Читать книгу Samba Prantsusmaal - Delphine Coulin - Страница 2

Kui Samba kümme aastat tagasi peaaegu 19-aastasena Pariisi saabus, olles ületanud kõrbe, mere ja neli riiki, oli ta astunud sisse hooviväravast kaheksateistkümnendas linnajaos aadressil Labat’ tänav 4 ning jõudnud hämarasse õue, kust viis või kuus trepikoda ülespoole korrustele viisid. Ta ei teadnud, kuhu minna. Esmalt küsis ta teed ühelt vanalt turris hallide juustega pakistanlaselt, kes oli lõpuks osutanud sõrmega mingi tumeda nurga poole. Samba kõhkles, kuid mees noogutas julgustavalt pead, ja ta astus trepikotta, mille seintel paistis krohv püsivat ainult tänu räpasele tapeedile ning kohati siiski tükkidena maha koorus. Ta astus paar astet kõrgemale, kuid trepp lõppes teisel korrusel ära: ukse taga oli roosa ja valge mustriga seinakatte ribadega palistatud ava, mille taga võis kunagi ehk olla mõne naise tuba, kuid millest olid alles jäänud ainult kummituslikud jäänused. See tundus väga kahtlane ja ta läks alla tagasi. All tundus Sambale, et ta märkas ühes ukseavas liikumist, ning ta astus ettevaatlikult edasi – seal oli väike poiss, kes vaatas teda, suu lahti, katkised hambad nähtaval.

„Tunned sa meest nimega Lamouna Sow?”

Laps pööras ümber ja lippas minema nii kiiresti kui suutis, kadudes ühte teise pimedasse koridori. Ta polnud just palju targemaks saanud. Ta mõtles, kas läheb poisile järele, kui korraga ilmus välja terve perekond – mees, kes kandis pükse, kuid oli palja ülakehaga, kaks naist, kellest nooremal oli imik puusal, ning veel mõned lapsed, kelle seas oli ka hõreda naeratusega poiss.

„Kas te otsite kedagi?”

„Oma onu. Lamouna Sow’d.”

Mees osutas alla minevale trepile. Nad olid esimesel korrusel.

„Seal all?”

Kahest naisest vanem, kellel oli veel vähem hambaid kui tema seelikusse varjule pugenud poisikesel, noogutas silmadega märku andes. Mees naeratas. Samba läks keldrisse viivatest astmetest alla. Seal oli muldpõrandaga koridor, kus olid ilmselt mitme sajandi vanused, niiskuse mõjul lagunenud puidust uksed. Ta koputas esimesele uksele ning hetke pärast see avaneski.

Kakskümmend seitse sentimeetrit allpool ilmus nähtavale tema onu Lamouna nägu: üllatunud ilme väga tumeda nahaga näol, kus särasid väikesed mustad linnusilmad. Samba ei olnud rohkem kui aasta ühtki oma pereliiget näinud. Onu tundis ta uskumatul kombel kohe ära, ehkki nad polnud aastaid teineteist näinud. Samba tahtis teda emmata, kuid Lamouna oli temaga võrreldes nii väike, et ta pea kadus õepoja rinnale, otse kõhust ülalpool olevasse lohku. Samba mõtles, et ta T-särk lõhnab halvasti. Ta juuksed olid prahti täis, riided kleepusid kehale juba mitu päeva, kogu ta kere oli higine ja mustuse kiht kattis isegi sõrmevahesid. Seetõttu tõmbus Samba tasakesi eemale. Ta lõi pea vastu uksepiita ja pealaele kerkis muhk.

„Ettevaatust, Samba,” ütles onu vaikselt.

„Pole midagi, ma olen sellega harjunud,” vastas ta pead hõõrudes.

Ta arvas, et nad lähevad üles tagasi, jõuavad mingil viisil maapinnale tagasi, kuid trepp, mida mööda ta alla tuli, viis tõepoolest tema onu elukohani – see oli keldriruum kitsaste, õuega samal tasapinnal olevate horisontaalsete akendega ja koosnes kahest toast, mille mööbli moodustasid lagunenud diivan, televiisor, ahi, vana külmik, punasest plastist kokkupandav laud, kaks punutud istumisosaga tooli ning ebamäärase kujuga madrats. Nööril, mis oli tõmmatud läbi kogu korteri, kuivas pesu, mis lisas veelgi niiskust. Kõik oli hoolikalt puhastatud, kuid siin-seal oli seintel värv hallitanud ning selle alt paistis suurte rohekate ringide keskel betoon. Sellegipoolest ei tundnud ta pettumust. Tal oli niivõrd hea meel oma pereliiget näha.

