Читать книгу Samba Prantsusmaal - Delphine Coulin - Страница 4

Alles õige pisike helesinine merekilpkonn tunneb, et ilm on külmemaks läinud, ja ronib öösel munast välja. Liiv on veel niiske, ehkki mõõn on kestnud juba mitu tundi. Laineharjad, millelt peegelduvad kuu ja tähed, sädeledes nagu kümned silmapaarid, saadavad talle kutsuva ja suunava valgussignaali.

Maapinnal on järsku tunda soojust ja liikumist: loivad peatuvad, kael pingestub, pea pöördub paremale ja vasakule. Punakaspruun läbipaistvate tiibade ja udeja kehaga kaerasori on koorumata muna jalgade vahele haaranud.

Kilpkonn hakkab jälle tasakesi edasi ukerdama. Teised lähevad tema järel, jättes rannale samasugused jäljed. Väikesed tumedad kujud liiguvad siksakitades heledal liival edasi.

Ühtäkki ilmub liiva pritsides välja lõõtsutav koer ning hakkab mängima ühe kilpkonnaga, kes püüab kilbi alla peitu pugeda, kuid liiga hilja – koer juba näksas teda. Teised lisavad kiirust, nad ei saa tagasi pöörduda ning kihutavad ookeani poole nii kiiresti kui jaksavad.

Väike merekilpkonn sukeldub silmi pilgutades. Vesi on soolane ja pehme ning libiseb üle tema sinise rüü, millel säravad viis valget vertikaalset joont, mis rõhutavad tema kumerusi ja tähelaadseid luid, nii et ta sarnaneb väikese paadi kerega.

Avamerele jõudnud, varjub ta hõljumisse ning laseb end voolul kanda.

Ta suudab vältida kaheksajalgu, mõrtsukhaisid, kalavõrke, merelinde, põhjaõngede konkse, triivvõrke. Värvilised kilekotid näevad välja nagu meduusid, aga ta ei pööra neile tähelepanu ja jätkab oma rännakut.

Ta sukeldub sügavasse vette ja näeb endiselt hästi; ta kuuleb hoovuste vilistamist enda ümber, delfiini laulu ja mõnikord vaala puhumist. Vesi on külmem, ent kilpkonna turvis kaitseb teda.

Ta lükkab end loibadega üha edasi. Ta neelab vetikaid, väikesi värvilisi kalu, lillakaid merisiilikuid ja punaseid koorikloomi, kes tema teravate hammaste all krõmpsuvad.

Sellepärast ta siin ongi – et süüa.

Ta läbib tuhandeid kilomeetreid. Ta järgib merehoovuseid ja magnetvälju ning arvutab aega. Tema teekond jätkub. Ta jätkab oma rännakut ida suunas vastuvoolu, suunaga Lääne-Aafrika poole, ujudes piki ekvaatorit, mis jagab maa keskelt pooleks. Tema reis kestab aastaid, ilma et miski teda peataks.

Nüüd on ta kaks meetrit pikk ja üks meeter lai ning kaalub mitusada kilo. Ta ujub ning kohtab veidrat väikest laeva, mis kõigub raskelt ja liigub aeglaselt, märksa aeglasemalt kui tema.

Ta ujub laevast mööda, sööstab läbi ookeanide põhja suunas ja võtab öised tähed teemärkideks.