Читать книгу Ärge leinake oma surnuid - Deborah Crombie - Страница 4

Kui nad elutuppa astusid, torkasid Kincaidile kõigepealt silma tumepunased seinad ja vaoshoitud elegants. Kaminas põles tuli ja toa kaugemas nurgas istus sirge seljatoega toolis erarõivastes konstaabel, kes hoidis põlvel tasakaalus teetassi ega paistnud ennast sugugi ebamugavalt tundvat. Kincaid märkas vilksamisi, et Gemma silmad läksid seda meessoost lohutajat nähes pärani, kuid siis tõmbasid tema tähelepanu endale kaks kõrvuti sohval istuvat naist.

Ema ja tütar – ema oli heledat verd, hapra kondi ja peente palgejoontega, südamekujulist nägu raamivate pikkade tihedate juustega tütar aga tema tõmmum koopia. Tütre suu tundus terava otsaga lõua kohal kuidagi ebaproportsionaalselt suur, otsekui poleks ta selle jaoks veel parajaks kasvanud. Miks oli Kincaid arvanud, et Gilberti tütar on laps? Ehkki naine nägi märgatavalt noorem välja, oli Gilbert olnud tublisti üle viiekümne ning kahtlemata võis neil olla täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud tütar.

Naised tõstsid küsivalt pilgu, kusjuures ilme nende näol oli rahulik. Selle elava pildikese täiuslikkust häirisid siiski Claire Gilberti rõivad. Valge rullkraega kampsuni rinnaesist kaunistas kuivanud verest plekk ja tumedamaid laike oli näha ka mereväesiniste pükste põlvedel.

Konstaabel oli tassi käest pannud ja astus lähemale, et oma ülemusega pominal paar sõna vahetada. Ta väljus toast, Deveney aga noogutas talle järele, pöördus siis uuesti naiste poole ja köhatas. „Proua Gilbert, need on komissar Kincaid ja seersant James Scotland Yardist. Nad aitavad meil juurdlust läbi viia. Nad esitaksid teile meelsasti mõne küsimuse.”

„Muidugi.” Naise hääl oli vaikne, kähisev – kähedam, kui Kincaid oleks tema kasvu naisterahvalt oodanud – ja vaoshoitud. Aga tema käsi värises, kui ta tassi madalale lauale asetas.

Kincaid ja Gemma istusid kahte sohva vastas seisvasse tugitooli ning Deveney nihutas konstaabli tooli lähemale, jäädes istuma Gemma kõrvale.

„Proua Gilbert, ma tundsin teie abikaasat,” ütles Kincaid. „Mul on väga kahju.”

„Te tundsite teda?” küsis naine erksa huviga. Seejärel lisas ta: „Kas te teed soovite?” Madalal laual tema ees oli kandik teekannu ning tasside ja alustassidega. Kui nii Kincaid kui ka Gemma olid pomisenud jaatava vastuse, kummardus ta ettepoole, valas iseenda tassikesse veidi teed, ajas siis ennast taas sirgu ja vaatas uduse pilguga ringi. „Kui palju kell on?” päris ta, kuid paistis, et see küsimus ei olnud konkreetselt kellelegi suunatud.

„Lubage, et ma valan ise,” lausus Gemma viivu pärast, kui sai selgeks, et teed ei ole oodata. Ta täitis kaks tassi piima ja kange teega ja vaatas siis Deveney poole, kes raputas pead.

Kincaid võttis Gemma käest tassi ja ütles: „Proua Gilbert, aeg on küll väga hiline, kuid ma tahaksin siiski paar asja läbi võtta seni, kuni need teil veel selgelt meeles on.”

Vanaaegne vedrukell kaminasimsil hakkas lööma kesköötundi. Claire jäi seda kulmu kortsutades põrnitsema. „Kell on juba nii palju? Ma ei taibanudki.”

Tütar oli istunud niivõrd vaikselt, et Kincaid oli tema juuresoleku peaaegu unustanud, kuid nüüd ta niheles tähelepanu endale tõmmates rahutult. Ta muutis sohva valkjas-punasetriibulisel sitsil oma rõivastega kahistades asendit, pöördus Claire’i poole ja puudutas tema põlve. „Ema, palun, sa pead puhkama,” ütles ta ja Kincaid aimas tema anuva hääle põhjal, et ta ei esine niisuguse palvega sugugi esimest korda. „Sa ei tohi niiviisi jätkata.” Ta pööras pilgu Kincaidile ja lisas: „Komissar, palun öelge talle seda. Teid ta kuulab.”