Lamouna näole ilmus vaevaliselt naeratus. Samba ema piltidega võrreldes oli onu nägu muutunud kortsuliseks, kõhnemaks ja vanemaks. Lamounal oli seljas väsinud särk ning tumedad viigipüksid ja ta kõhn kael tuli liiga suurest kaelusest esile. Lamouna oli häiritud, et ta õepoeg avastab, et ta ei elagi mugavas prantsuse majas, vaid hoopis keldris, kuhu vaevu valgust paistis. Samba tundis tema pilgus kerget värahtust, hirmu küsimuste ees: ta ei soovinud valetada. Ta ei olnud veel taibanud, et õepoeg teadis juba, et elu ei ole nii lihtne, kui ta arvanud oli. Maja hoovist oli kosta summutatud hõikeid ja muusikat. Samba ei teadnud, mida teha, ega julgenud onule otsa vaadata. Ta oli oma väikese spordikoti maha pannud ja ootas sõnagi lausumata, rabatult, segaduses. Keel oli kurgulakke kleepunud. Aastad ja lahusolek olid nende vahele tõmmanud nähtamatu piiri, mida oli raske kõrvaldada, ning nad ei leidnud sobivaid sõnu. Onu astus laua poole.

„Hakkame sööma!” ütles ta korraga hoogsalt.

Ta võttis sosinataolise heli saatel külmkapist välja kilesse mässitud taldrikuid ning väikesi hõbepaberisse mässitud pakikesi, ning harutas need ükshaaval lahti. Lamouna seisis väga sirgelt, tema keha oli enese alatisest märkamatuks tegemisest jäik, justkui teisi teenindama harjunud inimese püstine diskreetne hoiak, kuid tema nägu ei ilmutanud mitte mingit teenimise märki, vaid pigem loomulikku elegantsi, mida oli ka näha, kui ta mõnd eset ulatas või oma õepoja poole pöördudes tema kätt puudutas. Ta pakkis kõik tasakesi lahti oma peente kätega, mille sõrmeküüned olid triibulised nagu teokarbid. Samba tundis nendes liigutustes ära rahuldustunde, mida talle pakkus teistele rõõmu tegemine: tema ema, Lamouna väike õde, oli samasugune. Otsekui võlur otsis ta välja riisi ja makarone, kala ja liha, viilutatud saia ning kreemjat ja pehmet võid, mis oli kui noore neiu nahk, ühe biifsteegi, mis pani panni suitsema ning mille praadimise lõhn asendas kuni järgmise hommikuni hallituselõhna. Lamouna töötas Bastille’ väljaku lähedal restoranis ning ülemus lubas tal koju viia söögi, mida järgmisel päeval klientidele enam pakkuda ei saanud. Seal oli toite, mida Samba kunagi näinud ei olnud, lihatooteid, marineeritud kurke, ja kui ta alguses oli olnud veidi umbusklik, hakkas ta tasapisi neid toite maitsma, segades erinevaid maitseid, joobudes kogu sellest küllusest, uskumata oma silmi ja suud. Ta sõi ahnelt: onu jälgis teda tähelepanelikult, sõi koos temaga tagasihoidlikult ning valvas tõsisel ilmel tema taldrikut ja liigutusi, samal ajal kui Samba kugistas keskendunult võisaia, õhukesi tooreid loomalihaviile lõhnavate roheliste lehtede lisandiga, marineeritud köögivilju ja külmi kartuleid, ise vaevu hinge tõmmates. Onu tõstis talle pidevalt toitu juurde ja kordas:

„Söö, poiss, söö.”

Samba nõjatus mugavamalt toolile, tema kõht paisus naudingust ning ta hingetõmbed muutusid lühemaks nagu pärast füüsilist pingutust. Lamouna andis talle maitsta üht kanget juustu, mis keelel kipitas, öeldes uhkelt:

„Meil on sama tarnija mis Troisgros’l.”

