Читать книгу Asi on abielus - Debbie Macomber - Страница 7

Lahkuminek ei ole kerge

Steve Marrise päev ei olnud hästi alanud. Üks kaubasaadetis oli kusagil keskläänes kadunud, tema sekretär oli ette teatamata töölt lahkunud ja ta kahtlustas, et tema endine naine oli hakanud uuesti kohtamas käima. Saadetis leitakse lõpuks üles ja ta võib endale uue sekretäri palgata, aga uudistega Mary Lynni kohta oli raskem hakkama saada.

Ta valas endale kohvi ja märkas, et keegi polnud juba vähemalt kuu aega vaevunud klaaskannu pesema. Ta kavatses surmkindlalt veenduda selles, et järgmine sekretär ei oleks samasuguse suhtumisega. See viimane oli keeldunud kohvi valmistamast, väites, et ta palgati tema sekretäritöö oskuste pärast, kuigi need polnud kuigi muljetavaldavad. Ja see naine polnud kunagi mõistnud, et tema äris peab igaüks innukalt kaasa lööma. Oligi hea, et ta on läinud.

Mees võttis sõõmu kuuma vedelikku ja krimpsutas nägu. Kohv pidi olema Todd Staffordi tehtud. Tema tootmisjuht tegi maailma kõige halvemat kohvi. Steve valas kohvi ära, loputas tassi, istus oma laua taha ja tuhlas enda ees olevas paberikuhjas, kuni leidis vajaliku arve.

Todd avas ukse. “Kas sa kavatsed terve päeva siin istuda ja Danielle’i lahkumise pärast vahutada?”

Todd rääkis nende äsja koha üles öelnud sekretärist. “Ei, meil on ilma temata parem.”

Todd sisenes kabinetti, võttis kohvitassi ja valas selle täis. Ta tõmbas Danielle’i tooli lauast eemale, potsatas istuma ja toetas jalad lauale. “Kui asi pole Danielle’i lahkumises, siis ma oletan, et sa mossitad Mary Lynni pärast.”

Sõber tundis teda liigagi hästi. “Ma kuulsin, et ta käib jälle kohtamas.”

“Kuulsid? Kellelt?”

“Kennylt,” tunnistas Steve vastumeelselt.

“Sa pressid oma lastelt välja infot oma endise naise kohta?”

“Ma ei teeks midagi sellist.” Steve tundis süütorget. Ta polnud küsinud ettekavatsetult oma üheksa-aastaselt pojalt, kas tema ema käib kohtamas. Kenny oli rääkinud pehmepalli meeskonnaga kevadel liitumisest, üdini põnevil võimalusest olla püüdja. Ta oli tahtnud, et ema viskaks talle mõned pallid, oli poiss Steve’ile rääkinud, aga ema ei saanud, sest pidi ennast kohtama minekuks valmis seadma. Nüüd oli kogu Steve’i tähelepanu lapse päralt. Polnud raske panna Kennyt rääkima, et Mary Lynn kohtub mingisuguse Kipiga.

Mis kuradi nimi see Kip üldse oli? Kõlas nii, nagu võiks see kutt balletisussides ringi kalpsata.

“No ja mis sa siis teada said?”

Steve ignoreeris küsimust. Talle ei meeldinud isegi mõelda, et Mary Lynn kohtub teise mehega, veel vähem sellest rääkida. Nende vahel juhtunu tegi haiget isegi nüüd, kui lahutusest oli möödas terve aasta. Talle turgatas pähe idee ja ta imetles selle geniaalsust. “Ma mõtlen, kas Mary Lynn oleks nõus siia asendama tulema, kuni ma leian uue sekretäri.”

“Ta vihkab seda kontorit,” pomises Todd. Mees võttis lonksu kohvi, näides iga piiska nautivat. “Sa tead seda.”

Sõbra öeldu vastas tõele, kuid Steve tervitas võimalust koos naisega aega veeta. Võibolla räägiks naine talle isegi Kipist. “Küsimine ei tee kellelegi halba,” vastas ta, tundes nüüd kahetsust, et polnud Toddile midagi öelnud.

“Sa oled lahutatud.”

“Aitäh, olingi vist selle unustanud.” Steve põrnitses sõpra, lootes, et sarkasm tema hääles tabab märki.

