Читать книгу Ärge leinake oma surnuid - Deborah Crombie - Страница 3

Tema kabinet näis kahanevat, kui ta seda sammudega mõõtis. Seinad tõmbusid sissepoole, nurki aga moonutasid kirjutuslaual seisva pöördlambi heidetud pikenenud varjud. Öisel ajal jättis Scotland Yard alati pisut õudse mulje, otsekui oleks ruumide tühjusel endal olnud mingisugune üleloomulik jõud. Ta peatus raamatukapi ees ning libistas sõrme üle ülemise riiuli ohtrasti lapatud köidete selgade. Arheoloogia, kunst… kanalid… registreeritud kuriteoavalduste loetelud… Paljud raamatud kujutasid endast kingitusi emalt, kes saatis neid oma lakkamatus pürgimuses tõsta poja tema meelest ebapiisavat haridustaset. Ehkki ta oli püüdnud neid valdkondade kaupa tähestiku järgi ritta seada, kippusid mõned paratamatult kodutuks jääma. Kincaid vangutas pead – saaks ta ometi oma elu korrastamisega hakkama kas või pooltki nii hästi kui raamatute kordaseadmisega.

Ta vaatas kümne minuti jooksul kümnendat korda kella, läks siis laua juurde ja võttis väga pikkamisi istet. See telefonikõne, mis ta majja tõi, oli pakiline – tapetud oli üks kõrge politseiohvitser –, ja kui Gemma varsti kohale ei jõua, peab ta üksinda kuriteopaigale minema. Gemma ei olnud tööl käinud sellest ajast saadik, kui ta reede õhtul Kincaidi korterist lahkus. Ja ehkki ta oli helistanud ning ülemkomissarilt puhkust taotlenud, ei olnud ta viimase viie päeva jooksul Kincaidi üha meeleheitlikumatele telefonikõnedele vastanud. Täna õhtul palus Kincaid valveseersandil temaga ühendusse astuda, ja ta võttis kõne vastu.

Suutmata oma rahutust talitseda, tõusis komissar uuesti püsti ja oli juba käe välja sirutanud, et võtta nagist kuub, kui kuulis ukselingi tasast klõpsatust. Ta pöördus, nägi seljaga ukse poole seisvat ja teda jälgivat Gemmat ning tema näole valgus totakas naeratus.

„Gemma!”

„Terekest, ülemus.”

„Ma muudkui püüdsin ja püüdsin sind telefoniga kätte saada. Ma arvasin, et midagi on juhtunud…”

Gemma raputaski juba pead. „Ma läksin mõneks päevaks õe juurde. Mul oli veidike aega vaja, et…”

„Me peame rääkima.” Kincaid astus sammukese lähemale ja peatus, et teda uurida. Gemma nägi kurnatud välja, tema kaame nägu oli vaskpunaste juuste taustal peaaegu läbipaistev ja nahka silmade all katsid kahvatulillad varjud.

„Gemma…”

„Mul ei ole mitte kui midagi öelda.” Gemma vajus norgu ja toetas õlad otsekui tuge otsides vastu ust. „See kõik oli üks kohutav viga. Sa saad ju sellest aru, eks ole?”

Kincaid jäi teda põrnitsema, jahmatusest tumm. „Viga?” suutis ta viimaks öelda ja tõmbas siis käega üle ootamatult kuivaks muutunud huulte. „Gemma, ma ei saa aru.”

„Seda pole juhtunud.” Naine astus anuvalt sammu tema poole ning jäi siis seisma, otsekui oleks ta kartnud komissari füüsilist lähedust.

„See juhtus. Sina ei saa siin enam midagi muuta ja mina ei tahagi muuta.” Seejärel läks Kincaid Gemma juurde ja asetas käed tema õlgadele, püüdes teda enda poole tõmmata. „Gemma, palun kuula mind.” Viivu vältel arvas ta, et naine kallutab pea tema õlalohku ja laseb ennast tema vastas lõdvaks. Siis aga tundis ta, kuidas naise õlad tema sõrmede all pingule tõmbuvad, ja Gemma eemaldus.