Samba oleks äärepealt küsinud, kes need paksud1 on, aga ta polnud kindel, kas onu talle vastata oskaks, kuna tema hääletoon andis mõista, et see lause oli kellegi teise suust võetud, sestap ei öelnud ta midagi, vaid tõstis endale uuesti juustu, vajutades kumera noa pehmesse ja ihaldusväärsesse ollusesse. Juustu maitse täitis kogu ta suu, juust kleepus igemete külge, selle koorik oli õhukese pulberja kihiga kaetud ja tükk oli sõrmede vahel nii pehme, et tundus eriliselt luksuslik. Samba sõi suure naudinguga. See oli päris väsitav.

Samba sõi ilmselt rohkem kui tund aega järjest. Ta rääkis Lamounale uudiseid pere kohta, Lamouna kuulas teda, naeris oma kosena valguvat naeru, silmad õnnelikult kissis. Samba hääl hõljus laua kohal ja tõi kuuldavale kõikvõimalikke üksikasju, kuni kõige tühisemateni välja, mis talle pähe tulid, ja kõik need tegid onu ümara näo rõõmsaks. Taldriku kohale kummardunult ahmis ta sisse kõik, mis onu talle ette tõstis, lutsis konte ja lakkus rasva. Onu ütles:

„Joo natuke vett.”

Karahvinis keerles üks mündileht. Ta tahtis onu tänada, kuid ühtäkki ei olnud tal enam häält: ta märkas korraks üht justkui pimestavat kujutluspilti, mis ta mõttelõnga katkestas.

See oli heledast liivast meri – mitte kõrbeliiv, mis oli talle suuri kannatusi põhjustanud, vaid pigem soolataoline mereliiv, niisugust valget tooni, mis ei pimestanud, vaid kiirgas mahedat valgust, pigem kuu- kui päikesevalgust. Ta ei teadnud, kust talle niisugune kujutluspilt tuli.

Taamal seisis väga pikk kõhn mees, moodustades selles heledas laotuses ainsa nähtava vertikaalse märgi. Mehe kuju oli unenäolaadsete hägusate piirjoontega ja sammud hääletud.

See oli pagev ja tumm heiastus, mis sarnanes mõnevõrra lapsepõlveaegsete unistustega, mida ta oli oma vaimusilma ette mananud, kui vaatas taevas pilvi hõljumas. Pilt kadus hajutatud päevavalgusega keldriruumis sama kiiresti, kui oli ilmunud.

Ta vaatas Lamounat silmi pungitades, kuid ei julgenud talle midagi öelda. Oli siin tegu väsimusega või uuele maale omase nõidusega? Tuli see sellest, et tal oli viimaks kõht täis pärast näljaperioodi, mis näis olevat kestnud mitu kuud? Või hoopis sellest, et pärast kõiki neid aastaid nägi ta oma onu uuesti, ning see tõi esile niisuguseid mälestusi, mille säilimisest ta teadlikki polnud? Ta ei teadnud, kas selles kangastuses oli meri, aga kindlasti oli seal taevas, mida polnud võimalik ühegi paigaga siduda.

Nägemus oli kadunud. Ta ei mõelnud sellele enam. Järsku tundis ta end õnnelikuna.

Samba ütles viimaks: „Mul on nii hea meel, et sind siit leidsin.”

„Kas leidsid mu kergesti üles?”

Lamouna vaatas teda uurivalt.

„Jah.”