Kincaid uuris teda lähemalt. Neiu kandis musta liibuvat miniseelikut ja avarat kampsunit, kuid riiete rafineeritusest hoolimata oli temas midagi just nagu lõpetamatut, mis sundis Kincaidi muutma oma hinnangut tema vanusele – ta näis olevat hilises teismeliseeas või vahest veelgi noorem. Tema nägu oli stressist krimpsus ning ta hõõrus Kincaidi pilgu all käeseljaga huuli, otsekui oleks tahtnud lõpetada nende värisemist.

„Teil on igati õigus…”

Kincaid vakatas, sest taipas, et ei tea tüdruku nime.

Too ütles selle abivalmilt. „Ma olen Lucy. Lucy Penmaric. Kas te ei saaks…” Kusagilt lähedusest kostis summutatud haugatus ja ta pidas vahet, et kuulatada. Kincaid tajus tolles hääles masendust, just nagu oleks koer jätnud lootused, et talle reageeritakse. „See on Lewis,” ütles Lucy. „Me olime sunnitud ta Alastairi kabinetti kinni panema, et ta ei… noh, teate küll, vahele ei segaks.”

„Väga hea mõte,” kostis Kincaid hajameelselt ja hindas taas olukorda äsjakuuldu alguses. Tüdruku perekonnanimi ei olnud Gilbert ja politseidirektorist kõneles ta kui Alastairist. Pigem mitte tütar, vaid kasutütar. Kincaid mõtles sellele mehele, keda ta oli tundnud, ja sai aru, mis oli temas ebakõla tekitanud. Ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta endale päris hästi ette kujutada Gilbertit lõõgastumas kaminatule paistel, suur (hääle järgi otsustades) koer mõnusalt jalgade ees lösutamas. Ega näinud ka see külluslikult sametine ja sitsine tuba koos paksu Pärsia vaibaga nende jalgade all välja nagu koera tõenäoline elupaik. „Ma poleks arvanud, et politseidirektor Gilbert on koerainimene,” pakkus ta välja. „Mind üllatab, et ta lubas majas koera pidada.”

„Alastair sundis meid…”

„Alastair pidas õigemaks, et me hoiame Lewist kuudis,” segas Claire vahele ning Lucy pööras pilgu ära ja tema näolt kadus see põgus elevusesäde, mida Kincaid oli näinud siis, kui ta koerast kõneles. „Kuid praeguseid asjaolusid arvestades…” Claire naeratas neile, nagu oleks ta oma hetkelise kombetuse pärast vabandust palunud, ja vaatas siis ebamääraselt ringi. „Kas te teed tahaksite?”

„Proua Gilbert, meil on kõik olemas,” ütles Kincaid. Lucyl oli õigus – tema ema vajas puhkust. Claire’i silmist paistis peatsele kokkuvarisemisele viitav klaasistunud pilk ning tema side ümbritsevaga näis kord kustuvat, kord taastuvat nagu nõrk raadiosignaal. Aga ehkki Kincaid teadis, et ei tohiks talle rohkem survet avaldada, tahtis ta siiski veel mõne küsimuse esitada, enne kui tal minna laseb. „Proua Gilbert, ma mõistan, kui raske see teie jaoks on, aga kui te lihtsalt jutustaksite meile, mis täna õhtul juhtus, siis me saaksime juurdlusega edasi minna.”

„Lucy ja mina lipsasime Guildfordi üht-teist asja ostma. Vaadake, ta õpib lõpueksamiteks ja vajas ostukeskusest üht Waterstonesi raamatut. Me tuhnisime veidi kauplustes ringi ja kõndisime seejärel mööda High Streeti Sainsbury toidupoodi.” Claire jäi vait, sest Lucy hakkas tema kõrval nihelema, suunas siis pilgu Deveney poole ja kibrutas otsaesist. „Kus on Darling?” Gemma ja Kincaid vaatasid teineteisele otsa ning Kincaid kergitas küsivalt kulmu. Deveney kallutas ennast neile lähemale ja sosistas: „See konstaabel, kes oli koos nendega. Tema nimi on Darling.” Claire’i poole pöördudes ütles ta: „Proua Gilbert, ta on veel siin. Ta läks ainult korraks teisi poisse aitama.”

