Читать книгу Asi on abielus - Debbie Macomber - Страница 6
ÜKS
ОглавлениеAlates praegusest hetkest
1. jaanuar
Minu jaoks algab uus aasta tavaliselt mõne inspireeriva rea kirjapanemisega selle kohta, et võtan alla viis naela – olgem ausad, pigem kümme – ja maksan ära kõik krediitkaardivõlad ning täidan veel mõningaid kõrgeid ootusi. Oh, ma tahan endiselt neist lisanaeltest lahti saada, rohkem kui kunagi varem, kuid teistsugusel põhjusel.
Ma tahan abikaasat. Ja kunagi ka perekonda.
Ja see tähendab, et ma vajan plaani. Olles eesmärgile orienteeritud isik, alustan tavaliselt oma sihi seadmisest (ABIELU!!) ja seejärel töötan välja loogilise plaani selleni jõudmiseks. Mis antud juhul sisaldab head välimust. (Mitte et ma näeks vilets välja, isegi kui ma ise seda ütlen. Aga ma pean silmas tõeliselt head välimust. Kas te kuulsite, reied?) Sest nagu ma olen reklaamidest õppinud, on pakend oluline.
Kõige selle sõnadesse panemine on minu jaoks kuidagi silmiavav. Olen liikunud kaugele edasi neist kolledžipäevist, mil keeldusin järele andmast sellele, mida nimetasin “naiselikuks põgenemisteeks”, erinevalt mõnedest oma sõpradest. Cassie, Jamie, Rita ja Jane abiellusid kõik kuue kuu jooksul pärast lõpetamist, ja niipalju kui mina aru saan, oli ainsaks põhjuseks see, et nad leidsid tõelise maailma olevat oodatust väljakutsuvama ning kasutasid abielu sellest pääsemiseks.
Aga mina mitte. Oh ei, minu jaoks oli abielu kaugelt liiga tavapärane. Tahtsin kõigepealt ärimaailmas läbi lüüa. Teha endale nime omaenda graafikafirmas. Ja ma tegingi seda! Nüüd tunnen, nagu oleksin täisringi läbi käinud. Ma olen palju korda saatnud ega kavatsegi oma saavutusi pisendada, aga seekordsete jõulude ajal mõistsin, et elus on enamatki kui kaubanduskoja aasta naise auhind.
Niisiis, eelmisel nädalal langetasin ma otsuse: abielu!
On aeg lasta mees oma ellu. Praeguseni nägin suhteid nagu… desserti. Aeg-ajalt tore, kuid mitte iga söögikorra juurde. Mu sõbrad on juba aastaid mulle potentsiaalseid abikaasakandidaate ette söötnud ja ma olen neile ikka ja jälle pettumuse valmistanud.
Ma olen liiga valiv, ütles Rita. See pole tõsi. Mul on oma standardid, igal naisel on. Aga mu töö on põhjuseks, miks ma pole veel abielus. Panin kogu südame sellesse, et saavutada graafikaturul edu. Viimased kuus aastat olen matnud kogu oma ande ja energia ärisse. See on täitnud iga minu ärkveloleku minuti.
Ja äkki nende jõulude ajal tabas mind mõte, et ma tahan enamat. Ma kahtlustan, et sellel võib olla midagi pistmist isa kaotusega juunikuus. Ema püüab kõvasti, et hakkama saada, aga mina ja Julie püüame ju samamoodi. Pühad olid ilma isata tõepoolest rasked. Jõulupidu oli kuidagi tühi ja nukker ning me kõik olime veidi nutused, kui meenutasime asju, mida tal oli kombeks jõulude ajal teha: tuua igal aastal jõulupuu ja panna tseremoniaalselt minu ja Julie lapsena meisterdatud jõulukaunistused selle külge rippuma. Lugeda jõuluõhtul Kristuse sünnilugu. Panna kalkuni lõikamise ajaks ette jõuluvanaga põll. Selliseid asju.
