Читать книгу Hannah’ nimekiri. Blossom Street, 7. raamat - Debbie Macomber - Страница 8

Kolmapäeva hommikul olin ma kell kuus võimlas. Ritchie oli linttrenažööril, iPodi kuularid kõrvadesse pistetud, kui ma tema kõrval olevale masinale astusin.

Ta pööras pead, nägi, et see olen mina, ja jäi ootavalt põrnitsema. Teadsin, et kohe, kui riietusruumi astume, ootab mind ees uurimine. Ma ei olnud esmaspäeva hommikul kohale ilmunud ja eirasin tema kõnesid järgmised kaks päeva. Ma ei olnud valmis rääkima Hannah’ kirjast, isegi mitte oma parimale sõbrale.

Ritchie lõpetas oma treeningu esimesena. Täpselt nagu ma arvanud olingi, ootas ta mind riietusruumis, istudes pingil, rätik kaela ümber. Ta naaldus ettepoole, küünarnukid põlvedele toetatud. Minu ilmudes tõstis ta pilgu.

„Sa ei vastanud mu kõnedele,“ ütles ta, justkui oleks vaja seda mulle meelde tuletada.

„Mul oli kiire.“

„Tehes mida?“

Mul oli vastumeelt talle sellest rääkida, ehkki teadsin, et kõikide inimeste hulgast saaks just tema asjast aru. „Ma jõin end pühapäeval pärast koju jõudmist täis,“ tunnistasin ma. Esmaspäevane pohmell oli olnud kohutav. Sellest hetkest alates otsustasin edaspidi õlle juurde jääda. Võib-olla suudab mu isa kange kraamiga hakkama saada, aga mina mitte.

„Hannah’ kirja pärast?“

Noogutasin ja vajusin pingile istuma ja võtsin oma naisevennaga sarnase poosi. „Hannah tahab, et ma uuesti abielluksin.“

Ritchie silmad läksid suureks. „Ära aja jama.“

Täpselt minu mõte. „Ta läks suisa nii kaugele, et andis mulle nimekirja.“

Ritchie suu vajus ammuli. „Nimekirja? Sa pead silmas, et naistest?“

Noogutasin taas.

„Miks ta oleks pidanud seda tegema?“

Selgitada Hannah’ põhjust käis mulle üle jõu. Ma ei mõistnud seda, ehkki olin kirja kümme korda lugenud.

„Hannah näib arvavat, et ma ei saa üksi hakkama ja et ma vajan naist.“ Vältisin mainimast seda, et ta tahtis, et minust saaks ka isa.

„Ta oli päriselt sulle nimekirja jätnud?“ Ritchie näis olevat sama šokeeritud nagu mina, kui esimest korda seda kirja lugesin.

Ma ei vastanud.

„Kes seal kirjas on? Kas keegi, keda ma tean?“

Vaatasin kõrvale. „Sinu nõbu Winter.“

„Minu nõbu?“ kordas ta.

„Kas sa tead kedagi teist, kelle nimi on Winter?“ nähvasin ma, kahetsedes nüüd, et olin üldse midagi öelnud.

„Ei,“ vastas ta ujedalt. „Kes veel?“

„Leanne Lancaster. Ta oli Hannah’ onkoloogiaõde.“

„Ma ei mäleta teda. Milline ta on?“

Ma ei olnud kindel, mida talle öelda. „Vaikne. Õrn. Hea meditsiiniõde. Hannah’le ta tõesti meeldis.“

„Tõsi ka või?“

Eirasin seda.

„Veel keegi?“

„Keegi, keda ma ei ole kunagi kohanud. Macy Rothi nimeline modell, kellega ta koos töötas.“

Ritchie vilistas vaikselt. „Modell, ütled sa?“

„Hannah ütleb, et Macy annab mulle põhjust taas naerda,“ ütlesin talle, suutmata oma sarkasmi varjata. „Ja see on peaaegu tsitaat.“

Mu naisevend pugistas naerda. „Vean kihla, et Steph ei käsiks mul modelliga abielluda, kui temaga midagi juhtuma peaks.“

Teadsin, et Ritchie tegi nalja, kuid ma ei suutnud sel märkusel niisama kõrvust mööda minna lasta. „Ma palun jumalat, et midagi ei juhtuks.“

Ritchie kortsutas kulmu. „See oli nali, Michael. Ole nüüd ikka rõõmsameelsem, eks?“

Tal oli õigus. Mul ei olnud vaja iga väikest märkust nii tõsiselt võtta. „Vabandust,“ pobisesin ma.

