Читать книгу Kus laulavad langustid - Делия Оуэнс - Страница 6

1969

Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud.

Siin-seal muutub padur aga madalate mülgastega sooks, mis peidab end rõskete metsade rüpes. Soovesi on liikumatu ja tume, see on neelanud kogu valguse oma mudasesse kurku. Isegi öise eluviisiga loomad omandavad selles hämaras peidupaigas päevased kombed. Siin on muidugi helisid, kuid võrreldes paduraga on soo vaikne paik, sest kõdunemine on rakupõhine töö. Elu laguneb ja lehkab ja saab tagasi mädanenud kõduks; surma nukrast mülkast sigineb uus elu.

30. oktoobri hommikul 1969. aastal lebas Chase Andrewsi surnu­­keha soos, mis oleks selle vaikselt, rutiinselt endasse neelanud. Selle igaveseks peitnud. Soo teab surmast kõike ega näe selles tingimata tragöödiat, kindlasti mitte pattu. Kuid sel hommikul sõitsid kaks linna­poissi jalgratastega vana tuletõrjetorni juurde ning märkasid selle kolmandalt korruselt Chase Andrewsi teksatagi.