Читать книгу Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat - Debbie Macomber - Страница 6

Ma ei ole sentimentaalne mees. Ma olen ära unustanud emadepäeva ja ajal, kui me Hannah’ga kohtamas käisime, lasin isegi sõbrapäeval märkamatult mööda minna. Õnneks ei võtnud ta minu vääratust liiga tõsiselt ega seostanud seda minu tunnetega. Mis puutub tähtpäevadesse ja sünnipäevadesse, olen ma täiesti lootusetu. Tegelikult jääksid mul ka jõulud kahe silma vahele, kui ei oleks kogu seda melu. Asi ei ole selles, et ma olen endasse sulgunud… Noh, võib-olla olengi, aga kas me mitte kõik seda teatud määral ei ole?

Minu arvates on inimestele suurema tähelepanu pööramine seetõttu, et on nende sünnipäev või mõni väljamõeldud püha, naeruväärne. Kui sa kedagi armastad, tuleb sul seda armastust igal viimasel kui päeval näidata. Milleks oodata teatud kindlat aega aastas, et oma naisele lilli tuua? Teod kõnelevad tõesti valjemini kui sõnad, eriti kui see on armastav tegu, miski, mida sa teed ilma mingi erilise põhjuseta. Vaid seetõttu, et sa tahad seda teha. Sest sa hoolid.

Hannah õpetas mulle seda. Hannah. Täna aasta tagasi, kaheksandal mail, jäin ma temast ilma, oma kaunist kolmekümne kuue aastasest abikaasast. Isegi nüüd, tervelt aasta pärast ta surma, ei suuda ma temast mõelda, ilma et mu sisemus kokku ei tõmbuks.

Üks aasta. Kolmsada kuuskümmend viis üksildast päeva ja tühja ööd.

Mõni päev pärast tema surma seisin ma Hannah’ puusärgi juures ja vaatasin, kuidas teda maapõue langetatakse. Viskasin esimese labidatäie mulda tema hauda. Ma ei unusta iial seda heli. Kirstu läikivat pinda tabava mulla õõnes heli.

Ei möödu tundigi, mil ma Hannah’t ei meenutaks. Tegelikult on see edusamm. Esimeste kuude jooksul ei suutnud ma teda kauem kui minutiks mõtetest välja saada. Kõik, mida ma nägin või kuulsin, meenutas mulle Hannah’t.

Öelda lihtsalt, et ma armastasin teda, vähendaks minu tunnete sügavust. Ta täiendas mind igal moel. Ilma temata on minu maailm kõle ja värvitu. On veel tuhat muud omadussõna, mis ei suuda vähimalgi määral kirjeldada tühjust, mida olen tema lahkumisest saati tundnud.

Ma räägin temaga pidevalt. Ilmselt ei peaks ma seda inimestele ütlema. See jätkuv ühepoolne vestlus on toimunud sellest hetkest peale, kui ta viimast korda naeratades üles minu poole vaatas ja oma vaimu jumalale loovutas.

Niisiis, siin ma nüüd olen, aasta hiljem, tegemas nägu, et naudin Seattle Marinersi pesapallimängu, ehkki suudan mõelda ainult oma naisest. Oma aasta aega surnud olnud naisest.

Ritchie, Hannah’ vend ja minu parim sõber, kutsus mind endaga seda mängu loožikohtadelt vaatama. Ta ei suutnud mind ära petta. Tean väga hästi, et minu naisevend ei kutsunud mind kaasa seepärast, et usub mind olevat paadunud pesapallifänni. Ta teab täpselt, mis aastapäevaga tegemist on.

Ma ei ole just sentimentaalne, aga see on üks päev, mida ma unustada ei saa.

Arstina, pediaatrina olen ma surmaga tuttav. Olen liigagi sageli selle tunnistajaks olnud ja see ei ole kunagi kerge, eriti laste puhul. Isegi kui lõpp on rahulik ja vaikne, nagu see oli Hannah’ puhul, on mul tunne, et mind on petetud, et ma olen kaotanud.

Teismelisena tegelesin ma spordiga. Sügisel mängisin jalgpalli, talvel korvpalli ja kevadel pesapalli, suviti töötasin vetelpäästjana. Võitlusvaim on minu loomulik osa. Mulle ei meeldi kaotada, ja surm, minu vastane, ei mängi ausat mängu. Surm võttis Hannah’ minult, meilt kõigilt, liiga vara. Ta oli kõige entusiastlikum, rõõmsameelsem, armastavam naine, keda ma kunagi tundnud olen. Olen sellest ajast peale abitult sipelnud.

