Читать книгу Ärge leinake oma surnuid - Deborah Crombie - Страница 5

Valu oli tema näolt selgesti silma paistnud. Gemma ei olnud seda oodanud ja oleks seetõttu äärepealt meelekindluse kaotanud. Nende päevade jooksul, mil ta ennast õe juures varjas, pargis õelastega mängivat Tobyt jälgis ja hullunult mõtles, mida ta peaks ette võtma, oli tal õnnestunud ennast veenda, et Kincaidile valmistaks juhtunu eiramine rõõmu, ta tunneks kergendust ja oleks koguni tänulik. Nõnda siis oli ta ette valmistanud väikese kõne, et anda mehele suuremeelselt pääsemisvõimalus, mille too pisut piinliku muigega vastu võtab, ja harjutanud seda mõttes nii sageli, et peaaegu kuulis Kincaidi ütlemas: „Muidugi, Gemma, sul on täielikult õigus. Jätkakem lihtsalt nii nagu varem, eks ju?”

Kogemused oleksid pidanud talle õpetama, et Duncan Kincaid ei käitu kunagi nii, nagu temalt oodatakse.

Gemma keeras külmas toas värisedes voodil teki pealt ja laotas laiali öösärgi. Ta kobas reisikotis seni, kuni leidis tõmblukuga koti, milles olid hambahari ja näovesi, ning pöördus otsusekindlalt ukse poole.

Siis aga istus ta ootamatult lõtvudes voodiveerele. Kuidas ta oli nende igaviku pikkusena näivate päevade jooksul, mis olid möödunud ööst Kincaidi korteris, võinud nii rumal olla ja arvata, et suudab ennast paugupealt varustada immuunsusega selle mehe füüsilise läheduse suhtes? Niipea kui ta Kincaidi nägi, olid mälestused temast üle tulvanud, ta hingetuks teinud ja läbi raputanud nagu poksija rusikahoop. Ta oli üksnes suutnud kuidagiviisi oma vankuvate kaitserajatiste külge klammerduda ja nüüd ei olnud ta enam võimeline taluma mõtet, et satub temaga kokku oma toa ees koridoris. Talle ei olnud enam jäänud mingit soomusrüüd – üks lahke sõna, üks hell puudutus, ja ta on omadega läbi.

Aga ta peab magama minema, sest muidu on ta hommikul veelgi vähem võimeline asjadega toime tulema. Nii ta siis kuulataski teraselt, kas ei kosta samme trepilt või ukse avamise heli. Vaikusest kindlustunnet juurde saanud, lipsas ta toast välja ja kõndis kikivarvul mööda koridori vannitoani.

Kui ta sealt mõne minuti pärast väljus, suleti parajasti vannitoa vastas paikneva toa ust. Ta jäi südame kloppides seisma ja sõitles ennast absurdse käitumise eest, kuni enne ukse kinnilangemist heidetud pilk veenis teda, et see inimene seal sees ei ole Kincaid. Ta püüdis kulmu kortsutades üürikeseks ajaks nähtavale ilmunud pildi tükke üksteisega kokku sobitada – heledad lokkis juuksed langesid üllatavalt mehelikele õlgadele. Kerge õlakehituse ja tänuliku ohkega läks Gemma oma tuppa.

Ja kui pärast sooja öösärgi ülle tõmbamist ning puhevil suleteki alla pugemist oligi tema kergendustunde alla peitu jäänud mingisugune pettumusiva, siis mattis ta selle veelgi sügavamale.

Surrey kuningliku krahvkonnahaigla välimus ei aidanud õhkkonda väikeses sõiduautos kuidagiviisi rõõmsamaks muuta. Gemma uuris maad ligi lösutavat poripruuni tellishoonet ja pani imeks, miks ei tule arhitektidele pähe, et haiged inimesed võivad vajada midagi pisut tujutõstvamat.

„Ma tean,” ütles Will Darling, otsekui oleks ta Gemma mõtteid lugenud. „See näeb kuradima õudne välja. Aga haigla on siiski hea. Seda maja ehitades ühendati mitu väiksemat haiglat ja siin pakutakse enam-vähem kõiki raviliike, mida on võimalik endale ette kujutada.”