Mul on nii kahju, et isa jäi ilma oma tütretütre esimestest jõuludest. Ma tean, et Julie beebi aitas emal leinaga hakkama saada, aga polnud oodanud, et pisikesel Ellenil on ka minule nii sügav mõju.
Olen alati mõelnud endast kui tugevast ja iseseisvast inimesest. Ma pole tahtnud meest enda lähedusse hirmust, et olen äkki sunnitud tunnistama, et vajan kedagi. Ma ei tea, miks ma selline olen. (Kuigi ma pole päris kindel, kas tahangi seda teada.) Asi on selles, et nüüd tunnen ma teisiti.
See algas siis, kui Julie palus mul beebi sülle võtta. Ma vannun, mu süda sulas, kui ma teda hoidsin. Sel hetkel tundsin ma midagi, mida saan kirjeldada ainult emainstinktina, ja taipasin, et just seda ma tahangi. Just see puudubki minu elus. Abikaasa, perekond.
Ma tean, et õige abikaasaga võin saada kõik. Kodu, perekonna ja karjääri. Paljud naised tulevad sellega toime ja mina tulen ka. Naljakas, kuidas nii väike asi nagu beebi süles hoidmine võib inimese suhtumist muuta. Ma olen valmis. Täiesti valmis. Alates praegusest hetkest võtab minu elu hoopis teise suuna. Asjad, mis olid kuu aja eest eluliselt tähtsad, nihkuvad nüüd tahaplaanile.
Nii et jah, ma tunnistan seda.
Ma tahan abikaasat ja lapsi. Ilmselgelt pean esmalt leidma mehe. (Kavatsen teha kõike õiges järjekorras!) Ema ütleb alati, et kui mina olen juba midagi endale pähe võtnud, ei lase ma millelgi ennast takistada. Olen oma eesmärgi seadnud, plaanid teinud ja arvan, et leian abikaasa maksimaalselt kahe-kolme kuuga. Järgmisel aastal samaks ajaks olen loodetavasti abielus naine. (Võibolla isegi rase!)
Kui keeruline see ikka olla saab?
Higi voolas Hallie McCarthy otsmikult alla, tilkudes silmisse ja muutes tema nägemise otsekohe häguseks. Ta pühkis kaelas rippuva käterätiga laupa. Kuigi ta oli lubanud, et ei tee seda, heitis Hallie pilgu jooksulindi taimerile.
Üks minut veel.
Kuuskümmend lühikest sekundit. Ta kannatab selle välja. Uuenenud eesmärgitunnetusega kohendas ta sammu ja jäi kannatamatult lõpuhelinat ootama.
Trenažööril olid igasugused kellukesed ja viled, nagu pididki olema, arvestades, kui palju ta selle eest oli maksnud (lisaks veel kolm komplekti seadme värviga sobivaid treeningriideid). Trenni lõpus ilmus neljatollisele digitaalsele ekraanile teade, mis kiitis teda hästi tehtud töö eest.
Donnalee oli soovitanud tal minna spordiklubisse, et kohtuda meestega, ja ta teebki seda, kinnitas Hallie endale, kui saavutab soovitud kaalu. Aga mitte praegu. Ta polnud valmis spordiklubis ringi kepsutama reitega, mis nägid välja nagu singikamakad. Arvatavasti oli see umbes sama nagu koristada elamine enne koristaja tulekut ära – aga ta tegi seda ka.
Hallie haaras sügavalt välja hingates trenažööri külgedest, süda peaaegu plahvatamas, kui taimer viimaseid sekundeid luges. See viimane minut oli kahtlemata üks tema elu pikemaid.
Tundes vajadust viia mõtted füüsilisest agooniast eemale, jooksis Hallie kujuteldava finišijoone poole, suunates pilgu elutoa aknast välja naabruses asuvale luksuslikule elamule.
