Читать книгу Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat - Debbie Macomber - Страница 7

Ma ei tea, kui kaua ma seda kirja põrnitsesin, enne kui leidsin julgust see lahti voltida. Seal oli neli paberilehte.

Esimene asi, mida ma märkasin, oli kuupäev. 13. märts. See oli veel üks kuupäev, mis oli mu mällu sööbinud – reede, mil me kohtusime arstidega, mil me saime teada kõike purustavad uudised.

Hannah oli kirja tol päeval kirjutanud? See oli võimatu. Olin olnud tema kõrval igal hetkel alates arsti vastuvõtust kuni õhtusöögini Ritchie ja Stephi juures. See tähendas…

Vajusin tahapoole vastu diivanipatja ja sulgesin silmad. Hannah pidi olema kirjutanud selle kirja enne arsti juurde minekut. Ta teadis juba enne, kui lõpliku vastuse saime. Ta oli kogu aeg teadnud. Ma arvan, et mingis mõttes teadsin ka mina, ainult et ma ei suutnud sellega silmitsi seista. Olin keeldunud nõustumast sellega, mis oleks pidanud ilmne olema.

Pöörasin tähelepanu uuesti kirjale. Ta oli kirjutanud selle käsitsi, kursiivkiri elegantne ja voogav. Tundsin tema käekirja nähes, mis oli kunagi nii tuttav olnud, justkui oleksin saanud löögi kõhtu.

Minu kallis Michael!

Ma tean, et see kiri tuleb Sulle šokina ja ma palun selle pärast vabandust. Sellest on nüüdseks möödas aasta ja ma arvan, et see on nii Sinu kui ka meie vanemate ja Ritchie jaoks raske olnud. Oleksin andnud ükskõik mida, et teid sellest südamevalust säästa.

Isegi surmalävel seistes ei mõelnud Hannah endale. Selle asemel mõtles ta minule, meie vanematele ja oma vennale, kui pööraselt me teda igatseme ja kui sügavalt olime teda armastanud.

Paari viimase nädala jooksul olen tõsiselt mõelnud sellele, mida öelda tahan ja millised minu viimased sõnad Sulle olla võiksid. Palun ole minuga kannatlik, sest mul on päris palju öelda.

Ma tean, et inimesed naeravad, kui kuulevad armastusest esimesest silmapilgust. Olin kõigest kaheksateist, kui me kohtusime, ja noor, nagu ma olin, teadsin otsekohe, et Sina oled see mees, keda ma hakkan armastama… ja olengi armastanud sellest hetkest peale. Ma armastan Sind päevani, mil suren, ja kauemgi veel. Ja oma südames ma tean, et ka Sina armastad mind edasi. Ma tahan Sind tänada selle eest, et mind armastad. Sinu pühendumus minule kõige kaudu, mida olen vähidiagnoosi saamise hetkest läbi elanud, on olnud minu elu suurim kingitus. Sa oled mind nii õnnelikuks teinud, Michael.

Sulgesin taas silmad, kartes, et mul ei ole lugemise jätkamiseks hingejõudu. Teadsin juba siis, kui Ritchie mulle kirja andis, et selle lugemine on kindlasti raske, aga ma ei teadnud, kui raske see tegelikult olema saab. Hingasin sügavalt sisse ja jätkasin.

Meie abielu algusaastates olid mõned minu elu kõige imelisemad päevad. Meil oli nii vähe, ja samas vajasime me vaid teineteist. Ma armastasin Sind nii väga ja olin… olen Su üle nii uhke, selle hooliva lastearsti üle, kes Sinust on saanud. Sa sündisid arstiks saama, Michael. Ja mina sündisin Sind armastama. Aitäh, et mind vastu armastasid, et nii palju endast mulle andsid, eriti nende viimaste kuude jooksul. Sa tegid neist minu elu kõige paremad kuud.

Ma ei taha surra, Michael. Ma võitlesin sellega, ausõna. Andsin selle nimel endast kõik. Mitte miski ei oleks teinud mind õnnelikumaks kui koos Sinuga vananeda. Mul on nii kahju, et minu poolt lõpp nii vara peab saabuma.

Palun ära kunagi usu, et mul oli allaandja suhtumine. Kui me diagnoosi teada saime, oli mul kindel plaan sellega võidelda ja võita. Viimase nädala jooksul olen ma lihtsalt aru saanud, et see vähk on tugevam kui mina. Ei ole mingit mõtet vastupidist teeselda.

