Читать книгу Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat - Debbie Macomber - Страница 7

„Lõngast moodustuvad silmused, kudumises karastuvad sõprussuhted, käsitöö seob põlvkondi.“

Karen Alfke „Unpatterni“ disainer ja kudumisõpetaja

LYDIA HOFFMAN

Kui ma esimest korda nägin tühje kaupluseruume Blossom Streetil, mõtlesin oma isale. See meenutas mulle nii väga jalgrattakauplust, mida isa pidas siis, kui ma väike olin. Isegi suured vaateaknad, mida varjasid rõõmsavärvilised triibulised varikatted, olid samasugused. Minu isa kaupluse suurte akende ees vohasid kastid punaste lillede – lemmaltsitega. See oli ema panus: lemmaltsid kevadel ja suvel, krüsanteemid sügisel ja läikivad rohelised puuvõõrikud jõulude ajal. Minagi kavatsen poe ette lilled panna.

Isa äri kasvas stabiilselt ja ta kolis üha suurematesse ruumidesse, aga mulle meeldis see esimene kauplus alati kõige rohkem.

Küllap hämmastasin maaklerit, kes mulle ruume näitas. Vaevalt oli ta välisukse lukust lahti keeranud, kui ma teatasin: „Ma võtan selle.“

Ta pööras end minu poole, tema nägu oli ilmetu, nagu poleks ta kindel, et oli õigesti kuulnud. „Kas te ei tahaks ruume näha? Te saite aru, et väike korter poe kohal kuulub samuti lepingu juurde?“

„Jah, te mainisite seda enne.“ Korter sobis mulle ideaalselt. Mina ja mu kass Whiskers vajasime kodu.

„Te ju tahate seda näha, enne kui lepingule alla kirjutate?“ käis maakler peale.

Naeratasin ja noogutasin. Tegelikult polnud seda vaja: teadsin vaistlikult, et see oli minu lõngapoe jaoks ideaalne koht. Ja minu jaoks.

Ainsaks miinuseks oli selles Seattle’i osas tehtav ulatuslik ümberehitus, ehitustööde tõttu oli Blossom Streeti üks ots suletud ja lubatud oli ainult kohalik liiklus. Teisel pool tänavat asuvat telliskivimaja, mis kunagi oli kolmekorruseline pangahoone, ehitati ümber luksuskorteritega elumajaks. Mitmeid teisigi maju, nende seas üht vana laohoonet, ehitati ümber kortermajaks. Arhitektil oli mingil moel õnnestunud säilitada algupäraste hoonete ajalooline atmosfäär ja see tegi mulle rõõmu. Ehitus pidi jätkuma veel mitmeid kuid, aga see tähendas, et mu üür oli vähemalt praegu mõistlik.

Teadsin, et esimesed kuus kuud on rasked. Nii on see iga väikese firmaga. Pidev ehitustöö võis tekitada rohkem takistusi, kui neid muidu oleks olnud; sellest hoolimata meeldisid mulle need ruumid. See oli just see, mida ma tahtsin.

Reede varahommikul, nädal pärast seda, kui olin ruume vaatamas käinud, kirjutasin oma nime, Lydia Hoffman, kaheaastase üürilepingu alla. Sain võtmed ja lepingu koopia. Kolisin samal päeval oma uude koju, nii põnevil polnud ma ammu olnud. Mul oli tunne, et mu elu alles algab, ja nii mõneski mõttes see nii oligi.

Avasin A Good Yarn kaupluse aprilli viimasel teisipäeval. Kaupluses seistes ja ümbritsevaid värve vaadates tundsin uhkust ja ootusärevust. Võisin ainult ette kujutada, mida mu õde oleks võinud öelda, kui kuuleks, et tegingi selle ära. Ma polnud tema käest nõu küsinud, sest teadsin niigi Margareti vastust. Ta pole just – pehmelt öeldes – julgustav tüüp.

Leidsin puusepa, kes ehitas mulle kolm rida riiuleid ja värvis need säravvalgeks. Suurem osa lõngu oli reedel kohale jõudnud ja ma veetsin nädalalõpu lõngasid jämeduse ja värvi järgi riiulitesse sättides. Ostsin kasutatud kassaaparaadi, lakkisin leti uuesti üle ja sättisin kudumistarvete stendid valmis. Kauplus oli avamiseks valmis.