„Vaata nüüd meid. Vaata ometi, kuhu kuradi kohta me oleme välja jõudnud,” lausus ta ja andis rusikaga hoobi uksele enda selja taga. „Me ei tohi seda teha. Ma olen ennast juba niigi piisavalt palju kompromiteerinud.” Ta hingas katkendlikult sisse ning lisas sõnu otsekui nende kaalukuse rõhutamiseks ükshaaval kuuldavale tuues: „Ma ei saa seda endale lubada. Ma pean mõtlema oma karjäärile… ja Tobyle.”

Telefon hakkas helisema ja selle lühikesed topelturinad kajasid pisikeses toas valjusti vastu. Kincaid naasis kirjutuslaua juurde, otsis kobamisi üles kuuldetoru ja tõstis selle kõrva äärde. „Kincaid,” ütles ta napilt ja kuulas siis viivu. „Olgu, aitäh.” Ta pani toru hargile ja vaatas Gemma poole. „Auto ootab.” Tema peas moodustusid ja hajusid laiali laused ning iga järgmine oli mõttetum kui eelmine. Praegu polnud asja arutamiseks õige aeg ega koht ning seda nüüd käsile võttes oleks ta mõlemale üksnes piinlikkust valmistanud.

Viimaks pöördus ta ära ja tõmbas kuue selga, kasutades hetke, et pettumus alla neelata ja manada palgele võimalikult neutraalne ilme.

Taas näoga Gemma poole seistes ütles ta: „Seersant, oleme valmis?”

Kui auto üle Westminsteri silla lõuna poole kihutas, lõi Big Ben parajasti kümme, tagapingil Gemma kõrval istuv Kincaid aga jälgis Thamesil virvendavaid valgusepeegeldusi. Nad istusid vaikides ja auto liikus Lõuna-Londonis siksakitades tasapisi Surrey poole. Isegi tavaliselt jutukas autojuht konstaabel Williams oli vist nende meeleolust aru saanud ja küürutas sõnatult keskendudes rooli kohal.

Kui Gemma kõnelema hakkas, oli Clapham juba selja taha jäänud. „Ülemus, sa võiksid mulle selle kohta informatsiooni jagada.” Kincaid nägi tahavaatepeeglist nende suunas üllatunud pilgu heitnud Williamsi silmis välgatust. Gemmat tuli muidugi valgustada ja ta kehutas ennast vastama nii tavapäraselt kui võimalik. Kuulujutud alluvate hulgas poleks neile kummalegi head teinud. „Väike küla Guildfordi lähedal. Williams, kuidas selle nimi oligi?”

„Holmbury St. Mary, söör.”

„Just nimelt. Nottingdale’i piirkonna politseidirektor Alastair Gilbert leiti oma köögist lõhkilöödud peaga.”

Ta kuulis, kuidas Gemma järsult sisse hingas ja ütles siis esimese huvisädemega, mida Kincaid oli kogu selle õhtu jooksul tema juures märganud: „Politseidirektor Gilbert? Jeesus. Kas on mingeid juhtlõngu?”

„Minule ei ole küll ühestki räägitud, aga on ka ju alles algus,” sõnas Kincaid pöördudes, et teda lähemalt uurida.

Gemma vangutas pead. „Siis hõljub selle kohal kõlvatuse lehk. Ja kas pole meil võmmidel hullupööra vedanud, et see just meie sülle maandub?” Kui Kincaid virilalt nõustudes mühatas, vaatas Gemma teda korraks ja lisas: „Sa vist tundsid teda.”

Kincaid lausus õlgu kehitades: „Kas teda ei tundnud siis kõik?” Tal polnud tahtmist Williamsi ees pikemalt kõnelda.

Gemma naaldus istme seljatoele. Viivu pärast ütles ta: „Kohalikud vennikesed on enne meid sealt üle käinud. Loodetavasti ei ole nad laiba kallal sehkendanud.”

