Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad - Derek Landy - Страница 7

Nad parkisid Bentley suletud Vahamuuseumi tagaukse juurde ja Valküüria läks Leebesurma järel sisse. Pimeduses seisvate üksikute allesjäänud vahakujude peal lasus paks tolmukiht. Valküüria ootas, kuni Leebesurm otsis seinalt salaust avavat paneeli.

Igavlevalt passides uuris Valküüria ansambli Thin Lizzy laulja Phil Lynotti vahakuju. See seisis lähedal, basskitarr käes, ja oli tegelikult täitsa täpne kujutis. Tüdruku isa oli 1970ndatel suur Thin Lizzy fänn ja iga kord, kui raadiost tuli „Whiskey in the Jar”, laulis ta kaasa, kuigi mööda.

„Paneel on kadunud,” teatas Leebesurm. „Ilmselt vahetasid nad lukud hetk pärast meie lahkumist. Ma ei oskagi öelda, kas peaksin olema meelitatud või nördinud.”

„Mulle tundub, et otsustad meelituse kasuks.”

Leebesurm kehitas õlgu. „Eks see on hägune tunne.”

„Ja kuidas me siis sisse pääseme?”

Keegi koputas Valküüriale õlale. Ta kiljatas ja kargas eemale.

„Vabandust,” sõnas Phil Lynotti vahakuju. „Ei soovinud teid ehmatada.”

Valküüria põrnitses teda.

„Mina olengi lukk,” jätkas vahakuju. „Avan ukse siinpool seina. Kas teil on kokkulepitud kohtumine?”

„Tulime Peamaagi juurde,” ütles Leebesurm. „Olen Luuker Leebesurm ja see siin on mu truu kaaslane Valküüria Kain.”

Phil Lynotti vahapea noogutas. „Teid oodatakse, kuid peate uksest sisenemiseks viibima Pelgupaiga ametliku esindaja seltskonnas. Olen teavitanud administraatorit. Ta peaks kohe saabuma.”

„Aitäh.”

„Võtke heaks.”

Valküüria jõllitas kuju veel mõned sekundid. „Kas te oskate laulda?” küsis ta.

„Ma avan ust,” vastas kuju. „See on mu ainsaks ülesandeks.”

„Aga kas te oskate laulda?”

Kuju kaalus küsimust. „Ma ei tea,” otsustas ta. „Pole iial proovinud.”

Sein nende taga mürises ja uks nihkus lahti. Ukseavas seisis ranges seelikus ja valges pluusis viisakalt naeratav naine.

„Hr Leebesurm,” ütles daam, „preili Kain, tere tulemast. Peamaag juba ootab teid. Palun, minu järel.”

Phil Lynotti kuju ei jätnud hüvasti, kui administraator neid mööda keerdtreppi ja seinal olevate tõrvikute valguses alla juhatas. Nad jõudsid alla ja läbisid fuajee. See tundus veidrana – kõndida paigas, mis mõjus ühel ajal sedavõrd tuttavana ja samas nüüd nii võõrana. Valküüria aju ebaratsionaalne osa veendus, et Raiduritest valvurid põrnitsesid neid oma visiiride taga, ehkki ta teadis, et nad olid selliseks väiklaseks käitumiseks liiga professionaalsed ja distsiplineeritud.

Alles hiljaaegu mõistis ta, et Pelgupaik meenutas Dublini linna all laiuvat ümber kukkunud massiivset kolmnurka. Fuajee tähistas selle alumise külje täpset keskpunkti ja kummagi haarde poole suundusid pikad koridorid, keskel aga sirutus välja pikk, sirge käik. Kõrvalkoridorid murdusid neljakümne viie kraadi all ja kohtusid keskmise käiguga kolmnurga tipus. Nendega lõikusid pealtnäha juhusliku mustrina väiksemad koridorid.

Peakäikude ääres asuvaid tube kasutati ennekõike Pelgupaiga ja Vanemate Nõukogu asjaajamiseks. Ent kitsamate koridoride lõpus asusid palju huvitavamad ruumid – vangla, arestikambrid, arhiiv, relvakamber ja kümned teised, mida Valküüria polnud iial isegi näha saanud.

Administraator vadistas sõbralikult Leebesurmaga sel ajal, kui nad kõndisid. Kena daam oli toodud asendama Nefarian Serpini poolt kaks aastat varem toimunud Pelgupaiga-rünnaku käigus hukkunud administraatorit. Valküüria tõrjus mälestusi tapatalgutest. Ta oli kord selle üle elanud ning ei näinud põhjust seda korrata.

Administraator juhatas nad suurde mööblita ruumi. „Peamaag ühineb hetke pärast teiega.”

„Tänan,” noogutas Leebesurm viisakalt ja administraator lahkus.