See oleks pidanud olema rõõmus sündmus, aga selle asemel leidsin end pisaratega võitlemas. Isa oleks minu tehtut nähes väga rahul olnud. Tema oli olnud mulle toeks, andnud mulle jõudu ja näidanud valgust. Kui ta suri, olin tohutus šokis.

Saate aru, ma olin alati arvanud, et suren enne isa.

Suurem osa inimesi tunneb end surmast rääkides ebamugavalt, aga mina olen nii kaua surma varjus elanud, et sellel pole mulle enam sellist mõju. Võimalus surra on olnud minu jaoks reaalsuseks viimased neliteist aastat ja ma võin rääkida sellest sama vabalt nagu näiteks ilmast.

Esimest korda seisin vähiga silmitsi suvel, kui sain kuusteist. Läksin tol augustipäeval juhiloa järele. Olin nii teooria- kui sõidueksami edukalt sooritanud. Ema lubas mul autoregistrikeskusest optometristi juurde sõita. See pidi olema rutiinne kontroll – lasin enne üheteistkümnenda klassi algust silmi kontrollida. Mul olid selleks päevaks suured plaanid. Kohe, kui silmaarsti juurest koju jõuan, pidime Beckyga randa sõitma. See pidi olema esimene kord, kui ma üksinda autoga sõitma lähen, ja ma ootasin võimalust sõita ilma ema, isa ja vanema õeta.

Mäletan pahameelt selle üle, et ema oli pannud silmaarsti aja pärast mu sõidueksamit. Mind olid vaevanud peavalud ja pööritus ja isa arvas, et mul on lugemisprille vaja. Mõte prillidega Lincolni keskkooli ilmuda tegi mulle muret. Tõsiselt. Lootsin, et isa ja ema on nõus, et ma võiksin kontaktläätsi kanda. Tuli välja, et vilets nägemine oli mu probleemidest kõige väiksem.

Optometrist, kes oli mu vanemate sõber, veetis kohatult palju aega oma kohutava ereda valgusega mu silmanurka uurides. Ta esitas mulle hulga küsimusi peavalude kohta. See oli peaaegu viisteist aastat tagasi, aga ma ei usu, et unustan iial ilmet tema näol, kui ta mu emaga rääkis. Ta oli nii tõsine, nii sünge… nii murelik.

„Ma tahan, et Lydia käiks Washingtoni ülikooli kliiniku arsti juures. Kohe.“

Olime mõlemad emaga jahmunud. „Hea küll,“ nõustus ema vaheldumisi minu ja doktor Reidi otsa vaadates. „Kas on mingeid probleeme?“

Arst noogutas. „Mulle ei meeldi see, mida ma näen. Ma arvan, et kõige parem oleks, kui doktor Wilson selle samuti üle vaataks.“

Noh, doktor Wilson tegi enamat, kui ainult vaatas. Ta puuris mu koljusse augu ja eemaldas pahaloomulise ajukasvaja. Praegu ütlen ma neid sõnu kergelt, aga see ei olnud kiire ega lihtne operatsioon. See tähendas nädalaid haiglas ja pimestavaid, halvavaid peavalusid. Pärast operatsiooni tegin läbi keemiaravi, millele järgnes hulk kiiritusravi seansse. Oli päevi, mil isegi kõige hämaram valgus tekitas sellise valuhoo, et suutsin ainult karjuda. Päevi, mil mõõtsin iga hingetõmmet, võitlesin elu eest, sest ükskõik kuidas ma ka pingutasin, paistis see elu minema libisevat. Ent ometi oli palju hommikuid, mil ma ärgates soovisin surra, sest ei suutnud taluda enam ühtki sellist tundi. Olen kindel, et ilma oma isata ma oleksingi surnud.

Mu pea oli täiesti paljaks aetud ja kui juuksed tagasi kasvasid, langesid need uuesti välja. Üheteistkümnes klass jäi mul tervenisti vahele ja kui ma olin lõpuks valmis tagasi keskkooli minema, ei olnud miski enam endine. Kõik vaatasid mind teisiti. Ma ei käinud lõpuballil, sest keegi ei kutsunud mind. Mõned sõbrannad pakkusid, et võiksin nendega minna, aga võltsuhkuse tõttu keeldusin ma sellest. Tagasi vaadates tundub see tühise murena. Soovin, et oleksin nendega kaasa läinud.