Darling oli saabunud kõrtsi just siis, kui Gemma ja Kincaid olid hommikusöögiga ühele poole jõudnud. Nad sõid ebamugavas vaikuses ja toidu andis neile ette samuti vaikiv Brian Genovase. „Ma pole kuigivõrd hommikuinimene,” ütles ta eelmise õhtu naeratuse varju saatel.

„Praeguses olukorras on see loomulik.” Hommikueine oli siiski hea – see mees oskas süüa valmistada ka siis, kui tema seltskondliku suhtlemise oskused polnud just kiita – ja Gemma sundis ennast sööma, kuna teadis, et peab keha kinnitama, et seda päeva vastu pidada.

„Peainspektor oleks pidanud meist varem siin olema,” ütles pargitud autodest pilku üle laskev Darling autot haigla taha keerates ja peatudes vabal kohal surnukuuri ukse läheduses. „Ma olen kindel, et minuti pärast on ta kohal.”

„Ma tänan sind, Will.” Kincaid ringutas end kitsalt tagaistmelt välja ajades. „Meie vähemalt saame erinevalt patsientidest ooteajal seda vaatepilti nautida.” Ta osutas peaga silmatorkamatute klaasuste poole.

Gemma puges autost välja ja astus vaatepildi üle aru pidades mõne sammu eemale. Kui sa viibid hoone sees ja vaatad välja, siis see vahest ei olegi lõppude lõpuks nii paha koht. Haigla seisis lääne pool Guildfordi kõrgel künkal ja selle all embas Wey jõe looget punastest tellistest ehitatud linn. Oru kohal hõljusid kohati sügislõõmas puid tuhmimaks muutvad udutombud. Põhja pool tõusis veelgi kõrgemal ilmetult halli taeva taustale peakiriku torn.

„Kas te teadsite, et see on uus katedraal?” päris Darling tema kõrvale tulles. „Ehitamist alustati sõja ajal ja sisse pühitseti kirik tuhande üheksasaja kuuekümne esimesel. Mitte just sageli ei avane võimalust näha omaenda eluajal ehitatud katedraali.” Vilksamisi Gemma poole vaadanud, parandas ta muheldes oma väidet: „Noh, vahest küll mitte teie eluajal. Aga kirik on sellegipoolest imekena ja väärib külastamist.”

„Te paistate selle üle väga uhke olevat,” ütles Gemma. „Kas te olete alati siin elanud?” Siis lisas ta siirusega, mida see mees näis temas äratavat: „Ja ka teie ei saa ju vist nii vana olla, et nägite selle ehitamist?”

Darling kostis naeru kihistades: „Te saite minust õigesti aru. Tegelikult ma sündisin selle sissepühitsemise päeval. Tuhande üheksasaja kuuekümne esimese aasta seitsmeteistkümnendal mail. Nii et katedraalil on meie jaoks alati olnud teatav eriline tähendus…” Ta katkestas jutu, sest nende kõrval peatus üks auto. „Noh, šeff ongi kohal.”

Taibanud äkitselt, et Kincaid oli seisnud vaikselt autole nõjatudes ja nende juttu pealt kuulanud, lõi Gemma piinlikkustundest õhetama ja pöördus ära.

Need mõned tunnid oleksid Nick Deveney otsekui nooremaks muutnud. Ta hüppas mõlkis Vauxhallist välja ning tuli vabandust paludes kärmelt nende juurde. „Andke mulle andeks. Ma elan siit lõuna pool Godalmingis ja Guildfordi teel oli midagi ummiku taolist.” Ta hõõrus käsi ja puhus nendele, tema hingeõhust aga moodustus aurupilv. „Selle kuradima auto küte on rivist väljas.” Ta viipas ukse poole. „Kas lähme vaatama, mida doktor Lingil meile täna hommikul varuks on?” Ta lisas Gemmale naeratades: „Rääkimata juba sellest, et siis te saate sooja.”

