Читать книгу Kus laulavad langustid - Делия Оуэнс - Страница 12

1952

Paar päeva pärast oma sünnipäeva, üksinda paljajalu mudas, kummardus Kya allapoole, et vaadata, kuidas kulles omale jalad saab. Siis korraga ajas ta end jälle sirgu. Nende hüti poole pöörava raja otsas pressis üks auto läbi sügava liiva. Siin ei käinud kunagi ühtki autot. Siis kostis puude vahelt ka häälekõma – mehe ja naise hääled. Kya jooksis kiiresti võsa vahele, kust tulijad näha olid, samas kõiki põgenemisteid enda jaoks lahti hoides. Nagu Jodie oli õpetanud.

Autost ilmus nähtavale pikk naisterahvas, kes tuias ebakindlalt kõrgetel kontsadel, täpselt nagu ema mööda liivast rada minnes. Küllap on need lastekodu inimesed, kes on talle nüüd järele tulnud.

Tollest naisest jaksan ma raudselt kiiremini joosta. Ta kukub nois kingades ninuli maha. Kya jäi paigale ja vaatas, kuidas naine võrgust verandaukse juurde astus.

„Ahoi, kas keegi on kodus? Kooliinspektor siin! Ma tulin Catherine Clarki kooli viima.”

Vaat see alles oli midagi! Kya istus tummalt. Ta oli üsna kindel, et oleks pidanud kuueselt kooli minema. Ja siin nad nüüd olid, aasta jagu hiljem.

Tal polnud aimugi, kuidas teiste lastega peaks rääkima, veel vähem õpetajaga, kuid ta tahtis lugema õppida ja teada saada, mis tuleb pärast kahtkümmend üheksat.

„Catherine, kullake, kui sa mind kuuled, tule palun välja. Selline on seadus, tibu; sa pead koolis käima. Aga sellele lisaks hakkab sulle seal meeldima, kullake. Iga päev saad tasuta sooja toitu. Mulle tundub, et täna anti krõbeda koorikuga kanapirukat.”

Aga see oli juba midagi hoopis muud. Kya oli alati väga näljane. Hommikusöögiks oli ta keetnud maisiputru, mille sisse olid sega­­tud soolaküpsised, sest pärissoola tal polnud. Üht asja ta elu kohta juba teadis: maisiputru ilma soolata süüa ei kõlba. Ta oli kana­­pirukat saanud elus vaid mõnel korral, kuid nägi endiselt silme ees seda kuldset koorikut, väljast krõbe, seest pehme. Ta tundis kastme täidlast maitset, nagu oleks see ümmargune. See oli kõht, mis sundis Kyat saabalpalmi lehtede vahelt püsti tõusma.

„Tere, kullake, mina olen proua Culpepper. Sa oled suureks kasvanud ja valmis kooli minema, on nii?”

„Jah, proua,” ütles Kya, pea langetatud.

„Pole midagi, sa võid paljajalu minna, teised lapsed teevad seda ka, aga kuna sa oled väikene tüdruk, pead sa panema selga seeliku. Kas sul on kleiti või seelikut, tibu?”

„Jah, proua.”

„Olgu siis nii, paneme su kenasti riidesse.”

Proua Culpepper tuli Kya järel verandale, kus ta oli sunnitud astuma üle linnupesarea, mille Kya oli verandapõranda laudadele ritta sättinud. Magamistoas pani Kya selga ainsa kleidi, mis talle veel passis, ruudulise pihikkleidi, mille üht õlakohta hoidis koos haaknõel.

„See sobib küll, kullake, sa näed täiesti kena välja.”

Proua Culpepper sirutas käe välja. Kya vahtis seda. Ta polnud mitu nädalat ühtegi inimest puudutanud, polnud puudutanud võõrast kogu oma elu. Aga ta pistis oma väikse käe proua Culpepperile pihku ja lasi juhatada end mööda rada Ford Crestlineri juurde, mida juhtis vaikiv, hallis kaabus mees. Tagaistmel istudes ei naeratanud Kya ega tundnud end kui ema tiiva alla pääsenud tibu.