Selle loo kõige kurvem osa on see, et just siis, kui ma hakkasin uskuma, et ma võin elada tavalist elu – just siis, kui ma hakkasin uskuma, et kõik need ravimid ja kannatused olid olnud asja pärast –, tuli kasvaja tagasi.

Ma ei unusta iial päeva, mil doktor Wilson ütles meile, et vähk on tagasi. Ent mitte ilme tema näol polnud see, mis mulle meelde jäi. See on valu mu isa silmades. Just tema oli see, kes mõistis, mida ma olin esimese ravikuuri ajal läbi elanud. Ema ei tule haigustega hästi toime ja isa oli see, kes mulle emotsionaalseks toeks oli. Ta teadis, et ei saa midagi teha ega öelda, mis teise katsumuse minu jaoks kergemaks muudaks. Olin tol ajal kahekümne nelja aastane ja käisin veel kolledžis, üritasin nii palju ainepunkte kokku saada, et lõpetada. See kraad jäigi mul saamata.

Elasin mõlemal korral vähi üle ja ma ei ole kindlasti see muretu tüdruk, kes ma kunagi olin. Hindan ja väärtustan igat päeva, sest ma tean, kui kallis on elu. Enamik inimesi peab mind nooremaks kui kolmkümmend, aga arvavad samas, et olen teistest omavanustest naistest tõsisem. Minu kogemused vähiga tähendavad, et ma ei võta mitte midagi, kõige vähem elu ennast, iseenesestmõistetavalt. Ma ei tervita enam igat päeva muretult. Aga ma olen aru saanud, et minu kannatuste eest on ka tasu. Tean, et ilma vähita oleksin ma hoopis teistsugune inimene. Isa väitis, et ma omandasin teatud rahuliku elutarkuse ja küllap oli tal õigus. Ometi olen ma nii mõneski mõttes naiivne, eriti kui asi puudutab mehi ja suhteid.

Kõikidest kasulikest asjadest olen ma kõige tänulikum selle eest, et õppisin ravikuuride ajal kuduma.

Mina võisin vähi küll kaks korda üle elada, aga kahjuks ei saa sama öelda mu isa kohta. Minu teine kasvaja tappis ta. Nii arvab mu õde Margaret. Ta pole seda küll kunagi otsesõnu öelnud, aga ma tean, et ta arvab nii. Tegelikul ma kahtlustan, et ilmselt on tal õigus. Tegemist oli infarktiga, aga isa oli pärast seda diagnoosi nii palju vanemaks jäänud, et kahtlemata mõjus see tema tervisele. Tean, et kui ta oleks saanud minuga kohad vahetada, oleks ta seda rõõmuga teinud.

Ta oli nii palju kui võimalik mu voodi juures. Just see ongi see, mida Margaret ei paista suutvat andestada ega unustada – aega ja pühendumist, mida isa mulle kogu selle katsumuse ajal jagas. Samuti ema, nii palju, kui ta selleks emotsionaalselt võimeline oli.

Enne, kui teine kasvaja avastati, oli Margaret jõudnud abielluda ja kaks last saada. Sellest hoolimata paistab ta arvavat, et teda on minu vähi pärast mingis mõttes petetud. Tänase päevani käitub ta nii, nagu oleks haigus minu valik, alternatiiv, mida ma eelistasin normaalsele elule.

On ütlematagi selge, et minu ja õe suhted on pingelised. Ema pärast, eriti nüüd, kui isa enam ei ole, annan oma parima, et Margaretiga läbi saada. Ta ei tee seda lihtsaks. Ta ei suuda oma põlgust varjata, ükskõik kui palju aastaid sellest möödas on.

Margaret oli selle vastu, et ma lõngapoe avan, aga ma kahtlen siiralt, kas ta oleks ühtki minu ettevõtet toetanud. Ma vannun, tema silmad löövad särama väljavaate peale, et ma võiksin läbi kukkuda. Statistika järgi kukubki enamik uutest firmadest läbi – tavaliselt aasta jooksul –, aga ma tundsin siiski, et pidin lõngapoele võimaluse andma.

