Читать книгу Kauplus Blossom Streetil. Blossom Street, 1. raamat - Debbie Macomber - Страница 9

CAROL GIRARD

Carol Girard polnud kunagi ette kujutanud, et rasestumine võiks nii raske olla. Tema emal polnud ilmselt mingeid probleeme olnud, sest Caroli ja tema venna Ricki vanusevahe oli kaks aastat.

Enne abiellumist olid Doug ja Carol rääkinud, et tahavad ühel päeval lapsi. Caroli vastutusrikka töökoha pärast rahvusvahelises maaklerifirmas tahtis Doug olla kindel, et naine oli lastest sama palju huvitatud nagu ta ise. Doug oli küsinud, kas Carol oli valmis oma karjääri paariks aastaks ootele panema, et lapsi saada. Vastus oli olnud kindel jah. Caroli jaoks olid lapsed iseenesestmõistetavad. Ta oli alati kujutlenud end emana, ta oli näinud lapsi olulise osana oma elust. Dougist saaks imetore isa ja Carol oli oma abikaasasse sügavalt, kirglikult armunud. Ta tahtis mehelt lapsi saada.

Mikrolaineahjus lõunasööki soojendades vaatas Carol ringi oma kuueteistkümnendal korrusel asuvas korteris, mille aknast avanes vaade Puget Soundile. Ta oli kõigest kuu aega tagasi töölt ära tulnud ja tundis end juba rahutu ja kannatamatuna. Ta oli maaklerifirmast ära tulnud ainsa eesmärgiga anda oma kehale võimalus lõdvestuda, rutiinist puhata. Doug oli teda veennud, et tööga seonduv stress oli põhjuseks, et ta polnud rasedaks jäänud ja Caroli arst kinnitas, et see võis nii olla. Hulk nii talle kui Dougile tehtud piinlikke analüüse olid näidanud, et peale Caroli vanuse – ta oli kolmkümmend seitse –, pidi ta võitlema millegagi, mida nimetati ASA ehk spermavastased antikehad.

Telefon helises, Carol sööstis vastama ja haaras toru enne, kui telefon jõudis teist korda heliseda.

„Tere,“ ütles ta rõõmsalt, igatsedes rääkida ükskõik kellega, isegi kui tegemist oli telefonimüüjaga.

„Tere, kullake. Mõtlesin, kas sa oled veel kodus.“

Carol tundis korraks paanikat. „Kas ma pean kuhugi minema?“

Doug turtsatas. „Minu arvates rääkisid sa, et lähed pärast lõunat jalutama.“

Seda oli soovitatud ühes raamatus, mida nad olid lugenud. Selle tulemusena oli Carol otsustanud, et peaks end rohkem liigutama ja kuna ta oli päeval kodus, oli tal palju rohkem võimalusi õues olla. See kõik oli osa programmist, millest nad olid rääkinud ja milles kokku leppinud, enne kui ta töölt ära tuli.

„Muidugi. Ma sättisin end just minekule.“ Ta vaatas mikrolaineahju poole ja pööras selja ootava lõunasöögi poole.

„Carol? Kas kõik on korras?“

Abikaasa tajus tema meeleolu, masendust ja ärevust. Dougil oli õigus, kui ta pakkus, et Carol töölt ära tuleks. Nad olid mõlemad hirmul, kuna oli olemas täiesti reaalne võimalus, et Carol ei suuda iial rasedust lõpuni kanda. Sellestki ei olnud abi, et neil oli alles jäänud veel üks kunstliku viljastamise katse. Doug töötas kindlustusfirmas, mille peakorter oli Illinoisis, kus osariigi seadus nägi ette, et tervisekindlustus maksis kolme katse eest, nende kaks esimest katset olid ebaõnnestunud. IVF oli tehnoloogia viimane sõna, viimane protseduur, mida viljakuskliinik võis pakkuda neile, kes tahtsid bioloogilist last. Nende viimane katse pidi olema juulis ja pärast seda olid nad rahaliselt iseenda hooleks jäetud. Nad olid alguses kokku leppinud, et piirduvad kolme kunstliku viljastamise katsega. Kui Carol rasedaks ei jää, alustavad nad adopteerimisega. Tagasi vaadates oli see olnud tark otsus. Kahe nurjunud katse emotsionaalne taak tõestas, et naine ei suuda seda lõputult taluda. Kaks korda oli temasse istutatud viljastatud munarakud ja tal oli kaks korda rasedus katkenud. Ükski paar ei suutnud lõputult sellist südamevalu taluda.

Carol ega Doug polnud kunagi öelnud, et see kolmas IVF-i katse oli nende lootuste lõpp, aga see fakt oli neil mõtteis. Oli eluliselt tähtis, et Carol sel korral rasestuks – ja rasedaks jääks.

Carol oli valmis endast kõik andma. Oli valmis loobuma armastatud tööst, laskma end torkida, surkida ja alandada. Ta oli valmis loobuma kõikidest kahtlustest, seisma silmitsi emotsionaalsete kõrg- ja madalseisudega katsetes rasestuda, kõik lapse nimel. Dougi lapse nimel.