Claire’i silmad täitusid pisaratega, mis hakkasid mööda ninakülgi allapoole voolama, kuid ta ei teinud katsetki neid ära pühkida.

„Proua Gilbert, mida te tegite pärast seda, kui olite ostmise lõpetanud?” ergutas Kincaid viivukese järel tagant.

Naine näis jõudu pingutavat, et temale keskenduda. „Pärast? Me sõitsime koju.”

Kincaid mõtles vaiksele külatänavale, kuhu nad olid oma auto jätnud. „Kas keegi nägi teid? Võib-olla mõni naaber?”

Claire raputas pead. „Ma ei tea.”

Gemma oli võtnud nende jutuajamise ajal märkamatult käekotist märkmiku ja sulepea.

Nüüd ta lausus vaikselt: „Mis kell see oli, proua Gilbert?”

„Poole kaheksa ajal. Võib-olla ka hiljem. Ma ei ole päris kindel.” Ta pööras otsekui tröösti otsides pilgu Gemmalt Kincaidile ja kõneles pisut valjemini. „Me ei oodanud Alastairi koju. Ta oli ühel kokkusaamisel. Me olime Lucyga ostnud Sainsburyst pastat ja valmiskastet. Pisut kehakinnitust ainult meie kahe jaoks.”

„Seepärast me olimegi üllatunud, kui leidsime garaažist tema auto,” lisas Lucy, kui ema ei jätkanud.

„Mida te siis tegite?” küsis Kincaid.

Pärast üht kiirpilku Claire’i suunas rääkis Lucy edasi. „Me panime ema auto garaaži. Garaaži nurga tagant aeda jõudes nägime, et uks on…”

„Kus koer oli?” päris Kincaid. „Kuidas tema nimi oligi – kas Lewis?”

Lucy jäi teda suuri silmi vaatama, otsekui ei oleks ta küsimusest päris hästi aru saanud, ja ütles siis: „Ta jooksis vabalt aias ringi.”

„Mis tõugu koer see Lewis on?”

„Labrador. Ta on nutikas ja tõesti armas.” Lucy naeratas esimest korda ja taas kuulis Kincaid tema hääles omanikuuhkust.

„Kas ta paistis mingil viisil ärevuses olevat? Häiritud?”

Ema ja tütar vahetasid pilke ning seejärel Lucy vastas. „Siis ei olnud. Ärevile läks ta alles hiljem, kui tuli politsei. Ta muutus niivõrd pööraseks, et me pidime ta majja tooma.”

Kincaid asetas tühja tassi lauale ja Claire võpatas portselani kõlksatuse peale kergelt. „Lähme tagasi sellesse kohta, kus te nägite avatud ust.”

Vaikus venis pikale. Lucy nihkus emale veidi lähemale.

Tuli kaminas hääbus, tõusis sädemevihm ja viimased leegikeeled kustusid. Kincaid ootas veel ühe hetke ja hakkas siis kõnelema. „Proua Gilbert, palun rääkige meile täpselt, mis seejärel juhtus. Ma küll tean, et te olete selle peainspektor Deveneyga juba läbi võtnud, kuid võib-olla meenub teile mõni pisidetail, millest meil võib abi olla.”

Viivu pärast võttis Claire Lucy käe ja hellitas seda oma peos, kuid Kincaid ei osanud öelda, kas ta pakkus niiviisi tuge või sai ise lohutust. „Te ju nägite. Veri… igal pool oli veri. Ma tundsin selle lõhna.” Ta tõmbas ennast võbistades sügavalt hinge ning jätkas siis. „Ma püüdsin teda üles tõsta. Siis ma taipasin, et… Ma olen aastaid tagasi esmaabi õppinud. Kui ma ei tundnud pulssi, helistasin kiirabisse.”

„Kas te märkasite majja astudes midagi ebatavalist?” küsis Gemma. „Kas köögis oli midagi sellist, mis polnud päris nii, nagu oleks pidanud olema?”

Claire raputas pead ja väsimuskurrud tema suu ümber näisid süvenevat.

„Aga nagu ma aru saan, te ju teatasite, et majast on kadunud mõned asjad,” ütles Kincaid ja Deveney kinnitas seda kiire noogutusega.

„Minu pärlid. Ja need kõrvarõngad, mille Alastair mulle sünnipäevaks kinkis… ta laskis need ekstra teha.” Claire vajus sohvapatjade najale ja sulges silmad.

