Читать книгу Mees, kes nägi kõike - Deborah Levy - Страница 3

Ma mõtisklesin selle üle, kuidas Jennifer Moreau oli öelnud, et ma ei tohi iialgi tema ilu kirjeldada, ei talle ega kellelegi teisele. Kui küsisin, miks mind niimoodi vaikima sunniti, ütles ta: „Sest sul on minu kirjeldamiseks vaid vanad sõnad.” See oli mul südamel, kui astusin musta-valgetriibulisele ülekäigurajale, mille ees on kõik sõidukid kohustatud peatuma, et jalakäijad üle tee lasta. Minu suunas sõitis üks auto, aga see ei peatunud. Pidin eest ära hüppama ja kukkusin puusale, käsi kaitseks ette pannes. Auto jäi seisma ja akna keris alla üks mees. Ta oli kuuekümnendates eluaastates, hõbehallide juuste, tumedate silmade, kitsa suuga. Ta küsis, kas minuga on kõik korras. Kui ma ei vastanud, tuli ta autost välja.

„Palun vabandust,” ütles ta. „Te astusite ülekäigurajale ja ma võtsin kiirust maha, et peatuda, aga siis te muutsite meelt ja läksite tagasi kõnnitee serva.” Tema silmalaud tõmblesid. „Ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, vaarusite te ettepoole, ülekäigurajale.”

Ma naeratasin selle hoolika, jultunult omakasupüüdliku sündmuste tõlgenduse peale. Ta heitis vargsi pilgu autole, et kontrollida, ega see ei olnud kahjustada saanud. Küljepeegel oli kildudeks purunenud. Tema kitsad huuled paotusid ja ta ohkas nukralt, pomisedes midagi selle kohta, et oli peegli tellinud Milanost.

Olin olnud öö läbi üleval, et valmistada ette loengut meessoost hirmuvalitsejate psühholoogia teemal, alustades sellest, kuidas Stalin flirtis naistega nii, et nipsas sõrmega üle laua nende poole leivatükke. Minu ühe õlarihmaga nahast seljakotist oli välja kukkunud umbes viie lehekülje pikkune konspekt ning piinlikul kombel ka pakk kondoome. Hakkasin neid üles korjama. Tee peal lebas väike lame ristkülikukujuline ese. Ma panin tähele, et juht vaatas minu sõrmenukke, kui ulatasin talle eseme, mis tundus soe ja paistis mu peopesas vibreerivat. See ei olnud minu oma, nii et eeldasin, et see kuulub talle. Minu sõrmede vahelt tilkus verd. Mu peopesad olid marraskil ja vasaku käe sõrmenukil oli lõikehaav. Imesin seda, samal ajal kui mees mind silmnähtava murega jälgis.

„Kas saan teid kusagile sõidutada?”

„Ei, aitäh.”

Ta tegi ettepaneku mind apteeki viia, et – nagu ta ütles – haav ära puhastada.

Kui ma pead raputasin, sirutas ta käe välja ja puudutas mu juukseid, mis mõjus kummaliselt lohutavalt. Ta küsis mu nime.

„Saul Adler. Vaadake, see on kõigest väike kriim. Mul on õrn nahk. Mul tuleb alati palju verd, sellest pole midagi.”

Ta hoidis oma vasakut kätt veidras asendis, seda paremale käevarrele toetades. Ma korjasin kondoomid üles ja toppisin need jakitaskusse. Oli tõusnud tuul. Puude alla väikestesse kuhjadesse riisutud lehed lendlesid nüüd mööda teed. Mees ütles mulle, et liiklus on ümber suunatud, sest Londonis toimuvat sel päeval meeleavaldus, ja ta oli mõelnud, kas ka Abbey Road on suletud. Ümbersõidu märgistus ei olnud selge. Ta ei saanud aru, miks ta nii segadusse oli sattunud, sest ta sõitis sageli sedakaudu lähedalasuvale Lordi väljakule kriketit vaatama. Rääkides põrnitses ta kandilist eset oma käes.

Ese kõneles. Kahtlemata kostis sellest hääl, mehehääl, ning see ütles midagi vihast ja solvavat.

Me mõlemad teesklesime, nagu ei kuuleks ta sõnu.

Käi perse ma vihkan sind ära tule koju

„Kui vana te olete, Soorl? Kas saaksite mulle öelda, kus te elate?”

Mulle tundus, et napilt välditud kokkupõrge oli juhti tõsiselt ehmatanud.

