur Wellesley Roomast ära viia. Ta ütleb, et papagoil hakkavad paavsti kombed tekkima. Tädi kuulis, kuidas Arthur täna hommikul ladina keeles meieisapalvet luges. Igal juhul ei pruugi see olla halb mõte, kui sul saadiku kontaktandmed käepärast on. Meil võib diplomaatilist abi vaja minna, kui tädi Dove otsustab halvasti käituda.“

Wally pööritas silmi. „Hoidku teid pühakud.“

Patsutasin kergelt Jolly Rogerit. „Keera siis kõik korralikult kinni. Mul on väike üllatus varuks.“

Üllatus oli rida saltosid Piazza San Marco kohal. Nagu ma hiljem kuulsin, ei olnud see Itaalia võimude meelest naljakas ja väljaku tuvid sagisid pahaselt ringi, aga tädi Dove arvas, et see oli meeletult lõbus, ja ajakirjanikud nautisid seda nagu kassipoeg rõõska koort. Ainuke, kes tõsiselt pahandas, oli Arthur, kes tegi kohutavat kisa ja mängis peaaegu tund aega surnut, kui tädi Dove sooja brändiga tema ümber sahmerdas. Papagoi avas jõuetult noka, kui tädi talle lusikaga brändit jootis, pistaatsiapähkleid purustas ja neile mett peale niristas, seejärel hüppas lind ringi, kohendas sulgi ja tõi kuuldavale kummalisi turtsuvaid häälitsusi, mis andsid tunnistust, et ta oli väga rõõmus.

Puhkasime Veneetsias ühe päeva, enne kui Orient Expressiga teele asusime, ja ma õnnistasin vaistu, mis oli sundinud meie Los Angelese sõpra broneerima kaht kupeed. Tädi Dove oli suurepärane kaaslane, aga ta norskas nagu loom ja Arthur pani mu kannatuse ka parimatel aegadel proovile. Suurema osa reisist veetsin regiooni poliitilise olukorra kohta lugedes – see piirkond oli kaunis ja püsimatu nagu kevadine äike – ja ülejäänud aja vaatasin aknast mööda libisevat Balkani poolsaart. Oli raske uskuda, et sellest rahulikust kaunist maanurgast sai alguse niisugune veresaun, mõtlesin vaadates, kuidas akna taga möödusid mägised linnad ja karjamaad. Siin leidus imelisi mäekurusid, stseene maa- ja külaelust, mis oleksid võinud olla pärit vendade Grimmide muinasjuturaamatust. Iga mööduva miiliga leidsin midagi uut, mida oleksin tahtnud Gabrielile näidata.

Pagan. Jälle oli ta siin, jõlkus mu elu äärealal nagu visa kummitus. Kui tuli esimene teade, et ta on kadunud, eeldatavasti uppunud koos Lusitaniaga, nägin teda silmanurgast mitu kuud igal pool. Psühhosomaatiline, oli tädi Dove kindlal toonil teatanud. Ta määras mulle mõtete selitamiseks raske sõjatöö ja pikad jalutuskäigud maal. Ta oli isegi leidnud mulle töö paranejate haiglas, mida Wally ema pidas nende valdustes Mistledownis. Kuna Wally ema oli vikontess ja meeletu snoob, võttis ta oma haiglasse ainult lendureid ja tahtis, et nende eest hoolitseksid väga hoolikalt valitud õed. Ta andis meile imekaunid murtud maasikaroosat värvi vormiriided ja nutikad väikesed mütsid, mis tõstsid esile meie juukseid. Suurem osa tüdrukuid töötas seal ainult selleks, et leida endale mees, aga mul olid teised plaanid. Sain noormeestega sõbraks ja paari kuuga olid mul lendamise algtõed selged. Ja see mind päästiski, kui ma arvasin, et upun pärast Gabrieli kaotust kahetsusse. Esimest korda pärast tema kadumist magasin öösiti ega näinud teda nurkades ja varjudes. Õppisin hüvasti jätma, eluga edasi minema.

Aga nüüd, mida lähemale ma Damaskusele jõudsin, seda lähemal ta tundus olevat. Magasin halvasti ja kui ma üldse magasin, nägin teda unes. Ja kui mul jäi aega omaette olla, hakkasin meenutama.

Vahtisin Orient Expressi aknast välja, raamat süles lahti, ja meenutasin meie viimast kohtumist, kui kupee uks avanes ja tädi Dove sisse lipsas, tosin klaaspärlitest kaelakeed iga liigutuse juures klõbisemas.