Pidin lugemise teist korda katkestama, kahetsedes taaskord oma pealekäimist, et Hannah eksperimentaalravi saamiseks Euroopasse reisiks. Selleks oli tol ajal juba liiga hilja olnud. Kogusin end hetke ja jätkasin lugemist.

Ma palusin Ritchiet, et ta annaks selle kirja Sulle, kui minu surmast on aasta möödunud. Kuna ma Sind nii hästi tunnen, on mul kahtlus, et oled end töösse matnud. Pakun, et Sa veedad kaksteist tundi päevas oma kabinetis ja sööd käigu pealt. See ei ole tervislik eluviis, mu kallis. Ma tõesti loodan, et Sa kohtud endiselt kolm korda nädalas Ritchiega võimlas.

Naeratasin. Jah, Hannah teadis minu kohta kõike. Kuni pikkade tööpäevade ja einete vahelejäämiseni välja. Olin püüdnud ka oma trennirežiimi lõpetada, nagu olin loobunud neljapäevastest pokkeriõhtutest sõprade seltsis. Kuid Ritchie ei lasknud mul seda teha. Lihtsam oli kohale ilmuda kui vabandusi leida.

Kaks nädalat pärast Hannah’ matust saabus ta trenniriietes minu ukselävele ja vedas mu taas võimlasse. Paar varahommikust telefonikõnet mu naisevennalt, ja ma otsustasin, et ei suuda teda rohkem tõrjuda, seega sai meie trenn taas osaks minu rutiinist.

Seda järgmist osa kirjast on mul kõige valusam kirjutada. Ehkki see teeb haiget, pean ma leppima sellega, et nüüd ei ole enam mingit lootust. Oma surelikkusega silmitsi seistes on tõenäoliselt täiesti loomulik, et pinnale kerkivad kahetsused koos teadmisega, et lõpp on lähedal. Suurim neist kahetsustest on minu võimetus lapsi saada. See on minu jaoks isegi raskem kui teadasaamine, et mu vähk on surmav. Ma tahtsin nii väga Sinu last, Michael. Last minu enese, aga ka Sinu pärast. Sa peaksid isa olema. Sinust saaks imetore isa. Oh, Michael, ma tahtsin nii väga last.

Taaskord olin ma sunnitud lugemise peatama, kui mulle klomp kurku kerkis. „Mina tahtsin ka last,“ sosistasin ma. Langetasin kirja põlvele ja mõtlesin, kas suudan selle lõpuni lugeda, ilma et pisaratele voli annan. Ja ometi pidin edasi lugema. Pidin teada saama, mis olid Hannah’ viimased sõnad mulle.

Mul on Sulle üks viimane palve, mu kallis, ja ma loodan, et Sa austad seda.

„Ükskõik mida.“ Teeksin Hannah’ heaks mida iganes.

Mida ma tahan, mida ma Sinult vajan, on see, mu arm, et Sa uuesti abielluksid.

Ahmisin õhku. Mitte mingil juhul! Olin sellele juba mõelnud ja ma ei suutnud seda teha. Mul oli olnud minu elu armastus ja minust oleks rumal uskuda, et võiksin selle teist korda leida. Kui peaksin siiski uuesti abielluma, petaksin seda uut naist, keda armastada tõotasin. Petaksin meid mõlemaid, sest minu süda jääb alatiseks kuuluma Hannah’le ja ainult temale.

Ma näen Sind pead raputamas, kinnitades, et see ei ole võimalik. Michael, ma tunnen Sind. Ma peaaegu kuulen Sinu proteste. Aga see on tähtis, nii et palun, palun kuula. Teise naise armastamine ei kahandaks seda armastust, mis meil oli. Nagu ei tähenda see ka seda, et Sa mind seepärast vähem armastaksid. Ma olen alati osa Sinust ja Sina jääd osaks minust.

Sa pead meeles pidama, et minu maine teekond on läbi saanud.

Sinu oma ei ole.

Sul on ees veel palju elu ja ma ei taha, et Sa enam hetkegi minu leinamisele raiskad. Sa tegid mind täielikult õnnelikuks ja Sa teed sama õnnelikuks veel ühe naise.