„Need olid ilmselt väga väärtuslikud,” sõnas Gemma.

Kui Claire ennast ei liigutanud, vaatas Lucy korraks tema poole ja vastas: „Minu arvates olid. Tegelikult ma küll ei tea.” Ta tõmbas käe ema peost välja ja sirutas anuvalt ette. „Komissar, ma palun,” ütles ta ja tema häälest kostnud ahastuse peale hakkas koer küüntega ust kriipides haukuma.

„Lucy, vaigista teda,” ütles Claire, kuid tema hääl oli rammetu ja ta ei liigutanud ennast ega avanud silmi.

Lucy kargas püsti, koera haukumine aga vaibus niutsumiseks ja vakatas siis sootuks. Tüdruk laskus taas sohvaservale ja vaatas tummas palves kord ema, kord Kincaidi poole.

„Lucy, ma luban, et ainult üks asi veel,” lausus Kincaid vaikselt ja kõnetas siis Claire’i. „Proua Gilbert, kas teil on mingit aimu, miks teie abikaasa varem koju tuli?”

Claire surus sõrmed kõrile ja ütles pikkamisi: „Ei ole. Andke andeks.”

„Kas te teate, kellega ta koht…”

„Palun.” Lucy tõusis värisedes püsti. Ta surus ristatud käed kõvasti vastu rindealust ja ütles hammaste klõbinal: „Ta ju rääkis juba. Ta ei tea.”

„Kullake, pole midagi,” ütles Claire ennast sirgu ajades. Ta nihkus silmanähtavalt jõudu pingutades sohvaservale. „Komissar, Lucyl on õigus. Alastairil ei ole… ei olnud kombeks oma töö üksikasju meiega jagada. Ta ei rääkinud mulle, kellega ta kavatseb kohtuda.” Ta tõusis püsti ja lõi siis vaaruma. Lucy sirutas käe, et teda toetada, ning ta oli kasvult pikem ja tema käsi ulatus vaevata emal õlgade ümbert kinni võtma.

„Emme, palun lõpeta,” ütles ta ja vaatas Kincaidi poole. „Laske ma viin ta nüüd üles.” Tema hääl oli rohkem küsiv kui käskiv ning Kincaidi meelest sarnanes ta väga täiskasvanu rolli mängiva lapsega.

„Peaks ju olema keegi, kelle te saate siia kutsuda,” ütles Gemma tõustes ja Lucy käsivart puudutades. „Mõni naaber? Sugulane?”

„Me ei vaja kedagi. Me saame ise hakkama,” lausus Lucy pisut järsult. Seejärel näis tema üürike uljusepuhang siiski haihtuvat ja ta lisas: „Mida ma peaksin majaga ette võtma… ja asjadega? Aga mis siis, kui…”

Deveney vastas talle leebelt ja ilma üleolekut demonstreerimata. „Palun ärge muretsege, preili Penmaric. Ma olen kindel, et see inimene, kes seda tegi, ei tule enam tagasi. Ja me paneme kellegi ööseks kas õue või siis kööki.” Ta pidas veidi aega vahet ja nad kuulsid nõrka niutsumist. „Te võiksite ju koera üles kaasa võtta, kui te ennast temaga mugavamalt tunnete,” pani ta naeratades ette.

Lucy mõtles tõsiselt järele. „Alastairile ei oleks see meeldinud.”

„Kui on veel midagi…” Claire’i kõne oli hakanud ebaselgeks muutuma, kuid kurnatusest hoolimata ilmutas ta ikka veel midagi lahkuse sarnast.

„Tänaseks on kõik, proua Gilbert. Ja Lucy. Ma tänan teid kannatlikkuse eest,” ütles Kincaid koos Deveney ja Gemmaga püsti tõustes ning kõik nad jälgisid vaikides, kuidas ema ja tütar toast lahkuvad.

Kui uks oli kinni vajunud, vangutas Nick Deveney pead ja tõmbas sõrmedega läbi varakult hallinenud juuksesalgu meelekohal. „Ma ei ole kindel, kas mina oleksin säärases olukorras nii hästi vastu pidanud. Neil on vedanud, et nad on teineteise jaoks olemas, eks ole?”