Ohoo, ta saab uue naabri. Maja ees oli kolimisauto ja mitu tugeva kehaehitusega meest – väga tugeva kehaehitusega, märkis ta tunnustavalt – laadisid selle sisu maha. Kolimisauto taha oli pargitud suur veoauto, millesse ronimiseks oleks tõenäoliselt olnud vaja redelit. Numbrimärgi ümbris oli eritellimusel tehtud. Silmi kissitades suutis ta lugeda sellel olevaid sõnu: SUUR VEOK. SUURED TÖÖRIISTAD. Hallie oigas valjult ja pööritas silmi. Mehed ja nende egod! Kaks lihaselist kutti jalutasid tema vaatevälja ja Hallie mõtles, kas üks neist nägusatest musklimägedest võib olla tema naaber.
Willow Woods – majadekompleks, kuhu ta oli kuus kuud tagasi kolinud, oli peaaegu välja müüdud. Ta oli mõelnud, et tema naabermaja müümisega ei lähe kaua. Eriti seetõttu, et see oli avar ja kolme magamistoaga. Ilmselt kolib sinna perekond. Kahtlemata rõõmustas teda mõte, et ta saab endale naabrid.
Aeg sai läbi ja jooksulint peatus. Hallie ohkas kergendusest ning hõõrus käterätiga higimärga nägu. Tema põsed punetasid ja tundusid kuumad ning lühikesed lokkis juuksed olid meelekohtadele kleepunud. Vana hall trennikostüüm – ta ei olnud valmis veel uutes trenažööriga sobivates trenniriietes higistama – lotendas piha ümber. See oli paljutõotav. Kiusatus joosta vannituppa ja hüpata kaalule oli tugev, kuid ta tegi seda viga liigagi sageli ning oli vandunud, et kaalub ennast ainult üks kord nädalas. Esmaspäeva hommikul, erksa ja värskena – alles siis teeb ta seda.
Ta oli kahekümne ühe päevaga kaotanud viis naela. Esimesed kaks olid läinud lihtsalt, aga ülejäänud kolmega oli tunne, nagu oleks teelusikaga betoonplokki uuristanud. Hallie oli end näljutanud, andunult treeninud. Ta oli lugenud rasvagramme, karbohüdraate, kaloreid ja šokolaadihelbeid, aga sellest oli vähe kasu.
Tema parim sõber Donnalee Cooper väitis, et ta paneb füüsilisele välimusele liiga palju rõhku, aga Hallie arvas teisiti. See oli jälle see pakendi teema. Mehed, keda tema teadis, reageerisid – vähemalt esialgu – naiste välimusele. Polnud tähtis, kas naisel oli aju, kui tema vööümbermõõt oli väike… ja muud kohad ei olnud. Loomulikult polnud meestele meeldimine Hallie ainus ajend end vormi saada. Ta oli end vähe liigutanud, hommikusöögi sageli vahele jätnud ja käigupealt kiirtoitu söönud. Mitte just eriti tervislik elustiil. Donnalee nagu veidi kahtles, kui Hallie talle seda selgitas, märkides ära, et varem polnud ta oma tervise pärast muretsenud.
Donnalee oli vallaline, kuigi varastes kahekümnendates oli tal olnud lühike katastroofiline abielu. Hallie rõõmuks oli Donnalee otsustanud tema jõupingutustega ühineda, kui ta oli jaganud oma eesmärki leida järgmise kaheteist kuu jooksul mees ja abielluda. Donnalee oli öelnud, et polnud kavatsenud uuesti abiellumisega nii kaua oodata ja nagu Halliegi, tahab ka tema lapsi. Aga Donnaleel oli teistsugune strateegia.
“Lihtsalt ole sina ise,” andis ta nõu.
“Iseolemine pole siiani kelleski minu vastu suurt huvi tekitanud,” kaebles Hallie. Vähemalt pani see sõbra suu kinni. Kohtamaskäimise võimalused olid mõne viimase aasta jooksul kokku kuivanud, aga ta oli otsustanud olukorda muuta.