Ma ei olnud kindel, et Hannah’ga nõustusin, ei olnud kindel, et olen võimeline veel üht naist armastama, mitte sama intensiivselt, sama sügavalt. Ta ei mõistnud, mida minult palus. Mul ei olnud mingisugust soovi teise naise järele, mitte mingit soovi kunagi kellegi teisega taas oma elu jagada.

Teades, kui jäärapäine Sa oled, saan ma aru, et Sul läheb vaja pisut abi, seega olen koostanud Sulle lühikese nimekirja kandidaatidest, keda võiksid kaaluda.

Mida? Nimekiri? Hannah oli varustanud mind nimekirjaga võimalikest asendajatest? Kui see ei oleks olnud nii šokeeriv, oleksin naernud. Kuid uudishimu sai minust siiski võitu.

Kas mäletad Winter Adamsit, minu nõbu? Ta oli meie pulmas pruutneitsi. Winteril on suur süda ja ta armastab lapsi. Temast saaks Sulle suurepärane naine. Ta on ka kokk ja valmistaks Sulle oivalisi roogasid. Lisaks sellele, et ta on minu nõbu, on ta olnud ka hea sõber. Ma tahan, et Sa teda tõsiselt kaaluksid.

Muidugi ma mäletasin Winterit. Nad olid Hannah’ga lähedased olnud. Me ei olnud teda eriti palju näinud pärast seda, kui ta avas Blossom Streetil French Café, oma restorani, mis ei olnud minu töökohast kaugel. Olime Hannah’ga mõned korrad seal käinud ja kohvi ning sarvesaiu nautinud. Mulle meenus, et ta hoidis Hannah’ga ühendust, peamiselt telefonitsi. Kui ma õigesti mäletasin, oli Winter läbi tegemas mingisugust suhtekriisi vahetult enne, kui Hannah diagnoosi sai, ja Hannah oli pakkunud temale nii omaselt Winterile lohutust ja julgustust.

Winter oli olnud matustel ja kalmistul pisaraist muserdatud. Ma ei olnud temast sellest ajast saati midagi kuulnud, ehkki mulle meenus ähmaselt kaastundekaart, mille ta oli mulle pärast Hannah’ matuseid saatnud.

Winter meeldis mulle, aga ma ei olnud huvitatud. Hoolimata Hannah’ usust oma nõosse kui minu potentsiaalsesse abikaasasse, ei olnud mul mingit kavatsust uuesti abielluda. Pealegi ei olnud minul ja Winteril muud ühist kui mälestused Hannah’st.

Teine naine, keda ma tahan, et Sa kaaluksid, on Leanne Lancaster.

See nimi oli kuidagi tuttav, aga ma ei suutnud kohe välja nuputada, miks. Ta ei olnud keegi Hannah’ sõpradest, keda oleksin mäletanud.

Leanne oli minu onkoloogiaõde. Ta oli minu vastu alati lahke ja väga hooliv. Meditsiiniõena mõistaks ta eriti hästi pingeid, millega Sa arstina silmitsi seisad. Me rääkisime Leanne’iga üpris palju ja mulle tundub, et kui mul oleks… kui mul oleks olnud võimalust, oleksime Leanne’iga headeks sõbrannadeks saanud. Ma imetlen tema emotsionaalset tugevust. Ta on lahutatud ja elas seda raskelt üle. Ma ei tunne teda nii hästi kui Winterit, aga minu süda ütleb, et ta sobiks Sulle. Saa temaga kokku, Michael, õpi teda tundma. Muud ma ei palugi.

Saa Leanne’iga kokku… õpi teda tundma. Ma kahtlesin, kas Hannah’l oli aimugi, mida ta tegelikult palus. Mul ei olnud vähimatki huvi selle naisega tutvust sobitada. Kui ma sellele mõtlesin, siis taipasin, et ma siiski mäletasin seda onkoloogiaõde. Ja Hannah’l oli õigus. Leanne oli lahke ja hooliv inimene, aga see ei tähendanud, et mul oleks mingit soovi teda paremini tundma õppida!

