Читать книгу Kus laulavad langustid - Делия Оуэнс - Страница 9

1952

Järgmise paari nädala jooksul pärast ema lahkumist triivisid minema ka Kya vanim vend ja kaks õde, otsekui ema eeskuju järgides. Nad olid talunud isa näost punetavaid raevuhooge, mis algasid karjumisega, kuid millest said peagi rusikalöögid või tagantkäehoobid, kuni nad ükshaaval kadusid. Nad olid niikuinii pea­­aegu täiskasvanud. Ja hiljem, nagu Kya nende vanused unustas, ei suutnud ta enam meenutada ka nende pärisnimesid, ainult seda, et neid kutsuti Missyks, Murphiks ja Mandyks. Oma verandamadratsilt leidis Kya väikese kuhja sokke, mille õed olid talle jätnud.

Sel hommikul, kui ainsana oli veel alles vaid Jodie, ärkas Kya hommikusöögi kilina-kolina ja kuuma rasva sisina peale. Ta kihutas kööki, arvates, et ema on koju tulnud ja praeb maisikrõbedikke või teeb maisipannkooke. Aga köögis oli Jodie, kes seisis puupliidi ääres ja segas putru. Kya naeratas, et oma pettumust varjata, ning vend patsutas tema pealage, talle vaikselt märku andes, et ta tasa oleks: kui nad isa ei ärata, saavad nad omaette süüa. Jodie ei teadnud, kuidas kukleid küpsetada, ja peekonit neil ei olnud, seega tegi ta maisijahust körti ja searasvas munaputru ning nad istusid kahekesi laua taga, vaikselt pilke ja naeratusi vahetades.

Nad pesid kiiruga nõud ja jooksid siis uksest välja padura poole, poiss ees, tüdruk järel. Aga just sel hetkel hüüdis neid isa ja liipas nende poole. Tema võimatult kõhn keha näis kehvast gravitatsioonist kõikuvat. Ta purihambad olid sama kollased kui vana koera kihvad.

Kya vaatas üles Jodie poole. „Me võiksime ää joosta. End sellesse samblasesse kohta ära peita.”

„Põle midagi. Kõik saab korda,” vastas vend.

Hiljem, loojangu aegu, leidis Jodie Kya rannast mere poole vahtimast. Kui ta tüdruku kõrvale astus, ei vaadanud too tema poole, vaid hoidis pilgu loksuvatel lainetel. Aga selle järgi, kuidas poiss rääkis, teadis ta ikkagi, et isa oli teda näkku löönud.

„Ma pian ää minema, Kya. Ei saa enam siin elada.”

Tüdruk oleks äärepealt tema poole pööranud, kuid ei teinud seda. Tahtis anuda, et poiss teda isaga üksi ei jätaks, aga sõnad takerdusid kurku.

„Kui sa piisavalt vanaks saad, mõistad,” ütles vend. Kya tahtis talle karjuda, et ta võib küll olla väike, aga ta pole rumal. Ta teadis, et isa oli põhjus, miks nad kõik ära läksid; aru ei saanud ta ainult sellest, miks keegi teda kaasa ei võtnud. Ka ta ise oli lahkumise peale mõelnud, aga tal polnud kuhugi minna ja bussiraha polnud tal samuti.

„Kya, ole ettevaatlik, kuuled? Kui keegi siia tuleb, ää majja mine. Sealt saavad nad su kätte. Jookse sügavale padurale ja peida end võssa. Kata oma jäljed; ma näitasin sulle, kuda seda teha. Ja isa eest võid ka pakku pugeda.” Kui tüdruk ikka midagi ei öelnud, jättis poiss hüvasti ja suundus üle ranna metsa poole. Vahetult enne seda, kui ta puude vahele astus, pööras tüdruk viimaks ringi ja vaatas, kuidas teine silmist kaob.

„See väike põssa jäi koju,” ütles ta lainetele.

Tardumusest ärganud, jooksis ta hütti. Hüüdis tubade poole venna nime, kuid Jodie asjad olid juba läinud, tema põrandale tehtud ase paljas.

Tüdruk vajus venna madratsile, vaatas, kuidas selle päeva viimased riismed mööda seina alla libisevad. Valgus viivitas veel hetkeks pärast päikese loojumist, nagu ikka, ning osa sellest kogunes laikudena tuppa, nii et üheks põgusaks hetkeks said mühklikud asemed ja vanade rõivaste kuhjad rohkem kuju ja värvi kui väljas seisvad puud.