Sündmuspaiga uurimise töörühm tegutses ikka veel usinalt köögis, kuid Alastair Gilberti surnukeha oli minema viidud. Kuivav veri oli triipude ja pööristena laiali veetud nagu lapse käeharjutus sõrmega maalimises. Deveney vabandas ennast vajadusega kõnelda töörühma ühe liikmega ning jättis Kincaidi ja Gemma uksele seisma.

Kincaid tundis, et teda viimaste tundide jooksul püsti hoidnud adrenaliin on mõõnamas. Ta heitis pilgu Gemma poole ja avastas, et naine uurib teda. Gemma heledale nahale pillutatud ja tavaliselt peaaegu nähtamatud tedretähnid tõusid nüüd tema kahvatuse taustal järsult esile. Kincaid tajus äkitselt naise kurnatust nii, nagu oleks see olnud tema enda oma, ning Gemma tuttav lähedustabas teda nagu šokk. Ta kergitas kätt, et Gemma õlga puudutada, ja Gemma hakkas midagi kõnelema, aga nad mõlemad tardusid. Nad olid kaotanud kerguse, kogu nende hoolikalt paika pandud seltsimehelikkus oli kadunud ja Kincaidile näis, nagu võiks naine isegi tema pisimatki rahustavat žesti vääriti tõlgendada. Ta langetas kohmetult käe ja pistis selle otsekui kiusatusest kaugemale toimetamiseks taskusse.

Kui Deveney nende juurde naasis, palus Gemma järsult vabandust ja väljus Kincaidi pilgule vastamata esikusse viiva ukse kaudu köögist.

„Doktor Ling ütles, et ta võtab lahkamise Guildfordi surnukuuris homme käsile kohe esimese asjana.” Deveney naaldus rääkides uksepiidale ja jälgis hajameelse näoga, kuidas üks eraisikust tehnik põrandalt verd kraabib. „Ülemuste seisukohalt ei oleks ükski aeg liiga varajane. Ma saadan esimese koiduvalgusega küsitlejad ukselt uksele käima…” Ta vaikis veidi aega ja heitis siis pilgu Kincaidile, kusjuures tema ilme muutus esmakordselt ettevaatlikuks. „Muidugi juhul, kui te selle heaks kiidate.”

Kui Yard kutsuti kaasa lööma, kippus käsuliin kohapealse politsei jaoks pisut keeruliseks muutuma. Ehkki formaalselt võttes oli Kincaid kõrgemal positsioonil kui Deveney, polnud tal mingit tahtmist kohe algusest peale kohaliku mehega vastakuti minna. Nick Deveney on vist arukas ja võimekas politseinik, mõtles Kincaid nõusolevalt noogutades, ja oli rohkem kui rõõmuga valmis tal laskma segamatult oma asju ajada. „Kas te uurite seda murdvarga võimalust edasi?”

„Võib-olla me avastame päevavalgel, et kogu aed on täis tema poole tolli sügavusi jalajälgi,” ütles Deveney muiates.

Kincaid turtsatas. „Koos laitmatu sõrmejälgede komplektiga ukselingil ja miilipikkuse varasemate seaduserikkumiste loeteluga. Meil peaks ju nii hästi vedama. Kui vara see esimene asi muuseas aset leiab?” päris ta haigutades ja peoga lõuale kasvanud habemetüügast hõõrudes.

„Minu ettekujutuse kohaselt kella seitsme paiku. Kate Ling vist ei vajagi und. Ta püsib püsti tänu kohvi ja formaliiniaurude koostoimele,” ütles Deveney. „Aga ta on hea ja meil vedas, et me ta täna õhtul sündmuskohale saime.” Kuna Gemma oli nendega ühinenud, jagas Deveney oma põgusat naeratust ka temaga. „Kuulge, te võiksite oma auto juhiga Londonisse tagasi saata. Ma korraldasin teie majutamise kohalikku… te olete ju valmis ööseks jääma?” Kui nad noogutasid, rääkis ta edasi. „Tore. Me saadame hommikul kellegi teid surnukuuri viima. Ja seejärel…” Ta jäi vait, sest esiku ukselt viipas teda üks erarõivais politseinik. Ta lükkas ennast ohates seinast lahti. „Olen silmapilgu pärast tagasi.”