Hallie käis duši all, vahetas riided ja helistas siis emale, kes elas teisel pool Pugeti lahte Bremertonis Kitsapi poolsaarel. Hallie oli oma isa sarnane nii isiksuse kui suhtumise osas, aga kunstiande oli ta pärinud emalt. Oma võimetele vaatamata polnud Lucille McCarthy kunagi väljaspool kodu töötanud. Halliet oli alati häirinud, et nii andekas naine rahuldub pelgalt majapidamisega. Alles siis, kui ta oli juba täiskasvanu ja elas omaette, tajus ta oma ema panust perekonda. Nende kuude jooksul pärast isa ootamatut surma oli Hallie hakanud ema vaikset tugevust hindama. Jõulude ajal oli ta julgustanud ema õlimaaliga tegelema ja Lucille oli hiljuti seda õppima läinud.
Vestlus sujus hästi, rõõmsameelselt kirjeldas Lucille portreed magavast Ellenist, mida oli hakanud maalima. Hiljem tegi Hallie oma iganädalase toidupoe nimekirja, tõmbas jaki selga ja kiirustas innukalt välja, et oma laupäevahommikuste kohustustega ühele poole saada. Autosse ronides nägi ta oma uut naabrit. Vähemalt arvas Hallie, et see ta oli. Mees oli pikk ja mitte nii lihaseline, kui esmapilgul tundus. Turske, otsustas Hallie. Laiad õlad ja tugev ülakeha. Nägus oma tagasihoidlikul moel. Teisisõnu, mehe nägemine ei pannud tema südant kiiremini põksuma – mis oli väga hea, sest mees oli ilmselt abielus ja tal olid lapsed.
Mehel oli huvitav, kuidagi kodune nägu ja ta näis seda tüüpi inimesena, keda Hallie hea meelega tunneks. Muidugi mitte romantilises plaanis, aga võibolla sõbrana. Naine pööras tähelepanu kahele lapsele mehe kõrval. Tüdruk ja poiss, tõenäoliselt umbes üksteist ja üheksa. Ilusad lapsed. Tüdruk lehvitas, naeratades laialt ja sõbralikult.
Hallie lehvitas vastu, torkas võtme süütelukku ja sõitis minema.
Kui ta tunnike hiljem tagasi jõudis, oli kolimisauto kadunud. Lapsed sõitsid jalgratastega, kui Hallie oma sissesõiduteele pööras.
Tüdruk suundus tema poole, kondised jalad pedaale sõtkumas.
“Tere!” ütles ta. “Minu isa kolis just siia kõrvale.” Tüdruk peatus järsult ja hüppas läikivalt rattalt maha.
“Ma nägin jah,” vastas Hallie, kummardudes üle esiistme poekotte võtma.
“Mina olen Meagan. See on mu vend Kenny.” Ta nookas peaga endast noorema poisi poole ja Kenny tuli nagu märguande peale õe juurde.
“Kas teil on lapsi?” küsis Kenny lootusrikkalt.
“Kahjuks mitte.” Hallie püüdis toidukotte kukkumast hoida.
Osa entusiasmi kadus poisi silmist. “Kas te teate siin ümbruskonnas kedagi, kellel on?”
“Mul on kahju, aga minu teada pole selles majadekompleksis teieealisi lapsi.” Enamik paare, kes olid siia kolinud, olid alles ühist teekonda alustanud. Hallie kahtlustas, et mõne aasta pärast on ümbruskonnas palju lapsi, aga praegu polnud.
“Oota,” ütles Meagan, lastes jalgratta murule maha vajuda. “Ma võin aidata sul need sisse viia.” Ta võttis Hallie käest ühe koti ära.
“Aitäh!” Hallie oli tüdruku tähelepanelikkusest liigutatud ja ütles talle seda.
Tüdruk säras uhkusest. “Ema ütleb, et minust on talle palju abi nüüd, kui tema ja isa on lahutatud.”