„See on paruness Orczy viimane pingutus, eks ole?“ küsis ta ja osutas peaga raamatule mu süles. „Kuulsin, et see pidi päris lõbus olema. Kahju, et sina seda ei naudi.“

Ajasin end sirgu. „Miks sa seda arvad?“

„Sa oled kaks viimast päeva esimesel leheküljel olnud. Sa haud süngeid mõtteid. Ja sellest, kuidas sa näpid oma abielusõrmust, mis sul keti otsas ripub, ütleksin, et see on Gabrieliga seotud.“

Lasin keti käest, nagu oleks see kõrvetanud. Kuna ma olin lahutust oodanud, kui Gabriel kadunuks jäi, polnud mul õigust end leseks nimetada, arvasin ma, ükskõik, mida seltskond ja seadused selle kohta ütlesid. Aga mul polnud ka südant sõrmust minema visata. Olin seda tema matusepäevast peale keti otsas kandnud, turvaliselt dekoltees, ehkki see tõi meelde kõige valusamaid mälestusi. Ma ei olnud sõrmust oodanud. Olime põgenenud ja see tundus eriti romantilise salasepitsusena, et tal oli õnnestunud mulle sõrmus hankida. Ta võttis selle meie pulmaööl mul sõrmest, et näidata graveeringut.

„Millal sa jõudsid?“ tahtsin teada.

Ta naeratas. „See on minu oma.“ Ta tõstis käe ja ma nägin, et kitsas kuldsõrmus, mida ta kandis oma väikeses sõrmes, Starke’ide pitsatsõrmuse all, oli kadunud. „Leidsin pärastlõunal, kui sa pulmakleiti otsisid, kullassepa, kes graveeringu ära tegi. Vaata sisse.“

Vaatasin sõrmuse sisekülge, üritasin hämaras valguses graveeringut lugeda. „Hora e sempre,“ lugesin valjusti.

Ta heitis mulle teeseldult tõsise pilgu. „See on ladina keeles.“

„Jah, ma ei ole ehk küll ülikoolis käinud, aga päris harimatu ma ei ole,“ ütlesin teda kergelt müksates. „Nüüd ja alati.“

Ta pani sõrmuse tagasi mu sõrme. „Tead, ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütles ta kergel toonil, aga tema pilk oli väga tõsine. „Ma kardan, et minust saab vilets abikaasa, lausa kohutav tegelikult. Ma ei oska väga hästi vastata kellegi teise ootustele peale iseenda omade ja ma olen vastikult isekas.“

Panin käe ümber tema kaela. „Jah, sa oled koletis. Ometi ma abiellusin sinuga.“

Minu narritavast toonist hoolimata ei naeratanud ta. Teda oli vallanud mingi melanhoolia, ta pani käed mu randmetele ja hoidis neid õrnalt paigal.

„Olgu ma neetud, kui ma tean, miks. Mida ma tahan öelda, Evie, on see, et minu parim on pagana hale värk. Aga ma annan sulle endast parima, nüüd ja alati. Ära ainult liiga palju oota, eks ole?“

Siis põimisin käed tema ümber, sest ei suutnud taluda vaevatud kurbust tema pilgus, aga ka kirest. Paar tundi hiljem, kui ta sügavalt magas, üks jalg üle minu jala, nägu minu juustes, surusin käe tihedalt rusikasse, nii et tundsin, kuidas sõrmus mu kätte lõikas. Nüüd ja alati. Me olime vastu pidanud neli kuud...

Libistasin pilgu uuesti Balkani maastikule. „Need on eriliselt kenad lehmad.“

Tädi Dove ohkas ja võttis istet, pärlid klõbisesid jälle. „Kui see peaks olema soovitus, et ma oma asjadega tegeleksin, on see hale. Ürita uuesti.“

„Tegele oma asjadega,“ ütlesin naeratades.

Ta raputas pead. „Naisele ei ole kasulik süngeid mõtteid mõlgutada. Ma arvan, et sul on meest vaja.“

„Ühes asjas olen ma küll kindel, mul ei ole meest vaja.“

Tema ilmes peegeldus kaastunne. „Kullake, ma tean, et sa armastad Wallyt, aga ma arvan, et sa peaksid midagi teadma.“

Pööritasin silmi. „Jumala pärast, Dove! Seda ma juba tean.“

Ta ohkas kergendatult. „Jumal tänatud. Arvasin, et pean sulle rääkima poistest, kellele meeldivad poisid. Kas said sellest ise aru või ta ütles sulle?“