„Ma lähen Williamsit vaatama,” ütles Gemma pisut liiga kähku ja jättis Kincaidi üksi. Komissar jälgis mõne viivu vältel tehnikuid ja fotograafi ning nihkus siis tasapisi mööda nende tööala serva edasi, kuni jõudis külmkapini. Ta avas selle, kummardus ja uuris kapi sisu. Piim, mahl, munad ja või ning alumisele riiulile topitud pakk värsket pastat ja Sainsbury kulinaariaosakonna pitsatiga plastkarp Alfredo kastmega. Mõlemad pakendid olid lahti tegemata.

„Ma leidsin leiba ja juustu. Valmistasin daamidele mõne võileiva,” ütles üks hääl tema pea kohal.

Kincaid ajas ennast sirgu ja pöördus, kuid avastas, et vaatab ikka veel politseikonstaabel Darlingi roosapõskse palge poole alt üles. „Ahaa, hoolitseja,” pomises ta ja lisas siis konstaabli mõistmatu pilgu peale valjemini: „See oli teist väga tähelepanelik…” Ta ei suutnud ennast kuidagiviisi sundida tema perekonnanime välja ütlema.

„Kui šokile ja kurnatusele oleks lisandunud nälg, oleksid nad ikka päris küpsed olnud,” lausus Darling tõsiselt. „Ja paistis, et kedagi teist ei olnud nende eest hoolitsemas.”

„Ei, te tegite täiesti õigesti. Tavaliselt ilmuvad sedalaadi olukorras äkitselt platsi uudishimulikud naabrid. Ja pooltel juhtudel ka sugulased.”

„Proua Gilbert ütles, et tema mõlemad vanemad on surnud,” jagas Darling vabatahtlikult teavet.

„Ah et ütles?” Kincaid silmitses konstaablit hetke vältel hoolikalt ja osutas siis koridori viiva ukse poole. „Räägime kusagil veidi vaiksemas kohas mõne sõnakese.” Ta jätkas, kui nad olid jõudnud suhteliselt rahulikumasse koridori. „Te ju istusite proua Gilberti ja tema tütre juures mõnda aega?”

„Ma ütleksin, et peainspektori tulemiste ja minemiste vahel ühtekokku mitu tundi.”

Telefonilaual põlev lamp valgustas Darlingi nägu altpoolt, tuues nähtavale üksikud kortsud laubal ja kurrud tema sinisilmade nurkades. Vahest ta polnudki nii noor, kui Kincaid alguses arvas. „Te vist võtsite seda asja rahulikult,” lausus Kincaid, kelles tolle mehe enesevalitsus huvi äratas.

„Söör, ma olen talus üles kasvanud. Ma olen surma piisavalt sageli näinud.” Ta silmitses Kincaidi viivukese, pilgutas siis lauge ja ohkas. „Aga selles surmas siin on midagi erilist. Küsimus pole üksnes asjaolus, et politseidirektor Gilbert oli vanemohvitser ja puha. Ega ka mitte just tolles võikas vaatepildis.” Kincaid kergitas kulmu ja Darling jätkas ebalevalt: „Lihtsalt kõik tundub olevat nii… kohatu.” Ta vangutas pead. „Ma tean küll, et see kõlab tobedalt.”

„Ei kõla, ma tean, mida te silmas peate,” vastas Kincaid. Mitte et sõna „kohane” oleks kõlvanud kasutada ühegi mõrva puhul, kuid selles siin tõi miski kuuldavale silmatorkavalt räige noodi. Säärases korrastatud ja hooldatud elus ei olnud vägivalla jaoks paika. „Kas proua Gilbert ja Lucy kõnelesid omavahel sellal, kui te nende juures viibisite?” küsis ta.

Darling sättis oma laiad õlad vastu seina ja koondas enne vastamist hetkeks pilgu mingisugusele punktile Kincaidi pea kohal. „Kui te selle juba jutuks võtsite, siis näib mulle, et ma ei tohiks väita, et nad kõnelesid. Või kui, siis ainult üks-kaks sõna. Aga nad mõlemad kõnelesid minuga. Ma pakkusin välja, et helistan nende pärast kellelegi, kuid proua Gilbert ütles, et ei ole vaja, et nad saavad ise hakkama. Ta rääkis midagi sellest, et nad peavad teatama politseidirektori emale, kuid ta on vist hooldekodus ja proua Gilbert arvas, et parem oleks oodata homseni. See tähendab, et tänaseni,” lisas ta kella vaadates ning Kincaid hakkas kuulma tema hääles esimesi väsimusele viitavaid märke.

