Читать книгу Samba Prantsusmaal - Delphine Coulin - Страница 5

Samba nägi merd esimest korda elus ning see ei olnudki sinine, vaid hoopis must. Ta tuli pikalt bussireisilt, mis oli ta viinud läbi Mali Senegali, lõputud kilomeetrid mootorite müras, kus ta oli püüdnud tundide viisi uinuda, rappudes vastu istme plastkatet, samal ajal kui bussijuht võitles teekonarustega, pilk naelutatud nende ees sõitva auto alt õhku paisatud tolmupilvele ning hämaras öös tantsisklevatele punastele tagatuledele. Kogu reisi püüdis ta võidelda liiva vastu, mis tungis hoolimata pea ümber mässitud rätikust ka tema kõrvadesse ja näole, määris selle tolmuga, mida ammu lõhutud aknad irvitava vilina saatel sisse lasid, kuni lõpuks jõudis ta värisevate jalgade ja tühja peaga sellesse Atlandi ookeani sadamasse, kus tume meri segunes musta taevaga.

Ta vaatas kaubalaevu, mis asusid teele põhja ja külma suunas. Need olid sõjalaevade moodi ning nendesse oli raske pääseda. Ta võttis sihikule hoopis väikese kalalaeva, ehkki ta teadis juba, et mõned laeva trümmi kuhjatud meestest, vähemalt üks neist, sureb reisi käigus – ja võib-olla on see tema. Ta oli pehmeks rääkinud ühe kaluri, kellest nüüd oli saanud ülevedaja ja kütuse salakaubavedaja: hispaanlaste ja prantslaste tõttu kala enam polnud, aga nafta oli järjest kallim ning Euroopasse soovijaid üha enam.