Barkley Cove’is oli üksainus valgete kool. Esimesest klassist kaheteistkümnendani käisid kõik ühes ja samas kahekordses tellistest hoones, mis asus šerifijaoskonnast Main Streeti teises otsas. Mustadel lastel oli oma kool, Colored Towni lähedal asuv ühekordne betoonblokkidest maja.

Kui Kya kooli kantseleisse juhatati, leiti seal paberitest küll üles tema nimi, kuid maakonna registris puudus tema sünniaeg, seega määrati ta teise klassi, kuigi ta polnud päevagi oma elus koolis käinud. Niikuinii, öeldi seal, on esimene klass liiga täis ja padurarahvale pole sellest ju lugu, sest need käisid koolis võib-olla mõne kuu ja kadusid siis jäädavalt. Kui direktor juhatas teda mööda avarat koridori, mis nende sammud kajama pani, kerkis Kya laubale higi. Mees avas ühe klassiruumi ukse ja tõukas teda kergelt edasi astuma.

Ruudulised särgid, kaharad seelikud, kingad, tohutul hulgal kingi, mõned paljad jalad ning silmad – mis kõik teda jõllitasid. Ta polnud elades nii palju inimesi näinud. Neid võis olla oma tosin. Õpetaja, seesama preili Arial, keda need poisid olid aitama läinud, saatis Kya ruumi tagaotsas asuva laua juurde. Ta võib oma asjad riiulisse panna, öeldi talle, kuid Kyal ei olnud mingeid asju.

Õpetaja läks jälle klassi ette ja ütles: „Catherine, palun tõuse ja ütle klassile oma täisnimi.”

Kya kõhus keeras.

„No nii, kullake, ära häbene.”

Kya tõusis. „Preili Catherine Danielle Clark,” ütles ta, sest nii oli ema kord tema täisnimeks öelnud.

„Kas sa oskad tähthaaval öelda sõna „koer”?”

Kya seisis vaikides ja vahtis põrandale. Jodie ja ema olid talle mõningaid tähti õpetanud. Aga ta polnud kunagi valjult ühtegi sõna tähthaaval välja öelnud.

Ärevus pani ta sisikonna pöörama; ometi üritas ta. „R-e-o.”

Pingiridade vahel puhkes naer.

„Kuss! Vaikust, teie kõik!” hüüdis preili Arial. „Me ei naera, kas kuulete mind, me ei naera kunagi üksteise üle! Te teate seda väga hästi.”

Kya istus kiiresti oma toolile ruumi tagaosas, üritades kaduda nagu ürask, kes sulandub ühte tammepuu vaolise koorega. Ent ärevusest hoolimata kummardus ta ettepoole, kui õpetaja tunniga edasi läks, ootust täis, et viimaks teada saada, mis tuleb pärast kahtkümmend üheksat. Senini polnud preili Arial rääkinud muust kui mingist asjast, mille nimi oli neetika, ning õpilased, suud ümmargused nagu O-tähed, kordasid tema järel aa, ee, oo ja uu, häälitsedes nagu tuvid.

Umbes kell üksteist täitis koridore küpsevate pärmitainakuklite ja pirukakooriku võisoe lõhn, mis klassiruumi imbus. Kya kõht pitsitas ja korises ja kui lapsed viimaks rivvi võtsid ja sööklasse marssisid, oli tal suu sülge täis. Teiste järgi talitades võttis ta virnast kandiku, rohelise plasttaldriku ja söögiriistad. Kööki avanes suur letiga aken ja tema ees oli hiiglaslikul emailvaabaga pannil kana­­pirukas, paksu krõbeda tainavõrestikuga kaetud, mille vahelt mullitas kuuma mahlakat kastet. Pikk mustanahaline naine, kes muudkui naeratas ja mõnda last nimepidi kutsus, tõstis tema taldrikule suure portsu pirukat, selle juurde võis praetud aedubasid ja kukli. Ta sai ka banaanipudingu ja oma isikliku väikese punase ja valgega piimapaki, mille võis kandikule panna.

Ta pööras laudade poole, millest enamik oli täis naervaid ja vestlevaid lapsi. Ta tundis ära Chase Andrewsi ja tema sõbrad, kes olid talle kõnniteel jalgrattaga peaaegu otsa sõitnud, ja ta pööras pea ära ning istus tühja laua taha. Mitmel korral vedasid ta silmad teda alt ja heitsid kiire pilgu poiste poole, ainsate tuttavate nägude poole. Aga nemad, nagu kõik teisedki, ei teinud temast välja.