Raha mul oli. Tegelikult oli see emapoolse vanaema pärandus, kes suri, kui ma olin kaksteist. Isa investeeris selle nutikalt ja mul oli väike rahavaru olemas. Ilmselt oleksin pidanud säästma seda ajaks, mida mu ema nimetab „mustadeks päevadeks“, aga minu päevad on sellest ajast, kui ma kuusteist sain, kogu aeg mustad olnud ja ma olin tüdinenud selle raha külge klammerdumast. Sügaval sisimas tean, et isa oleks selle heaks kiitnud.

Nagu öeldud, õppisin kuduma keemiaravi ajal. Aastatega on minust saanud kogenud kuduja. Isa tegi ikka nalja, et mul oli piisavalt lõnga, et avada kauplus: hiljuti jõudsin otsusele, et tal oli õigus.

Ma armastan kududa. See pakkus lohutust, mida ma ei suuda lõpuni lahti seletada. Lõnga vardale tõstmise ja silmuse moodustamise korduv liigutus loob tunde eesmärgist, saavutusest, edust. Kui kogu su maailm lahti hargneb, kipud igatsema korda ja mina leidsin selle kudumises. Tegelikult lugesin kuskilt, et kudumine maandab stressi paremini kui mediteerimine. Ja ilmselt sobis mulle see lähenemine paremini, sest sellest jäi konkreetne jälg. Võib-olla sellepärast, et kudumine tekitas minus tegevuse tunde, teadmise, et ma teen midagi. Ma ei teadnud, mida homne päev toob, aga kui mul olid vardad käes ja lõngakera süles, olin kindel, et saan hakkama kõigega, mis mind ees ootab. Iga silmus oli saavutus. Oli päevi, mil sain hakkama ainult ühe reaga, aga see väike saavutus pakkus mulle rahuldust. Minu jaoks oli see oluline. Väga oluline.

Aastate jooksul olen hulga inimesi kuduma õpetanud. Mu esimesed õpilased olid teised vähihaiged, kes said keemiaravi. Kohtusime Seattle’i onkoloogiakeskuses ja ei läinudki kaua aega, kui kõik, mehed kaasa arvatud, puuvillaseid pesulappe kudusid. Ma olen kindel, et kõikidel arstidel ja õdedel selles kliinikus on eluaegne varu kootud pesulappe! Pärast pesulappe lasin oma väikesel kambal väikese tekiga kätt proovida. Olen muidugi ka ebaõnnestumisi läbi elanud, aga palju rohkem on edulugusid. Mu kannatlikkus sai tasutud, kui teisedki kudumisest samasugust rahu leidsid.

Nüüd on mul oma kauplus ja ma arvan, et parim võimalus kliente poodi meelitada on kudumiskursusi pakkudes. Kui ma korraldan pesulappide kudumise kursusi, ei jää ma iial vee peale, nii et valisin alustuseks lihtsa beebiteki. Mustri autor on üks mu lemmikdisainereid, Ann Norling, ja see eeldab vaid lihtsaid parem- ja pahempidiseid silmuseid.

Ma ei tea, mida oma uuest ettevõtmisest oodata, aga ma olen lootusrikas. Lootus on vähihaige –, või endise vähihaige – jaoks võimsam kui ükski ravim. Me elame sellest, elame selle nimel. Meie jaoks, kes me oleme õppinud päeva kaupa elama, on see sõltuvust tekitav.

Tegin oma algajate kursuse reklaamplakatit, kui kelluke ukse kohal helises. Mu esimene klient oli just sisse astunud ja ma tõstsin naeratades pilgu. Südant puperdama panev erutus vaibus kiiresti, kui nägin, et see oli Margaret.

„Tere,“ ütlesin, andes endast parima, et rõõmsat muljet jätta. Ma ei tahtnud, et õde esimesel tööpäeval mu enesekindlust ründaks.

„Ema ütles, et sa otsustasid oma mõtte teoks teha.“

Ma ei vastanud.

