Читать книгу Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat - Debbie Macomber - Страница 8

JACQUELINE DONOVAN

Vihane sõnavahetus abielus pojaga oli Jacqueline Donovani pahandanud. Ta oli siiralt üritanud oma negatiivseid tundeid minia vastu endale hoida. Aga kui Paul helistas ja rääkis, et Tammie Lee oli kuuendat kuud rase, oli Jacqueline enesevalitsuse kaotanud ja öelnud asju, mida poleks tohtinud. Paul oli kõne katkestanud.

Peale selle oli Jacqueline’i abikaasa varsti pärast seda helistanud ja palunud tal viia joonised ehitusplatsile Blossom Streetil. Tüli Pauliga oli tal südame peal ja ta oli sellest rääkinud ning nüüd oli ka Reese tema peale pahane. Ausalt öeldes ei hoolinud ta abikaasa arvamusest suurt, aga Pauli, tema ainukese lapsega oli teine asi.

Närviline ja masendunud Jacqueline sõitis ehitusplatsile ja raiskas kakskümmend minutit parkimiskohta otsides. Ütlematagi oli selge, et leitud parkimiskoht oli ehitusplatsist üsna kaugel, räpase moega videolaenutuse vastas. Jooniseid pihku surudes tegi naine endale läbi ehitusplatsi teed ja porises vaikselt. Küll Reese juba oskas tema päeva rikkuda!

„Joonised tõid?“ Mees, kellega ta oli kolmkümmend kolm aastat abielus olnud, tuli haagiselamust talle vastu, kui ta ehitusplatsile lähenes. Jacqueline astus üle terastorude, üritades oma Ferragamo kingi mitte määrida ega katki teha. Abikaasa arhitektuurifirma Donovan and Gray vastutas selle renoveerimisprojekti eest. Brooks Brothersi ülikonda ja kiivrit kandev viiekümne üheksa aastane Reese oli endiselt kena mees.

Jacqueline ulatas talle tähtsa rulli joonistega. See oli tavatu, et Reese temalt midagi palus ja see sobis naisele ideaalselt. Mees pani joonised vagunelamusse ja pöördus ukse juures seistes naise poole.

„Ma olen Pauli pärast mures,“ ütles Jacqueline kõigest jõust pingutades, et enesevalitsust säilitada. Reese kehitas väsinult õlgu. Ta tegi pikki tööpäevi ja Jacqueline teeskles, et usub, nagu oleks kogu kodust ära oldud aeg seotud tööga. Naine teadis, et see polnud nii. Nii et kui Reese oli väsinud, siis tema ei kavatsenud küll mehele kaasa tunda.

Pauli ja nende sõprade pärast õnnestus Jaqueline’il ja Reese’il head nägu teha, aga abielu polnud enam aastaid õnnelik olnud. Reese’il oli oma elu ja temal oma. Nad polnud koos maganud sellest ajast peale, kui Paul kaksteist aastat tagasi kolledžisse läks. Tegelikult oli neil peale armastuse poja vastu väga vähe ühist.

„Nii et Tammie Lee ootab last,“ ütles mees naise murest välja tegemata.

Jacqueline noogutas. „Tammie Lee on sigija, nagu ma arvasingi.“

Reese kortsutas kulmu: ta ei kiitnud naise loomulikku ettevaatust Pauli naise suhtes heaks. Aga nad ei teadnud minia perest peaaegu mitte midagi. See vähene, mis Jaqueline’il oli õnnestunud välja selgitada tüdruku juttudest onude, tädide ja jumal teab kui paljude nõbude kohta, oli pehmelt öeldes ehmatav.

Pea kohalt kostuv kraana mürin köitis hetkeks Reese’i tähelepanu ja kui ta uuesti naise poole pöördus, oli tollel kulm jälle kortsus. „Sa ei paista selle üle rõõmustavat.“

„Ole nüüd, Reese! Kuidas ma peaksin end tundma?“

„Nagu naine, kes saab esimest korda vanaemaks.“

Jacqueline pani käed rinnale risti. „Noh, mina küll ei rõõmusta.“ Mitmed lähedased sõbrad olid rõõmustanud oma vanaemarolli üle, aga Jacqueline kahtles, et tema selle muutuse nii sujuvalt läbi teeb nagu tema sõbrad.

„Jacquie, see on meie lapselaps.“

„Ma ei oleks tohtinud sulle midagi rääkida,“ ütles naine vihaselt. Jacqueline poleks sellest üldse juttu teinud, kui poleks olnud tüli Pauliga. Ta oli pojaga alati lähedane olnud. Tema pärast oli ta jäänud sellesse tühja abiellu. Poeg täitis kõik tema lootused: kena, tark, edukas ja nii palju enamat. Paul oli valinud panganduse ja tõusis ametiredelil kiiresti – ja siis, aasta eest, oli ta teinud midagi täiesti temale mitteomast. Ta oli abiellunud vale naisega.