Kya vahtis kana, porgandi- ja kartulitükkide ning väikeste hernestega pikitud pirukatäidist. Kuldpruun tainas kõike seda katmas. Lähemale astus tüdrukutekamp, kõigil seljas kaharad puhvis seelikud, mille all mitu kihti alusseelikuid. Üks oli pikk, kõhn ja blond, teine matsakas ja ümarate põskedega. Kya mõtles, kuidas nad nende suurte seelikutega üldse puu otsa said ronida või isegi paati astuda. Konni ei saanud nad madalas vees kohe kindlasti püüda; nad ei näeks omaenda varbaidki.

Nende lähenedes vahtis Kya enda taldrikusse. Mida ta ütleks, kui nad otsustaksid tema kõrvale istuda? Aga tüdrukud läksid temast mööda, säutsudes nagu linnukesed, ja istusid ühe teise laua äärde oma sõprade juurde. Hoolimata magu närivast näljast avastas Kya, et ta suu oli kuivaks tõmbunud ning neelamine raske. Nii et pärast vaid paari suutäit jõi ta kogu piima ära, toppis nii palju pirukat, kui vähegi sai, piimapakki, hoolikalt, et teised ei näeks, ning mässis piimapaki ja kukli salvrätiku sisse.

Ülejäänud päeva ei teinud ta suud kordagi lahti. Isegi siis, kui õpetaja tema käest midagi küsis, jäi ta tummaks. Talle tundus, et tema peaks nende käest midagi õppima, mitte nemad tema käest. Miks ma piaks laskma neil enda üle naerda? mõtles ta.

Kui kõlas päeva lõpetav kell, öeldi talle, et buss viib ta tema teest kolme miili kaugusele, sest edasi on tee liiga liivane, ja et ta peab igal hommikul bussi peale kõndima. Teel koju, kui buss sügavates roobastes õõtsus ja sooheina pikkadest siiludest möödus, hakkas bussi eesotsast kõlama leelotus: „PREILI Catherine Danielle Clark!” Pikkpeenikeblond ja Matsakasümaratepõskedega, need­samad tüdrukud sööklast, hüüdsid: „Kussa olnd oled, padurakana? Kus su kaabu on, soorott?”

Buss peatus viimaks kaugel metsas asuval tähistamata ristmikul, mis koosnes teeradade rägastikust. Juht tegi ukse lahti ja Kya sööstis välja, jooksis hingeldades peaaegu pool miili ning sörkis siis kogu maa nende teeotsani välja. Ta ei peatunud hüti juures, vaid jooksis otsejoones läbi saabalpalmisalu laguuni juurde ja edasi mööda rada, mis viis läbi tihedate, varjuliste tammede ookeani juurde. Ta murdis nende vahelt välja ahtale rannale, kus meri oma käed laiali sirutas, tuul tema patsi punutud juuksed lahti kiskus, kui ta loodete piiril pidama jäi. Ta oli sama lähedal pisaratele, kui oli olnud terve päeva.

Üle randa taguvate lainete müha hüüdis Kya linde. Ookean laulis bassi, kajakad sopranit. Kisades ja karjudes tulid nad tiireldes üle padura liiva kohale, kui tüdruk rannale pirukakoorikut ja kuklitükke loopis. Jalad rippu, pead küljele väänatud, maandusid linnud tema ümber.

Mõned neist nokkisid hellalt ta varvaste vahel ja kõdistasid teda, ning ta puhkes naerma, kuni pisarad mööda põski alla voolasid ja suured, katkendlikud nuuksed sellest pitsitavast kohast Kya kurgu all valla pääsesid. Kui piimapakk oli tühi, tundus talle, et ta ei suuda seda valu taluda, seda hirmu, et nad jätavad ta maha nagu kõik teised. Kuid kajakad kükitasid rannal tema ümber ja silusid oma laiali aetud halle tiibu. Nii istus ka Kya maha ja soovis, et võiks linnud kokku koguda ja nad endaga verandale magama kaasa võtta. Ta kujutles, kuidas nad kõik on tema voodisse pakitud, hulk kohevaid, sooje, suliseid kehi koos teki all.