„Ma armastan sind, kallis.“

„Ma tean.“ Ehkki Carol ütles seda hooletult toonil, teadis ta seda. Doug oli kogu selle aja tema kõrval seisnud, arstilkäikude, analüüside, pisarate, tüdimuse, viha ja kergendustunde ajal. „Ühel päeval hoiad oma last kätel ja me mõlemad teame, et see kõik oli seda väärt.“ Neil olid nimedki juba valitud. Cameron, kui see on poiss, ja Colleen tüdrukule. Carol nägi nende last selgelt, tundis last oma süles ja kujutles rõõmu mehe silmades.

Carol klammerdus selle unistuse külge ja kujutluspilt lapsest tema süles aitas tal taluda IVF-i kõige raskemaid külgi.

„Millal sa koju jõuad?“ Varem polnud ta sellest kunagi hoolinud, aga nüüd sättis ta oma elu abikaasa tuleku ja mineku järgi. Mehe päevakava kujundas tema oma ja mehe kojutulek oli naise päeva kõrghetk. Ta vaatas pärastlõunati mitu korda kella, luges mehe tulekuni jäänud tunde ja minuteid.

„Tavalisel ajal,“ lubas Doug.

Doug, kellega Carol oli seitse aastat abielus olnud, töötas kindlustuses riskihindajana. Carol oli perekonna rahateenija olnud. Tema sissetulek oli võimaldanud neil teha korteri üsna suure sissemakse. Kui nad abiellusid, oli tema tark ja kokkuhoidlik abikaasa nõudnud, et nad kohandavad oma elustiili nii, et tulevad ainult mehe palgaga toime. Mees kartis, et muidu hakkavad nad ainult naise palgale lootma ja lükkavad laste saamise edasi. Nad olid pärast abiellumist kolm aastat oodanud, nad ei arvanud, et tekib mingeid probleeme, raha säästnud. See oli hea, sest isegi kindlustusega oli viljatusravi kohutavalt kallis. Ja nüüd, kui Carol enam tööl ei käinud…

„Kas ma olen maininud, kui kohutav on päevane teleprogramm?“ küsis naine.

„Pane televiisor kinni ja mine jalutama.“

„Jah, härra,“ vastas Carol sõjaväelise tooniga.

Doug puhkes naerma. „Ma ei ole ju nii hirmus, või kuidas?“

„Ei. Lihtsalt kodus olemine ei ole üldse selline, nagu ma ette kujutasin.“ Kodune elu poleks pidanud koosnema lõpututest igavatest tundidest, kus ta üritas endale meeleheitlikult tegevust leida, kuni Doug koju tuleb. Carol oli harjunud pidevate koosolekute, adrenaliini täis otsuste, pideva tegutsemisega. Üksi kodus olemine oli uus kogemus ja ta ei nautinud seda.

„Kas sa tahad, et ma helistan sulle hiljem?“

„Ei. Mul pole häda midagi. Sul on õigus, ma pean välja minema ja ilm on ilus.“ Kui päike paistis, polnud kogu maailmas kaunimat paika kui Seattle. Oli täiuslik maipäev, Carol heitis pilgu lumemütsiga Olympic Mountainsile ja Puget Soundi rohekassinisele veele.

„Kohtume siis poole kuue paiku,“ ütles Doug.

„Ma olen siin.“ Enne kui Carol maaklerifirmast ära tuli, oli Doug see, kes esimesena koju jõudis. Doug, kes oli hakanud õhtusööki tegema. Doug, kellel oli televiisoris mänginud kohalikud uudised. Carolil polnud selle rollide vahetusega harjumisega mingeid probleeme. Antud hetkel oli see üks väheseid huvitavaid asju tema elus.

Ta pani lõunasöögi külmkappi ja haaras välja minnes õuna. Nad olid elanud selles korteris neli aastat ja ta ei tundnud ikka veel naabreid. Nad olid karjääriinimesed nagu tema ja Doug, nii mehed kui naised tegid pikki päevi. Ainult vähestel olid lapsed, kes viidi vara hommikul hirmkallitesse lastehoidudesse.

Carol sõitis tühja liftiga fuajeesse ja läks läbi kahekordsest klaasist uste kesklinna kõnniteele. Reipa sammuga vee poole kõndides ja õuna süües sai ta aru, et vähemalt üks tema hirmudest polnud tõeks saanud.

Kõik naised kontoris olid teda hoiatanud, kui kuulsid, et ta koju jääb. Nad rääkisid, et koduperenaised ja kodused emad võitlesid kogu aeg oma kaaluga. Pidevalt köögis ja toidu juures viibimine muutis tema endiste kolleegide sõnul saleda piha hoidmise võimatuks. Caroli jaoks ei olnud see probleem. Ta polnud varem kunagi nii tervislikult toitunud. Dieet oli osa tema uuest elustiilist ja suurusnumbris 8 püsimine ei valmistanud talle raskusi.