“On aeg edasi liikuda, vanapoiss. Mary Lynn on seda teinud.”

Steve tõusis järsult toolilt. “Kas sa ei peaks tagasi tööle minema?”

“Olgu, tabasin vist närvi. Pole põhjust mul pead otsast hammustada.” Todd kiirustas tagasi poodi ja Steve neelas ärrituse alla. Neetud, ta armastas ikka veel Mary Lynni. Keegi polnud hoiatanud, kui valus võib see lahutusevärk olla.

Nad olid olnud abielus kaksteist aastat ja oma rumaluses oli Steve uskunud, et nad on õnnelikud. Siis ühel päeval oli Mary Lynn hakanud täiesti ootamatult nutma. Kui mees püüdis uurida, mis lahti on, ei osanud naine vastata talle muud kui ainult, et ta on õnnetu. Nad olid abiellunud liiga noorelt, naine oli jäänud ilma kogu lustist ja muretutest noorusaastatest ning siin ta nüüd oli, seotud abikaasa, laste ja kohustustega. Steve püüdis naise muret mõista, kuid kõik, mida ta tegi või ütles, ajas olukorra ainult hullemaks. Ainus, millest ta selgelt aru sai, oli naise väide, et tal pole kunagi olnud oma magamistuba. Tuli välja, et see oli naisele olulisem, kui Steve taipas, sest varsti pärast seda palus ta mehel nende ühisest magamistoast välja kolida.

Steve oli tema palvele vastu tulnud, kindlalt uskudes, et naine ei mõtle seda tõsiselt. Ta oli vabatahtlikult majast välja kolinud, mõeldes, et see võiks aidata naisel “iseennast leida”, mida naine ilmselt ei saanud tema juuresolekul teha. Naisel oli vaja leida kontakt oma “sisemise lapsega”, saada “väge” või mingit muud sellist jama. Olgu, ehk ei olnud ta kõige tundelisem mees maailmas. Mary Lynni oli ärritanud tema seisukoht, et naine vaatab liiga palju päevaseid jutusaateid. Siis, umbes kuu pärast tema lahkumist, oli Mary Lynn šokeerinud teda lahutuse palumisega. Enne, kui Steve oleks üldse aru saanud, mis toimus, olid nad mõlemad endale advokaadi palganud ja seisid kohtunikulaua ees.

Selleks ajaks olid kired lõkkele löönud, lisaks veel juristid asjasse segatud ning tema ja Mary Lynn olid teineteise vastu vaenulikumad kui kunagi varem. Võttis rohkem kui aasta, et isegi alustada juristide ja kohtunike laastamistöö tagajärgede likvideerimist. Teda ajas hulluks perest lahus elamine. Ta tahtis oma naist tagasi.

Vaatamata Toddi sõnadele kavatses Steve paluda Mary Lynnil Danielle’i asendada. Ainult niikaua, kuni palkab uue sekretäri. Ainult niikaua, kui ta veenab naist, et lahus elamine on täielik hullumeelsus.

Olles endaga rahul, sirutas Steve käe telefonitoru järele. Mary Lynn vastas pärast kolmandat helinat. “Halloo,” pomises ta uniselt.

Naine polnud kunagi olnud hommikuinimene. “Hei, Steve siin!”

“Steve. Püha taevas, mis kell on?”

“Üheksa.”

“Juba?”

Mees kuulis, kuidas linad sahisesid, kui Mary Lynn end istuli ajas. Abielu ajal oli Steve armastanud naist hommikuti äratada, hoides tema pehmet, sooja ja naiselikku eksootiliste lillede järgi lõhnavat keha enda kaisus. Nende armatsemine oli kõige parem olnud hommikuti.

“Mis lahti?” küsis naine ja haigutas häälekalt.

“Ei midagi. Nojah, mu sekretär lahkus töölt.”

Mary Lynn jäi väga vaikseks ja mees võis tema pahameelt läbi telefoniliini peaaegu kuulda. “Ma ei trüki, Steve, sa tead seda.”

Pärast kõiki koosoldud aastaid suutis Mary Lynn lugeda teda nagu raamatut. Steve tundis selle üle mingit äraspidist uhkust. “Mul on vaja kedagi ainult mõneks päevaks, kuni palkan uue sekretäri.”

