Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 12

Leebesurm oli järgmisel hommikul kai peal õigeks ajaks kohal, sest Leebesurm oli alati kai peal õigeks ajaks kohal. Stephanie jäi alati paar minutit hiljaks. Valküüria hilines harva, aga samas nautis Valküüria seda värki ka palju rohkem.

„Vabandust,” poetas Stephanie turvavööd kinnitades. „Issi ei tulnud duši alt ära.”

Leebesurm noogutas, ei vastanud, ja nad sõitsid tee peale. Stephanie nõjatus istmele. Tore. Üks järjekordne selline päev.

Kohale jõudes oli Cassandra Pharos nende jaoks valmis. Uks tema majakesse oli lahti ja Leebesurm läks ees. Nad suundusid alla keldrisse, kus söed hiilgasid resti all juba oranžilt, täites kambri pealetükkiva, lämbe kuumusega. Cassandra istus toolil, vihmavari lahti ja mugavalt pea kohal. Tema kortsuline nägu, mida raamis hallide juuste kaskaad, paotus neid nähes naeratuseks.

„Tervist,” sõnas ta reipalt.

Stephaniele meeldis Cassandra. Tema oli üks vähestest, kes ei kohelnud teda päris isiku kehva asendusena.

„On toimunud mõned muutused viimases nägemuses, mida teile näitasin,” teatas ta. „Leebesurm, ole kallis ja keera vesi käima, eks? Nüüd, kuni see on mu mõtetes veel värske.”

Leebesurm keeras seinal olevat ventiili ja laes olevatest torudest pritsis vett. Süsi sisises ja aur tuprus üles. Leebesurm ootas, kuni Cassandra silme alt kadus ja keeras siis vee kinni.

Kui Valküüria esimest korda siia alla sattus, oli ta tunnistajaks Cassandra tulevikunägemusele. Teine kord paljastas naine rohkem üksikasju ja ometi leidus mõningaid erinevaid aspekte. Teadmine tulevikust muudab tulevikku, oli Cassandra öelnud. Teisel korral algas nägemus Vanema rõivaid kandva Erskin Raveliga. Mehe käed oli raudus ning ta röökis agoonias. See tulevik saabus juba kahe tillukese erinevusega – Ravel ei kandnud oma rüüd ja ruum, kus see toimus, ei olnud nägemuses nähtud ruum.

Seekord, kui siin all viibis Valküüria asemel Stephanie, oli nägemus taas teistsugune. See ei alanud sellega, kuidas Traagel jookseb mööda. See algas läbi udu tuikuva Tanitaga, kellel oli üks käsi kõhuhaaval, teine pigistas mõõka. Sedapuhku ei tekkinud tema ümber rusudes linn, vaid üks Pelgupaiga koridoridest. Tanita koperdas ühe seina vastu ja ootas seal hetke, et hinge tõmmata.

„Eks see vist on kohane,” ütles ta kedagi kohe Stephanie õla taga vaadates, „et pärast kõike seda oleme lõpuks vastamisi. Sina ja mina.”

Üks kogu kõndis Stephaniest lausa läbi ja tüdruk kargas auru häirides ehmunult tagasi.

Tanita andis endast parima, et püsti seista. „Tule ja proovi,” ütles ta, kuid sõnad hääbusid ta kujutisega ning aur tiirles. Stephanie nägi linnas seismas iseennast.

Sest see ta oli. See oli Stephanie. Kui Valküüria seda nägi, ei suutnud ta mõista, kuidas sai nägemuses olla ühekorraga Valküüria Kain ja Stephanie. Aga muidugi polnudki seal kunagi olnud Valküüria Kaini. Alati olid olnud Stephanie ja Darquesse. Kohe päris algusest peale – nii see oligi mõeldud.

Nägemuses kandis Stephanie lõhkist ja verist T-särki, samasugust musta nagu püksidki. Jakki polnud. Tema paremal käsivarrel lebas Surmapuutekinnas ja vasakut käsivart kaunistas tätoveering. Seljakoti rihm oli heidetud üle rinna, sama kotti kandis Stephanie praegu saua kaasas tassimiseks.