„Nii üht kui teist,“ tunnistasin. „Ühel õhtul olime liiga palju džinni joonud ja liiga vähe söönud. Rääkisin talle Gabrieli loo ära ja nutsin natuke tema käte vahel ja ta embas mind. Kõik muutus nagu pehmeks ja häguseks ja me suudlesime. Umbes kahe minuti pärast taipasin, et kumbki meist polnud liigutanud. See oli umbes nii, nagu ma kujutasin ette suudlust vennaga. Või Arthur Wellesleyga. Seal polnud lihtsalt mitte midagi.“

„Tõesti? Kummaline. Üks minu parimaid suudlusi oli lillaga – aga ta oli kuningaperest. Võib-olla sõltub see sellest,“ ütles ta lohutavalt. „Aga see ei muuda midagi, laps. Sinu eest on vaja korralikult hoolitseda.“

„„Hoolitseda“? Mida paganat...“ Tõstsin käe. „Pole tähtis. Ma ei taha teada.“

Tädi surus huuled kokku. „Seks, kullake. Ma räägin seksist. Sul on seda vaja. Ja ma arvan, et päris hädasti.“

„Tädi Dove, me ei hakka seda arutama. Ei praegu ega kunagi.“

Ta tegi näo, et ei kuule mind. „See pole sinu süü, mu kallis. Ma kujutan ette, et pärast sellist meest nagu Gabriel Starke, oleksin ka mina meeste seltskonna suhtes veidi valiv. Aga lihtsalt sellepärast, et sa ei leia kedagi, kes... hm, nii-öelda täidaks tema üsna suured jäljed, ei tähenda, et sa ei võiks seda nautida.“

„Kust sa tead, et temast jäid maha suured jäljed?“ tahtsin teada. See, et tädil oli täiesti õigus, ei puutunud asjasse.

Tädi naeratas. „Sest teie lühikese abielu ajal käisid sa ringi nagu kass, kes on kanaarilinnu alla neelanud. Ma tean, et te tülitsesite nagu tiigrid ja abikaasana oli ta kohutav. Järele jääb magamistuba. Ilmselgelt oli seal kõik rahuldav. Enam kui rahuldav, kui mina neid asju hinnata oskan, ja ma arvan, et oskan. Aga lihtsalt see, et sa ikka veel Gabrieli järele igatsed, ei tähenda, et sul ei tohiks põnev olla. Ma arvan, et lausa peakski olema. Tead, naise sisemus vajab määrimist. Muidu kuivab seal kõik ära ja kleepub kokku.“

Ma ei teinud tema ähmastest bioloogiaalastest teadmistest väljagi ja haarasin kinni millestki muust. „Ma ei igatse Gabrieli järele. Ma ei kujuta ette, mis sind sellisele mõttele viis.“

Tädi tõusis ja suudles mind pealaele. „Lapsuke, sa oled läbinähtav nagu klaas.“ Ta läks ukse juurde. „Ma nagu mäletaksin, et viimane asi, mis Gabriel Starke sulle andis, oli raamat „Peeter ja Wendy.“ Huvitav, et sa panid oma lennukile nimeks Jolly Roger.“

Ta pani ukse enne kinni, kui mu king seda tabas ja läikivale puidule täkke jättis.

Kui me Konstantinoopolisse jõudsime, oli mõtlemine ebaõnnestunud abielule oma osa nõudnud. Olin ärritunud ja väsinud, mu silmaalused olid tumedad, aga fotograafid ootasid. Puuderdasin nägu ja värvisin huuled oma kõige erkpunasema huulepulgaga ning poseerisin fotograafidele koos naeratava tädi Dove’i ja sulgiva Arthuriga. Ta puistas erkrohelisi sulgi igale poole perroonil, aga kui me olime end valmis seadnud oma Damaskuse-reisi viimaseks osaks, oli ta reipamaks muutunud. Tädi Dove flirtis tollis meeletult ja selle tulemusena ei tehtud meie kotte lahtigi, läbiotsimisest rääkimata. Ta meelitas mind pistaatsiapähklitega, mis kardetavasti kunagi olid mõeldud Arthurile, ja lõpuks jõudsime Damaskusesse. Linna sisenemine ei olnud just kõige kaunim vaatepilt. Ilu nägemiseks oleksime pidanud tulema Bagdadi poolt, ületama kõrbe ja nägema Damaskust sädelemas oma oaasis, Mount Hermon linna taga kõrgumas. Aga läbi oliivi-, sidruni-, granaatõuna- ja apelsinisalude sõites nägime lagendikul seisvat Damaskust, hiilgavat valget kalliskivilinna lopsakal rohelisel taustal. See lõhnas nagu kõik vanad linnad kivi, suitsu, eeslite ja vürtside järele, aga kõige selle kohal hõljus lillede lõhn, mis vohasid eramajade õuedel ja avalikes parkides. Reovesi voolas tänavatel, ent minu jaoks oli Damaskus alati jasmiinide linn, õhk oli lömastatud õite lõhnast raske.

