Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 6

Kell viis hommikul on Danny üleval, rullib end aeglaselt voodist välja, silmad veel poolkinni, kui paljad jalad puudutavad põrandalaudu. Nii varane ärkamine on talvel hullem, külm ähvardab Danny tagasi teki alla tõugata. Colorado talved ikka on midagi, nagu tema kallis kadunud isa tavatses öelda, ja Danny pole selline, kes vaidleks kalli kadunud isaga. Aga suved on soojad, niisiis istub ta voodiäärel värisemata ja ühe tuima minuti pärast sunnib silmad pärani, tõuseb üles ja paneb riidesse.

Ta läheb alumisele korrusele ja paneb kohvi käima sel ajal, kui avab poe. Viis kolmkümmend igal hommikul on pood lahti ja kauplemiseks valmis, välja arvatud pühapäeviti. Nii oli see siis, kui Danny oli poisike ja paika pidasid tema vanad. Ja nii on see nüüd, kui Danny on kahekümne seitsmene ja tema vanad on külmad ja vaiksed ning lebavad kõrvuti maa sees. Oma tusasematel päevadel meeldib Dannyle mõelda, et sinna nende juurde maeti ka tema unistused, aga ta teab, et see pole õiglane. Ta proovis hakata muusikuks, kolis Los Angelesse ja moodustas bändi. Kui asjad ei läinud päris nii, nagu tema tahtis, sibas koju tagasi perefirmat üle võtma.

Ta lahkus ise ja polnud kedagi süüdistada peale tema enda.

Kella kuueks oli Meek Ridge’i nime kandev linnake ärkvel. Rahvas hüppab tööle minnes läbi ja Danny vestleb nendega, kuigi tal pole üldse seda lõbusat vadinat, mille poolest ema oli kuulus. Kui ema veel elas, võis ta rääkida eeslil tagajalad otsast ja kippus alati kähku silmi kissitama ja naerma. Isa oli vaoshoitum, reserveeritum, aga meeldis siinsele rahvale ikkagi piisavalt. Danny ei tea, mida nad arvavad temast, rokkstaarihakatisest, kes tuiskas minema kohe pärast kooli lõpetamist ja hiilis aastate pärast tagasi, saba jalge vahel. Võib-olla nii ongi parem.

Varahommik kasvab keskhommikuks ja keskhommikust võrsuvad tiivad ning sellest saab kuum, päikesest põletatud pärastlõuna. Kui parajasti just mõni klient riiuleid ei uuri, seisab Danny uksel, käes külm kokapudel, ja vahib mööduvaid autosid ning inimesi. Tundub, et kõigil on midagi teha ja kuhugi minna. Umbes kolme paiku elavneb äri tavapäraselt ja see hoiab teda tegevuses ning päikese käest eemal, kuni viimaks tõstab ta pea ja kell läheneb õhtul seitsmele – tema lemmikajale nädalas.

Ta võtab välja nimekirja, kuigi tal pole seda vaja, lihtsalt veendumaks, et midagi pole meelest läinud. Kui ta lõpetab, on ta täitnud kaks suurt poekotti – taaskasutavat, riidest, mitte paberist või plastist. Ta paneb ukse lukku, asetab kotid vana mõlkis Fordi kõrvalistmele ja sõidab Meek Ridge’ist välja, aken all, sest rikkis konditsioneer ei tee lõksu püütud kuumuse peletamiseks suurt midagi. Selleks ajaks, kui tee kitseneb, ta juba higistab pisut ja kui ta sõidab mööda käänulist, tolmust rada, tunneb ta, kuidas esimene nire valgub abaluude vahelt alla.

Viimaks jõuab ta lukustatud väravani ja ootab seal, mootor käimas. Ta ei tule välja ega vajuta fonoluku nuppu. Samal ajal igal nädalal on ta kohal ja tüdruk teab seda. Kusagile puudesse või põõsasse peidetud kaamera keskendub ta näole. Ta on lõpetanud katsed seda leida. Ta lihtsalt teab, et see on seal. Värav klõpsatab, avaneb aeglaselt, ja ta sõidab läbi.

Farmi eelmine omanik suri, kui Danny oli teismeline. Hooned jäid lagunema ning põllud, neid oli sadade aakrite kaupa, kasvasid täis umbrohtu ja muud sellist. Nüüd on põllud, aasad, lopsakad ning lõputud ja rohelised. Ja hooned ära päästetud või nullist üles ehitatud. Ala ümbritseb piirdeaed, ronimiseks liiga kõrge, lõhkumiseks liiga tugev. Kõikjale on peidetud kaamerad ja iga viimane kui asi on varustatud alarmidega. Lood farmi uuest omanikust pühkisid läbi Meek Ridge’i nagu tõusulaine, kui ta esmalt sisse kolis. Sellest ajast peale on vesi olnud rahutu.

Osa räägib, et ta on näitlejanna, kes kukkus kokku. Või siis mingi pärija, kes heitis kõrvale oma suguvõsa uhke elustiili. Teised arvavad, et teda kaitstakse kui kohtulikku tunnistajat või et ta on mõne Euroopa gangsteri lesk. Tõusulaine on jätnud maha kuulujuttude loike ja ojasid ning jutud ja lausvaled muudkui voogavad ja liiguvad ning Danny kahtleb, kas ükski neist jõuab tõele ligilähedalegi. Mitte et tema teaks, mis see tõde on. Farmi uus omanik on tema jaoks peaaegu samasuguseks saladuseks kui ükskõik kelle jaoks linnas. Ainus vahe on selles, et Dannyl õnnestub temaga kord nädalas kohtuda.