Kolmas inimene minu nimekirjas on Macy Roth. Ma ei usu, et Sa temaga kohtunud oled. Ta töötab osaajaliselt modellina ja temaga ma sain sõbraks siis, kui veel töötada suutsin. Kohtusime moesõude kaudu, millega mina seotud olin, ja kataloogitööde käigus, mida ta poe jaoks tegi. Kui Macy kuulis, et ma haiglas olen, saatis ta mulle julgustavaid sõnumeid – kaarte, mida ta tegi ise, joonistades neile imearmsaid sketše oma kassidest. Mäletad? Ja ta kudus mulle sokid ja õlasalli, mida ma keemiaravi ajal kandsin. Ta on lõbus ja tark ning mitmekülgselt andekas; ta teeb modellitööd ja maalib seinamaale ning tal on kaks või kolm muud töökohta. Sellele nimekirjale mõeldes turgatas mulle pähe tema nimi, sest ma tean, et tema paneks Su naeratama. Ta tooks Sinu ellu tasakaalu, Michael. Ma kardan, et kui ma olen läinud, muutud Sa liiga tõsiseks. Ma tahan, et Sa naeraksid ja elu naudiksid. Samasugusel ohjeldamatul moel, nagu Macy seda teeb.

Taaskord oli Hannah’l õigus; ma ei olnud viimase kahe aasta jooksul eriti naernud. Tegelikult ei suutnud ma meenutada, millal viimati korralikult, vatsa vappudes naerda olin saanud. Elu oli tõsine. Olin kaotanud oma naise ja tõtt-öelda ei olnud mul palju põhjust naeratadagi, naermisest rääkimata.

Ma ei mäletanud seda Macyt, ehkki too oli kahtlemata esinenud mõnes Hannah’ loos. Mis puutus neisse kingitustesse – joonistustesse ja sokkidesse –, siis need on Hannah’ asjade seas, mis ma haiglast koju tõin. Olin kõik kasti visanud ja selle riidekapi taganurka lükanud. Ega olnud seda kunagi rohkem vaadanud.

Olen andnud Sulle kolm nime, Michael. Nad kõik on naised, keda ma tunnen ja usaldan. Igaühest neist saaks Sulle hea abikaasa ja kaaslane; ükskõik kellega neist võiksid Sa saada lapsed, kelle isaks Sind olema loodi.

Ma jään taevavärava juurde valvama ja ootama, vaadates alla Sinu poole. Vali hästi.

Sinu armastav naine

Hannah

Voltisin paberilehed kokku ja panin diivanilauale, üritades samal ajal loetut seedida. See, et Hannah oli kirjutanud selle kirja tol ajahetkel, oli piisavalt šokeeriv. Siis veel tema soovitus, et ma uuesti abielluksin, ja minna nii kaugele, et kolme naist nimetada, see oli peaaegu rohkem, kui ma mõista suutsin.

Kui ta minu üle valvamas oli, siis ta pidi teadma, missugune põrgu see esimene aasta oli mulle ilma temata olnud.

Ma ei ole eriline joomamees. Mõni õlu koos sõpradega spordivõistlustel on üldiselt minu piir. Korraga tundsin vajadust millegi kangema järele.

Mulle meenus, et kusagil köögikapis peaks olema pudel Šoti viskit. Isa oli selle mulle kinkinud, kui ülikooli lõpetasin, väites, et see on „meditsiiniliseks“ otstarbeks. Kui üldse peaks tekkima vajadus meditsiiniliseks napsuks, oli see mul nüüd.

Mul kulus selle otsimisele peaaegu viisteist minutit. Hannah oli pannud selle sahvrisse, viimane koht, kust ma seda otsida oskasin. Mind ei üllatanud, et see osutus ühelinnaseviskiks, sest see oli sort, mida mu isa jõi. Tema lemmikmark ka – The Glenlivet.

Silti lugedes nägin, et seda oli laagerdatud kaheksateist aastat ja minu kodus oli see olnud vähemalt kümme aastat. Mitte midagi sellest polnud võrreldav kalli vana papsi kümneaastase kraamiga.

Võtsin nõudepesumasinast puhta klaasi, panin sellesse jääkuubikuid ja valasin juurde kaks sõrmelaiust oma kahekümne kaheksa aasta vanust viskit, enne kui diivanile tagasi istusin. Lükkasin kingad jalast ja sirutasin need diivanilauale ning võtsin Hannah’ kirja. Mul tuli seda avatud meeltega uuesti lugeda ja mõelda, kas mul oleks kuidagi võimalik tema viimane palve täita. Ma ei uskunud seda. Hannah oli ainuke naine, keda ma iial vajasin. Ainuke naine, keda iial armastan. Teadsin juba, et leian kõigil teistel naistel paraku midagi puudu olevat – isegi neil kolmel, keda minu abikaasa minu jaoks nii hoolikalt välja oli valinud.