Margaret jätkas kulmu kortsutades. „Olin siin kandis ja mõtlesin läbi astuda ja kaupluse üle vaadata.“

Viipasin ühe käega ja vihkasin end, sest küsisin: „Mida sa arvad?“ Ma ei võtnud vaevaks mainida, et Blossom Street ei jäänud küll tema teele.

„Miks sa sellele A Good Yarn nimeks panid?“

Olin kaalunud kümneid nimesid, mõned olid liiga nunnud, mõned ilmetud ja tavalised. Mulle meeldib mõte „jutulõnga kerimisest“ ja inimestega rääkimine, nende kogemuste kuulamine on minu jaoks tähtis. Ilmselt on seegi pärandus kliinikust. A Good Yarn tundus sooja ja kutsuva nimena. Aga ma ei seletanud seda kõike Margaretile. „Tahtsin klientidele teada anda, et ma müün kvaliteetset lõnga.“

Margaret kehitas õlgu, nagu oleks kohanud kümneid palju parema nimega lõngapoode.

„Noh,“ ütlesin hoolimata otsusest uuesti mitte küsida. „Mida sa arvad?“

Margaret vaatas teist korda ringi, ehkki miski polnud pärast tema esimest ülevaatlikku pilku muutunud. „See on parem, kui ma arvasin.“

Võtsin seda kui ülimat kiitust. „Mul pole veel suurt sortimenti, aga loodan selle umbes aasta jooksul luua. Muidugi, kõik tellitud lõngad ei ole veel kohale jõudnud. Ja ma kavatsen neid veel osta, mõned imelised importlõngad Iirimaalt ja Austraaliast. Kõik nõuab aega ja raha.“ Olin entusiastlikult seletanud rohkem, kui mul kavas oli.

„Kas sa eeldad, et ema aitab sind?“ See oli otsekohene küsimus.

Raputasin pead. „Sul ei tarvitse muretseda. Ma teen seda täiesti üksinda.“ Nii et see oligi tema ootamatu külaskäigu põhjuseks. Margaret arvas, et ma kavatsen ema ära kasutada. Seda mul plaanis ei olnud ja küsimus solvas mind, aga neelasin vihase vastuse alla.

Margaret jõllitas mind, nagu kahtleks ta selles, et ma räägin tõtt.

„Ma tegin oma Microsofti aktsiad rahaks,“ tunnistasin.

Margareti tumepruunid silmad, nii väga mu enda omade sarnased, läksid õudusest minu teo üle peaaegu kaks korda suuremaks. „Ei teinud.“

Mida mu õde arvas? Et mul vedeles see raha sahtlipõhjas? „Ma pidin.“ Minu haiguslugu arvestades ei annaks ükski pank mulle laenu. Ehkki ma olin nüüd neli aastat vähist vaba olnud, nähakse minus peaaegu igas valdkonnas riski.

„Eks see ole sinu raha.“ Viisist, kuidas Margaret seda ütles, oli aru saada, et olin teinud kohutava otsuse. „Aga ma ei usu, et isa oleks selle heaks kiitnud.“

„Tema oleks esimesena mind julgustanud.“ Oleksin pidanud suu kinni hoidma, aga ei saanud sinna midagi parata.

„Sul on ilmselt õigus,“ ütles Margaret salvava tooniga, mis meie vestlustes alati esile kerkis. „Isa ei suutnud sulle midagi keelata.“

„See raha oli minu pärandus,“ märkisin. Tema osa kogub ilmselt endiselt kasumit.

Õde kõndis kaupluses ringi ja silmitses seda kriitilise pilguga. Arvestades Margareti ilmset vastumeelsust minu suhtes, ei saa ma aru, miks suhe temaga minu jaoks nii oluline on, ent nii see on. Ema tervis on vilets ja ta pole harjunud eluga ilma isata. Ma kardan, et varsti oleme järel ainult mina ja Margaret. Mind hirmutab mõte, et mul pole üldse sugulasi.

Ma olen nii tänulik, et ma ei tea, mida tulevik toob. Küsisin kord isalt, miks jumal ei anna meile teada, mis meid ees ootab. Ta vastas, et teadmatus tuleviku suhtes on tegelikult kingitus, sest muidu ei võtaks me vastutust oma elu, oma õnne eest. Nagu nii paljudes muudes asjades, oli isal selleski õigus.

„Milline su äriplaan on?“ küsis Margaret.