Kincaid muigas hämaruses. Gemma omanikuinstinkt surnukehade suhtes tegi talle alati nalja. Gemma pidas juba mõne juurdluse algusest peale koolnuid oma isiklikuks omandiks ega suhtunud põhjuseta sekkumistesse kuigi lahkelt. Täna õhtul aga tekitas naise tõredus temas kergendust. See tähendas, et Gemma on juhtumist kaasa haaratud, ja lubas tal loota, et vähemalt nende töiseid suhteid on võimalik päästa. „Nad tõotasid, et jätavad ta rahule seniks, kuni meil on õnnestunud asjad kohapeal ära näha.”

Gemma noogutas rahulolevalt. „See on hea. Kas me teame, kes ta leidis?”

„Abikaasa ja tütar.”

„Võeh!” Gemma krimpsutas nina. „Pole sugugi meeldiv.”

„Neil on seal vähemalt üks naiskonstaabel käest kinni hoidmas,” ütles Kincaid loius katses teda õrritada. „Sa pääsed konksu otsast.”

Gemma kurtis sageli, et naispolitseinikud kõlbavad ju ka millekski muuks peale ohvri perekonnale halva uudise toomise ja lohutava õla pakkumise, mille najal nutta, aga kui see ülesanne langes temale endale, sai ta üllatavalt hästi hakkama.

„Ma loodan sedasama,” vastas ta ja pööras pea ära. Ent Kincaid arvas nägevat tema huuli naeratuseks kaardumas.

Pool tundi hiljem pöörasid nad Abinger Hammeris maanteelt ära ja jõudsid pärast mõne miili pikkust kitsa külavahetee kurvide ja käänakute läbimist unisesse Holmbury St. Mary külla. Williams jättis auto teeservale seisma ja uuris kaardilambi valgel paberile kriipseldatud juhiseid. „Kui tee keerab vasakule, peatume kohe kõrtsi kõrval,” pomises ta käiku uuesti sisse lükates.

„Siin,” ütles Kincaid mantlivarrukaga aknalt udu pühkides. „Siin see peab olema.”

Gemma pööras pead, et aknast välja kiigata, ja ütles: „Vaata. Sellist silti ei ole ma varem küll näinud.” Kincaid kuulis tema hääles heameelt.

Kincaid kummardus üle tema täpipealt õigel ajal, et silmata hetkeks kõrtsi õõtsuvat rippsilti, millel võis näha naeratava kuu taustal kaht armunut. Siis tundis ta oma põsel Gemma hingeõhku ja tajus nõrka virsikuaroomi, mis näis alati tema ümber hõljuvat. Ta naaldus kähku seljatoele ja suunas tähelepanu ettepoole.

Pärast kõrtsi muutus tee kitsamaks ja politseiautode vilkurite sähvimine valgustas lavapilti võika sinkja kumaga. Williams peatas auto viimasest politseimasinast mitu jardi tagapool ja peaaegu heki vastas, et jätta Kincaidi oletuse kohaselt niiviisi ruumi koroneri furgoonile. Nad pugesid autost välja, sirutasid kangeks jäänud jalgu ja tõmbasid novembrijaheduse kätte sattudes mantlihõlmad koomale. Maapinna kohal lasus udu, õhk oli liikumatu ja kui nad välja hingasid, kasvasid nende näo ette hingeaurukoonlad.

Nende ette materialiseerus Irvik Kassi kombel olematusest konstaabel, kelle vormimütsi paela valged ruudud tekitasid mulje puseriti hammastega naeratusest. Kincaid tutvustas neid ja kõõritas siis maja tumedaid piirjooni eristada püüdes sisse väravast, mille kaudu konstaabel oli tulnud.

„Söör, peainspektor Deveney ootab teid köögis,” ütles konstaabel. Ta avas hääletult liikuva värava ja juhatas nad õuele. „Teerada läheb siit maja taha. Sündmuskoha uurijad panevad varsti üles mõned lambid.”

„Kas sissemurdmise kohta ei ole mingeid märke?”