„Arvad, et ootame kaua?” küsis Valküüria poolihääli.

„Eelmine kord siin käies kuulutasime Peamaagi reeturiks,” vastas Leebesurm. „Nii et, jah, ootame ilmselt kaua.”

Peaaegu kahe tunni pärast avanesid uksed ja sisse astus hallipäine mees. Tema kortsulises ja tõsises näos kilasid jäised silmad. Kui mees märkas põrandal istuvat Valküüriat, jäi ta seisma.

„Sa tõused püsti, kui näed mind sisenemas,” nähvas ta ja suutis vaevu oma häälest hoida lõrinat.

Valküüria oligi parajasti end püsti ajamas, kuid hoidis jalgele tõustes suu kinni. See kohtumine oli liiga oluline, et seda mõne lolluse pärast nurjata.

„Tänan, et nõustusite meiega kohtuma,” ütles Leebesurm. „Mõistame, et teil on väga palju tegemist.”

„Kui oleks minu teha, ei lubaks ma teil enam hetkegi oma ajast raisata,” ütles Thurid Gild. „Ent hr Õnnis jätkab teie eest kostmist. Olete siin ainult seepärast, et ma austan Vanemat.”

„Ja selle positiivse noodiga...” alustas Leebesurm, kuid Gild raputas pead.

„Ei ühtegi teie nalja, hr Leebesurm. Öelge tuleku põhjus ja jätke sarkastilised märkused kõrvale.”

Leebesurm kallutas pea veidi viltu. „Hea küll. Kui valmistusime kuus kuud tagasi alistama parun Vengeust, vallandasite meid lahkarvamuse tõttu. Samal päeval lõime lahingus nii Vengeust kui ka Grotesksust ja nende poolt kujutatav oht sai tõrjutud. Ometi eirati meie rolli selles operatsioonis.”

„Ootate autasu? Pean tunnistama, et oleksin pettunud, kui ma juba teist nii vähe ei arvaks. Ma poleks uskunud, et teiesugust huvitab raha. Või tahate äkki medalit?”

„Asi pole autasus.”

„Milles see siis on?”

„Viimase kuu jooksul on mõrvatud neli Teleportijat ja teil pole endiselt süüdlasest aimugi. Te teate, et peaksime sellega tegelema.”

„Kardan, et ei saa eraisikutega käigusolevat juurdlust arutada. Kinnitan teile, et detektiiv Ristil on asjad kenasti kontrolli all.”

„Remus Rist on teisejärguline detektiiv.”

„Vastupidi. Mul pole kahtlustki, et Rist on selle töö jaoks parim. Ma tunnen ja usaldan teda.”

„Ja kui paljud peavad veel surema, enne kui oma viga tunnistate.”

Gildi silmad ahenesid. „Te ikka ei suuda teistmoodi, ega ju? Tulete siia oma endist töökohta tagasi manguma ja isegi nüüd ei suuda te oma jultumust vaos hoida. Ilmselgelt olete viimasest külaskäigust saadik õppinud vaid ühte – kuidas selle plika suud sulgeda.”

„Mine põrgu,” nähvas Valküüria.

„Ja isegi selles kukud sa läbi,” ohkas Thurid Gild.

Valküürias tormles viha ja tema palgele tõusis puna. Õhetavat nägu nähes lubas Gild väikse ennasttäis naeratuse.

„See on ajaraisk,” ütles Leebesurm. „Te ei plaaninud isegi kaaluda meie tagasivõtmist, eks ole?”

„Muidugi mitte. Ütlete, et vallandasin teid lahkarvamuse tõttu. Kui lihtsalt see kõlab. Kui süütult. Kui ohutult. On alles ülimalt galantne viis öelda, et kutsusite mind reeturiks.”

„Vengeuse heaks nuhkis Pelgupaigas spioon, Thurid, ja meie teame, et see olid sina.”

„Niimoodi sa siis veedadki oma pensionipõlve, mis? Kolud välja muinasjutte, et täita auke selles, mida sa nimetad eluks? Ütle mulle, Luuker – kui me juba üksteist sinatame –, oled sa avastanud, mis on sinu tegelik elu mõte? Tapsid juba mehe, kes su pere maha nottis, nii et kättemaks see olla ei saa. Sa juba said selle. Mis see siis on, mis sa arvad? Lunastus kõigi nende jubedate asjade eest, mida oled korda saatnud. Äkki tulid selleks, et ravida kõiki neid haavu, mida oled põhjustanud. Või soovid tagasi tuua kõiki neid, kelle tapsid. Mis on sinu eesmärk, Luuker?”

Enne, kui Leebesurm jõudis vastata, viipas Thurid Gild Valküüria poole.