“Miks sa ajutist töötajat ei võta?”

“Muidugi võin ma agentuuri helistada ja nad saadavad kellegi, aga annaksin selle raha parema meelega sulle.”

“Mul on kool. Mul ei ole kerge igal pärastlõunal loengutes käia ning samal ajal laste ja maja eest hoolitseda.”

“Ma saan sellest aru, aga mulle oleks suureks abiks, kui sa tuleksid kasvõi paariks päevaks ja ainult hommikuti. Rohkemat ma ei palugi.” Kuna naise hariduse eest maksmine oli osa kohtuotsusest, oli ta naise tegemistega hästi kursis.

“Sa ütled alati nii!” nähvas naine.

“Kuidas?” Vestlus hakkas kiirelt võtma sama tooni nagu nende vaidlused enne lahutust. Steve tegi või ütles midagi, mis naist ärritas, kuid poleks isegi oma elu päästmiseks osanud arvata, mis see oli.

“Sa ütled, et saad aru, kui tihe graafik mul on. Aga sa ei saa.”

“Saan küll, ausalt.”

“Kui saaksid, poleks sa minu abi palunud, et saaksid rahulikult uut sekretäri otsida. Ma tunnen sind, Steve Marris. Kahest päevast saab kaks nädalat ja ma ei jõua oma kooliasjadega järje peal püsida. Just seda tahad sa tegelikult, kas siis teadlikult või mitte. Sa püüad minu kooliskäimist saboteerida.”

Steve neelas vastuargumendi alla. “Ma saan aru, kui olulised sinu loengud on,” ütles ta. Ja ta saigi. Ta ei saanud aru ainult sellest, kuidas naise hariduse omandamine takistas neil abielus olemast. Pealegi ei osanud ta arvata, mida naine oma kunstiajaloo haridusega peale hakata kavatseb. Ilmselt saada tööd mõnes muuseumis, kui neil on mingit tööd pakkuda. Aga kahtlemata ei saanud ta seda naisega jutuks võtta.

“Kas ikka saad, Steve?”

“Jah,” vastas mees, võideldes endaga, et näidata üles austust naise püüdluste vastu. “Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna sinu loengud algavad alles kella ühest, oled äkki valmis mind aitama, aga kui sa ei saa, siis ei saa.”

Naine kõhkles ja Steve valmistus viimaseks hoobiks.

“Ma vajan sind ainult paariks tunniks hommikuti. Ja nagu ma ütlesin, kui sa ei saa, pole sellest midagi. Ei mingit vimma.”

“Kas sa üldse kujutad ette, kui palju lugemist ja ülesandeid mul on?”

“Sul on õigus, ma poleks pidanud üldse küsima. Ma usun, et sellega on alati probleeme olnud, eks ole ju?”

“Jah,” nõustus naine teravalt. Vaikis siis viivu ja ohkas. “Ma usun, et võin paariks päevaks tulla, aga mitte kauemaks. Ma tahan, et see oleks täiesti selge. Kaks päeva ja mitte minutitki kauem, said aru?”

“Täiesti.” Steve tahtis üles hüpata ja kannad õhus kokku lüüa. Mary Lynnile helistamine oli olnud suurepärane mõte. Ta oli kindel, et suudab lühikese ajaga naise seda teist kutti unustama panna.

“Ma loodan, et sa ei oota mind sinna enne kella kaheksat?”

Steve jättis naise küsimuse tähelepanuta. “Kas sul on see roosa öösärk seljas?”

“Steve!”

“On või?” Mehe hääl muutus kähedaks, kuigi ta püüdis seda normaalsena hoida. Mõned nende parimad seksikorrad olid olnud pärast lahutust. See oli hullumeelne. Mary Lynn ei tahtnud teda oma majja, kuid soovis endiselt oma voodisse. Mitte et ta selle üle kaevelnud oleks.

“Jah, mul on sinu lemmiköösärk seljas,” sosistas naine madalal ja seksikal häälel.

Mehe silmad vajusid aeglaselt kinni. “Ma tulen sinna.”

“Steve, ei. Ma ei saa. Me ei saa.”

“Miks mitte?”