Merelt puhus jahe tuul, kui ta oma tavalist rada pidi kõndis. Siis pöördus ta tuju ajel itta ja läks ülesmäge Pill Hilli poole, kus asusid Virginia Mason Hospital ja Swedish Hospital. Järsust künkast üles minnes hakkas ta hingeldama ning jätkas paari kvartali jagu aeglasemas tempos, vaadates tuttavas ümbruses ringi, kuni jõudis Blossom Streetile.

Siin renoveeriti tervet hulka maju. Tänav oli suletud, aga kõnniteel võisid jalakäijad liikuda. Ühel pool tänavat paistsid tööd lõppenud olevat, kaupluste fassaadid olid värskelt värvitud ja lillepoe akende kohal oli rohelise-valgetriibuline varikatus. Ukse juures seisid ämbrid tulpide ja liiliatega.

Hoolimata ehitusmürast jalutas Carol mööda tänavat edasi. Kvartali lõpus seisis videolaenutus ja masendava välimusega kortermaja, üle tänava asus Annie’s Café nimeline restoran. Kontrast vana ja uue vahel oli jahmatav. Renoveerimata osa tänavast meenutas 1960ndate telesarjade vanamoodsa väikelinna sõbralikke kaupmehi. Tõsi, mõned majad olid veidi kulunud, ent jätsid sellest hoolimata õdusa mulje. Oli raske uskuda, et Blossom Street asus vähem kui miili kaugusel Seattle’i kesklinna kõrghoonetest ja rahvarohketest tänavatest.

Lillepoe kõrval oli veel üks üllatus: lõngapood. Kauplus oli uus, kui otsustada trükitud sildi „Suur avamine“ järgi. Kaupluseruumis istus kiiktoolis ilmselt tema enda vanune naine ja klõbistas vardaid. Tema süles oli suur kera laimirohelist lõnga.

Kuna tal polnud midagi targemat teha, astus Carol uksest, teda saatmas meeldiv helin. „Tere,“ ütles ta, andes oma parima, et kõlada rõõmsa ja huvitatuna. Ta ei olnud kindel, mis teda kauplusse tõmbas, sest ta ei osanud kududa ja polnud käsitöö vastu kunagi erilist huvi tundnud.

Väikest kasvu naine tervitas teda ujeda naeratusega. „Tere ja tere tulemast kauplusse A Good Yarn.“

„Te olete siin uus, eks ole?“

Omanik noogutas. „Eile avasin ja teie olete täna pärastlõunal mu esimene klient.“ Ta naeris vaikselt. „Tegelikult esimene klient täna,“ parandas ta.

„Mida te koote?“ küsis Carol end kergelt süüdi tundes, sest ta polnud üldse klient.

„Kampsunit õetütrele.“ Naine võttis oma töö ja näitas Carolile.

Kampsuni laimiroheline, oranž ja türkiissinine tõid Carolile näole kohe naeratuse. „See on nii armas.“

„Kas te koote?“

See oli vältimatu küsimus. „Ei, aga ma tahaksin kunagi õppida.“

„Siis olete õiges kohas. Ma alustan järgmisel reedel algajate kursusega. Kui end kursusele kirja panete, saate lõnga ostes kakskümmend protsenti allahindlust.“

„Vabandage. Ma kardan, et minust pole kudujat.“ Carol tundis siirast kahetsust, aga ta ei olnud sedasorti naine, kellele oleks meeldinud midagi oma kätega teha. Tema oskused peitusid liitintresside, investeeringute ja investeerimisfondide arvutamises.

„Te ei saa seda teada, kui ei proovi. Muide, minu nimi on Lydia.“

„Carol.“ Ta ulatas käe ja Lydia pani kudumistöö käest, et soojalt tema kätt suruda. Lydia oli väikest kasvu ja habraste luudega, tema tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud. Pruunid silmad särasid nutikalt ja Carolile hakkas ta kohe meeldima.

„Ma alustan kursust lihtsa projektiga,“ jätkas Lydia.

„See peaks väga lihtne olema, kui ma kudumisega algust teeksin.“

„Ma arvasin, et lasen inimestel beebitekki kududa.“

Carol kangestus ning tema silmad läksid kohe märjaks. Ta pöördus kõrvale, enne kui Lydia oleks jõudnud midagi märgata. Tavaliselt polnud ta emotsionaalne inimene, aga tema tunded paistsid olevat kontrolli alt väljunud. See oli liiga kummaline, et olla lihtsalt kokkusattumus.

„Võib-olla panen end siiski kursusele kirja,“ ütles Carol erkkollast lõngatokki näppides.

„See oleks imetore.“ Lydia läks kassa juurde ja võttis paberi.

Praegu otsis Carol igalt poolt märke ja endeid ning ta vestles tihti jumalaga. Tal polnud vähimatki kahtlust, et ta oli siia kauplusse saadetud. See oli jumala viis teada anda, et tema palved saavad vastatud. See kolmas, viimane kunstliku viljastamise katse on edukas. Mitte eriti kauges tulevikus on tal oma lapsele tekki vaja.