„Kas sa õpetad seda tüdrukut? Koolitad teda omasuguseks? On see tõesti põhjus, miks sa hommikul end tegudele ajad? Aga võib-olla peitub siin üks küsimus, mida sa pole ehk endalt küsinud: tahad sa tõesti, et temast saaks sinusugune? Tahad, et ta elaks nagu sina – soojuse ja läheduseta, ilma armastuseta?

Kui arvad, et ma olen reetur, pead pidama mind koletiseks, eks? Külmavereliseks koletiseks. Ometi on mul naine, keda ma jumaldan, ja lapsed, kelle pärast ma muretsen. Mul on tööl suur vastutus, mis koormab mu õlgu igal hetkel, igal päeval. Nii et kui külmaverelisel koletisel nagu minul on kõik see, ja sul pole midagi sellist, milline oled siis sina?”

Nad lahkusid Pelgupaigast, möödusid vaikides Phil Lynotti vahakujust ja kõndisid autoni. Valküüriale ei meeldinud, kui Leebesurm vaikis. See tähendas tavaliselt halba.

Nende auto juures seisis mees pruuni kräsupea ja mitmepäevase habemetüükaga. Valküüria kortsutas kulmu ja püüdis meenutada, kas mees oli seal ka hetk varem.

„Leebesurm,” ütles mees. „Arvasingi, et leian su siit.”

Leebesurm noogutas talle. „Emmett Pistrik – pole ammu näinud. Luba tutvustada Valküüria Kaini. Valküüria, Pistrik on ka Teleportija.”

Pistrik oli lisaks ka mees, kes ilmselgelt viisakustega ei tegelenud. „Kes selle taga on? Kes tapab Teleportijaid?”

„Me ei tea.”

„Noh, miks te siis ei tea?” nähvas ta. „Kas sa pole mitte see suur detektiiv? Kas nad ei räägi mitte nii?”

„Ma ei tööta Pelgupaiga heaks,” vastas Leebesurm. „Mul pole ametlikku luba.”

„Ja kellel on? Sest ma ütlen sulle kohe praegu, mina selle idioodist Risti juurde ei lähe. Ma ei usalda oma elu sellise hoolde. Kuule, me ei pruugi teineteisele meeldida. Me pole iial üksteise seltskonda nautinud, aga ma vajan sinu abi või olen järgmine neist.”

Leebesurm osutas seina poole ja nad kõndisid kolmekesi sinnapoole. Sel moel said nad vestelda ilma, et neid nähtaks.

„On sul õrna aimugi, kes võiks olla mõrvade taga?” küsis Leebesurm.

Pistrik katsus silmanähtavalt rahuneda. „Ei. Üritan alatasa mõelda, mida keegi võidaks, kui meid kõiki maha lööb. Ma pole midagi leidnud. Mul pole isegi suvalisi paranoilisi vandenõuteooriaid, millele toetuda.”

„Oled sa märganud, et keegi vaatab või jälitab sind?”

„Ei, ja ma olen tõesti otsinud. Leebesurm, olen surmväsinud. Telepordin iga mõne tunni järel mujale. Ma pole päevade kaupa maganud.”

„Me saame sind kaitsta.”

Pistrik naeris kibedalt. „Ära solvu, aga ei saa. Kui sina saad mind kaitsta, jõuab ka tapja minuni. Mul on omapäi parem võimalus, aga ma ei saa igavesti põgeneda.” Ta kõhkles. „Ma kuulsin Cameronist.”

„Jah.”

„Ta oli hea mees. Meist parim.”

„On üks võimalus tapja lagedale meelitamiseks.”

„Las ma arvan. Sa tahad, et oleksin söödaks? Tahad, et istuksin paigal ja laseksin tal enda juurde tulla. Ja siis kargad välja ja päästad kõik. Vabandust, mul pole kombeks istuda ja surma oodata.”

„See on meie parim võimalus.”

„Unusta ära.”

„Siis pead meid aitama. Isegi teades, et nende elu oli ohus, lasid Cameron Valev ja teised end lõdvaks. Nad tundsid tapjat, Emmett, ja sina tõenäoliselt tunned teda ka.”

„Mida sa räägid? Et ma ei saa oma sõpru usaldada?”

„Ma ütlen, et sa ei saa usaldada kedagi peale Valküüria ja minu.”

„Ja miks ma peaks sind usaldama?”

Leebesurm ohkas. „Sest sul pole sõna otseses mõttes ühtegi teist valikut.”

„Kas on kedagi, keda tunnevad kõik Teleportijad?” küsis Valküüria. „Kedagi, kelle juures oleks sinu arust ohutu.”

Pistrik mõtles sekundi. „Pelgupaiga ametnikud. Võib-olla käputäis sortse, aga kedagi ei torka pähe. Teleportijad ei kipu olema kuigi populaarsed – oled äkki kuulnud. Meie sotsiaalsed võrgustikud pole just eriti suured.”