“Noh, sest me ei tohiks.”

Steve muutus kohe kahtlustavaks, uskudes, et naise otsusel on midagi tegemist sellega, mida Kenny oli rääkinud. “Miks?”

“Me oleme lahutatud, mäletad?”

“See pole meid varem takistanud. Ma jõuan viieteist minutiga kohale. Sa tahad mind sinna, muidu poleks sa roosa öösärgi kohta midagi öelnud.”

Mary Lynn itsitas, kuid muutis siis tooni. “Steve, ei, ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles ta pühalikult. “Me oleme juba aasta lahutatud olnud. Me ei peaks enam teineteisega magama.”

Mehe lõug jäigastus. “Millal sa selle otsuse vastu võtsid?”

“Pärast viimast korda.”

Steve hingas välja, kannatus peaaegu katkemas. Ta lasi kiirelt nende viimase randevuu peast läbi. Oli olnud hiline hommik enne naise loenguid, kui lapsed olid koolis. Ta oli leiutanud mingi ettekäände, et naise juurest läbi astuda. Mary Lynn teadis, mida ta tahtis, ning särast silmis ja innukusest, millega ta mehe magamistuppa viis, võis järeldada, et tal oli sama soov.

Steve ei kujutanud ette, mis oli muutunud peale selle, et naine kohtus tolle Kipiga. Kahjuks ei saanud ta naiselt selle kohta küsida ega oma informeeritust välja näidata. Viimane, mida ta tahtis, oli tuua lapsed selle keskele, kahe nääkleva vanema vahele, nagu ta oli näinud liigagi paljude lahutatud paaride puhul. Lahutus oli olnud Meagani ja Kenny jaoks isegi piisavalt raske, polnud vaja olukorda veel keerulisemaks ajada. Seega pidi tema ja Mary Lynni privaatsus privaatseks jäämagi. Vähemalt nii palju, kui see lastesse puutus.

“Mis pani sind minuga magamise osas meelt muutma?” küsis ta selle asemel.

Mary Lynn ohkas. “Mitte miski. Kõik. Me peame selle lõpetama. See on läbi, Steve.”

Steve ei öelnud midagi. Ta tundis oma naist – endist naist – piisavalt hästi, et mitte vaielda. Ta teadis Mary Lynni kohta veel midagi: naisel olid normaalse terve inimese seksuaalsed vajadused. Samasugused nagu tal endalgi.

“Sa siis tuled homme hommikul?” küsis ta kindluse mõttes üle.

“Ma usun küll. Aga pea meeles, ma olin nõus kahe päevaga, ja ainult kahe päevaga.”

“Võta roosa öösärk kaasa.”

“Steve!”

“Vabandust,” pomises mees, kuigi ei tundnud mingit kahetsust.

Ta pani hetk hiljem toru hargile, tuju juba palju parem.

Ülejäänud päev möödus suhteliselt ladusalt. Transpordikompanii leidis kadunud veose Albuquerque’ist üles. Kaup lubati neljakümne kaheksa tunni jooksul kohale toimetada. Enamik tema tellimustest tuli piirkonna suurimalt lennukiehitajalt, keda ta varustas mootorikinnitustega, kuid ta tegeles ka treimise, freesimise ja muude metallitöödega teiste klientide jaoks. Tema ettevõte kasvas, sai aina suuremaid tellimusi ja andis nüüdseks tööd peaaegu tosinale inimesele.

Sel pärastlõunal koju sõites peatus Steve’i pilk oma kätel – puhastel kätel, mis hoidsid rooliratast. Tema küünealused olid olnud alati mustad ja see oli Mary Lynni häirinud. Selles oli iroonia. Juba poolteist aastat oli ta veetnud suurema osa ajast kontoris ja määris harva käsi. Naine oli alati soovinud, et tal oleks puhas töö. Kui ta oli lõpuks valmis seda soovi rahuldama, ei tahtnud naine teda enam oma ellu. Neetud, see varuosaäri oli neile kasulik: võimaldas osta maja, ülal pidada lapsi, maksta Mary Lynni hariduse eest. Väike mustus mehe küünte all oli selle kõrval väike ebamugavus.