Ritchie müksas mind. „Kas kavatsed seda teha?“

Raputasin pead. „Kahtlen selles.“

„Miks mitte?“

Vastus oleks pidanud ilmne olema. „Ma ei ole valmis.“

„Kas kunagi oled?“

Hea küsimus. „Ilmselt mitte,“ vastasin ausalt. Olin kaotanud oma naise, oma hingesugulase. Ma ei suudaks seda kunagi unustada ega rõõmsalt oma eluga „edasi liikuda“, nagu mitmed sõbrad ja tuttavad mul nii innukalt teha soovitasid.

„Ma arvasin, et sa seda ütled,“ lausus Ritchie. „Hannah teadis, et sa vajuksid kogu ülejäänud eluks talveunne nagu karu, seepärast ta selle teemaga peale käiski. Minu õde armastas sind ja…“

„Kuule, Ritchie, ma ei vaja loengut.“

„Ma ei kavatsegi seda sulle pidada. Vasta ühele lihtsale küsimusele, ja ma jään vait.“

„Olgu, hea küll. Küsi siis,“ ütlesin ma, alistudes tõsiasjale, et ta ei jätaks mind enne rahule, kui on öelnud seda, mida öelda tahtis.

Ritchie silmitses mind hetkeks pikalt ja pinevalt. „Kas sa arvad, et tal oli kerge seda kirja kirjutada?“

Tõusin sirgemalt istuma.

„Missugune naine tahab mõelda oma mehest koos kellegi teisega?“

„Küsimusi oli juba kaks,“ ütlesin ma.

„See on üks ja seesama asi,“ vaidles ta vastu.

Sulgesin silmad. Tundetu tõbras, nagu ma olin, ei olnud ma kordagi mõelnud sellele, mida Hannah pidi olema seda kirja kirjutades tundnud.

„Kui olukord oleks olnud vastupidine, kas sina oleksid välja pakkunud meeste nimesid, keda sa usaldaksid tema abikaasaks saama?“

Ma ei vajanud selle küsimuse üle mõtlemiseks üldse aega. „Ei.“

„Mina ka mitte,“ tunnistas Ritchie. „Seega vähim, mida sa teha saad, on tema kirja tõsiselt suhtuda ja nende naistega ühendust võtta.“ Ta mügises naerda. „Kui oleks minu teha, alustaksin modellist.“

Väga naljakas. Sellest oli möödas aastaid, kui ma viimati naisterahva välja kutsusin. Ma ei teadnud isegi, kuidas sellega algust teha. „Kohtama… minuga?“

„Kohtama – sinuga. Muidugi, miks mitte? Sa oled noor ja sul on ees veel palju aastaid.“

Hannah oli öelnud peaaegu sedasama.

„Sa juba tunned Winterit. Kui end temaga mugavamalt tunned, siis helista talle.“

„Ja ütlen mida?“ küsisin ma. Kartsin, et meie ainsaks ühiseks teemaks on Hannah. Kui me õhtusöögile läheksime, oleks Hannah meie ainsaks jutuaineks, ja me mõlemad nutaksime oma supitaldrikusse juba enne, kui pearooga serveerima hakatakse.

„Pagan võtaks, ei mina tea.“

„Ma tahaksin rääkida Hannah’st.“

Ritchie ei paistnud arvavat, et see nii kohutav oleks. „Winter tahaks sama. Nad olid head sõbrad juba lastena, vahetasid omavahel riideid, jäid ööseks teineteise koju.“ Ta naeratas. „Ükskord, kui olime kõik varases teismeeas, läksid meie kaks peret telkima. Kemps oli tükk maad eemal telkimisplatsi teises servas. Ma kuulsin Hannah’t ja Winterit sosistamas, et neil on hädasti vaja vetsu minna.“ Ritchie silmad särasid koerustükki meenutades. „Kumbki neist ei tahtnud ette võtta pikka teekonda ümber telkimisväljaku, seega otsustasid nad minna meie laagriplatsi lähedale metsa.“

Teadsin, mis tulemas oli.

„Ma ootasin, kuni neil olid aluspüksid maas, ning suunasin siis taskulambi nendele.“

Muigasin. Ritchie oli alati vingerpussimeister olnud.