Pitsitav nälg – nii tavaline asi – üllatas teda. Ta kõndis kööki ja jäi uksele seisma. Kogu ta elu oli see ruum olnud küpsevast saiast, keevatest aedubadest või podisevast kalahautisest soe. Nüüd oli see kopitanud, vaikne ja pime. „Kes süüa tegema akkab?” küsis ta valju häälega. Sama hästi oleks võinud küsida, kes tantsima hakkab.

Ta süütas küünla ja segas ahjus kuuma tuhka, lisas sellele hakatust. Pumpas sepalõõtsa, kuni tõusis leek, ning pani siis puid juurde. Frigidaire’i külmik oli neil kapi asemel, sest hüti lähedale elektrit ei tulnud. Et kapp hallitama ei läheks, hoidis kärbsepiits ust püsivalt praokil. Ometi kasvasid kõikides süvendites rohekasmustad hallitushaarmed.

Toidujääke välja võttes ütles ta: „Keeran putru õlis ja soojendan üles,” mida ta siis tegigi ja sõi otse potist, ise aknast vaadates, ega isa kusagilt paista. Aga teda ei tulnud.

Kui kasvava kuu valgus viimaks hüti peale langes, puges ta oma verandavoodisse – põrandal seisvale mühklikule madratsile, mida kattis väikeste siniste roosidega pärisvoodilina, mille ema oli tänava­­müügilt ostnud –, esimest korda elus öösel täiesti üksi.

Alguses istus ta mõne minuti voodis ja piilus läbi verandavõrgu. Kuulatas, kas metsast kostab samme. Ta tundis kõikide puude kujusid, ometi näisid mõned neist ühest kohast teise sööstvat, koos kuuga liikuvat. Hetkeks jäi ta hirmust nii kangeks, et ei suutnud neelatagi, kuid nagu käsu peale täitus öö talle tuttava konnakrooksumise ja ritsikalauluga. See pakkus suuremat lohutust kui kolm pimedat lihanoaga hiirt1. Pimedusel oli magus lõhn, mullane hingus konnadest ja salamandritest, kes olid elanud üle veel ühe kuumusest lehkava päeva. Padur mässis end madala udu sisse ja Kya magas.

Isa ei tulnud kolm päeva ja Kya keetis hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ema aiast leitud naeripealseid. Ta läks kanakuudi juurde mune otsima, kuid kuut oli tühi. Ei ühtki kana ega muna.

„Kanapasad! Te olete ühed kanapasad!” Ta oli ema lahkumisest saati plaaninud hakata kanade eest hoolitsema, kuid polnud suurt midagi teinud. Nüüd oli see kirev kamp plehku pannud ja loksus kaugel puude vahel. Ta peab neile maisiteri puistama, et näha, kas tal õnnestub linde kodule lähemal hoida.

Neljanda päeva õhtul ilmus isa välja, pudel ühes, ning vajus siruli voodisse.

Järgmisel hommikul kööki astudes hüüatas ta: „Kuhu kõik saand on?”

„Mai tia,” vastas Kya isa pilku vältides.

„Sai tia rohkemat kui üits krants. Sama kasutu kui orika nisad.”

Kya lipsas vaikselt verandauksest välja, aga rannal kõndides ja rannakarpe otsides tundis ta korraga suitsu lõhna, tõstis pilgu ja nägi hüti poolt tõusmas suitsusammast. Ta pistis nii kiiresti jooksu, kui suutis, murdis läbi võsa ja nägi aias pragisemas lõket. Isa loopis selle leekidesse ema maale, kleite ja raamatuid.

„Ei!” karjatas Kya. Isa ei vaadanud tema poole, vaid heitis lõkkesse vana patareidel töötava raadio. Tüdruku nägu ja käsivarred kuumasid, kui ta maalide järele küünitas, ent leegid hoidsid teda tagasi.

Ta kiirustas hüti juurde, et isa ei saaks rohkemate asjade järele minna, ning vaatas talle trotslikult otsa. Isa tõstis tema poole hoobiks käe, kuid tüdruk ei andnud järele. Korraga pööras isa ringi ja liipas eemale paadi poole.

Kya vajus trepile, vaadates, kuidas ema padurast maalitud akvarellid tules tuhaks põlevad. Ta istus seal kuni päikeseloojanguni, kuni kõik nööbid hõõgusid nagu söed ja mälestused emaga tantsitud jitterbug’ist leekidesse sulasid.