„Sa pole Tammie Leele võimalust andnudki,“ väitis Reese.

„See on täiesti ebaõiglane.“ Jacqueline märkas ehmatusega, et tema hääl värises. Ta oli andnud oma parima, et see kummaline suhe Tammie Leega toimiks. Jacqueline ei suutnud aru saada, miks pidi tema mõistlik poeg abielluma selle võõraga, selle… selle väikse tüdrukuga soost, kui nii paljud tema sõprade tütred olid temast huvitatud. Paul nimetas Tammie Leed oma lõunaosariikide kaunitariks, aga Jacqueline nägi ainult maamatsi. „Ma viisin ta klubisse lõunale ja mul pole elu sees nii piinlik olnud. Tutvustasin teda Mary Jane’ile ja Tammie Lee hakkas Naisühenduse presidendiga kohe mingit marineeritud seajalgade või millegi sarnase retsepti arutama.“ Jacqueline oli pidanud mitu nädalat julgust koguma, et sõbraga uuesti kohtuda.

„Kas Mary ei vastuta mitte kokaraamatu eest? See on täiesti loogiline, et nad…“

„Viimane, mida mul vaja, on see, et ka sina mind kritiseerid,“ pahvatas Jacqueline. Polnud mingit mõtet üritada Reese’ile midagi selgitada. Nad ei suutnud enam isegi viisakalt vestelda. Pealegi rikkus ehitustolm tema meiki ja tuul rüüstas tema Prantsuse patsi. Reese ei hoolinudki. Välimus oli oluline, aga mees ei hinnanud kõike seda, mida naine oma välimuse eest hoolitsedes tegi. Mehel polnud aimugi, kui palju tööd nõudis naiselt juuste seadmine ja korralik meik. Jacqueline oli juba viiekümnendate eluaastate keskel ja läks vaja õrna kätt, et vanuse märke peita.

Mehe hääl muutus pisut valjemaks. „Mida sa täpselt Paulile ütlesid?“

Jacqueline ajas selja sirgeks, püüdes väärikust säilitada. „Ainult seda, et ta oleks võinud laste saamisega oodata.“

Abikaasa ulatas käe, et naist vagunelamusse aidata. „Tule sisse.“

Jacqueline ei teinud abipakkumisest väljagi ja astus treilerisse. Ehkki Reese külastas pidevalt ehitusplatse, oli Jacqueline esimest korda sellise treileri sees. Ta vaatas ringi, märkas jooniseid, tühje kohvitasse ja üldist segadust. See meenutas sealauta.

„Räägi parem kõik ära.“ Reese valas kohvi ja ulatas naisele vaikides tassi. Jacqueline keeldus pead raputades, hirmust, et tassi pole mitu nädalat pestud.

„Miks sa arvad, et ma ütlesin midagi enamat, kui seda, et ma olen pettunud?“ küsis naine.

„Sest ma tunnen sind.“

„No suur tänu.“ Miski nööris tema kõri, aga ta keeldus mehele näitamast, kui väga tolle noomitus talle haiget tegi. „Et asja hullemaks teha, on Tammie Leel peaaegu kuus kuud täis. Loomulikult oli Paulil sobiv vabandus, miks meile midagi ei räägitud. Ta ütles, et nad ei tahtnud midagi öelda, enne kui olid kindlad, et kõik on korras.“

„Ja sina ei usu teda?“ Reese pani käsivarred rinnale risti ja toetus avatud ukse piidale.

„Loomulikult mitte. Inimesed ootavad tavaliselt kolm kuud, enne kui oma häid uudiseid jagavad,“ seletas naine sarkastiliselt, „aga kuus? Me mõlemad teame, et ta viivitas meile rääkimisega, sest teadis, mida ma arvan. Ma olen algusest peale öelnud ja kordan jälle, et see abielu on väga suur viga.“

„Kuule, Jacquie…“

„Mida ma siis pean arvama? Paul läheb New Orleansi komandeeringusse ja kohtub baaris selle tüdrukuga.“

„Nad olid ühel ja samal finantskonverentsil ja kohtusid õhtul baaris.“

Miks pidi Reese tarbetuid üksikasju välja tirima? „Nad olid kolm päeva koos ja siis teatab Paul, et abiellus tüdrukuga, keda kumbki meist pole kunagi näinud.“

„Selles osas olen ma sinuga nõus,“ möönis Reese. „Ma soovin tõesti, et Paul oleks meile rääkinud, aga sellest on peaaegu aasta möödas.“

Jacqueline oli ikka veel nördinud, et tema pojal ei olnud suurt kiriklikku laulatust, nagu tema ise oli alati kujutlenud. Jacqueline tundis, et Paul oli seda väärt – et tema oli seda väärt. Ent teda polnud isegi pulma kutsutud.