Võtsime jaamast takso ja pärast piinarikast sõitu mööda kitsaid tänavaid pani taksojuht meid kenasti Hotel Zenobia ette kõnniteele – tegemist oli uue asutusega väga vanas majas. Kunagine paša palee oli alles hiljuti erahotelliks ümber ehitatud. Maja oli kujundatud traditsioonilises idamaade stiilis, siseõued sobitusid üksteise sisse nagu piltmõistatuste karbid, igaühel oma trepp ja vulisevad purskkaevud, kus sädelevad uimed vilksasid liiliate helesiniste kroonlehtede vahel. Hotelli ees ootas meid juhataja – pikka kasvu elegantne belglane. Ta kummardas ja suudles tädi Dove’i kätt ning sosistas talle midagi kõrva sisse. Tädi langetas laud, heitis mehele ripsmete alt hirvepilgu ja enne kui ma arugi sain, kutsus juhataja sõrmi nipsutades pakikandjad ja hetke pärast olimegi hotelli kõige suuremas sviidis. See oli hõrk segu Damaskuse luksusest ja Euroopa maitsest, siin oli lai veranda ja mugav elutuba magamistubade vahel. Magamistubades oli nüüdisaegne mööbel, aga elutoas traditsioonilised pikad, madalad, tupsudega siidpatjadega kaetud idamaised diivanid.

Teenijad tegutsesid, pakkisid asju lahti ning sosistasid omavahel prantsuse ja araabia keeles ja hakkasid aeg-ajalt itsitama, kui leidsid midagi tavatut nagu minu nahast lenduriülikond või tädi Dove’i prantsuse aluspesu. Aga mina lihtsalt seisin ja uurisin ümbrust, kui tädi Dove lappas posti, mis oli meid oodanud.

Heitsin talle kahtlustava pilgu. „Kas sa tunned juhatajat? Ma mõtlen, varasemast?“

Tema ilme oli rõhutatult süütu. „Keda? Étienne’i? Oh, meie teed on aeg-ajalt ristunud.“ Enne kui ma jõudsin rohkem midagi küsida, võttis ta mu käe. „Meil on reisiväsimus,“ teatas tädi Dove. „See juhtub, kui liiga kiiresti ühest kultuurist teise liikuda. Ma olen alati rääkinud, et rongides pole tsivilisatsiooni. Reisida tuleks ainult auriku või kaameliga.“

„Seda ütleb naine, kes on õppinud mu lennukit juhtima,“ märkisin. Patjadest tulvil diivanite vahele madalale lauale oli pandud vaas orhideedega ja ma kummardusin neid nuusutama.

Tädi Dove heitis mu märkuse kõrvale. „See on hoopis teine asi. Lennukid on uus asi, see pole päris reisimine. Keegi ei taha neid iial kasutada millekski muuks kui reklaami jaoks. Ma tahan biifsteeki ja sigaretti ja kanget viskit, mitte tingimata selles järjekorras. Mine pese end enne õhtusööki ära, laps. On aeg Damaskust vaadata.“

Tänu katkisele rihmale jõudsin kümme minutit hiljem valmis kui tädi Dove ja leidsin ta rahvarohkest fuajeest. Ta kandis kuldset turbanit oma suure smaragdprossiga ja tema randmel oli hulk emailitud võrusid, mis kolisesid ja klõbisesid, kui ta kätt liigutas. Fuajee oli hotelli üks paljudest siseõuedest, see oli sisustatud tavapäraste diivanite ja lugematute pottidega täis õitsvaid taimi ja palme. Vaikse sammuga teenijad liikusid edasi-tagasi, kandes kandikuid jookide ja väikeste pähklikaussidega, ja märkamatu orkester mängis nurgas. Siin kubises võõramaalastest, kellest suurem osa sirutas kaela, et tädi Dove’i vaadata. Ta lobises elavalt kõige kenama mehega kogu ruumis. Ei ühe ega teise asja juures polnud midagi tavatut. Tädi riietus sageli isikupäraselt ja üks tema suurimaid andeid oli leida kõige kenam ja võluvam mees, keda oma tahtmist tegema panna. Tädi märkas mind just siis, kui ma trepist alla tulin, ja viipas elegantselt.