„Olen seda näinud,” lausus tuleviku-tema ja vaatas üles, otse Stephanie silmadesse põrnitsedes. „Ma vaatasin... sealt. Hei. See on see, kus see juhtub, aga seda sa juba tead, eks? Vähemalt sa arvad nii. Sa arvad, et see on see koht, kus ma lasin neil surra.”

„Stephanie!”

Hääl oli nii ehtne ja nii terav, et Stephanie unustas hetkeks, et see pärines nägemusest. Ta vaatas selle asemel ringi oma isa otsides, süda jõnksatamas. Paanika möödus sama järsku, kui see saabus – see polnud ehtne, veel mitte. Ta vaatas oma vanemaid, ema kandmas Alice’it, otsimas rusudes.

Tuleviku-tema raputas pead. „Ma ei taha seda näha. Palun. Ma ei taha, et see juhtuks. Las ma peatan selle. Palun lase mul see peatada.” Ta võttis midagi taskust ja silmitses seda, pisarad voolasid. „Palun tööta. Palun lase mul neid päästa.”

Tuleviku-Stephanie kadus värskesse tupruva auru pööri­sesse, mis lainetas läbi vanemate kujutise, kuid ei suutnud seda laiali ajada.

„Stephanie!” hüüdis isa. „Oleme siin! Steph!”

Darquesse maandus nende taga, murendas kõnniteed. Varjunahk kattis teda varvastest lõuani ja Darquesse muigas, kui Stephanie issi sättis end naise ja lapse ette.

„Anna meile meie tütar tagasi,” andis ta käsu.

Darquesse ei öelnud midagi. Lihtsalt muigas.

„Anna ta tagasi!” möirgas Desmond Edgley ja järgmisel hetkel ümbritses teda must leek.

Stephanie teadis, et see tuleb, kuid ometi tabas see teda rusikana. Ta vajus längu, tõi kuuldavale häälitsuse nagu haavatud koer. Õnneks viis tupruv aur kujutise minema. Siis asendati see uuega, pragunenud tänaval vedeleva musta kaabuga. Üks tuuleke üritas sellega mängida, seda rullida ja kukerpallitada, kuid kaabu osutus vastupidavaks ja viimaks tuuleke loobus. Kinnastatud käsi sirutus alla, korjas kaabu maast ja pühkis sellelt tolmu. Musta riietatud Leebesurm pani kaabu tagasi pähe, keeras ääre õige nurga alla ja nägi seda tehes hea välja.

Nad hakkasid nüüd jõudma lõpu lähedale, Stephanie teadis seda. Ainsana oli jäänud vaid see, et Darquesse...

... ja seal ta nüüd oligi.

Darquesse kõndis Leebesurma selja taha ja too pöördus kiirustamata. Ta laadis oma revolvri uuesti täis.

„Mu väike lemmikmänguasi,” kähistas Darquesse ja tema hääl kaikus kambris pisut.

„Kas viitad revolvrile või mulle?” küsis Leebesurm.

Darquesse naeris. „Sa tead, et sured nüüd, eks? Ja ometi teed veel nalja.”

Leebesurm vaatas pisut ülespoole. „Ma andsin lubaduse.”

Darquesse noogutas. „Kuni lõpuni.”

„Just nii,” sõnas Leebesurm. „Kuni lõpuni.”

Ta kõndis edasi ja tulistas revolvrist. Ta sai teha kolm sammu, kui relv maha kukkus, sellele järgnes ruttu ta kinnas. Stephanie kiikas ehtsa Leebesurma poole ja soovis, et tollel oleks nägu, mille ilmet lugeda, kui kaaslane vaatas tuleviku-ennast lagunemas, jäsemeid kukkumas, konte laiali lendamas. Nägemuses varises Leebesurm kokku ja Darquesse korjas ta kolba üles.

Darquesse suudles kolba hambaid ning pillas selle siis maha. Kui aurupahvakad keerlesid ning nägemuse viimased riismed minema pühiti, pöördus ta korraks, vaatas otse Stephaniele silma – ja naeratas.