Kaks päeva hiljem kuulis ta Ford Crestlinerit liivas undamas ja jooksis padurale, astus raskelt üle leetseljaku, jättes endast maha ilmselgeid jalajälgi, siis hiilis kikivarvul vee äärde, endast jälgi jätmata, läks sama teed tagasi ja pööras vastassuunda. Siis, kui ta oli kõvale pinnasele jõudnud, liikus ta üle selle kui sosin, hüpates heina­­puhmast langenud okstele, jälgi jätmata.

Nad käisid veel paar nädalat iga kahe või kolme päeva tagant, kaabuga mees oli see, kes teda otsis ja taga ajas, kuid ta ei jõudnud ligilähedalegi. Siis ühel nädalal neid enam ei tulnud. Polnud midagi peale vareste kraaksumise. Ta lasi kätel külgedele langeda, vahtis tühja teerada.

Kya ei naasnud enam iial kooli. Ta pöördus tagasi haigrute jälgimise ja merikarpide kogumise juurde, sest talle näis, et just sealt on tal midagi õppida. „Tuvi moodi kudrutada ma juba oskan,” ütles ta endale. „Ja palju paremini kui nemad. Isegi kui neil on puha uhked kingad.”

Ühel hommikul, paar nädalat pärast koolis käidud päeva, lõõskas päike põletavkuumalt, kui Kya rannal vendade tehtud puukindlusesse ronis, et otsida silmapiirilt purjelaevu, mille mastis lehviks pealuu ja säärekontidega lipp. Tõestades, et kujutlusvõime kasvab ka kõige üksildasemas pinnases, hüüdis ta: „Ahoi! Piraadid, ahoi!” Mõõgaga viibutades hüppas ta puu otsast alla, et ründele asuda. Korraga sööstis valu läbi ta parema jala, kihutas nagu kulutuli mööda säärt üles. Põlved andsid järele, ta kukkus külili ja karjatas. Sügaval jalalaba sees turritas pikk roostes nael. „Isa!” karjus ta. Ta püüdis meenutada, kas too oli eelmisel õhtul koju tulnud. „APPI, isa!” hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud. Ühe kiire liigutusega sirutas ta käe ja kiskus naela välja, ise muudkui karjudes, et valu ei tunneks.

Ta tegi kätega liivas absurdseid liigutusi, aina ägisedes. Lõpuks ajas ta end istuli ja vaatas jalatalda. Verd peaaegu ei olnudki, ainult väikese sügava haava tilluke avaus. Just siis meenus talle kangestuskramptõbi. Ta magu tõmbus kokku ja tal hakkas külm. Jodie oli rääkinud talle poisist, kes astus roostes naela otsa, aga polnud saanud teetanusesüsti. Ta lõuad läksid krampi, sulgusid nii kõvasti, et ta ei saanud enam suud lahti. Siis tõmbus tema selgroog tagurpidi kumerasse nagu vibu, aga keegi ei saanud enam midagi teha, nad lihtsalt seisid ja vaatasid, kuidas ta krampide kätte sureb.

Jodie oli teinud ühe asja väga selgeks: pärast naelale astumist tuleb süst teha hiljemalt kahe päeva jooksul, muidu on lõpp käes. Kyal polnud aimugi, kust sellist süsti saada.

„Ma pian miskit tegema. Kui jään isa ootama, lähen raudselt krampidesse.” Higi voolas niredena mööda ta nägu, kui ta üle ranna hüples ja viimaks hüti lähedale jahedate tammede varju jõudis.

Ema leotas haavu soolvees ja mätsis need kokku igasugu ravimisegusid täis mullaga. Köögis soola polnud, seega liipas Kya metsa riimvee poole, mis oli mõõna ajal nii soolane, et selle servad sädelesid kiiskavatest valgetest kristallidest. Ta istus maha, leotas oma jalga padura soolvees, ise samal ajal suud liigutades: lahti, kinni, lahti, kinni; haigutusi ja närimist matkides – mida iganes, et lõuad krampi ei läheks. Pärast peaaegu terve tunni möödumist oli vesi nii palju alanenud, et ta sai sõrmedega musta muda sisse augu kaevata ning oma jala ettevaatlikult siidise maapinna sisse lükata. Õhk siin oli jahe ja kotkaste hüüded andsid talle tuge.