Järgmise paari päeva jooksul õppis Kya teiste vigadest, ja võib-olla kõige enam just karpkaladelt, kuidas isaga koos elada. Hoia eemale, ära lase tal end näha, söösta päikeselaigust varjudesse. Ta oli ärkvel ja majast läinud enne, kui isa tõusis, elas metsas ja vees ning paterdas siis majja, et magada oma verandavoodis, padurale nii lähedal, kui vähegi võimalik.

Isa oli sõdinud Teises maailmasõjas sakslaste vastu ning saanud sõjas reide šrapnellitabamuse, mis reieluu purustas – nende ainuke põhjus uhkust tunda. Tema iganädalane invaliidsuspension nende ainuke sissetulek. Nädal pärast Jodie lahkumist seisis Frigadier tühjana ja naerid olid peaaegu otsas. Kui Kya sel esmaspäeva hommikul kööki astus, osutas isa kokku kärtsutatud dollarilisele rahatähele ja müntidele köögilaual.

„Selle eest siin saad nädalaks söögikraami. Tasuta lõunaid äi ole,” ütles ta. „Kõigel on miski hind külges ja selle raha eest piad majapidamise korras hoidma, küttepuid koguma ja pesu pesema.”

Esimest korda elus kõndis Kya üksinda Barkley Cove’i linnakese poole, et toiduaineid osta – see väike põssa läks turule. Ta rühkis neli pikka miili läbi paksu liiva ja musta muda, kuni tema ees sätendas laht, mille kaldal linnake asus.

Barkley Cove’i ümbritsesid lamminiidud, mille soolane sombune vesi segunes ookeani omaga, kui see tõusu ajal teisel pool Main Streeti jõudu kogus. Koos eraldasid padur ja meri linnakese ülejäänud maailmast, selle ainsaks ühenduseks välismaailmaga üherealine maantee, mis liipas linna sisse üle pragunenud betooni ja löökaukude.

Tänavaid oli kaks: Main Street oma poeriviga kulges promenaadina mööda ookeanirannikut; Piggly Wiggly toidukaubad ühes, Western Auto teises otsas, keskel einela. Nende vahel Kressi odavpood, Penney’s (vaid kataloogist tellimiseks), Parkeri pagarikoda ja Buster Browni kingapood. Piggly kõrval asus Dog-Gone’i õllesaal, kus pakuti praetud viinereid, teravat tšillirooga ja frititud krevette, mida serveeriti paberist paatides. Lapsed ja naised seal ei käinud, sest seda ei peetud paslikuks, aga õllesaali seina oli lõigatud aken, kust sai toitu kaasa osta, seega said nad tellida hot dog’e ja Nehi koolat otse tänavalt. Värvilised ei tohtinud kasutada ei ust ega akent.

Teine tänav, Broad Street, viis maanteelt otse ookeani ja Main Streeti poole, kus see ka lõppes. Nii et ainus linna ristmik asus Main Streeti, Broad Streeti ja Atlandi ookeani ristumispaigas. Poed ja ärid ei asunud üksteise küljes, nagu enamikus linnades, neid eraldasid väiksed tühjad krundid, kus vohasid liivhein ja saabalpalmid, nagu oleks padur üleöö lähemale nihkunud. Enam kui kakssada aastat olid vinged soolased tuuled seedripuust sindlitega hooneid piitsutanud, muutes need roostevärviliseks, ning aknaraamid, mis olid suuremalt osalt värvitud valgeks või siniseks, koorusid ja pragunesid. Enamjaolt paistis linnake olevat väsinud loodusjõududega vaidlemisest ja lihtsalt alla andnud.

Linna kai, drapeeritud narma kulunud köite ja seal alatasa valves seisvate vanade pelikanidega, ulatus väikesesse lahte, mille vesi, kui see oli rahulik, peegeldas krevetilaevade punaseid ja kollaseid toone. Pindamata teed, mida ääristasid väikesed seedrilaudadest majad, vonklesid mõlemal pool poerivi ümber puude, ümber laguunide ja mööda ookeanikallast. Barkley Cove oli vaat et selle sõna kõige otsesemas mõttes seisva veega linn, mille osad olid siia-sinna suudmelahe ja pilliroo keskele laiali pillutud nagu haigru pesad tuules.