Kui vastasin, et olen kahekümne kaheksa aastane, ei uskunud ta mind ja küsis uuesti mu vanust. Ta oli nii noobel, et hääldas mu nime, nagu oleks tema suulae ja alahuule vahele kivike asetatud. Tema hõbehallid juuksed olid mingi läiget andva tootega üle pea silutud.

Ma küsisin omakorda tema nime.

„Wolfgang,” lausus ta väga kiiresti, justkui ei tahaks ta, et ma selle meelde jätaksin.

„Nagu Mozart,” vastasin ja siis, rohkem nagu laps näitab isale, kuhu ta on kiigelt kukkudes haiget saanud, osutasin lõikehaavale oma sõrmenukil ja korrutasin muudkui, et minuga on kõik hästi. Tema murelik toon tõi mulle juba pisarad silma. Ma tahtsin, et ta minema sõidaks ja mind üksi jätaks. Võib-olla olid pisarad seotud minu isa hiljutise surmaga, ehkki isa ei olnud nii hoolitsetud ega leebe kui see läikiv, hõbejuukseline Wolfgang. Et teda takka kiirustada, seletasin, et mu tüdruk peaks iga hetk kohale jõudma, nii et tal pole tarvis ootama jääda.

Muide, ta pidi pildistama mind sebrale astumas nii nagu biitlite albumi kaanefotol.

„Mis album see on, Soorl?”

„Selle pealkiri on „Abbey Road”. Kõik teavad seda. Kus te elanud olete, Wolfgang?”

Ta naeris, aga tundus kurb. Võib-olla oli see solvavate sõnade tõttu, mis olid kostnud vibreerivast esemest ta käes.

„Ja kui vana on teie tüdruk?”

„Kakskümmend kolm. Muide, Abbey Road oli viimane album, mille biitlid koos sealsamas EMI stuudiotes salvestasid.” Osutasin suurele valgele majale teisel pool teed.

„Muidugi, ma tean seda,” sõnas ta nukralt. „See on peaaegu sama kuulus kui Buckinghami palee.” Ta kõndis tagasi auto juurde, pomisedes samal ajal: „Olge siis ettevaatlik, Soorl. Teil on vedanud nii noore kallimaga. Muide, mis tööd te teete?”

Tema kommentaarid ja küsimused hakkasid mulle juba närvidele käima – ja samuti see, kuidas ta ohkas, nagu kannaks kogu maailma raskust oma beeži kašmiirmantliga kaetud õlgadel. Ma otsustasin talle mitte rääkida, et olen ajaloolane ja minu uurimisteema on kommunism Ida-Euroopas.

Kõnniteele astudes kuulsin kergendusega mootori loomalikku urahtust, kui ta auto käivitas.

Arvestades, et tema oli see, kes mu äärepealt alla ajas, oleks võibolla tema pidanud „ettevaatlik olema”. Ma lehvitasin talle, aga ta ei lehvitanud vastu. Mis puutub minu noorde kallimasse, olin ma kõigest viis aastat vanem kui Jennifer, nii et mida ta jamas? Ja miks ta tema vanust teada tahtis? Või seda, „kellena ma töötan”?

Vahet pole. Ma vaatasin konspekti oma käes (mis ikka veel veritses), kuhu olin kirja pannud, et Stalini isa oli olnud alkohoolik ja oma pere vastu vägivaldne. Stalini ema oli pannud oma poja Jossifi kreekakatoliku seminari, et kaitsta teda isa raevu eest, pärast seda, kui isa oli üritanud ema kägistada. Mul oli raskusi oma käekirjast arusaamisega, aga ma olin alla jooninud midagi selle kohta, kuidas Stalin karistas hiljem inimesi nii teadlike kui alateadlike eksimuste eest – nagu näiteks mõttekuriteod partei vastu.

Mu vasak puus hakkas valutama.

Olge siis ettevaatlik, Soorl. Aitäh nõuande eest, Wolfgang.

Tagasi konspekti juurde, mis oli nüüd sõrmenukist immitseva verega kokku mäkerdatud.

Jossif Stalinile (nõnda olin hilja õhtul kirjutanud) meeldis alati kedagi karistada. Ta kiusas isegi omaenda poega – nii julmalt, et poeg üritas end maha lasta. Ka Stalini naine lasi end maha, edukamalt kui poeg, kes erinevalt emast elas edasi, et isa saaks teda üha uuesti kiusata. Minu enda kadunud isa ei olnud just kiusaja. Ta jättis selle mu vanema venna Matthew’ hooleks, kes oli alati mõneks väikeseks julmaks teoks valmis. Nagu Stalin, läks ka Matthew oma pereliikmete kallale või tegi sihikindlalt nende elu nii kibedaks, et nad läksid endi kallale ise.