Ta sõidab taluhoone juurde. Tüdruk istub verandal kiiktoolis, nagu päris kiiktoolis, talle meeldib seda teha enamikul soojadel õhtutel, koer kerratõmbunult tema kõrval. Danny võtab poekotid, ühe kummagi käe alla, ja kõnnib astmetest üles ning tüdruk paneb loetud raamatu ära ja tõuseb. Ta paistab olevat üheksateist või sinnapoole, silmad ja juuksed tumedad, ent ta on elanud seal üle viie aasta ja pole muutunud karvavõrdki. Nii et ta peaks Danny arvutuste järgi olema nii umbes kakskümmend neli.

Kena. Tõsiselt kena. Tal on üksainus lohuke, kui ta naeratab – seda ei juhtugi enam nii harva. Ta jalad on pikad ja tugevad. Äralõigatud säärtega teksad paljastavad päevitunud jalad, mille otsas on kriimulised matkasaapad. Sel õhtul kannab ta maikat, sellele on kantud mingi bändi nimi, millest Danny pole iial kuulnud. Tal on vasakul käsivarrel tätoveering õlast küünarnukini. Mingi hõimuvärk võib olla. Imelikud sümbolid mõjuvad peaaegu hieroglüüfidena.

„Tervist,” ütleb Danny.

Xena, see Saksa lambakoer, kes iial tüdruku kõrvalt ei lahku, uriseb tema peale ja näitab hambaid.

„Xena, koht,” lausub tüdruk, ta räägib tasakesi, ent hääles on teravust. Xena jätab urisemise, kuid need silmad ei lahku kordagi Danny kõrilt. „Sa jõudsid varem,” poetab tüdruk viimaks temale keskendudes.

Danny kehitab õlgu. „Vaikne päev. Otsustasin endale natuke vaba aega anda. See on üks eelistest, kui oled iseenda ülemus, kas tead?”

Ta ei vasta. Tüdruku kohta, kes elab siin üleval üksi, seltsiks vaid koer, ei ole ta keegi, kes tervitab vestluse õrna kunsti.

Ta tõmbab lahti võrkukse, siis ukse selle taga, ja viipab Danny sisse. Too tassib poekraami tuppa, Xena tatsab talle järele nagu relvastatud saatja. Talumaja on suur ja vana ja erk ja puhas. Palju puitu. Kõik raske ja soliidne, selles mõttes soliidne, et võiksid sealt kinni haarata, et mitte minema hõljuda. Danny vahel tunneb end niiviisi, et justkui mõnel päeval võiks ta lihtsalt minema hõljuda ja keegi ei paneks tähele.

Ta asetab poekraami köögilauale ja vaatab üles, et midagi öelda. Seejärel taipab, et on seal koeraga üksi. Xena istub, kõrvad kikkis, saba lame ja paigal, põrnitseb teda.

„Tervist,” sõnab ta vaikselt.

Xena uriseb.

„Siin,” ütleb tüdruk otse tema kõrvalt ja Danny hüppab ning keerab kiirelt koera poole juhuks, kui too arvas ekslikult, et tema järsk liigutus tulenes agressiivsusest. Ent Xena vaid istub seal, ei urise enam, näib täiesti süütu ja mitte kuigi tõsine.

Danny naeratab kohmetult ja võtab talle pakutud raha. „Vabandust. Ma alati unustan, kui vaikselt sa kõnnid. Sa oled nagu tont.”

Miski selles, kuidas tüdruk teda vaatab, paneb teda sõnavalikut kahetsema, ent enne, kui ta jõuab proovida asju paremaks teha, pakib tüdruk juba kotte lahti.

Danny seisab häbelikult ja käsib endal püsida vagusi. Ta teab nüüdseks rutiini. Sel ajal, kui tüdruk asjatab poekraami lahti pakkimisega, küsib ta kõige ükskõiksemal häälel…

„Kuidas linnas asjad edenevad?”

„Hästi,” vastab Danny, sest ütleb seda alati. „Asjad kulgevad vaikselt, aga hästi. Peatänaval avatakse Starbucks. Etta, talle kuulub see kohvipood nurga peal, ei ole kuigi õnnelik ja proovis korraldada avalikku koosolekut selle takistamiseks. Aga keegi ei läinud kohale. Eks vist inimestele meeldib Starbucks. Ja neile tegelikult ei meeldi Etta.”

Tüdruk noogutab, justkui hooliks sellest, ja küsib siis täpselt nii, nagu Danny ette teadis: „Uusi nägusid?”

„Ikka tavaline kogus neid, kes läbi käivad.”

„Keegi minu kohta ei küsi?”

Danny raputab pead. „Mitte keegi.”

Tüdruk ei vasta. Ei naerata ega ohka ega paista pettunud. See on lihtsalt küsimus, millele ta vajab vastust. Fakt, mis vajab kinnitust. Danny ei küsi kunagi, keda ta ootab või kes peaks tulema või et kas see, kui keegi tema kohta päriks, oleks hea või halb. Danny ei küsi, sest teab, et tüdruk ei ütleks nii ehk naa.

Tüdruk sulgeb köögikapi, voldib riidest kotid üksteise sisse ja ulatab mõlemad Dannyle tagasi.

„Kas sa viitsiks järgmisel korral mune tuua?” küsib Stephanie. „Mulle tundub, et mul oleks tuju omleti järele.”

Danny naeratab. „Muidugi.” Talle on alati nii hirmsasti meeldinud see iiri aktsent.