„Evie, kullake, tule saa tuttavaks härra Hallidayga. Ta on briti diplomaat, kes on saadetud siia nendel salakavalatel prantslastel silma peal hoidma.“

Sirutasin käe, mees võttis selle vastu ja vaatas mind pingsalt kõige kaunimate tarkade hallide silmadega. „Kuidas elate, härra Halliday? Evangeline Starke.“

„Preili Starke,“ ütles ta aeglaselt mu kätt surudes ja jättis selle oma pihku veidi kauemaks kui vaja.

„Proua,“ parandasin leebelt. „Ma olen lesk.“

Üle tema näo libises põgus kaastundeilme. „Muidugi. Sõda nõudis hulga häid mehi.“

Ma ei vaevunud teda parandama. Gabriel oli sõja ajal surnud – ta lihtsalt ei teinud midagi kasulikku nagu võitlemine.

Mees vaatas tädi Dove’i poole. „Leedi Lavinia rääkis mulle just teie seitsme mere reisist, aga tal poleks tarvitsenudki seda teha. Olen teie tegusid ajalehe vahendusel jälginud. See on paganama põnev. Kas te kavatsete siin ka lennata?“

„Praegu küll mitte. Mu lennuk on ikka veel Itaalias. Tulime tädi Dove’ga siia puhkama. Tahame lõõgastuda ja jõudu koguda, enne oma reisi järgmist etappi üle Kaspia mere.“

„Damaskus on selleks õige koht,“ kinnitas mees. „Siin on hulk vaatamisväärsusi ja palju mõnusaid kuulujutte, aga see on sobiv koht ka ostlemiseks või supelhoones käimiseks või lihtsalt purskkaevu juures lebamiseks ja vaatamiseks, kuidas maailm silme eest möödub.“

Need asjad võisid mulle huvi pakkuda umbes üheks päevaks, aga ma naeratasin. „Mind huvitab väga ka see, kuidas ajutine valitsus hakkama saab. Ma tean, et prantslased on otsustanud sekkuda ja mind huvitab, millised on nende pingutused võrreldes Briti kohaoluga Palestiinas.“

Härra Halliday kulmud kerkisid rõõmsa üllatusega. „Mõelda vaid, ilu ja mõistus. Milline värskendav kooslus! Enamik naisi tahab ainult teest ja skandaalidest rääkida, aga kui teid tõesti huvitab tõde poliitilise olukorra kohta, olen enam kui valmis teid asjaga nii-öelda kurssi viima.“

Tädi Dove haistis võimalust uueks vallutuseks ja haaras sellest kinni. „Kui lahke teist, härra Halliday. Pidime vennatütrega just õhtust sööma minema. Kas oleksite meie külaline?“

Mees võttis kutse ruttu vastu ja ulatas tädi Dove’ile käsivarre. Läksin nende järel, jälgisin, kuidas mees osavalt läbi rahvamassi läks, takso võttis ja tädi autosse aitas. Ta pöördus minu poole ja ma panin käe tema omasse.

„Proua Starke,“ sosistas ta.

„Palun öelge mulle Evie,“ ütlesin talle.

Mulle tegi nalja, et ta punastas kergelt. Et seda varjata, andis ta taksojuhile kiirelt ja sujuvalt juhised ja pöördus säravalt naeratades meie poole. „Ma usun, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu.“

Tegelikult oli see harukordne õhtu. Restoran, kus me õhtust sõime, oli väga uus ja väga prantslaslik, toidud ja veinid olid suurepärased. Tädi Dove nägi meeletult vaeva, et võluda härra Hallidayd, kes oli imeline kaaslane. Palmide taha peidetud tilluke orkester mängis populaarset muusikat ja õhtu edenedes hakkasid juveelidega ehitud paarid tõusma ja tantsima. Olin reisist väsinud – või ehk oli süüdi liiga palju šampanjat –, aga kogu õhtu üle laskus ebamaine meeleolu. Tundus võimatu, et olin tulnud nii kaugele otsima kummitust, ja vahuveini rüübates hakkasin mõtlema, kas ma mitte end põhjalikult lolliks ei tee. Sõda oli läbi. Ja sel sädeleval õhtul oli üsna ilmne, et maailm oli edasi liikunud. Miks siis mina seda ei suutnud?

Härra Halliday oli võluv kaaslane. Ta oli vilunud jutuvestja ning tema lookesed Damaskuse välismaalastest ja ametnikest ulatusid väga lõbusatest kergelt skandaalseteni. Aga ta oli oma publikut hästi valinud. Tädi Dove ei armastanud midagi rohkem kui head klatši ja suur osa einest möödus tema lugudega reisidest Vaikse ookeani lõunaosas, mida härra Halliday näha igatses.

