Читать книгу Asi on abielus - Debbie Macomber - Страница 8

Seitse maas, kolm veel jäänud

Pugeti lahte kuldas veebruaris harvaesinev päikesepaiste ning pärast nädalaid igapäevaseid tubaseid treeninguid otsustas Hallie ilusat ilma ära kasutada. Ta pani selga ühe kolmest uuest trennirõivaste komplektist. See oli ilusat sinakasrohelist värvi, püksisäärte väliskülgedel erkroosade triipudega ja tõmblukuga jakil geomeetriliste kujunditega. Vähemalt teadis Hallie, et ta näeb suurepärane välja – ning ka tundis end suurepäraselt. Seitse neist kümnest soovimatust naelast olid kadunud. Kuigi mitte ilma märkimisväärsete jõupingutusteta.

Ta polnud päris kindel, et need naelad on igaveseks läinud. Äkki ootasid need nurga taga hetke, kui ta valvsuse kaotab? Üks päev ilma trenažöörita või järeleandmine kiusatusele šokolaadikooki süüa ja nad on tagasi. Sellepärast oligi ta olnud nii karm dieedi ja treeningutega. Kolm naela veel ja ta kaalub sama palju kui keskkooli lõpetamisel rohkem aastaid tagasi, kui ta mäletada tahtis.

Soovitud kaal. Kui täiuslikult kaunid olid need sõnad.

Ta lootis, et saavutab selle eesmärgi enne Valentinipäeva. Ta oli seadnud selle sihi jaanuaris, jättes endale piisavalt aega, et saavutada parim füüsiline vorm. Hallie oli juba mõnele valitud sõbrale – neile, kes olid püüdnud teda kokku viia oma vallaliste vendade või tuttavate ja hiljuti lahutanud kolleegidega – teada andnud, et on valmis tähendusrikkaks ja pikaajaliseks suhteks. Ta polnud neist veel midagi kuulnud, aga sellest oli vähe aega möödas ka.

Naine avas eesukse ja astus tervitavasse päikesepaistesse. Ta taipas õige pea, et polnud ainus, kes oli tulnud välja soojust nautima.

Naaber loopis koos pojaga eesaias palli. Halliele tundus, et ta oli Steve Marrisega suhtlemist valesti alustanud, kuid ta ei teadnud, kuidas seda korda ajada. Milline ebaõnn, et mees juhtus Dateline’i ümbrikku nägema! Hallie viga oli, et ta ei suutnud suud kinni hoida. Oh ei, see oleks olnud liiga lihtne. Temal oli vaja pahvatada välja mõned rumalad ja piinlikud märkused. Ta tahtis ägada iga kord, kui sellele mõtles.

“Hei, Hallie!”

Steve’i tütar jooksis tema juurde. Hallie arvas, et Meaganil on isa juures nädalavahetusi veeta igav, sest ümbruses pole temavanuseid lapsi.

“Terekest, lapsuke! Millega sa tegeled?”

“Ei millegagi,” vastas tüdruk tüdinenud häälel. “Isa õpetab Kennyle, kuidas saada heaks püüdjaks. Mulle pesapall väga ei meeldi.”

“Minule ka mitte,” nõustus Hallie. Asi polnud selles, et talle sport ei meeldinud, ta ei mõistnud lihtsalt, mis oli selles nii erilist. Kari kutte tormab mööda väljakut või jääd ja kõik ajavad taga ühte palli või mida iganes – mis oli selle mõte?

Hallie tõstis käed üles ja hingas aeglaselt välja ning kummardus siis sõrmeotstega kõnniteed puudutama. Ta polnud päris kindel, miks nii tegema peab, aga oli näinud sportlasi enne jooksu niimoodi venitamas ja oletas, et nad teavad, mida teevad. Soojendust või midagi.

Pärast tervet kuud trenažööril, keskmiselt kaks miili päevas mägist maastikku simuleerival režiimil, arvas Hallie, et on üheks päriselu miiliks valmis. Auto spidomeetri järgi teadis ta, et Willow Woodsi sissepääsuni on täpselt pool miili. Ta arvestas, et suudab probleemideta sinna ja tagasi joosta. Tegelikult lootis ta, et ei hakka liiga palju higistama, kartes uusi spordirõivaid määrida.

“Mida sa praegu teed?” küsis Meagan, jälgides tema painutusi ja venitusi.

“Valmistun jooksma.”

“Sa jooksed?” Laps oli üdini üllatunud.

“Kindlasti.”

“Kui kaugele?”

“Ühe miili.” See oli vahemaa, mille ta tahtis esimesel korral väljas joostes läbida. Kui kõik hästi läheb, võib ta edaspidi pikemaid distantse ette võtta.

“Kas ma võin sinuga koos tulla?”

“Kui su isa lubab.” Hallie raputas käsivarsi, pani siis käed puusa ja tegi pearinge.

Meagan lasi jalgratta Hallie muruplatsile maha ning tormas isa ja venna juurde.