Ehkki olen võidelnud surmaga, oma vaenlasega, sellest päevast peale, kui arstiks sain, ja seetõttu minust arst saigi, õppisin seda mõistma erineval, keerulisemal moel. Sain aru, et surm võib olla sõber, isegi kui see on vaenlane. Surivoodil näitas Hannah, kes armastas mind nii tingimusteta ja tundis mind nii hästi, mulle seda lõplikku tõde.

Aastapikkune aeg on pannud mind mõistma, et tegin oma naisele karuteene. Kõige rohkem kahetsen seda, et keeldusin leppimast tõsiasjaga, et ta on suremas. Seepärast hoidsin temast kinni palju kauem, kui oleksin pidanud. Keeldusin temast lahti laskmast, samas kui tema oli valmis minu juurest lahkuma. Olin isekas ega suutnud taluda temast loobumist.

Isegi siis, kui ta oli teadvusetu, istusin ööl ja päeval ta voodiserval, võimetu uskuma, et imet ei juhtugi. See on rumal; õppinud arstina teadsin seda ju kindlasti paremini. Ja ometi klammerdusin tema külge. Nüüd ma mõistan, et minu põikpäisus, minu soovimatus ta jumalale loovutada hoidis tema vaimu tagasi. Sidus ta maa külge. Minu külge.

Kui ma selle kõige kasutusest aru sain, kui nägin, mida Hannah’ vanematele ja Ritchiele tegin, mõistsin, et pean temast lahti laskma. Lahkusin Hannah’ palatist ja võtsin end kokku. Ma ei olnud mitu päeva maganud, ei olnud söönud. Ega olnud ka habet ajanud, mis tähendab, et nägin välja ilmselt veelgi haletsusväärsem, kui end tundsin. Läksin koju tagasi, käisin duši all, sundisin kurgust alla kausitäie suppi ja magasin kolm tundi ühtejutti. Kui tagasi läksin, olid lähemad pereliikmed tema voodi ümber kogunenud. Hannah’ südamerütm oli aeglustunud ja asi oli vaid minutites. Siis, vahetult enne seda, kui ta suri, avas Hannah silmad, vaatas otse minu poole ja naeratas. Hoidsin tema kätt ja tõstsin selle oma huulte juurde, samal ajal kui ta silmad sulges ja oli… läinud.

See viimane naeratus jääb minuga igaveseks. Igal ööl, kui pea vastu patja surun, on minu viimaseks pildiks vaimusilma ees Hannah’ hüvastijätunaeratus.

„Hei, Michael. Üks õlu?“ küsis Ritchie. Ta ei kutsu mind Mike’iks; mitte keegi ei kutsu. Isegi lapsena ei olnud ma kunagi Mike.

„Ikka.“ Minu tähelepanu ei olnud keskendunud mängule ega tegelikult ka suurt millelegi muule. Ma ei oleks osanud pilku tabloole heitmata öelda, kes juhtimas oli. Ma tegin kaasa liikumised, hüppasin püsti alati, kui Ritchie seda tegi. Ma karjusin ja tegin lärmi koos ülejäänud rahvahulgaga, kuid ei hoolinud mängust. Ma ei olnud pikka aega millestki hoolinud – välja arvatud oma tööst. Sellest oli saanud minu lunastus.

„Kuidas oleks õhtusöögiga pärast mängu?“ küsis Ritchie mõni minut hiljem mulle külma õlut ulatades.

Kõhklesin. Mind oli ootamas üksnes tühi maja ja mälestused Hannah’st.

„Miks mitte.“ Kuigi mul ei olnud erilist isu. Neil päevil oli mul seda väga harva.

„Suurepärane.“ Ta võttis pika sõõmu õlut ja keskendus uuesti väljakul toimuvale.

Ma ei olnud seda mängu vaatama minema soostudes oma naisevennale mingit teenet osutanud. Need ei olnud ka odavad istekohad. Ritchie oli maksnud kodupesa taga olevate loožikohtade eest kopsaka summa ja mina olin peaaegu kogu mängu eiranud. Oleksin pidanud vabanduse leidma ja laskma tal keegi teine kaasa kutsuda. Kuid ma ei tahtnud üksi olla. Mitte täna. Igal teisel päeval aastas olin ma täiesti rahul iseenda seltskonnaga. Aga mitte täna.