Meagani ilme muutus lahutust mainides kurvaks. Hallie tundis talle südamest kaasa, kuid jõudis paratamatult mõtteni, et tema uus naaber on ikkagi saadaval. See oli automaatne reaktsioon, mille vallandas tema hiljuti aktiveeritud abikaasaotsingu instinkt.
Hallie mõtles põgusalt oma esimesele muljele mehest ning otsustas siis, et tahab kedagi pisut… väljapeetumat. Mees, kelle veoauto numbrimärgi raam reklaamib suuri riistu, ei avaldanud talle ülemäära muljet. Kuid asi polnud ainult selles: ta oli näinud, mida kolimisfirma töölised olid mehe majja tassinud. Spordivarustust. Kastide kaupa. Polnud vist midagi, millega see tüüp tegelnud poleks. Mägironimisest kajakisõidu ja sukeldumiseni.
Hallie läks kööki ja viskas koti tööpinnale. Meagan pani enda oma ettevaatlikult selle kõrvale. “Veel kord aitäh, Meagan!”
“Kas sa oled abielus?” küsis tüdruk.
“Veel mitte.” Kuid tema peas tantsiskles nägemus põimunud abielusõrmustest. Tal oli ka potentsiaalne väljavalitu. Üks mees, keda ta oli eelmisel päeval kohanud.
“Olgu, ma lähen nüüd lõunat sööma. Näeme järgmisel nädalavahetusel,” ütles Meagan eesukse poole rutates.
Kui Hallie hakkas toiduaineid ära panema, nägi ta, et automaatvastajal vilkus sõnumist märku andev tuli. Tõenäoliselt oli see ema või siis õde Julie, kes tahtis raporteerida väikese Elleni viimastest jumalikest saavutustest. Aga äkki oli see hoopis tema? Tema oli Keystone’i panga uus laenuametnik. Hallie oli käinud reede pärastlõunal raha panka viimas ja teda oli John Franklinile tutvustatud.
Samal hetkel, kui ta meest nägi, mõistis Hallie, et mehes oli olemas kõik, mida ta abikaasas otsis. Mees oli pikk, tõmmu ja nägus. Sõbralik, viisakas ja ilmselgelt intelligentne. Ta vastas kõigile põhikriteeriumidele, kaasa arvatud saadavus. Hallie oli märganud, et mees ei kandnud abielusõrmust. Ta oletas, et mees lähenes neljakümnele, kuid see ei häirinud teda. Üheteistaastane vanusevahe polnud oluline, tema vanuses mitte. Ta saab aprillis kolmkümmend, sinnani on aega kolm kuud. Kindla peale on ta selleks ajaks juba kihlatud.
Kahjuks polnud sõnum Johnilt. See oli Donnaleelt, kelle põnevil hääl käskis Halliel tagasi helistada otsekohe, kui ta uksest sisse astub.
Hallie valis numbri. “Sa helistasid?”
“Ma leidsin vastuse,” pahvatas Donnalee.
“Mis oli küsimus?” oigas Hallie vastuseks. Ta polnud lõunat söönud ning ei olnud tühja kõhuga kunagi oma parimas vormis.
“Kuidas me kohtume oma unistuste meestega?”
“Hmm.” Kahtlemata oli sõber nüüdseks tema tähelepanu pälvinud. “Kuidas?”
“See vastus on pisut komplitseeritud, nii et ole kannatlik.”
“Donnalee…”
“Kõik, mis ma palun, on see, et sa mu ära kuulaksid. Oled valmis?”
Hallie pomises midagi vastuseks. See kohtamisvärk oli olnud keskkooli ja kolledži ajal palju lihtsam. Ilmselt oli ta oma oskused kaotanud. Oh, tal oli olnud ka vahepealsetel aastatel romantilisi suhteid, enamus neist lühiajalised. Üks oli kestnud peaaegu kuus kuud, kuni lõpuks ikkagi haledalt otsa sai. Hallie möönis, et see oli tema enda süü. Gregg oli kaevelnud tema pikkade tööpäevade ja täieliku kunstiärile pühendumise pärast ning tema oli vastanud, et polnud valmis midagi muutma.