Hallie oli endaga rahul. Vähemalt oli ta Greggiga spordisaadete vaatamisest midagi õppinud. Ta kuulis, kuidas Meagan luba küsis ja tundis, et Steve uuris teda enne nõustumist.

“Isa lubas mul tulla,” hõikas Meagan tagasi joostes.

Erinevalt Meaganist alustas Hallie aeglases, ühtlases tempos. Esimese käänakuni jõudes tõstis Meagan tempot. Hallie hingeldas juba mõne minuti möödudes. Ta ütles endale, et see on mõistetav, sest nad jooksid mäest üles. Kolmanda majadegrupi lõppu jõudes oli ta täiesti kurnatud.

“See ei ole võidujooks,” ütles Hallie, kui oli suutnud rääkimiseks piisava koguse hapnikku sisse ahmida.

“Oh, ma jooksen sinu jaoks liiga kiiresti? Vabandust!” Meagan aeglustas otsekohe tempot.

Möödus terve igavik, enne kui sissepääsu ümbritsev telliskivimüür nähtavale ilmus. “Ma… arvan, et… mul on… valed… jalatsid,” lõõtsutas Hallie. Ta peatus, toetas käed põlvedele ja ahmis aplalt sisse nii palju õhku, kui tema tulitavad kopsud suutsid vastu võtta.

Tema jalatsitel polnud midagi häda ja Hallie teadis seda neetult hästi.

“Kas sinuga on kõik korras?” Meagan näis murelik.

“Täiesti… ma tunnen end suurepäraselt.”

“Kas sa suudad tagasi minna? Või tahad äkki, et ma jooksen tagasi ja kutsun isa?”

Hallie ei kavatsenud lasta Steve Morrisel ennast sellisena näha. Ta ajas ennast sirgu ning sundis jõupingutusega naeratama ja käituma, nagu midagi poleks halvasti. Põletav valu kopsudes tegi normaalse hingamise peaaegu võimatuks. Hea oli see, et tagasitee oli allamäge. Halb oli see, et ta oli kodust poole miili kaugusel koos üheteistaastase lapsega, kes oleks võinud tema ümber ringiratast joosta.

“Ma olen kindel, et mu isal poleks selle vastu midagi. Ta on väga mõistev.”

Hallie pigistas huulte vahelt välja vale. “Minuga on kõik korras, ei mingeid probleeme.”

“Oled kindel?”

“Täiesti.” Te ei saa lasta ühel lapsel ennast niimoodi alandada. Higistamise osas polnud nagunii midagi parata. Higi voolas igast tema nahapoorist, muutes juuksed niiskeks ning jättes ülahuulele ja otsmikule higipärleid.

Ta andis väärika etenduse, sörkides naabrist ja tema pojast mööda oma eesukse juurde. Hallie vajus ülemisele astmele, püüdes välja näha nii, nagu naudiks olukorda, mis oli päris keeruline, sest ta tundis, nagu vajaks kunstlikku hingamist.

“Kas sa ei kavatse ennast maha jahutada?” küsis Meagan.

“Ma arvan, et lähen duši alla.”

“Isa ütleb, et sa peaksid pärast jooksmist kõndima, et lasta kehal taastuda.” Meagan kõndis minema ja Hallie järgnes talle, avastades peagi, et jah, selle osaga oma treeningust tuleb ta toime. Jahe tuul oli värskendav ja mõne minutiga vajus süda tagasi oma kohale.

Hallie tänas Meaganit seltskonna eest ning majja sisenemiseks pöördudes märkas nurga tagant paistvat tuttavat autot. Donnalee. Hallie tundis heameelt ja lehvitas sõbratarile. Mõlemad naised olid väga hõivatud ja kuigi nad rääkisid telefoni teel praktiliselt iga päev, polnud neil võimalust kaugeltki nii sageli kohtuda, kui neile meeldinuks.

Donnalee oli kastanpruunide õlgadeni ulatuvate juustega rabava välimusega pikk ja sale naine. Ta tõstis oma pikad jalad autost välja ning tõusis loomuliku elegantsiga, mis oli samasugune osa temast nagu tema kerge lõunaosariikide hääldus. Nad olid kohtunud viis aastat varem ühise sõbra juures ja saanud kiiresti omavahel sõpradeks. Nende sõprus oli muutunud lähedaseks. Halliel oli Donnaleega palju rohkem ühist – eriti suhtumise ja väärtuste osas – kui oma kolledžisõpradega. Enamik neist olid abielus, mõnel oli juba teine abikaasa, kuid Hallie püüdis alles esimest leida. Pealegi tahtis ta, et tema abikaasa saaks olema esimene ja viimane. Ta tahtis sellist abielu, nagu oli tema vanematel.

Professionaalsete ärinaistena oli Donnaleel ja Halliel üsna palju sarnaseid kogemusi. Viimase paari aasta jooksul olid nad saanud teineteisele tugisüsteemiks. Kui Halliel oli probleeme mõne alluva või kliendiga või ükskõik mille muuga, rääkis ta sellest Donnaleele. Kui Donnaleel oli muresid, helistas ta Halliele. See, et nad tundsid ühel ajal vajadust elumuutuse järele, ei üllatanud Halliet. Nende mõtted käisid sageli samu radu. Nad lugesid samu raamatuid, nautisid samu filme, nende maitse oli paljuski sarnane. Kaks aastat tagasi olid nad käinud eraldi osturetkel ning ostnud ühesugused kingad. Jalanõude ainus erinevus oli nende erinev värv.