„Ei ole, söör, ega ole me ka näinud mingisuguseid jälgi. Me oleme väga hoolikalt käinud ainult mööda kive.”

Kincaid noogutas heakskiitvalt. Kui tema silmad aiamüüri taga valitseva pimedusega harjusid, nägi ta, et maja on suur ja tugev Tudorite stiilis ehitis. Punased tellised, mõtles ta silmi kissitades, ning nende kohal must-valge sõrestiksein. Kahtlemata ei olnud see ehtne vana maja, vaid tõenäolisemalt pärit Victoria ajastust ja esindas jõukama rahva esimest rännet eeslinnadesse. Läbi eesukse mosaiikklaasi paistis nõrka valgust, mida saatsid kajana nõrgad välgatused ülakorruse akendest.

Ta laskus ettevaatlikult põlvili ja puudutas rohtu. Neid majast lahutav muruplats tundus olevat sile ja tihe nagu must samet. Näis sedamoodi, et Alastair Gilbert oli elanud väga hästi.

See kiviplaatidega kaetud rada, millele konstaabel viitas, viis neid piki paremat majaseina tahapoole ja jõudis siis pärast kaare joonistamist avatud uksest tulvava valguse kätte. Teisel pool ust nägi Kincaid enda meelest talveaia kontuure.

Valguse ette ilmus kellegi siluett ja trepist astus nende poole alla üks mees. „Komissar?” Ta sirutas käe välja ning surus kõvasti Kincaidi oma. „Mina olen Nick Deveney.” Kincaidist ligikaudu tolli võrra lühem ja temaga umbes ühevanune Deveney saatis neile vilksamisi sõbraliku naeratuse. „Te jõudsite kohale täpipealt parajal ajal selleks, et puhuda sõnake juttu patoloogiga.” Ta tõmbus kõrvale, lastes Kincaidil, Gemmal ja ikka veel vaikival Williamsil enda ees majja siseneda.

Kincaid läbis esiku, pannes seal tähele mõnda paari korralikult ritta seatud kummikuid põrandal ja nagis rippuvaid vihmamantleid. Seejärel astus ta päris kööki ja tardus paigale, teised tropis tema selja taga.

Köök oli olnud valge. Valge keraamiliste plaatidega kaetud põrand ja valged keraamiliste plaatidega kaetud seinad, mida palistasid heledad puitkapid. Üks irdosa tema ajust tundis kappides ära midagi sellist, mida ta oli näinud omaenda köögi ümberkujundamist kavandades – need omaette seisvad mööblitükid olid valmistatud ühes väikeses Inglise firmas ja olid üsna kallid. Ülejäänud osa tema meeltest aga keskendus Alastair Gilberti surnukehale, mis oli näoli maas vastasseina ääres ühe ukse lähedal.

Oma eluajal oli Gilbert olnud pisikest kasvu ja hoolitsetud mees, kes oli kuulus oma laitmatult õmmeldud rõivaste, täpselt lõigatud juuste ja läikivate kingade poolest. Praegu ei olnud temas midagi korralikku. Vere metallilõhn oleks otsekui ennast Kincaidi nina sügavustesse elama asutanud. Gilberti tumedad juuksed olid verest klompis. Veri oli pritsmete, plekkide ja erepunaste niredena katnud neitsilikult valge põranda.

Kincaidi selja tagant kostis nõrk, otsekui niuksatust meenutav häälitsus. Ta pöördus parajal ajal selleks, et näha, kuidas kaame näoga Williams uksest välja tormab, seejärel aga võis kuulda vaikset öökimist. Kincaid kergitas Gemma poole vaadates kulmu ning too noogutas ja järgnes Williamsile.

Laiba juures põlvitas kirurgirõivastes naine, kelle profiili varjasid õlgadeni ulatuvad sirged mustad juuksed. Ta ei olnud nende sisenemise peale üles vaadanud ega tööd katkestanud, kuid nüüd tõusis ta kandadele ja silmitses Kincaidi. Kincaid astus lähemale ja laskus samuti vereraja kõrvale kükakile

„Kate Ling,” ütles naine oma kinnastatud käsi kergitades. „Te ei pane ju pahaks, kui ma teid kättpidi ei tereta?”