“Ma leidsin Seattle Weekly’st kohtamisteenuse reklaami,” teatas Donnalee.
Hallie ägas. Niipalju kui tema teadis, kasutasid kohtamisteenust ainult meeleheitel inimesed. Ta ei tahtnud isegi mõelda neile meestele, kes sel moel naistega tutvusid. “Sa teed nalja, eks ole?”
“Sa lubasid, et kuulad mu ära.”
Hallie sulges silmad ja palus taevalt kannatlikkust. “Olgu-olgu. Räägi kõik ära ja siis ma ütlen sulle, et pole huvitatud.”
“See on teistsugune.”
“Nad kasutavad videoid, eks ole?”
“Ei,” vastas Donnalee nördinult. “Kas sa võid lihtsalt kuulata?”
“Vabandust.”
“Sina ja mina oleme edukad ärinaised. Suuremat osa mehi heidutavad meiesugused.”
Hallie polnud veendunud, et see nii on, kuid ei öelnud midagi.
“Mis minusse puutub, siis olen juba olnud korra abielus ja see oli katastroof.”
“See oli üle kolmeteistkümne aasta tagasi.”
“Varsti juba üle viieteistkümne ja siis kahekümne ja elu läheb minust lihtsalt mööda. Kõik sellepärast, et tegin ühe rumala vea, kui olin vaevu teismeeast välja jõudnud. Hallie, ma tahan oma ellu meest.”
“Koos kogu komplektiga,” lisas Hallie.
“Lapsed, eeslinnamaja valge lippidest aiaga. Kass, koer, perepuhkused. Ma ei suuda uskuda, et olen selle kõik nii kauaks unarusse jätnud! Tõenäoliselt ei mõtleks ma praegugi selle peale, kui sa poleks oma plaaniga lagedale tulnud.”
“Sa tahad öelda, et mina peaksin ka tutvumisteenistusega ühendust võtma?”
“Kuula ometi, pagan võtaks! Kõigepealt pead sa taotluse tegema ja kui see heaks kiidetakse, pead maksma kopsaka tasu ja siis korraldavad nad sulle kohtumise sobiva kandidaadiga. Kellegi sinuga sarnase rahalise taustaga, kelle isikuomadused sinu omadega sobivad. Naine, kellega ma rääkisin, väidab, et nad on väga valivad ja tegelevad ainult piiratud hulga klientidega. Kui saad heakskiidu, pühendub ettevõte sulle sobiva kaaslase leidmisele.”
“Kui kopsakas see tasu on?” Hallie oli hiljuti ladunud välja spordiseadmete eest üle tuhande viiesaja dollari. Ja sama palju krediitkaartide tagasimakseteks.
Donnalee kõhkles hetke. “Kaks tonni.”
“Kaks tuhat dollarit!”
“Jep.”
“Selle raha eest peaks neetult kindlasti saama kohtamise Brad Pittiga.”
Donnalee naeris. “Brad ei kohtuks meievanustega.”
Sõbranna sõnad polnud kuigi lohutavad. “Sa ei räägi ju tõsiselt?” Hallie arvas, et sellise raha eest saaks teha rasvaimu ning võiks trenažöörid ja dieedipidamise unustada.
“Räägin küll,” ütles Donnalee pisut trotslikult. “Ma olen kolmkümmend kolm. Mul ei ole nii palju aega kui sinul. Kui see agentuur saab aidata mul leida sobiliku mehe, siis on see raha hästi kulutatud.”
“Sul ongi tõsi taga.”
“Mõtle sellest kui otseteest.”