„Konstaabel, ma ei pea teid kinni.” Kincaid naeratas. „Ja teie ülemuse eest ei oska ma seda küll öelda, aga mina ise olen valmis päästma seda vähestki uneaega, mis mul on tänaseks ööks jäänud.”

Kellaaeg oli küll hiline, kuid kõrtsis põlesid ikka veel mõned tuled. Deveney koputas kõvasti ukseklaasile ja viivu pärast tõmbas üks varjusarnane inimkuju riivi eest.

„Tulge sisse, tulge sisse,” ütles mees ust avades. „Soojendage end üles. Mina olen muuseas Brian Genovase,” lisas ta Kincaidile ja seejärel Gemmale kätt ulatades, kui nad Deveney kannul sisse valgusid.

Kõrts oli üllatavalt väike. Nad olid astunud vahetult parempoolsesse saaliorva, kus käputäis laudu ümbritses maakivist kaminat. Neist paremal võttis kõrtsi keskosa enda alla pikk baarilett ja selle taga olid veel mõned lauad sööjatele.

„Brian, väga lahke sinust, et meid ära ootasid,” ütles Deveney kamina juurde minnes ja sinna seisma jäädes ning ikka veel hõõguvate süte kohal käsi hõõrudes.

„Mul ei olnud und. Pole ka ime, kui arvestada, mis sealpool toimub.” Genovase näitas peaga Gilbertite maja suunas. „Kogu küla huugab, kuid kellelgi ei olnud tegelikult julgust valvuritest läbi murda ja aruandega tagasi tulla. Mina küll proovisin, aga väraval seisnud konstaabel veenis mind ümber mõtlema.” Ta poetas ennast rääkides leti taha ja Kincaid nägi teda selgemini. Hallinevate tumedate juuste ja kasvama hakanud vatsaga koguka mehe nägu oli meeldiv ja naeratus elav. „Te vajate midagi, mis teid seestpoolt üles soojendaks,” ütles ta riiulilt Glenfiddichi pudelit võttes, „ja soojendamise ajal te saate mulle rääkida kõigest, mida sobib trükki anda. Kui nii võib öelda.” Ta muheles neile ning pidas Gemmat silmapilgutuse vääriliseks.

Nad järgnesid talle kaljuserva poole liikuvate lemmingutena baarileti äärde, sest ei suutnud selle tõmbele vastu seista. Kui Genovase pudeli neljanda klaasi kohale kallutas, sirutas Gemma ootamatult välja keelava käe. „Ei, ma tänan teid, kuid ma arvan, et ei pea sellele vastu. Ma püsin veel vaevu jalul. Kui te ainult ütleksite, kuhu ma võin oma asjad viia…”

„Ma näitan teile,” lausus Genovase pudelit ära pannes ja käsi rätikusse pühkides.

„Ei, tänan, küllap ma tulen ka ise toime,” ütles Gemma pead raputades kindlalt. „Te olete juba niigi palju vaeva näinud.”

Genovase kehitas heatujuliselt õlgu, jättes mulje inimesest, kes tunneb põikpäise tegelase ära niipea, kui teda nägema juhtub. „Leti ümbert ringi, trepist üles, mööda koridori edasi, viimane uks paremal.”

„Aitäh. Seega siis head ööd.” Gemma suunas pilgu tühjale piirkonnale Kincaidi ja Deveney vahel ning lisas: „Hommikul kohtume.”

Kincaidi keelele jäi pidama tosinkond ettekäänet teda tagasi kutsuda või koos temaga üles minna. Ta võis ju teha mida tahes, kuid see kõik oleks neist mõlemast tobeda mulje jätnud ning võinud anda alust just nimelt nendelesamadele oletustele, mida nad ei saanud endale lubada, nii et ta istus õnnetult ja vaikses masenduses edasi seni, kuni Gemma teise letiotsa juures oleva ukse taha kadus. Ka Deveney oli Gemmat jälginud ja näis, et tal oli raskusi pilgu eemaldamisega tühjalt ukseavalt.

Genovase kergitas klaasi. „Terviseks. Nick, selle teeb välja kõrts, nii et müügiseaduse rikkumise eest sa mind vahele ei võta. Kuid ma loodan, et mulle tasutakse samasugusel viisil.”