Hiliseks pärastlõunaks oli ta väga näljane, seega pöördus ta tagasi hütti. Isa tuba oli endiselt tühi ja arvatavasti tuleb ta alles mitme tunni pärast. Pokkerimäng ja viskijoomine võisid ühe mehe enamiku ööst tegevuses hoida. Maisijahu oli otsas, kuid kapis kraamides leidis ta vana rasvase purgi Crisco toidurasva, kallutas tillukese sortsu valget rasva purgist välja ja määris selle soolaküpsisele. Alguses ta vaid näkitses seda, aga siis sõi veel viis.

Ta puges oma verandavoodisse ja jäi kuulatama isa paadi saabumist. Lähenev öö laskus kiiresti ja ootamatult ning uni käis vaid hooti, kuid hommikupoole oli ta arvatavasti ikkagi magama jäänud, sest kui ta ärkas, paistis päike otse näkku. Ta avas kiiresti suu; see oli endiselt töökorras. Ometi käis ta liibates soolaveeaugu ja hüti vahet, kuni teadis päikese liikumise järgi, et möödunud on kaks päeva. Ta avas ja sulges suu. Võib-olla oli ta pääsenud.

Sel ööl, kui ta end põrandal lebaval madratsil tekkide sisse keeras, mudakoorikus jalg kaltsu sisse mähitud, mõtles ta, kas ärkab äkki surnuna. Ei, meenus talle, see ei oleks nii lihtne: ta selg kaardub kumeraks; ta jäsemed kõveraks.

Mõni minut hiljem tundis ta alaseljas torget ja kargas istukile. „Oi ei, oi ei. Ema, ema!” Tunne seljas kordus ja sundis teda vaikima. „See on kõigest sügelus,” pobises ta. Lõpuks, täiesti kurnatud, jäi ta magama ega avanud silmi enne, kui tuvid tammepuul kudrutama hakkasid.

Ta käis nädal aega kaks korda päevas soolaveeaugu juures, elas soolaküpsistest ja Criscost ja kogu selle aja ei tulnud isa kordagi koju. Kaheksandaks päevaks sai ta oma jalga jälle keerata, ilma et kangust tunneks, ning valu oli vaid pindmine. Ta tantsis väikese džiigi, jalga hoolega hoides, ise kiljudes: „Akkama sain! Akkama sain!”

Järgmisel hommikul suundus ta rannale uusi piraate otsima.

„Esimese asjana käsen oma meeskonnal kõik need paganase naelad üles korjata.”

Igal hommikul ärkas ta vara, ikka kuulatades, kas kostab äkki ema toimeka söögitegemise kolinat. Ema lemmikhommikusöök oli olnud tema enda kanade munadest munapuder, küpsed punased tomatilõigud ja maisikrõbedikud, mida tehti nii, et valati maisi­­jahust, veest ja soolast tainas nii kuuma õliga pannile, et tainas hakkas mullitama ja selle servad küpsesid krõbedaks pitsiks. Ema ütles, et praadimine pole õige enne, kui selle särinat on teise tuppa kuulda, ning kogu oma elu oli Kya ärgates kuulnud, kuidas need krõbedikud pannil prõksuvad. Tundnud tulise maisi sinist suitsu. Aga nüüd oli köök vaikne ja külm ja Kya lipsas oma verandavoodist välja ning kiirustas laguuni äärde.

Möödusid kuud, talv võttis vaikselt oma koha, nagu lõunaosa­­riikide talvedele kohane. Päike, mis oli soe nagu tekk, mässis Kya õlad endasse, meelitas teda sügavamale padura rüppe. Vahel kuulis ta öiseid hääli, mida ära ei tundnud, või võpatas liiga lähedale löönud pikse peale, aga iga kord, kui ta kukkus, oli maa see, mis ta kinni püüdis. Kuni viimaks, ühel teadmata hetkel, tema südamevalu nagu vesi liiva sisse valgus. See oli alles, kuid sügaval sisimas. Kya vajutas peopesa hingavale, märjale maapinnale ning padurast sai tema ema.