Paljajalgne, seljas liiga lühikesed tunked, seisis Kya seal, kus padurast väljuv rada teega ristus. Ta hammustas huulde, tahtis koju tagasi joosta. Ta ei osanud mõeldagi, mida inimestele ütlema peaks; kuidas ostmiseks antud rahast aru saada. Aga nälg on edasiviiv jõud, seega astus ta Main Streetile ja kõndis, pea maas, Piggly Wiggly poole, mööda lagunevat kõnniteed, mis siin-seal heinatuttide vahelt veel välja paistis. Odavpoe juurde jõudes kuulis ta enda selja taga hääli ja hüppas kõrvale, enne kui kolm poissi, temast mõni aasta vanemad, ratastel mööda tuhisesid. Kõige ees sõitev poiss vaatas üle õla tema poole, nende vaevu ära hoitud kokkupõrke üle naerdes, ja oleks siis sõitnud äärepealt otsa poest välja astuvale naisele.

„CHASE ANDREWS, tule jalamaid siia tagasi! Kõik teie kolm!” Poisid väntasid veel mõne jardi, siis mõtlesid ringi ja läksid tagasi naise, preili Pansy Price’i juurde, kes müüs poes kangaid ja jagas oma kundedele lahkesti ka isiklikke seisukohti. Kunagi oli naise perekonnale kuulunud suurim talu padura servas ja ehkki nad olid sunnitud selle juba ammu ära müüma, ei olnud ta minetanud oma peene maaomaniku rolli. Mis polnud kerge, kui elad tillukeses korteris einelaua kohal. Preili Pansy kandis tavaliselt turbanikujulisi siidist kübaraid ja sel hommikul oli tema peakate roosa, mis tõstis eriti esile ta punase huulepulga ja ruužilaigud põskedel.

Ta pragas poistega. „Räägiksin sellest hea meelega teie kõigi emadele. Või veel parem, isadele. Kihutate niimoodi kõnniteel, et oleks mulle äärepealt otsa sõitnud. Mis sul enda kaitseks öelda on, Chase?”

Temal oli kõige uhkem ratas – punane sadul ja kroomitud kõrge lenkstang. „Palun andke andeks, preili Pansy, me ei näind teid, sest see tüdruk seal jäi ette.” Tõmmu, tumedapäine Chase osutas Kyale, kes oli eemale astunud ja seisis nüüd pooleldi mürdipõõsas.

„Tema las olla. Te ei saa ajada omi patte kellegi teise, isegi mitte soorämpsu kaela. Nüüd, poisid, peate oma tegude lunastamiseks miskit head tegema. Näete, seal on preili Arial koos oma poekottidega, minge aidake tal need autokasti kanda. Ja pange särgisabad püksi.”

„Jah, proua,” ütlesid poisid, kui väntasid preili Ariali poole, kes oli neid kõiki teises klassis õpetanud.

Kya teadis, et tumedapäise poisi vanematele kuulus Western Auto pood, mis oligi põhjuseks, miks temal oli kõige moekam jalgratas. Ta oli näinud poissi veoautost suuri kaubakaste maha laadimas, seda tühjaks tegemas, kuid polnud iial tema ega nende teistega sõnagi vahetanud.

Ta ootas mõne minuti ja astus siis, pea taas langetatud, toidu­­poe poole. Piggly Wigglyses sees uuris Kya maisijahuvalikut ja valis välja naelase koti jämedat kollast jahu, kuna selle kohal rippus punane silt – nädala eripakkumine. Nagu ema oli teda õpetanud. Ta passis riiulite vahel, kuni kassa juures polnud enam ühtegi teist ostjat, astus siis ligi ja pööras end kassapidaja, proua Singletary poole, kes küsis: „Kus siis su ema on?” Proua Singletary juuksed olid lühikesed, tihedalt lokkis ja värvitud sama lillaks kui iiris päikese­­valguses.

„Teeb kodutöid, proua.”

„Noh, aga sul maisi jaoks raha on või ei?”

„On küll.” Teadmata, kuidas täpset summat kokku lugeda, pani ta letile terve dollari.

Proua Singletary mõtles, kas laps üldse teeb müntidel vahet, nii et kui ta vahetusraha Kya välja sirutatud peopessa asetas, luges ta selle aeglaselt kokku: „Kakskümmend viis, viiskümmend, kuuskümmend, seitsekümmend, kaheksakümmend, kaheksakümmend viis ja kolm penni. Sest maisijahu maksab kaksteist senti.”

Kyal läks hirmust süda pahaks. Kas ta peaks midagi vastu loendama? Ta vahtis müntide mõistatust oma peopesas.

Proua Singletary näis leebuvat. „Olgu siis. Hakka nüüd astuma.”