Onu nägi, et Samba valetas. Samba ei öelnud, et hoolimata soovitustest ei olnud ta sõitnud metrooga, sest perroonile jõudes oli tal tunne, et kõik vaatavad teda, näiteks üks liikumatute siniste silmadega noor naine, kes samuti rongi ootas. Samba tõmbas selja küüru ja pea õlgade vahele, justkui võiksid tema suur keha, liiga pikad ja liiga kõhnad jalad seda naist häirida. Marokos ja Hispaanias tundis ta end nähtamatuna, sest vaatamata kõnnakule, mis vältimatult temas välismaalase reetis, ja sellele, et tema olemasolu ei olnud võimalik mitte märgata, ei näidanud keegi mitte kuidagi välja, et on tema kohalolust teadlik, aga nüüd tol õhtul Pariisis oli korraga vastupidi: metroos tundus talle, et kõik ainult teda vaatavadki. Ta tundis end erakordselt kohmakalt. Talle oli öeldud, et ta peaks olema kontrollide suhtes ettevaatlik, eriti ühistranspordis, eriti äsja saabununa. Vähimgi liigutus näis ümbritsevate inimeste tähelepanu tõmbavat. Ta mõtles endamisi väga intensiivselt: „Palun ärge vahtige mind,” lootes, et see sõnum jõuab mingil kombel kohale, kuid siis oli ta märganud veel kaht teismelist, kes teda jälgisid. Ta higistas. Ta vaatas oma käsi. Need olid mustad. Poisid läksid ühe punasejuukselise tüdruku juurde ja too andis neile paar münti.

Kui rong tema ees peatus, vaatas ta oma peegelpilti aknal ning märkas endast tagapool kaht naist omavahel vestlemas, käed kilekotte täis. Võib-olla rääkisid nad temast. Ta vaatas vaguni teise otsa ning tundis, kuidas koridorilampide peegeldused teda oma pimedate silmadega vahivad. Üks naistest astus tema ette ja avas kiire liigutusega vaguniukse, ning mõlemad naised astusid vagunisse hetkel, mil uksed uuesti sulguma hakkasid. Teisel pool klaasi, tema vastas, seisis rahulikult keegi mees ning rong eemaldus, jättes Samba perroonile seisma.

Ta läks välja värske õhu kätte, püüdes oma hingamist kontrolli alla saada, ning kõndis jalgsi edasi, küsides aeg-ajalt teed, kuid keegi ei saanud temast aru. Üks noor paarike lausa naeris, kui ta oli küsinud Labat’ tänava asukohta, ja Samba ei saanud aru, miks. Siis ei julgenudki ta enam midagi küsida, kõndis ja kõndis, nagu oli juba kuid teinud. Ta sammus põhja poole, kuni lõpuks leidis end 18. linnajaos Labat’ tänaval maja number 4 eest.

Samba sisenes katkiste postkastidega labürinti, kus ta liikus edasi nagu korrapäratus rajaleidmismängus, kuni leidis väikese hambutu poisikese ja varjatud keldriukse, kusjuures ta juba arvas, et Lamouna ei elagi enam siin ja ta peab jälle üksi jääma.

Hetk hiljem soovis onu talle tere tulemast ja Samba surus ta pea oma kõhule.

Tol õhtul, kui nad lõhkemiseni sõid, jutustas ta onule kõik ära. Ta kugistas toidud järjest alla, peatudes vahetevahel ainult rahulolevalt ohkamiseks. Lamouna naeris pead raputades, seejärel pühkis silmi, ohkas veel kord ning ütles: „Me saame koos kenasti hakkama.”

See kõlas nende mõlema jaoks justkui uus lootus.

Veidi hiljem, kui oli juba pimedaks läinud, pani Lamouna hoolikalt kõik toidud roostes nurkadega külmikusse tagasi, ulatas talle rätiku ja hakkas nõusid pesema. Kui ta oli taldriku puhtaks pesnud, ulatas ta selle õepojale, kes pidi selle ära kuivatama, ning niiviisi nad vaikides jätkasid. Siis võttis onu märja rätiku ning riputas selle sama hoolikalt pesunöörile kuivama. Ta ütles:

„Mina lähen nüüd tööle. Sina puhka. Oled siin oma kodus.”

Onu naeratas. Et onule mitte piinlikkust valmistada, ei olnud Samba küsimusi esitanud. Onu voltis diivanile lahti kirjude lilledega froteelina ning läks välja.

Samba jäi kohe magama. Ta ärkas alles järgmise päeva pärastlõunal: tema uinakut katkestasid ainult mõned poolunes tehtud söömaajad, et kugistada toitu, mida Lamouna oli talle väikesesse külmikusse jätnud.