„Sa ei usuks, kui kõvasti nad kriiskasid,“ ütles ta naerdes. „Vannun, et nad äratasid pooled laagrilised üles. Inimesed arvasid, et kaeluskaru on ringi luusimas. Need kaks tüdrukut põhjustasid korraliku paanika.“

Aastate eest, kui me alles kohtamas käima hakkasime, oli Hannah mulle seda lugu rääkinud. Pidin tunnistama, et see oli naljakas. Aga nüüd suutsin ma näole manada kõige rohkem nõrga naeratuse. Võib-olla peitus Hannah’ jutus iva; võib-olla mul oli taas aeg naermiseks põhjust leida.

„Helista Winterile,“ ärgitas Ritchie.

Tema suust kõlas see lihtsana, kuid see ei olnud nii. Mul ei olnud aimugi, mida öelda, kuidas talle läheneda. „Kas sa kohtud temaga sageli?“

„Väga harva,“ ütles Ritchie. „Elu on veider, kas pole?“

„Või veel,“ ägasin ma.

„Meie perekonnad olid lähedased, kui me lapsed olime, ja me mõlemad elame ja töötame Seattle’is, aga kohtume vaid pulmades ja matustel.“

Ta võpatas ja ma sain aru, et ta kahetses otsekohe öeldut.

„Minu nõbudega on sama lugu,“ ütlesin ma. Olime aastate jooksul lahku triivinud ilma igasuguse kavatsuseta seda teha. Elu läks kiireks ja inimesed valgusid laiali, neid sidemeid oli raske säilitada.

„Helista talle,“ utsitas Ritchie teist korda.

Kui me võiksime rääkida Hannah’st, ei olegi see ehk nii halb.

„Veelgi parem…“ Ritchie vaatas rõhutatult minu poole.

„Mida?“

„Astu tema juurest läbi.“

„Tema kodust?“ See tundus üpris häbematu.

„Ei… sellest restoranist, mis tal on. Mul ei tule selle nimi meelde.“

„The French Café,“ ütlesin ma.

„Just. Nüüd ma mäletan. Ma ei tea, miks ta sellele sellise nime pani. Meie taust on inglise, mitte prantsuse oma.“

Minu arvates oli Winteri nimevalikul seos menüüga. „Nad valmistavad suurepäraseid sarvesaiu.“

See pälvis Ritchie tähelepanu. „Sa tahad öelda, et oled seal käinud?“

„Koos Hannah’ga. Me käisime seal mõned korrad. See asub Blossom Streetil.“

„Kuule, see ei ole siit kaugel. Sa võid tööle minnes nagu muuseas sealt läbi astuda. Kui sa talle helistad, saab sellest justkui mingi suur asi. Restorani minek oleks loomulikum.“

„Sul on õigus,“ ütlesin ma, olles otsustanud.

„Kas tahad, et ma koos sinuga sinna kõnnin?“

„Ei.“ Mul ei olnud vaja naisevenda oma kätt hoidma. Kui see õnnestub, tore… ja kui ei, pole ka midagi.

Käisime duši all, panime end tööleminekuks riidesse ning läksime välja. Ritchie on kiropraktik. Tema kontor asub kesklinna põhjapoolses osas, samas kui minu oma on kohe Viienda alguses. Blossom Street on sealt paari kvartali kaugusel, mitte väga kaugel Pill Hillist, kus paiknevad Virginia Mason, Rootsi haigla ja mitmed teised meditsiiniasutused.

Asusin kiirel sammul teele. Minu kabinet avatakse kell kaheksa, seega ei olnud mul palju aega – ja ma tahtsin sellega ühele poole saada. Nägin French Caféd kohe, kui ümber Blossom Streeti nurga läksin. Kaks inimest oli sisse astumas ja kolm väljumas. Kohvikus käis vilgas hommikune tegevus. Mul oli rõõm näha, et see nii edukas oli; Hannah’l oleks oma nõo üle väga hea meel.

Mulle meeldis atmosfäär, mille lõid triibulised varikatused ja välja pandud lauad. Olin kindel, et neid ei olnud seal olnud varasematel kordadel, kui koos Hannah’ga kohvikut külastasime. Järjekorras oli seismas umbes kümme inimest, kui ma sellega liitusin; nägin, et meid teenindas üks müüja ja üks kassapidaja. Heitsin kannatamatult pilgu kellale. Mul ei olnud tõesti aega, kuid ometi ei suutnud ma end sealt lahkuma sundida. Minu tähelepanu köitis klaasvitriin, kuhu oli välja pandud mitmesuguseid küpsetisi sarvesaiadest sõõrikute ja magusate saiakesteni. Otsustasin late ja sarvesaia kasuks.