Mäng oli ilmselt läbi saanud, peaaegu enne, kui ma arugi sain, sest inimesed olid lahkumas.

„Suurepärane mäng,“ ütlesin ma püüdlikult.

„Me kaotasime,“ pobises Ritchie.

Ma ei olnud piisavalt tähelepanelik olnud, et sedagi märgata.

Ritchie laksas mulle vastu selga ja suundus staadioni väljapääsu poole. See oli tema viis mulle öelda, et ta mõistis.

Pool tundi hiljem istusime ühes sõbralikus spordibaaris Safeco Fieldi lähedal. Põrnitsesin menüüd, soovides, et suudaksin isu välja meelitada. Möödunud aasta jooksul olin kaotanud peaaegu kümme kilo. Toit oli vajadus ja see oli ainuke põhjus, miks ma sööma vaevusin. Tavaliselt ma sõin käigupealt, huvi tundmata, sellele mõtlemata. Vajasin midagi kõhtu, seega haarasin proteiinibatooni või köögiviljajoogi. See teenis oma eesmärki, ehkki ma ei saanud sellest mingit naudingut.

Hannah oli olnud köögis erakordselt andekas, täpselt nagu tema nõbu Winter Adams, kellele kuulus Blossom Streetil asuv French Café. Ta armastas retseptidega katsetada ja tundis toiduvalmistamise üle uhkust. Hannah’ õhtusöögipeod olid meie sõprade seas legendaarsed. Peoperenaise rolliks oli tal loomulik anne – ta oli võluv ja lahke.

„Millele sa mõtled?“ küsis Ritchie.

Tema küsimus ehmatas mind, kuni nägin, et ta silmitses menüüd. „Grillitud lõhe,“ vastasin ma.

„Ma eelistan tomahook-steiki,“ ütles ta.

Ma olen steike alati millegi tähistamisega seostanud, ja see ei olnud päev, mida tähistada tahtnuksin. Tükk aega enne seda, kui olin valmis leppima sellega, et Hannah oli oma lahingu vähiga kaotanud, oli ta mulle öelnud, et ei taha, et ma teda pärast tema lahkumist leinaksin. Ta ütles, et tema peied peaksid olema sama lõbusad nagu tema peod. Tol ajal ma ei tahtnud teda surmast rääkimas kuulda. Selleks ajaks oli tema eelseisvaga leppinud; mina ei olnud selleks julgust leidnud.

Ettekandja võttis meie tellimuse, tõi meile mõlemale õlut ja lahkus. Hoidsin merevaiguvärvi pudelit sõrmede vahel ja põrnitsesin kulmu kortsutades lauda. Soovisin, et saaksin Ritchiele parem kaaslane olla.

„Sellest on möödas aasta,“ pomises mu naisevend.

Andsin noogutades mõista, et kuulsin teda, kuid ei arendanud teemat edasi.

„Ma igatsen teda.“

Noogutasin taas. Nii valus, kui Hannah’st rääkimine ka oli, põlesin soovist just täpselt seda teha. Ma tahtsin – ei, mul oli vaja – temast kinni hoida, kui mitte füüsiliselt, siis emotsionaalselt.

„Raske uskuda, et sellest on möödas kaksteist kuud.“ Kuulsin valu oma hääles, kuid ei üritanud seda varjata.

„On sinuga kõik okei?“ küsis Ritchie.

Kehitasin õlgu, selle asemel et tõtt öelda. Minuga ei olnud kõik okei. Ma olin pagana vihane. Endiselt. Kuidas see julges juhtuda nii imelise naisega nagu Hannah. Kuidas see julges juhtuda minuga!

Abiellusin Hannah’ga kohe pärast meditsiinikooli lõpetamist. Otsustasime, et minu internatuur ja residentuur nõuavad liiga palju pühendumist, et võiksime otsekohe perekonna loomisega algust teha. Hannah töötas ühes piirkondlikus kaubamajaketis kauba sisseostjana ja armastas oma tööd. Kui olin koju jõudes olnud liiga kurnatud, et isegi mõelda, lõbustas ta mind lugudega inimestest, keda oli kohanud. Inimestest, kelle nimed ma peagi unustasin, aga kelle veidrused elasid edasi. Väiksemastki vahejuhtumist sai täiemõõduline anekdoot, mis oli koos paheliselt naljakate tähelepanekutega täiuslik. Tal oli oskus kõige igavamad üksikasjad paeluvaks muuta. Silmi sulgedes kuulen endiselt tema naeru. Ma naeratan, kui meenutan meie abielu algusaastaid ja raskusi, millega silmitsi seisime, asju, mida nautisime. Mälestused andsid mulle jõudu sel esimesel aastal ilma Hannah’ta.