Hallie oli seltskondlik ning tal oli olnud palju sõpru juba lasteaiast saadik, kuid koos Donnaleega naeris ta rohkem, kui oli neist kellegagi koos kunagi naernud. Naeris ja nuttis. Donnalee oli hingesugulane. Tõeline sõber.

“Kas sa helistasid neile?” küsis Donnalee.

“Sa ju tead, et helistasin.” Hallie avas eesukse ja suundus kööki. Tal võis küll kulinaarsetest oskustest vajaka jääda – ta ise oli esimene, kes seda möönis –, kuid ta kompenseeris selle oma kunstiandega. Ruum oli hele ja reibas, valgetes ja kollastes toonides, aktsendiks luuderohu elemendid seina ülaservas. Hallie võttis külmkapist allikavee pudeli ja valas endale klaasitäie. Tema kurgus kõrvetas.

Donnalee võttis köögileti ääres toolil istet ja keeldus kerge pearaputusega Hallie pakutud veest. “Mis sa arvad?”

“Brošüürist?” Hallie otsustas kiiresti oma seisukoha välja öelda, enne kui Donnalee jõuab teda registreeruma veenda. “Ma ei liitu Dateline’iga.”

Donnalee ei vaevunud oma pettumust varjama. “Sa ei rääkinudki nendega, ega ju? Sest kui oleksid rääkinud, saaksid aru, et see on tänapäeval ainus praktiline viis abieluturule sisenemiseks. Enam pole sobilikud mehed igal sammul ootamas nagu kolledži ajal.”

“Ma tean, aga tahan ikkagi kõigepealt ise proovida.” Kaks tuhat dollarit polnud tühiasi ja Hallie mõtles, et võib vähemalt proovida ise kedagi kohata, enne kui suure raha mängu paneb. Pealegi teenis Donnalee rohkem raha, tema võis endale Dateline’i lubada. Hallie plaan oli anda endast parim ja vaadata, mis juhtuma hakkab, ning alles siis vajadusel oma American Express kaarti kurnata.

“Ma helistasin Ritale,” tunnistas Hallie. Rita oli see ühine sõber, kes oli neid omavahel tutvustanud. Ta oli tuntud ettearvamatuse ja romantilisuse poolest ning kippus alailma sõpradele kohtinguid korraldama.

Donnalee nõjatus pisut murelikuna lähemale. “Ega sa ei öelnud talle, et ma liitusin Dateline’iga?”

“Ei, ära muretse. See on meie väike saladus. Ütlesin ainult, et mul oli jõulude ajal omamoodi ärkamishetk ja ma olen otsustanud, et on aeg pühenduda pikaajalisele suhtele.” Ta naeratas, meenutades Rita reaktsiooni. “Rital on oma teooria minu äkilise mehe leidmise soovi kohta. Ta arvab, et sellel on midagi tegemist isa kaotusega ning ütleb, et ma võin hiljem kahetsema hakata.” Hallie kehitas koomiliselt õlgu. “Pärast kõiki neid aastaid, kui ta on üritanud mind ühe või teise mehega kokku viia, oleksin arvanud, et ta rõõmustab minu tõsise soovi üle abielluda.” Hallie peatus, meenutades nende vestlust. “Kui ma ütlesin, et olen valmis peret looma, soovitas ta, et leiaksin mingi heade geenidega kuti, jääksin rasedaks ja heidaksin ta kõrvale.”

“Rita ütles nii?”

Hallie noogutas. “Kohutav, huhh?” Rita meeldis talle ja ta püüdis sõbraga ühendust hoida, aga nad olid väga erinevad inimesed. Näiteks oli Rita uhke selle üle, et oli valmis kõige pöörasemaid asju välja ütlema.

“Ma arvan, et selles oleks mõte, kui sa tahaksid ainult last saada,” ütles Donnalee kõhklevalt.

“Aga ma ei taha. Ma tahan ka abikaasat. Ma ei ole loll – vaatasin oma õde koos Elleniga ja ei kujuta ette, kuidas ta hakkama saab. Vastsündinu peale kulub kogu tema aeg, isegi kui Jason ja ema ja mina aitame. Tema õnneks on Jason tõeliselt pühendunud isa. Ma ei kujuta ette, kuidas üldse mõni naine võiks üksi hakkama saada. Ma ei taha isegi proovida.”

“Mina ka mitte,” nõustus Donnalee, venitav kõneviis märgatavam kui tavaliselt. Donnalee oli Georgiast lahkunud kolmeteistkümneselt, kuid polnud ikkagi aktsendist täielikult vabanenud. Ta muigas ootamatult. “Kas sa suudad meid emadena ette kujutada?”