Kuid minu mõtted ei olnud tellimuse juures. Kui ma lõpuks leti äärde jõudsin, käis mul pea ringi ja ajas iiveldama. „Kas ma saan teid aidata?“ küsis müüja.

„Kohv ja sarvesai,“ ütlesin kiiresti. Late võtaks liiga kaua aega.

„Mis suuruses kohv?“

„Ee, keskmine.“

„Kas soovite, et jätan koore jaoks ruumi?“

„Ma joon musta,“ vastasin ja tõmbasin rahakoti välja. Pulss tagumas, küsisin: „Ega Winterit ei juhtu kohal olema?“ Mu kurk oli nii kuiv, et suutsin vaevu rääkida.

Müüja tõstis pilgu. „Üks hetk, ma vaatan järele.“

Sain aru, et teised kliendid ei olnud rahul, et ma kõiki ootama panin, seega astusin kõrvale, kui müüja kööki läks, kasutades võimalust ostu eest maksta. Ta naasis pool minutit hiljem ja raputas pead. „Ta ei ole veel tulnud.“

„Oh.“ See vastus kõlas uskumatult tobedalt, isegi minule.

„Kas sooviksite talle teate jätta?“

„Mm… jah.“

Ta haaras pastapliiatsi ja märkmeploki ning ulatas mulle. Võtsin need ja oma kohvi vastu ning leidsin tühja istekoha. Minu kohv oli juba leige, kui loobusin üritamast midagi kirjutada; olin juba kontorisse hiljaks jäänud ja külm higi niisutas mu otsmikku. See oli mõttetu. Mul ei olnud sellele naisele midagi öelda. Laud oli täis kortsutatud paberilehti. Tundsin end haletsusväärsena ja olin enda peale vihane, et olin Ritchiet kuulda võtnud. Oleksin pidanud targem olema.

Lõpuks läksin uuesti leti juurde ja andsin tühja märkmeploki tagasi. „Öelge Winterile lihtsalt, et doktor Michael Everett astus täna hommikul läbi.“

„Teen seda,“ vastas sõbralik müüja.

„Tänan,“ pomisesin ma kortsus lehti prügikasti pistes ja ukse poole suundudes, lootes, et ma Winterile Blossom Streetil otsa ei jookse.

Tundes, et olin oma aega raisanud, kiirustasin kontorisse. Kolmel partneril – Patrick O’Malleyl, Yvette Schaueril ja minul – on kõigil oma kabinet ja ülemõde. Linda Barclay, minu ülemõde, on algusest peale minu juures töötanud. Ülejäänud töötajaid me jagame – registraatorit, üht inimest, kes teeb ärakirju, ja kaht universaalset töötajat, kes tegelevad ka kindlustusfirmade ja valitsusagentuuride blankettidega.

Linda paistis murelik, kui ma tavalisest mitu minutit hiljem sisse tuhisesin. Ta ei küsinud, kus ma olin olnud, ja selle eest olin talle tänulik. Ma ei olnud nii kaua hiljaks jäänud, seega teadis ta kahtlemata, et mis iganes mind kinni pidas, oli see tähtis. Võtsin oma valge kitli, lükkasin käed järsult varrukatesse ning suundusin sõnatult mööda koridori läbivaatusruumi poole, kus ootas minu esimene patsient. Pingutasin, et kõik Hannah’ nõoga seotud mõtted peast tõrjuda ja oma vastuvõttudele keskenduda. Mitte midagi ebaharilikku: mõned kaitsesüstid, läbivaatused, valus kurk.

Päeva lõpus tulin oma kabinetti, et teha telefonikõnesid, mis kippusid hilistel pärastlõunatel domineerima. Sel ajal vaatan ma tavaliselt üle retsepte, mis vajavad uuendamist, tutvun analüüside vastustega, mis on laborist tulnud, ja tegelen teiste minu tähelepanu vajavate teadetega. Veetsin sageli kaks või kolm tundi kirjutuslaua ääres, kui ülejäänud töötajad olid lahkunud. Kuna mul ei olnud põhjust koju kiirustada, ei häirinud see mind. Vaikus, mis päeva palavikulisele tempole järgnes, oli teretulnud hingetõmbeaeg.

Minu kirjutuslauale oli korralikult ritta seatud mitu roosat märkmepaberit. Panin need kõrvale, et vaadata siis, kui kõik muu tehtud on.

Kell oli kuus läbi, kui viimase sõnumi juurde jõudsin. Linda käekirjaga seisis seal: Winter Adams helistas. Ta ütles, et see on eraasi. Teate alla oli Linda kirjutanud telefoninumbri.