Ta ei tahtnud seda teemat eriti uuesti üles võtta. Poja ainuke vabandus oli olnud, et ta oli armunud, tahtis kogu ülejäänud elu Tammie Leega veeta ega suutnud temast lahus olla kauem, kui hädavajalik oli. Selle vabanduse oli ta neile esitanud, aga Jacqueline’il olid omad kahtlused. Paul teadis, et ema ei ole rahul – ja ta pidi mõistma, et ämm ja äi tekitasid piinlikkust. Jacqueline võis ainult ette kujutada, millise pulmapeo Tammie Lee perekond oleks korraldanud. Pidulik õhtusöök koosneks ilmselt lehtkapsast ja tangupudrust, pulmatordi asemel oleksid friteeritud küpsised.

„Tammie Lee jäi poole aasta jooksul pärast pulmi rasedaks.“ Jacqueline ei varjanud oma põlgust.

„Jacqueline, Paul on üle kolmekümne.“ Reese’i silmis oli halvustav pilk. Naine oli seda alati vihanud.

„Ja küllalt vana, et rasestumisvastastest vahenditest teada,“ nähvas Jacqueline. Paul oli teatanud talle uudisest samamoodi nagu oma abiellumisest: telefoni teel ja ilma igasuguse hoiatuseta.

„Ta rääkis mulle, et tahab lapsi,“ pomises Reese.

„Vean kihla, et mitte nii ruttu,“ pahvatas Jacqueline. Reese’iga oli võimatu rääkida. Ta ei paistnud hoolivat, et Paul oli abiellunud naisega, kes polnud teda väärt. Minia ei olnud üldse selline naine, nagu tema oli oma pojale tahtnud. Jacqueline oli tõesti üritanud Tammie Leed perekonda vastu võtta, aga ta ei talunud minia seltskonda rohkem kui paar minutit. Kogu see lahkus ja võlts lõunaosariikide sarm oli tema jaoks lihtsalt liig.

„Aga Paul rõõmustab lapse üle, eks ole?“

Jacqueline toetus vastu lauda ja noogutas. „Ta on väga rõõmus,“ pomises ta. „Või nii ta väidab…“

„Milles siis probleem?“

„Ta… ta ei paista arvavat, et minust vanaemana eriti asja oleks.“

Reese’i silmad tõmbusid pilukile. „Mida sa talle ütlesid?“

„Oh, Reese,“ ütles Jacqueline end nüüd jubedalt tundes. „Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma ütlesin talle, et minu meelest oli Tammie Leega abiellumine kohutav viga ja see rasedus muudab kõik keerulisemaks.“ Jacqueline eeldas, et aasta või paari pärast saab Paul oma veast aru ja lahkub sellest abielust väärikalt. Laps muutis selle palju vähem tõenäoliseks.

„Sa ei öelnud seda ometi Paulile?“ Reese paistis vihane olevat ja see sundis Jacqueline’i ainult veel rohkem kaitsesse tõmbuma.

„Ma saan aru, et oleksin pidanud vait olema, aga tõesti, kas sa saad mind süüdistada? Ma hakkan vaevalt harjuma, et meie ainus poeg põgenes, et võhivõõra inimesega abielluda, ja siis lajatab ta mulle selle rasedusega.“

„See peaks hea uudis olema.“

„Noh, ei ole ju.“

„Jutt on meie pojast ja Tammie Leest.“

„See ka veel,“ hüüatas naine. „Miks on kõikidel lõunaosariikide tüdrukutel kaks nime? Miks me ei või hüüda teda Tammieks, ilma Leeta?“

„Jacqueline, see on tema nimi.“

„See on totter.“

Reese silmitses naist, nagu näeks teda esimest korda. „Miks sa nii vihane oled?“

„Sest ma kardan oma pojast ilma jääda.“ Paul ja naise lähedane suhe pojaga oli ainus lohutus elus, mis pakkus vähe rõõme. Nüüd oli ta saanud hakkama tõelise lollusega ja poega solvanud.

„Helista talle tagasi ja palu vabandust.“

„Ma kavatsengi seda teha,“ vastas naine.

„Sa võiksid Tammie Leele lilli saata.“

„Ma saadan.“ Ja selle žesti teeks ta Pauli, mitte tema naise pärast.

„Sa võiksid minna lillepoodi Blossom Streetil.“

Jacqueline noogutas. „Ma kavatsen veel midagi teha.“ Ta palus jumalat, et sellest aitaks. Ta lootis, et poeg mõistab tema pingutust miniat omaks võtta.

„Mida?“

„Nägin kuulutust tolle uue kudumistarvete poe aknal. Ma panen ennast kudumiskursustele kirja. Kuulutuses oli kirjas, et esimene projekt on beebitekk.“

Reese kiitis tema ettevõtmisi nii harva heaks, et mehe naeratuse soojus läbistas naise keha.

„Tammie Lee ei pruugi mulle meeldida, aga minust saab parim võimalik vanaema.“ Keegi pidi hoolitsema, et Pauli laps saaks osa sobivatest mõjutustest. Muidu võib tema lapselaps kasvada üles friteeritud hapukurke süües. Või saada nimeks Bubba Donovan…