„Oh, te peate minema!“ andis tädi Dove nõu. „Vähemalt on see ilus koht, kus surra.“

Härra Halliday pahvatas naerma, ent tõsines tädi Dove’i otsast minu otsa vaadates. „Räägib ta tõsiselt?“

„Täiesti,“ tunnistasin. „Tädi ei lähe kuhugi, kus tema meelest oleks ebameeldiv surra.“

„Sellepärast ma Skandinaaviasse ei lähegi,“ ütles tädi Dove süngelt. „Seal on liiga külm ja laibad säilivad liiga kaua. Palju parema meelega sureksin mõnusas soojas kliimas, kus asjad kiiresti lagunevad. Pole mõtet viivitada, kui ma juba valmis ja surnud olen.“

Härra Halliday vaatas uuesti minu poole ja ma kehitasin õlgu. „Küsige temalt surilina kohta.“

„Surilina?“ Tema kena laup tõmbus kortsu.

Tädi Dove naeratas laialt. „Jah, see on kaunis tivaevae, mille ma viimati Vaikse ookeani lõunaosast leidsin.“

„Tivaevae?“

„Cooki saarte tekk,“ selgitasin. „Tädil on see reisidel kaasas, kui ta peaks ootamatult surema. Ta tahtis krematsiooni jaoks midagi kaunist.“

„Peaksite üles seda vaatama tulema,“ ütles tädi Dove ainult kerge irvega. „See on Vaikse ookeani lõunaosa kaunis käsitöö – punased, sinised ja rohelised toonid on nii kirkad, et sobivad Arthuriga ideaalselt.“

„Arthuriga?“ Härra Halliday paistis täielikus segaduses olevat.

„Minu papagoi, Arthur Wellesley,“ vastas tädi.

Ta viipas kelnerile, et too uue pudeli šampanjat tooks, ja härra Halliday heitis mulle üsna lootusetu pilgu. „Kas ma tohiksin teid tantsule paluda, proua Starke? Kui te muidugi meid vabandate, leedi Lavinia.“

Tädi Dove viipas meile, ma tõusin ja astusin tema käte vahele, et valssi tantsida. Ta oli graatsiline tantsija, aga mitte ideaalne, ja just need väikesed apsud muutsid ta minu silmis veel meeldivamaks. Ta vabandas, kui teist korda mulle jala peale astus, ja manas näole nukra ilme.

„Andke andeks. Tundub, et ma ei suuda täna õhtul hästi keskenduda.“ Aga tema soe pilk püsis mu näol.

„Kõik on andeks antud, härra Halliday,“ ütlesin mina.

„John,“ ütles ta automaatselt. „Teie tädi on täiesti ainulaadne naisterahvas,“ ütles ta. „Nagu mingi mütoloogiline olend.“

„Ta võibki olla,“ nõustusin. „Muide, kui teil pole huvi temaga magada, peaksite teadma, mida ta silmas peab, kui kutsub kellegi üles oma surilina vaatama.“

Härra Halliday komistas ja tal läks terve takt aega, et rütm tagasi saada.

„Proua Starke... Evie. Tõesti, ma ei suudaks iial uskuda, et käituksin härrasmehele nii sobimatult...“

Katkestasin teda. „Härra Halliday, see ei ole minu asi, millega teie tegelete. Tahtsin teid lihtsalt hoiatada juhuks, kui tema kavatsused tulid teile üllatusena. Seda juhtub sageli.“

„Sageli?“ Tema hääl kõlas vaevatult.

„Ta on loomu poolest kiinduv,“ selgitasin. „Lausa silmatorkavalt. Ja ehkki paljud härrasmehed on vastuvõtlikud, võib see veidi ehmatav olla, kui mõni vaene hing lähebki tema tuppa lootuses näha tema surilina või margikogu.“

Mees naeratas, tundus, et peaaegu vastumeelselt. „Kas tal on väga uhke margikogu?“

„Tal polegi margikogu.“

„Oi,“ ütles härra Halliday vaikselt.