Päeval, mil lõpetasin residentuuri ja spetsialiseerusin väljaõppele ning sain liituda Seattle’i praksisega, viskas Hannah beebipillid minema. Me rääkisime lõputult oma perekonnast. Ma armastan lapsi ja Hannah armastas neid ka. Tema tahtis kolme last; mina oleksin kahega rahul olnud. Hannah’le tundus, et paaritu arv oleks parim, seega nõustusin kolmega.

Kuid Hannah ei jäänud rasedaks. Olime arvanud, et see on lihtne. Ta muretses lakkamatult ja mina olin veendunud, et stress, mida ta tundis, oligi tegelikuks probleemiks. Pärast kaheksatteist kuud tahtis ta minna viljakusarsti juurde ja ma nõustusin. Siis me saimegi teada, et Hannah’ rasestumine oli meie kõige väiksem mure. Nädala jooksul pärast meie esimest visiiti spetsialisti juurde oli Hannah’l diagnoositud neljanda staadiumi munasarjavähk. Selleks ajaks, kui see avastati, oli tema päästmiseks juba liiga hilja.

Mul oli paratamatult tunne, et oleksin pidanud teadma, oleksin pidanud kahtlustama, et midagi on valesti. Arstina süüdistasin ma end selles, et Hannah oli nii kaua diagnoosita olnud. Kui ma oleksin rohkem tähelepanu pööranud, ütlesin endale, oleksin ehk mingeid vihjeid märganud. Olin olnud hõivatud, oma töösse süvenenud. Mul olid peas teised mõtted.

Sõbrad on minuga vaielnud, sõbrad nagu Patrick O’Malley, kes on samuti lastearst ja üks minu partnereist. Nad meenutasid mulle sageli – nagu ka Hannah ise –, et munasarjavähk on kurikuulus selle poolest, et tundemärgid ilmuvad alles siis, kui on juba liiga hilja. Ma teadsin seda kõike. Mida ma taipasin, oli see, et mul oli vaja end süüdi tunda, end karistada. Arvan, et tundsin end paremini, kui end mittemärkamise pärast süüdistada sain.

„Kas mäletad õhtut, kui te Hannah’ga minu ja Stephi juures õhtusöögil käisite?“ küsis Ritchie minu mõtisklusi katkestades. „Seda viimast õhtut?“

Noogutasin. See oli olnud reede õhtu, viimane kord, mil me kahekesi väljas käisime. Olime saanud tol pärastlõunal uudiseid, mis raputasid meie maailma. Olid saabunud viimased testitulemused ja need näitasid, et keemiaravi oli haiguse edenemist vähe aeglustada suutnud.

Olin muserdatud ja tahtsin õhtusöögile minemata jätta, kuid Hannah käis peale, et läheksime. Ta manas näole särava naeratuse ning astus oma venna ja vennanaise majja nii, nagu ei oleks miski valesti. Minus valitses emotsionaalne segadus ja suutsin vaevu õhtuga toime tulla. Vastupidiselt Hannah’le. Kui ma poleks teadnud, ei oleks osanud iial arvata.

„Jah, mäletan.“

„Ta palus mul tol õhtul enda heaks midagi teha,“ jätkas Ritchie.

„Hannah palus?“ Vaatasin õlle kohalt üles, suutmata oma üllatust varjata.

Nüüd vaatas Ritchie kõrvale. „Sellal, kui sina Maxiga videomängu mängisid, rääkis Hannah minuga nelja silma all.“

Nihutasin end tooliservale. Baarileti kohal üürgava televiisori lärm näis kuhugi hajuvat. Iga lihas minu kehas tõmbus pingule, justkui oleksin peaaegu teadnud, mida Ritchie mulle rääkida kavatses.

„Ta ütles, et arstidel oli olnud halbu uudiseid.“

Keskendusin tühjale baaritoolile ruumi teises otsas. „Ma tahtsin õhtusöögi ära jätta. Hannah ei lubanud mul seda teha.“

„Tal oli selleks hea põhjus, miks ta tol õhtul tulla tahtis,“ selgitas Ritchie. „Ta rääkis mulle, et enam ei ole mingisugust lootust ja et ta on leppinud sellega, et sureb.“

Mul ei olnud tuju seda kuulda.