Kya põgenes poest ja kõndis nii kiiresti, kui suutis, läbi padura lookleva raja poole. Ema oli teda mitmel korral manitsenud: „Ära iial linnas jookse, muidu arvavad inimesed, et sa oled midagi varastanud.” Aga niipea, kui Kya liivasele rajale jõudis, jooksis ta oma head pool miili. Ülejäänud maa tegi ta kiirkõndi.

Tagasi kodus, uskudes, et oskab maisijahust putru teha, kallas ta selle keevasse vette, nagu ema oli teinud, kuid maisijahu tõmbus kokku üheks suureks palliks, mis kõrbes potipõhja kinni ja jäi seest tooreks. See oli nii sitke, et ta sai süüa vaid mõned suutäied, seega otsis ta aia uuesti läbi ja leidis kuldvitsa vahelt veel mõned naeripealsed. Siis keetis ta need ära ja pistis kõik nahka, keeduvett peale lürpides.

Mõne päevaga sai talle selgeks, kuidas maisijahust putru keeta, ehkki see tõmbus alati veidi klimpi, ükskõik kui palju ta putru ka segas. Järgmisel nädalal ostis ta mõned seljakondid – punase sildiga tähistatud – ja keetis need koos maisijahu ja lehtkapsaga pudruks, millel polnud hädagi.

Pesu oli Kya koos emaga mitmel korral pesnud, seega teadis ta, kuidas rõivaid aias veekraani all lainelisel pesulaual seebikiviga hõõruda. Isa tunked olid märjalt nii rasked, et ta ei jaksanud neid oma tillukeste kätega väänata ega ulatunud ka pesunöörini, et neid kuivama riputada, seega heitis ta need tilkuvatena palmilehtedele metsa servas.

Tema ja isa elasid ühes samas hütis kaht erinevat elu, nägemata teineteist vahel päevade kaupa. Nad ei rääkinud teineteisega peaaegu kunagi. Kya koristas enda ja isa järel nagu tõsine väike perenaine. Ta polnud kaugeltki nii hea kokk, et isale midagi süüa valmistada – tavaliselt polnud teist niikuinii söögi ajal kodus –, kuid enamasti tegi ta ära isa voodi, korjas kokku kõik ripakile jäänud asjad, pühkis põrandad ja pesi nõud. Mitte sellepärast, et tal kästi seda teha, vaid sellepärast, et see oli ainus viis hütt ema naasmiseni enam-vähem korras hoida.

___

Ema oli alati öelnud, et Kya sünnipäevaks saabub sügisene kuu. Nii et kuigi ta ei mäletanud oma sünnikuupäeva, ütles Kya ühel õhtul, kui kuu laguuni tagant tõusis, paisunud ja kuldne, endale: „Ma vist olen nüid seitsmene.” Isa ei maininud seda sõnagagi; kohe kindlasti ei olnud mingit sünnipäevakooki. Isa ei öelnud midagi ka selle kohta, et Kya peaks kooli minema, ning ta ise, kes ta asjast suuremat ei teadnud, ei julgenud seda ka jutuks võtta.

Ema tuleb ju ometi tema sünnipäevaks tagasi, seega pani ta septembrikuise pööripäeva täiskuu järgsel hommikul selga oma kalingurist kleidi ja jäi teerada passima. Kya püüdis mõtte jõul panna ema mööda rada hüti poole tulema, alligaatorikingad endiselt jalas ja pikk seelik seljas. Kui kedagi ei tulnud, võttis ta poti maisijahuga ja kõndis läbi metsa merekaldale. Käsi suu juurde tõstes ajas ta pea kuklasse ja hüüdis: „Kliu-kliu-kliu-kliu-kliu.” Lähemalt ja kaugemalt rannalt, lainete vahelt ilmusid taevasse hõbedased täpid.

„Siit nad tulevad. Mai oska nii palju numbreidki lugeda, kui palju kajakaid on,” ütles ta.

Kisades ja kriisates tiirlesid linnud ta kohal, sööstsid allapoole, hõljusid ta näo lähedal ja maandusid liivale, kui ta neile jämedat maisijahu viskas. Lõpuks jäid nad vait ja võtsid kohad sisse, et rahul­­olevalt sulgi siluda, ning Kya istus liivale, jalad küljel konksus. Üks suur kajakas sättis end Kya kõrvale liivale seisma.

„Mul on sünnipäev,” ütles ta linnule.

1 Lastelaul kolmest pimedast hiirest. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.