„Teinekord mõistavad härrasmehed tema kavatsusi valesti,“ selgitasin ma. „Aeg-ajalt on tulemused kahetsusväärsed. Ma ei tahaks, et Egeuse sündmused korduksid.“

„Egeuse sündmused?“

„Seal oli noormees, kes arvas, et tädi Dove röövib ta ära. See oli torm veeklaasis, võite mind uskuda, aga noormees oli juhtumisi kohaliku võimukandja poeg ja asjad läksid täitsa käest ära. Siis hakkasingi hobi korras jooma.“

Ta naeratas laialt ja ma märkasin kergeid lohukesi. Tegelikult ei olnud õiglane neid Gabrieli omadega võrrelda. Tema lohukesed olid nii sügavad, et tüdruk võis neisse uppuda, kui Gabriel naeratas. Tavalises olekus oli Gabrieli nägu kahtlemata kena, aga kui tema suule kerkis rõõmus naeratus ja nähtavale ilmusid lohukesed, oli efekt lihtsalt hävitav.

Midagi Halliday juures meenutas mulle Gabrieli, ehk oli see valguse mäng, kõrge sarnakaar. Aga Halliday silmad olid helehallid, Gabrieli omad olid olnud nii erksinised, et mõnikord, kui ma neisse vaatasin, oli mul mõttelõng sootuks kadunud. Halliday žestides, tema mõõdetud liigutustes, oli midagi Gabrieli laisa elegantsi sarnast, aga tulemuseks oli originaali glamuuri asemel lihtsalt koopia.

Loomulikult polnud see vähimalgi määral Halliday süü, nii et vastasin tema naeratusele ja tema haare muutus tugevamaks. Tantsisime loo lõpuni. Kui laul lõppes, hakkasin taganema, aga ta ei lasknud mul minna. „Veel üks?“

Astusin meelsasti tema käte vahele. Pärast nii paljusid aastaid ilma Gabrielita oli see hõrk tunne ja ma tabasin end paarilt ebaneitsilikult mõttelt, kui me liikusime. Lugu lõppes, aga härra Halliday ei kavatsenud tantsimist lõpetada ja mina samuti mitte.

Just sel hetkel, kui dirigent taktikepi järgmise loo alustamiseks tõstis, pistis ülemkelner pea palmide vahelt välja, et talle midagi öelda. Dirigent kehitas õlgu ja midagi anti käest-kätte – kahtlemata oli tegemist rahaga –, sest dirigent kummardus ja sosistas midagi muusikutele.

Nad lappasid oma noote, jätsid järgmise loo kõrvale ja alustasid kena avamängu. Meie härra Hallidayga hakkasime uuesti tantsima ja just siis, kui ta mind graatsiliselt keerutas, tundsin külmavärinat mööda selga jooksmas.

„Evie?“ tema pilk oli murelik, käsivars tihedalt ümber mu piha.

„„Salut d’Amour,““ ütlesin ma.

„Vabandust? Oh, jaa, on vist tõesti. Kena väike lugu, eks ole? Kahju, et mul muusika suhtes nii vilets mälu on. Ma ei suuda iial meeles pidada, kes selle kirjutas.“

„Elgar,“ ütlesin kangelt. „Selle kirjutas Elgar.“

Tema ilme muutus rõõmsamaks. „Muidugi. Kuulge, Evie... proua Starke? Te olete täiesti kahvatu? Kas teiega on kõik korras?“

Sundisin end naeratama. „Täiesti korras, aga siin tundub korraga meeletult palav olevat. Andke andeks. Ma pean korraks ära käima.“

Ta hoidis mu kätt ja silitas seda murelikult. „Mida iganes soovite. Kas ma võin teid tagasi lauda saata?“

„Ma usun, et daamide riietusruumi.“

Ta saatis mind ukseni, ma pöördusin ja panin käe tema varrukale. „Kas te võiksite tädi Dove’i juurde minna? Ma ei oleks tohtinud teda nii kauaks üksinda jätta. Ma tunnen end kohutavalt süüdi.“

Ta kõhkles. „Kui te olete kindel, et teiega on kõik korras.“

„Suurepäraselt. Mul on ainult pisut palav. Loputan randmeid ja paari minuti pärast tunnen end jälle hästi. Palun ärge tehke endale tüli. Tellige šampanjat juurde ja kui see tuuakse, olen tagasi lauas.“

Ta sibas minema ja kohe, kui ta oli vaateulatusest kadunud, lipsasin palmi taha. Ootasin, kuni ülemkelner möödus, hüppasin välja ja haarasin tal varrukast.

Vaene mees oleks peaaegu nahast välja hüpanud. „Madam! Te ehmatasite mind.“

„Ma palun vabandust, aga ma pean teiega rääkima.“

Ta kohendas end pisut ja silitas vuntse. Selles asutuses oli ta kahtlemata intriigidega harjunud, aga mul oli muudki teha. Kummardusin lähemale.