Ta aimas läbi une Lamouna tulekut ja minekut: vahetevahel astus onu ligi ja heitis talle pilgu, ning Sambal oli tunne, nagu oleks see ema, kes käis teda vaatamas, kui arvas, et Samba magab sügavalt. Onu võttis selle kombe mõnes mõttes üle – võib-olla oli Samba vanaema oma lastega samamoodi teinud. Vahepeal ta virgus, siis vajus jällegi turvalisse magusasse unne. Ta ei tahtnudki ärgata. Tundus, et öö ja päev siiski vaheldusid – horisontaalsed aknad olid niivõrd väikesed, et oli keeruline otsustada, millega parasjagu tegemist on. Ainult toas valitsev temperatuur, mis päeva jooksul veidi tõusis, ning teinekord ka vihma lõhn andsid aimu kellaajast ja ilmast. Esimest korda üle pika aja ärkas ta koduste helide saatel – naised hoovis, ülakorrustelt kostuv muusika, onu, kes laulu ümisedes hommikuti teed valmistas; seni, enam kui aasta jooksul, oli ta ärganud kui võõras rändur, võpatades, tundmatus linnas, ilma tuttavate nägudeta ümberringi, ilma tuttava valguseta. Siin tajus ta onu diskreetset kohalolekut, kes teda ainult kergelt riivas, et ta saaks paremini unne vajuda, väherdes lillelisel froteelinal ning niisutades seda aeg-ajalt õudusunenägudest põhjustatud külma higiga. Need hetked sööbisid talle mällu kui elu ühed kõige meeldivamad.

Kümme aastat hiljem, kui politsei teda onu keldrist ja sellest esimesest Pariisi-õhtust kaugele, väga kaugele ära viis, kartis ta ainult üht: et ta saadetakse tagasi, ilma et ta oleks saanud teha seda, milleks ta tulnud oli. Samba polnud kunagi varem oma eesmärgile nii lähedal olnud, ja nüüd eemaldus ta sellest täiel kiirusel. See oligi võib-olla tema Prantsusmaa seikluse lõpp. Võib-olla viiakse ta otse Roissy lennujaama, suunaga Malisse. Ta nägi läbi trellide mööda vilksatamas sajanditevanuseid hooneid, Pariisi kaldapealsete heledaid kive, jõge, mis voolas sadu kilomeetreid, kuni jõudis sellesama Atlandi ookeanini, mis ka Aafrika kaldaid uhub ja kuhu ta võib-olla saadetakse, tema nii-öelda päritoluriiki. Neil oli põhjust teha vahet tema „päritoluriigil” ja lihtsalt tema riigil, kuna viimased kümme aastat oli tema koduriigiks olnud Prantsusmaa; nad võisid küll otsustada tema edaspidise asukoha üle, kuid minevikku nad muuta ei saanud ja tema kodumaa oli juba enam kui kümme aastat olnud Prantsusmaa, tahavad nad seda või mitte.

Ta nägi akende taga Seine’i kaldapealseid mööda libisemas ning meenutas olnut. Pärast nelja ebaõnnestunud katset oli ta lõpuks Euroopasse jõudnud, Hispaanias töötanud ja siis teinud peaaegu puhkamata oma viimase reisi Almeríast Pariisi. Ta oli püüdnud ellu jääda, ta peatus vahel ainult paariks minutiks üksnes maastiku silmitsemiseks, et vaadelda taevast ja pilvi, mis moodustasid siin tema jaoks tundmatuid kujutisi. Kui ta oli viimaks vaba ja üksi, astudes välja bussist, mis tõi ta Lõuna-Hispaaniast Põhja-Prantsusmaale, vaatas ta ringi – see oligi Prantsusmaa, Pariis, ja siis ta kõndis ja kõndis piki minevikust pärit hooneid. Ta kingad olid viletsad ja katki, kuid taevas oli kollane, müürid särasid langeva päikese meelevallas ja ta ise oli maailma keskpunktis. Ta teadis, et see ei kesta võib-olla pikalt, kuid tal oli siiski hea meel seal olla, ning see muutis need hetked veel väärtuslikumaks.

Kümme aastat hiljem pimestasid kaldapealsed teda endiselt.

Isegi trellide taga, käerauad randmete ümber, armastas ta Prantsusmaad.

Ta oli Prantsusmaa patrioot.