„Oled leidnud uusi sõpru?” küsis Leebesurm. „Uusi tuttavaid?”

„Ei, ei ole. Noh, välja arvatud see poiss.”

Leebesurm kallutas pea viltu. „Poiss?”

„See teine Teleportija.”

„Arvasin, et sina oled viimane Teleportija.”

„Ei, hiljuti ilmus välja üks seitsmeteistkümneaastane inglise poiss. Renn on ta nimi. Fletcher Renn. Pole väljaõpet, pole distsipliini, pole aimugi, millega ta tegeleb – hirmus tüütus. Oota, sa siis arvad, et tema ongi tapja?”

„Ei tea,” pomises Leebesurm. „Kas tapja või tapja järgmine ohver. Kus ta peatub?”

„Võib olla ükskõik kus. Läksime paar kuud tagasi Cameroniga tema juurde rääkima. Pakkusime talle, et õpetame teda. See nipsakas väike junn naeris meile näkku. Ta on üks nendest haruldastest sortsidest. Looduslik anne, maagia sõrmeotstes. Nagu öeldud – tal on väge, kuid mitte väljaõpet. Kahtlen, kas ta oskab üldse korraga teleportida kaugemale kui paar kilomeetrit.”

„Ta ei kõla tapja moodi. Aga see tähendab, et poiss on kusagil üksi ja tal pole toimuvast aimugi.”

„Arvan, et ta on endiselt Iirimaal,” ütles Pistrik. „Ta mühatas midagi sellest, et kavatseb mõneks ajaks siia jääda ja me peaks ta rahule jätma. Tal pole väidetavasti kedagi vaja. Tüüpiline teismeline.” Pistrik heitis kiire pilgu Valküüria poole. „Ärge pange pahaks.”

„Valküüria pole üheski mõttes tüüpiline,” ütles Leebesurm enne, kui tüdruk vastata jõudis. „Me otsime ta üles. Kui näed teda enne, saada ta meie juurde.”

„Ma kahtlen, kas ta mind kuulab, aga hea küll.”

„Kuidas me sinuga vajadusel ühendust võtame?”

„Ei võtagi. Tulen iga paari päeva tagant uurima, kuidas läheb. See kõik mööduks palju kiiremini, kui võtaksid juurdluse üle. Mina ei usalda Risti ja mina ei usalda Thurid Gildi. Sa saad hr Õnnisega hästi läbi, eks ole? Äkki annad talle edasi ühe sõnumi. Ütle lihtsalt, et päris paljud meist toetaks teda uue Peamaagina, kui tal on huvi. Ta peab vaid oma jah-sõna andma.”

„Sa ei räägi ometi paleepöördest.”

„Kui Pelgupaiga ratastele tagasi tõstmiseks on vaja revolutsiooni, Leebesurm, siis me teeme seda.”

„Vähe drastiline poleks või. Aga ma annan su sõnumi edasi.”

„Tänan.”

„Muud pole? Sulle ei turgata pähe midagi muud, mis meid edasi viiks? Ükskõik kui pisike või tähtsusetu asi.”

„Pole muud, Leebesurm. Ma ei tea, miks ja kuidas teised Teleportijad tapeti. Meid on erakordselt raske mõrvata. Samal hetkel, kui tunneme, et midagi on valesti, kaome siit. Kuni möödunud kuuni suutsin välja mõelda vaid ühe tapetud Teleportija, ja seegi juhtus viiskümmend aastat tagasi.”

„Ah soo?” küsis ootamatult huvitunud Leebesurm. „Ja kes see oli?”

„Troop Kessel. Ma vaevu tundsin teda.”

„Kes ta mõrvas?” küsis Valküüria.

„Keegi ei tea. Ta ütles kolleegile, et läheb Glendaloughi¹ orgu ja enam ei nähtud teda iialgi. Nad avastasid Ülemjärve järve äärest ta verd, kuid keha ei leitudki.”

„Kas Kesseli mõrval võiks olla midagi pistmist praeguste juhtumitega?”

Pistrik kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, miks peaks. Kui keegi tahab Teleportijaid surnutena näha, pole suurt mõtet esimese mõrva ja ülejäänute vahel viiskümmend aastat oodata.”

„Samas,” ütles Leebesurm, „on see võib-olla koht, kust alustada.”

„Teie olete detektiivid,” kehitas Pistrik õlgu, „mitte mina.”

„Sa Tanitat tunned, eks?”

„Tanita Tasast? Jah. Mis siis.”

„Kui vajad Londonis olles kedagi oma seljatagust kaitsma, võid teda usaldada. See võib olla su ainus võimalus sõba silmale saada.”

„Mõtlen sellele. Veel nõuandeid?”

„Püsi elus,” ütles Leebesurm ja Pistrik haihtus.