Kincaid arvas, et märkas tema ovaalsel näol naljavirvet. „Üldse ei pane pahaks.”

Gemma tuli tagasi ja kükitas tema kõrvale. „Võtab ennast kokku,” sõnas ta tasakesi. „Ma saatsin ta koos valvekonstaabliga tassikest teed jooma.”

„Palju mul teile rääkida just ei ole,” ütles doktor Ling kindaid käest võtma hakates. „Nagu te näete, ei taha veri hüübida.” Ta osutas tühja kindasõrmega laibale. „Arvatavasti ta võttis mingisugust antikoagulanti. Kehatemperatuuri põhjal ma ütleksin, et surnud on ta olnud neli-viis tundi, vahest tund-paar emmale-kummale poole.” Tema laug langes põgusaks silmapilgutuseks. „Aga vaadake seda,” lisas ta oma sihvaka nimetissõrmega näidates. „Minu arvates on relv jätnud paar sirbikujulist jälge, kuid täpsemini saan ma seda teada siis, kui olen ta puhtaks rookinud.”

Surnut lähemalt silmitsedes tundus Kincaidile, et ta näeb verest pulstunud juustes küll koljuluu killukesi, aga mitte mingeid sirpe. „Ma usun teid, doktor. Kas on ka enesekaitsele viitavaid haavu?”

„Senimaani ei ole ma ühtki leidnud. Kas teil on midagi selle vastu, et ma ta nüüd ära viin? Mida rutem ta mu lauale jõuab, seda rohkem me teada saame.”

„Doktor, see on teie otsustada.” Kincaid tõusis püsti.

„Fotograafile ja sündmuskoha uurijatele meeldiks, kui ka elusad hinged minema viidaks,” lausus Deveney. „Siis nad saavad oma tööga edasi minna.”

„Olgu pealegi.” Kincaid pöördus tema poole. „Kas te räägiksite mulle, mida teil on senimaani õnnestunud teada saada? Seejärel kohtuksin ma perekonnaga.”

„Claire Gilbert ja tema tütar tulid koju kella poole kaheksa paiku. Nad olid Guildfordis ostureisil käinud ja mitu tundi ära olnud. Proua Gilbert parkis auto garaaži nagu tavaliselt, kuid läbi aia tulnud, nägid nad, et tagumine uks on lahti. Kööki astudes leidsid nad sealt eest politseidirektori.”

Deveney osutas peaga laibale.

„Kui proua Gilbert oli kindlaks teinud, et pulssi ei ole, helistas ta meile.”

„Lihtne ja lühike lugu,” ütles Kincaid ning Deveney muigas. „Milline on siis teooria? Kas seda tegi naine?”

„Mitte miski ei viita sellele, nagu oleksid nad tülitsenud – midagi ei ole katki, naisel ei ole võitlusjälgi. Ja tütar ütles, et nad käisid sisseoste tegemas. Ning liiatigi…” Deveney pidas vahet. „Noh, oodake ära, kuni temaga kohtute. Ma lasksin tal maja üle vaadata ja ta väidab, et ei leidnud mõnda ehteasja. Siitkandist on viimasel ajal tulnud teateid vargustest. Võetud on pisiasju.”

„Kas nendes vargustes kahtlustatakse kedagi?”

Deveney raputas pead.

„Olgu siis pealegi. Kus Gilbertid praegu on?”

„Ma jätsin ühe konstaabli nende juurde elutuppa. Ma viin teid sinna.”

Kincaid peatus korraks uksel, et heita laibale viimane pilk, mõtles Alastair Gilbertile sellisena, nagu ta oli meest viimati näinud – ülistamas kõnepuldist korda, distsipliini ja loogilist mõtlemist kui politseitöö voorusi –, ning tajus ootamatut kaastundepuhangut.