Ritchie hingas häälekalt välja. „Tead, ta ei kartnud surra.“

„Miks ta oleks pidanud? Taevas loodi Hannah’ suguste inimeste jaoks.“

Ritchie noogutas minuga nõustudes. „Ta oli jumalaga rahu sõlminud ammu enne toda õhtut. Tal ei olnud kunagi fatalistlikku hoiakut olnud. Ta tahtis elada. Rohkem kui midagi muud tahtis ta elada.“

Ühel korral olin ma selles kahelnud. „Ma anusin, et ta lubaks mul end Euroopasse viia, sest olin lugenud seal tehtavast eksperimentaalravist. Ta ei nõustunud minema.“

„Oli liiga hilja,“ vastas Ritchie lihtsalt. Tema käsi tõmbus õllepudeli ümber pingule. „Ta teadis seda, isegi kui meie ei teadnud.“

See oli Hannah – ta oli olnud mitte üksnes tark, vaid ka alati praktiline. Kui tema oli valmis leppima paratamatuga, klammerdusin mina iga lootuseraasu külge. Kulutasin tunde meditsiiniajakirjade uurimisele, spetsialistidele helistamisele, veebipõhise uurimistöö tegemisele. Aga minu hullunud pingutused teda ravida ei muutnud midagi. Lõpuks oli õigus olnud siiski Hannah’l; ta oli jõudnud tagasipöördumatusse seisu. Ta suri vähem kui kaks kuud hiljem.

Isegi nüüd rabas mind see, kui kiiresti ta minema libises. See oli ainus kord meie abielu jooksul, mil ma tema peale tõeliselt vihaseks sain. Ma tahtsin, et Hannah vähiga võitleks. Ma karjusin ja tammusin ringi ja virutasin rusikaga vastu seina. Ta võttis mu veritsevad sõrmenukid õrnalt oma käte vahele ja suudles valu minema. Millest ta ei paistnud aru saavat, oli see, et mitte mingisugune kogus hellust ei suuda leevendada valu, mille tema lahkumine mulle kaasa toob.

Ettekandja tõi meie road, aga ma ei oleks suutnud mitte ühtegi suutäit ka siis alla neelata, kui sellest oleks sõltunud minu elu. Ritchie tundis ilmselt sama, sest tema praad jäi mitmeks minutiks puutumatuks.

„Hannah palus mul sulle selle anda,“ ütles mu naisevend lõpuks. Ta tõmbas jakitaskust ümbriku.

„Kirja?“

„Ta palus mul oodata, kuni tema lahkumisest on möödas aasta. Siis ja alles siis tuli mul see sulle üle anda. See oli viimane asi, mida minu õde minult palus.“

Põrnitsesin Ritchiele otsa, suutes vaevu uskuda, et ta oli seda minu eest varjanud. Me tegime kolm korda nädalas hommikuti võimlas koos trenni, ja seda juba aastaid. Kõigi nende kuude jooksul ei olnud ta kordagi iitsatanud, et tema valduses selline kiri oli.

„Õhtusöögipeol ma lubasin Hannah’le, et annan selle sulle,“ ütles Ritchie. „Panin kirja meie seifi ja ootasin, täpselt nii, nagu ta tahtis.“

Teadmata, mida öelda või kuidas reageerida, võtsin kirja vastu.

Lahkusime spordibaarist peagi pärast seda. Ma ei mäleta kojusõitmist. Ühel hetkel olin Seattle’i kesklinna parkimisgaraažis ja järgmine kord, kui ma endale midagi teadvustasin, olin jõudnud oma maja juurde ja istusin sissesõiduteel.

Kui olin majja sisenenud, lasin võtmetel köögikapile kukkuda ja suundusin elutuppa. Istusin diivaniservale ja põrnitsesin ümbrikku. Hannah oli selle esiküljele kirjutanud ühe sõna.

Michael.

Vaatasin hüpnotiseeritult oma nime, samal ajal kui südamevalu mu keha lainetena läbis. Nii uskumatu, kui see ka näis, tundus, justkui oleks tema armastus minu vastu lainetena paberist väljunud.

Mu käsi värises, kui ümbriku ümber pöörasin ja selle ettevaatlikult avasin.