„Ma… ma alustan väikselt.“

„Kuidas on lood klientidega?“

„Ma maksin reklaami eest telefoniraamatus.“ Ma ei öelnud, et uus telefoniraamat ilmub alles kahe kuu pärast. Polnud mõtet talle rohkem relvi kätte anda. Olin naabruskonnas lendlehti jaganud, aga ma ei teadnud, kui palju sellest kasu on. Lootsin, et suust suhu levivad jutud tekitavad ostjates huvi ja lõpuks ka müüki. Sellest ei teinud ma samuti juttu.

Mu vanem õde turtsatas üleolevalt. Olen seda halvustavat häälitsust alati vihanud ja pidin hambad kokku suruma, et oma reaktsiooni alla suruda.

„Ma valmistun just oma esimese kudumiskursuse plakateid üles panema.“

„Kas sa arvad tõesti, et käsitsi tehtud, teibiga akna peale pandud plakat toob inimesed sinu poodi?“ nõudis Margaret. „Parkimine on siin täielik õudus ja isegi, kui tänav uuesti avatakse, ei saa sa eeldada, et siia läbi selle ehitusplatsi eriti trügima hakatakse.“

„Ei, aga…“

„Ma soovin sulle head, aga…“

„Soovid või?“ küsisin teda katkestades. Mu käed värisesid, kui ma vaateakna juurde läksin ja kuulutuse üles panin.

„Mida see peaks tähendama?“

Pöörasin näo oma viie jala ja kuue tolli pikkuse õe poole, kes oli minust oma tubli kolm tolli pikem. Ta oli minust ka umbes kakskümmend naela raskem. Kui ma meid vaatasin, mõtlesin, kas keegi peaks meid sugulasteks ja ometi olime lastena üsna sarnased olnud.

„Ma arvan, sa tahad, et ma läbi kukuksin,“ ütlesin ausalt.

„See pole tõsi! Ma tulin täna siia, sest… sest ma tunnen sinu tegevuse vastu huvi.“ Tema lõug kerkis natuke, nagu mulle väljakutset esindades. „Kui vana sa oled? Kakskümmend üheksa? Kolmkümmend?“

„Kolmkümmend.“

„Kas poleks aeg põllepaeltest lahti lasta?“

See oli täiesti kohatu. „Just seda ma üritangi teha. Kolisin ema juurest ära ülemisel korrusel asuvasse korterisse. Alustasin oma äriga ja oleksin sinu toetuse eest tänulik.“

Ta tõstis peopesad üles. „Kas sa tahad, et ma sinu käest lõnga ostan? Seda tahadki? Sa tead, et ma ei oska kududa ja mul pole vähimatki soovi õppida. Ma eelistan heegeldamist. Ja…“

„See üksainus kord,“ ütlesin teda teist korda katkestades, „kas sa ei leiaks ühte lahket sõna?“ Ootasin, palusin jumalat, et ta leiaks oma südamest kasvõi ühe julgustava sõna.

Minu palve tundus Margareti jaoks lahendamatuks ülesandeks osutuvat. Ta kõhkles mõne hetke. „Sul on hea silm värvide jaoks,“ ütles ta lõpuks. Ta viipas lõngade väljapaneku poole, mille olin ukse juurde lauale sättinud.

„Aitäh,“ ütlesin ja lootsin, et see kõlas lahkelt. Ma ei öelnud, et kasutasin väljapaneku kujundamisel värviratast. Nii raske, kui Margaretil oli mind kiita, ei kavatsenud ma pakkuda talle võimalust oma kiitust tagasi võtta.

Kui me oleksime lähedasemad olnud, oleksin talle rääkinud tõelisest põhjusest, miks ma otsustasin lõngapoe avada. See kauplus oli minu lubadus elule. Olin valmis panustama kõik, mis mul oli, et seda saadaks edu. Nagu viikingitest vallutajad, kes maabudes oma laevad ära põletasid, olin oma kursi kindlaks määranud. Kas edu või häving.

Nagu mu isa oleks ehk öelnud, võtsin endale vastutuse tuleviku eest, mida ma ei saanud ette ennustada.

Kelluke ukse kohal helises uuesti. Mul oli ostja! Mu esimene päris ostja.