Hallie polnud ikka veel päris nõus. “Tegelikult pole ma veel otsimist alustanudki.” Kohtamisteenuse kasutamine tundus nagu valge lipu lehvitamine enne, kui oleks üldse lahinguväljale astunud. Allaandmine ilma vähimagi proovimiseta.
“Mida sa teha kavatsed, riputada enda külge plakati, millele on suurte mustade tähtedega kirjutatud: SAADAVAL?” küsis Donnalee.
“Ära ole naeruväärne!”
“Sul on olnud aega terve elu, et leida endale abikaasa, aga sa ei ole abielus. Mis paneb sind arvama, et nüüd on teisiti?”
“See, et ma olen nüüd abieluks valmis.” Arvatavasti polnud praegu õige aeg sõbrale meenutada, et tal oli olnud aastate jooksul suhteid, neist kõige lubavam Greggiga. Sest oli tõsi, et neid oli aina vähem ning tema seltskondlik elu oli muutunud üsna olematuks, kuigi ta polnud seda tööle pühendudes peaaegu märganudki. Kuid nüüd kavatses ta seda muuta ja delegeerida rohkem ülesandeid Bonnie Ellisele, oma assistendile.
“Ja sinu valmisolek abieluks muudab kõike?” küsis Donnalee skeptiliselt. Hallie arvates kõlas tema hääl liiga sageli skeptiliselt.
“On üks mees, kellest ma olen huvitatud,” tunnistas Hallie John Franklinile mõeldes.
“Tõesti? Kes?”
Ta oleks pidanud teadma, et Donnalee hakkab üksikasju nõudma.
“Üks pangaametnik,” vastas Hallie veidi vastumeelselt. “Ta on Keystone’i panga Kenti harukontori uus laenuametnik. Ta tuli sel nädalal Seattle’i kesklinna kontorist üle. Me kohtusime reedel, kui sa just pead seda teadma. Ta hakkas mulle kohe meeldima ja mina talle ka. Ta on tõepoolest väga hea välimusega. Ja tundlik.”
“Hea välimusega ja tundlik,” kordas Donnalee.
“Vallalisi hea välimusega mehi on raske leida,” kinnitas Hallie, imestades kerge sarkasmi üle sõbra hääletoonis.
“Sest suuremal osal neist on olemas meessõbrad.”
Hallie vaikis. John? Kas see oli võimalik? “Kas sa tead John Franklinit?” Kuna Donnalee juhtis ühte hüpoteegifirmat, tundis ta paljusid piirkonna pangainimesi.
“Ma tean temast.”
Hallie kahtlused suurenesid. “Mida sa silmas pead?”
“John Franklin on täiuslik põhjus, miks sa vajad Dateline’i teenuseid.”
“Oh?” Hallie enesekindlus lõi kõikuma.
“Sul on õigus,” jätkas Donnalee. “John on tundlik, sõbralik, meeldiv ja patuselt nägus. Juhtumisi on ta ka gei.”
Hallie enesekindlus vajus sügavikku. John Franklin. Hmm. Mõne mehe puhul oli see ilmne… nojah, aga mõne puhul ei olnud.
“Kas sa siis kavatsed Dateline’iga liituda?” küsis Donnalee.
“Kaks tuhat dollarit?”
“See on odav, arvestades, et nende meeste tausta kontrollitakse.”
“Kui Brad Pitt on väljas, peaksid nad selle raha eest mõne kuningapere liikmega lagedale tulema.”
“Kui nad seda teevad, lapsuke, olen mina esimesena jaol,” lisas Donnalee naerdes.
“Ma vaatan seda Dateline’i lehekülge, aga ei luba midagi.”
“Lihtsalt helista sinna ja nad saadavad sulle brošüüri. Helista mulle, kui oled selle läbi vaadanud. Lubad?”
“Olgu, olgu,” pomises Hallie ja kirjutas numbri üles. Ta pani telefonitoru käest ja vangutas pead. Kes oleks osanud arvata, et see abieluasi võib osutuda nii keeruliseks?