„Härra, see on veidi delikaatne asi.“

„Naturellement.“ Ta manas näole vandeseltslasliku naeratuse ja puudutas sõrmega nina külge. „Siiapoole, proua.“

Ta juhatas mu vaiksesse väikesesse alkoovi, mida varjas maailma eest nikerdistega sirm. „Mida ma saan teie heaks teha, proua?“

„Lugu, mida orkester praegu mängib, „Salut d’Amour“… miks nad seda mängivad?“

Ta kehitas õlgu. „See on kaunis ja tuntud pala, proua.“

„Ma arvan, et siin on midagi enamat. Ma usun, et te maksite dirigendile, et ta seda lugu mängiks. Miks?“

Tema tumedad silmad särasid. Ta nautis olukorda. „Proua on väga tähelepanelik.“

„Proua on ka veidi kärsitu. Miks te talle maksite? Kas keegi maksis teile?“

Ta kehitas uuesti õlgu. „Eriteenuste eest on kombeks eraldi maksta,“ ütles ta kõlatult.

Vihje ei jäänud märkamata. Otsisin oma väikesest helmestega kotist paberraha. Tema silmad lõid ahnelt särama, ta võttis raha mu sõrmede vahelt ja pistis taskusse, enne kui oleksin jõudnud protestida.

„Vastuseks teie küsimusele, proua, jah, mind paluti dirigendile see palve esitada.“

„Kes palus?“

Ta pööras pilgu üles ja mina võtsin uue kupüüri. Ta hakkas seda võtma, aga nüüd tõmbasin selle tema haardeulatusest kaugemale.

Ta ohkas. „Aa, proua hakkab küüniliseks muutuma. Quelle dommage. Hästi. Mulle anti raha, et ma ühe pala telliksin, aga härra nõudis tungivalt, et seda esitataks kohe.“

„Palun kirjeldage seda härrat.“

Ta mõtles. „Minu kasvu, võib-olla veidi vähem sale. Tumedad juuksed ja väikesed vuntsid. Araablane,“ lisas ta. „Ja väga noor. Alla kahekümne.“

Mu pekslev süda rahunes. See ei saanud Gabriel olla. Ülemkelner oli lühem kui viis jalga kaheksa tolli ja tema vöökohale hakkas tekkima kerge polster. Gabriel oli olnud täpselt kuue jala pikkune ja hea kehaehitusega. Veelgi olulisem oli see, et ehkki tal olid tumedad juuksed, oleksid tema suguvõsale omased sinised silmad reetnud ta isegi juhul, kui tal oleks õnnestunud välja näha kakskümmend aastat noorem, milles ma kergelt kahtlesin.

Ülemkelner napsas mu sõrmede vahelt rahatähe. „Kas proual on veel küsimusi?“

„Jah,“ ütlesin järsku. „Palju ta teile maksis?“

„Kakssada franki.“

„Ja kuidas ta maksis?“

„Kahe 100-frangise pangatähega, proua.“

„Te andsite ühe dirigendile?“

Ta naeris leebelt. „Proua alahindab mind. Ma andsin talle viiskümmend franki.“

Võtsin käekotist oma kõige suurema rahatähe. „Andke mulle need kupüürid, mis ta teile andis.“

Ta võttis minu käest raha ja hoidis seda vastu valgust.

„Oh, jumala pärast, ma ei ole valerahategija!“

Ta tõstis puhisedes käed. „Proua peab mu küünilise suhtumise andestama, aga see on prantslaste koorem. Kui kaunis noor naine tahab talle tema raha eest maksta palju rohkem, kui see väärt on...“ Ta ei lõpetanud ja jättis mind ise järeldusi tegema.

„Teil on täielik õigus ettevaatlik olla. Aga ma arvan, et ühel rahatähel võib minu jaoks mingi sõnum olla.“

Ta kergitas kulmu ja tema vuntside all mängles lõbus naeratus. „Oo! Intriig! Miks proua kohe ei öelnud?“

Ta võttis kaks sajafrangist rahatähte, ulatas mulle ja pistis rõõmsalt taskusse suurema kupüüri, mille olin talle nende eest andnud. Ta kummardus lähemale, kui ma rahatähti uurisin.

„Mis seal on, proua? On midagi?“

Uurisin kupüüre hämaras valguses. „Ei midagi,“ ütlesin, aga kui ma need sõnad kuuldavale tõin, nägin seda. Õrnalt pliiatsiga kirjutatud, päris rahatähe äärel. REAPERS HOME.

„Aga mida see tähendab, proua?“

Sundisin end laialt naeratama ja surusin talle veel ühe rahatähe pihku. „See on salakohtumine. Ma pean saama teie diskreetsusele loota, härra.“