Nad sammusid Deveney kannul läbi valgete keraamiliste plaatidega kaetud ühesuguste koridoride rägastiku, ilma et oleksid sealjuures möödunud ühestki inimesest, kuni jõudsid veel ühe kahe poolega ukseni. Väga ametliku välimusega sildilt selle kohal võis lugeda AINULT TÖÖTAJA-TELE, SISENEMISEKS HELISTAGE KELLA, kuid uks oli kergelt paokil ja Deveney trügis sisse. Gemma nina kõdistas nõrk formaliinilõhn ja ta kuulis midagi pomisevat häält. Nad läksid lahkamisruumist kostvate helide suunas ning leidsid sealt eest Kate Lingi, kes istus märkmikku süles hoides pukil ja jõi suurest termoskruusist kohvi. „Andke andeks, minu abiline on gripiga mängust väljas ja mul ei olnud aega kedagi väravale valvesse panna. Ja ega kõik olegi just suremas igatsusest siia sisse pääseda,” lisas ta, vaadates Deveney poole nii, nagu oleks ta oodanud mehe suust oiet.

Deveney vangutas teeseldud hämmastuses pead ja pöördus siis teiste poole, kes olid ennast tema järel pisikesse ruumi litsunud, ilma et keegi oleks söandanud laual lebavale valge linaga kaetud kujule liiga lähedale minna. „Kas te teate, et kõik patoloogid peavad läbi tegema spetsiaalse pühitsemise Halbade Naljade Ordusse? Ärge laske neil säherdusi nalju enda peal harrastada. See tohter siin on ordu suurmeister ja ta armastab etendusi anda.” Deveney ja Kate Ling irvitasid teineteisele näkku, et panna punkti vanale naljale, mida nad olid alati nautinud.

„Ma lõpetasin parajasti märkmete tegemise välimuse kohta,” ütles Ling, kirjutades kähku veel mõne sõna ja pannes siis märkmiku kõrvale.

„Kas on midagi huvitavat?” küsis Deveney. Ta uuris märkmikku nii, nagu oleks ta olnud võimeline seda tagurpidi dešifreerima, kuigi Gemma pidas ebatõenäoliseks, et doktori varesejalad oleksid loetavad isegi õigetpidi.

„Kahvatus vastab täpselt surnukeha asendile, mistõttu ma ütleksin, et teda ei ole liigutatud. Verepritsmete põhjal võis seda muidugi arvata, kuid mulle makstakse selle eest, et ma oleksin põhjalik.” Oma kohvi juues kostitas ta neid üle kruusiserva viltuse naeratusega ja rääkis siis edasi: „Nii et kui me arvutame Gilbertite köögi temperatuuri arvesse võttes välja kehatemperatuuri languse, siis ma ütleksin, et ta tapeti kella kuue ja seitsme vahel.” Ling pöördus pukil tema selja taga seisva laua poole ning asendas kohvikruusi uue paari kummikinnastega. Neid kätte tõmmates lisas ta mõtlikult: „Üks veider asi siiski on. Tema särgi õlgadel olid mõned tillukesed rebendid. Mitte küll nii suured, et ma söandaksin oletada, millega või miks need tehtud on.” Ennast pukilt maha libistanud, kontrollis ta lahkamislaua kohal rippuvat hääljuhitavat mikrofoni ning võttis siis lähedasel rataslauakesel lebaval roostevabast terasest instrumendikarbil kaane pealt. „Nii et kõik on siis valmis? Te vajate kitlit ja kindaid.” Ta silmitses neid pilkavalt. „Teie seltskond on siin tihedasti koos nagu sardiinid karbis. Mul on liigutamiseks ruumi vaja.”

Will Darling puudutas Gemma õlga. „Ma saan vihjest aru, kui seda kuulen. Tulge, Gemma, ootame koridoris. Jäägu kogu lõbu tervenisti nende päralt.”

Will võttis ühest lähedasest toast enda valdusse kaks klapptooli, paigutas need kohe lahkamisruumi ukse taha ja jättis Gemma hetkeks üksi. „Ma otsin meile ühe tassikese,” ütles ta mööda koridori minema kadudes üle õla.