Jaanuarikuine uduvihm läks tihedamaks ja veoauto kojamehed pekslesid vastu klaasi, pühkides ärritava korrapäraga vihmavett ühele ja teisele poole. Ta keeras kiirteelt maha ja suundus künkast alla läänepool asuvasse Kenti. Ta polnud olnud kuigi innukas seda maja ostma. Kui ta oleks saanud valida, oleks ta tagasi pere juurde kolinud, aga see paistis võtvat rohkem aega, kui ta alguses arvas.

Tõenäoliselt poleks ta sellesse majadekompleksi kolinud, kui tal poleks korteris elamisest kõrini saanud. Väike korter polnud lastele sobilik ning Meagan ja Kenny veetsid peaaegu kõik nädalavahetused tema juures.

Ta oleks eelistanud tõelist maja, kuid omaette elades ei tahtnud kõiki sellega kaasnevaid kohustusi. Maja selles kompleksis oli sobiv kompromiss. Kinnisvaraga tegelev sõber oli teda veennud, et see on hea investeering. Lisaks selle pakkusid ehitajad atraktiivset lisaväärtust. Maja oli sama kena kui see, milles Mary Lynn koos lastega elas. Mitte nii suur, aga sellest polnud midagi. Lastele see meeldis ja nad olid saanud kiiresti naabriga sõbraks, mõtiskles ta kojamehi välja lülitades. Vihmasadu oli peaaegu lakanud.

Steve polnud veel Halliega kohtunud – Meagan oli talle naise nime öelnud. Niipalju, kui tema teadis, oli see naine trennihull. Steve’i köögiaken avanes naise elutoa poole ja sinna oli pandud trenažöör, mille kõrval oli sammumasin. Iga kord kui ta sinna vaatama sattus, tegi naine trenni. Kuigi tundus, et ta ei nautinud seda.

Steve pööras Willow Woodsi majadekompleksi poole ja peatus kahe rea sissepääsu ääristavate postkastide juures. Ta ei märganud naist enne, kui autost välja ronis. Hallie seisis oma postkasti ees ja uuris suurt ümbrikku, nagu poleks päris kindel olnud, mida sellega peale hakata.

“Terekest, naaber!” ütles Steve võtmega oma postkasti avades.

Naine võpatas ja tõstis pilgu. “Tere!”

“Steve Marris.” Ta sirutas naisele käe. “Ma kolisin eelmisel nädalavahetusel teie kõrvalmajja.”

Hallie pilgutas paar korda silmi. “Te olete Meagani ja Kenny isa.”

“See ma olen.”

“Hallie McCarthy.” Ta surus mehe kätt. “Tore teiega kohtuda.”

“Sama siin.”

“Teil on kaks vahvat last.”

“Tänan,” ütles mees naeratades. Ta arvas ise samamoodi.

Hallie heitis ümbrikule veel ühe närvilise pilgu ning toppis selle siis kotti. “Nojah, Steve, ma pean nüüd minema. Kindlasti näeme jälle.”

Steve oli näinud logo ümbrikul. Dateline. Ta oli piisavalt kuulnud sellest kallist ja eksklusiivsest tutvumisagentuurist. Varsti pärast lahutust oli üks tema heasoovlik sõber püüdnud veenda teda sellega liituma, aga ta polnud valmis kohtamise eest kaks tuhat dollarit maksma. Ta oleks pidanud olema palju rohkem meeleheitel kui praegu, et seda isegi kaaluda.

Hallie kergitas samal hetkel pilgu. “Ma… Üks sõber soovitas, et kirjutaksin neile info saamiseks,” pahvatas ta. Tema põskedele oli kerkinud puna. “Ma ei teeks kunagi…” Ta peatus, kehitas õlgu ja naeratas ilmselgelt sunnitult. “Ma tahan, et te teaksite, et ma ei vaja mehe leidmisel mingisugust kõrvalist abi.” Pea püsti väärikusega, mille üle isegi printsess Diana oleks kadedust tundnud, kõndis Hallie McCarthy oma auto juurde. Kuigi kiirus, millega ta paigalt võttis, rikkus mõnevõrra efekti.

Steve vaatas eemalduvat naist ja vangutas pead. Võibolla peaks lapsed sellest naisest eemale hoidma. Ta tundus üsna kena, kuigi veidi veider.