„Õiglane see ju oleks,” nõustus Deveney. „Ah, küll see klapib kenasti,” ütles ta seejärel, kui esimene viskilonks kurgust alla läks. „Nagu ma aru saan, oled sa kuulnud, et keegi tegi politseidirektor Gilbertile otsa peale?”

Genovase noogutas. „Aga Claire’i ja Lucyga on ju kõik korras?”

„Nad on šokis, aga igas muus mõttes terved. Nemad leidsidki laiba.”

Genovase’i näol heitlesid kergendustunne ja ärevus, ta ütles: „Oh sa issand,” ja nühkis oma lapiga nähtamatut plekki baariletil. „Kas see nägi halb välja? Mida…?” Deveney põgus tõrjuv pealiigutus peatas ta. „Ei kuulu avaldamisele? Palun vabandust.”

„Kõiki üksikasju me esialgu veel teatavaks ei tee,” kostis Deveney sisseharjunud diplomaatlikkusega.

Kincaid teadis, et säärast mõõtu külakeses oleks raske midagi pikemat aega varjul hoida, kuid nad pidid püüdma seda teha vähemalt seni, kuni ümbruskonnas on küsitlemised lõppenud, sest keegi võis ju kogemata mõista anda, et teab midagi niisugust, mida ta ei peaks teadma.

„Kas sa said Gilbertitega hästi läbi?” küsis Deveney Genovase’ilt ja libistas ennast pukil ettepoole, et küünarnukke baariletile toetada.

„Nick, see siin on väike küla. Sa tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Claire ja Lucy meeldivad kõikidele.”

Kincaid rüüpas veel ühe lonksu ja ütles hooletult: „Ja politseidirektor ei meeldinud?”

Brian Genovase nägi esimest korda ettevaatlik välja. „Seda ma ei öelnud.”

„Ei, ei öelnud.” Kincaid naeratas talle. „Aga kas see vastab tõele?”

Genovase pidas hetk aega aru ja lausus siis: „Laske ma väljendan seda niiviisi: Alastair Gilbert ei pugenud just nahast välja, et ennast siin kandis populaarseks muuta. Ta ei kuulunud kaugeltki kohaliku seltskonna soosikute hulka.”

„Kas selleks oli olemas mingisugune konkreetne põhjus?” päris Kincaid. Kui Kincaidi kogemused Gilbertiga olid selles suhtes mingisugune mõõdupuu, siis ei olnud too nahast välja pugenud ka selleks, et ennast oma politseinike hulgas populaarseks muuta. Tegelikult oli paistnud sedamoodi, et ta võttis oma ülemuse staatusest mõnuga välja kõik, mida võtta andis.

„Tegelikult ei olnud. Rida pisiarusaamatusi, mida võimendas kuulujutuveski. Te teate ju küll, kuidas need asjad käivad,” ütles kõrtsmik uuesti. „Säärases kohas puhutakse need mõnikord ülemäära suureks.” Genovase ei tahtnud ilmselt rohkem midagi öelda, vaid jõi oma napsi ühe sõõmuga ära ning asetas klaasi letile.

Deveney talitas tema eeskujul ja ohkas. „Ma võin teile öelda, et rõõmuga ma seda värki just ei oota. On parem, kui tulistel sütel ei istu mitte mina, vaid teie, mu semu,” lisas ta Kincaidi poole vaadates. „Nii et – olge lahke.”

„Ma tänan,” kostis Kincaid märkimisväärse irooniaga. Ta jõi oma joogi lõpuni märksa aeglasemalt, tundes tröösti kõrvetusest, mida see alla minnes tekitas, ning tõusis siis püsti ja võttis mantli ja koti. „Ma arvan, et minu jaoks on nüüd kõik.” Ta vaatas kella ja vandus. „Voodisse ei tasugi vist heita.”

„Härra Kincaid, teie tuba on vasakul viimane,” ütles Genovase. „Ja hommikul on mul teie jaoks pisut pruukosti.”

Kincaid oli mõlemat tänanud ja pöördus minekule, kui Deveney puudutas teda käsivarrest ja sõnas vaikselt: „Teie seersant – see Gemma. Nagu ma aru saan, ei ole ta abielus?”

Kulus viiv aega, enne kui Kincaid keele suust üles leidis ja suutis üsnagi rahulikult öelda: „Ei. Ei ole.”

„Kas ta… hm, ei ole siis kellegagi seotud?”

„Seda te peate tema enda käest küsima,” lausus Kincaid läbi hammaste.