Читать книгу Mees, kes nägi kõike - Deborah Levy - Страница 4

Jenniferi saabumist oodates istusin müürile EMI stuudiote ees. Pidin kolme päeva pärast lendama Ida-Saksamaale, Saksa DVsse, et uurida Humboldti ülikoolis kultuurilist vastupanu fašismi tõusule kolmekümnendatel aastatel. Kuigi minu saksa keel oli küllalt hea, oli mulle tõlk määratud. Tema nimi oli Walter Müller. Pidin veetma kaks nädalat Ida-Berliinis Walteri ema ja õe juures, kes olid pakkunud mulle tuba oma üürimaja korteris ülikooli lähedal. Walter Müller oli kaudselt süüdi selles, et mind oleks äärepealt ülekäigurajal alla aetud. Ta oli kirjutanud, et tema õde Katrin – perekond aga kutsus teda Lunaks – on suur biitlite fänn. Alates seitsmekümnendatest võis nii biitlite kui Bob Dylani albumeid Saksa DVs välja anda, erinevalt viiekümnendatest ja kuuekümnendatest, mil valitsev sotsialistlik partei käsitles popmuusikat kui kultuurirelva, mille abil noori korrumpeeriti. Võimuesindajad olid kohustatud kõik laulusõnad läbi uurima, enne kui võis albumi välja anda.

Yeah yeah yeah. Mida see küll võis tähendada? Mis see oli, millele „jah” öeldi?

See oli olnud Jenniferi idee: teha minust foto Abbey Roadi sebrat ületamas ja kinkida see Lunale. Eelmisel nädalal oli Jennifer palunud mul talle kogu Saksa DV kontseptsioon lahti seletada, ent minu tähelepanu oli hajunud. Valmistasime tol hetkel tema korteri köögis maapähklipralineed ning ma kuumutasin suhkrut. See oli üsna keeruline retsept, mille järgi tuli keevale suhkrusiirupile lisada maapähklid ja seejärel segu ahjus küpsetada. Jennifer ei mõistnud, kuidas võib terve riigitäis inimesi olla müüri taha lukku pandud, nii et nad ei saa lahkuda. Sel ajal kui ma vatrasin, kuidas Saksamaa jagati ideoloogiliselt ja ruumiliselt kaheks müüriga eraldatud riigiks, kommunistlikuks Idaks ja kapitalistlikuks Lääneks, ja kuidas kommunistlik riigivõim pidas müüri „antifašistlikuks kaitsekindluseks”, olid Jenniferi sõrmed vöö vahelt minu teksadesse libisenud. Mina kuumutasin suhkrut ja Jennifer ei tegelenud just kuuldu ülesmärkimisega. Olime mõlemad Saksa Demokraatliku Vabariigi vastu huvi kaotanud.

Nägin teda enda poole kõndimas, kaenlas väike alumiiniumist treppredel. Ta kandis peas nõukogude sõjaväepilotkat, mille olin talle Portobello Roadi täiturult ostnud. Ma suudlesin teda ja rääkisin lühidalt, mis oli juhtunud. Jennifer valmistus oma fotode näituseks kunstikoolis, aga oli pärastlõuna vabaks võtnud, et „fotosessioon” läbi viia, nagu ta seda nimetas. Ühte sorti kaamera oli tema nahast püksirihma külge kinnitatud, teine rippus kaelas. Ma ei avaldanud napilt välditud kokkupõrke üksikasju, kuid ta märkas lõikehaava mu sõrmenukil.

„Sul on õrn nahk,” märkis ta. Ma küsisin, miks tal treppredel kaasas on. Ta ütles mulle, et just nii tehti biitlitest 1969. aasta augustis kell 11.30 Abbey Roadi ülekäigurajal originaalfoto. Fotograaf Iain MacMillan oli asetanud redeli sebra kõrvale, samas kui politseinik korraldas raha eest liiklust. MacMillanile anti pildistamiseks kümme minutit. Et mina polnud tegelikult kuidagiviisi kuulus, ei saanud me politseilt viit minutitki paluda, nii et pidime kiiresti tegutsema.

„Minu teada on liiklus ümber suunatud ja Abbey Road täna autodele suletud.”

Kui ma seda ütlesin, kihutasid mööda kolm autot, nende järel must takso, mootorratas, kaks jalgratast ning suure lauakoormaga veoauto.

„Jah, Saul, ilmselgelt suletud,” vastas Jennifer kaamerat näppides.

„Ma ütleks, et sa meenutad rohkem Mick Ronsonit kui kedagi biitlitest, ehkki sinu juuksed on mustad ja Micki omad blondid.”

See oli tõsi, et kaks päeva tagasi oli Jennifer minu õlgadeni juuksed samasugusesse soengusse lõiganud nagu Bowie esikitarristil. Ta oli salamisi uhke minu rokkstaari välimuse üle, nagu tema selle kohta ütles, ja ta armastas mu keha rohkem kui mina ise oma keha armastasin, mistõttu armastasin ma teda.

Kui tee oli vaba, pani ta redeli püsti samasse kohta, kus Wolfgang oleks pidanud oma auto peatama. End redelile üles vinnates ja kaamerat seadistades karjus ta juhiseid: „Pane käed jakitaskusse! Vaata maha! Vaata otse ette! Okei, kõnni nüüd! Pikemad sammud! Mine!” Tee peal ootasid kaks autot, aga Jennifer andis käega märku, et nad paigal püsiksid, samal ajal kui ta kaamerasse uue filmirulli pani. Kui autod signaali hakkasid andma, kummardas ta neile redeli otsast bravuurikalt.