Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad - Derek Landy - Страница 8

Kui nad Haggardisse jõudsid, oli kell peaaegu kümme. Sume valgustus maalis väikelinna tänavaid häguseks oranžiks. Vihmasajus ei kõndinud kedagi, mistõttu sai Valküüria oma istmel end vabalt välja sirutada. See oli tavaliselt Bentley juures ainus probleem – seda autot oli raske mitte märgata.

Vähemalt polnud see tibukollast värvi.

Nad lähenesid kaile. Kuus kuud varem sööstis Valküüria sellelt vette, kannul kari Nakatunuid – inimesi, kes olid moondumas vampiirideks. Ta viis nad hukatusse, sest nende liigile osutus soolase vee alla neelamine surmavaks. Nende ahastavad valukarjed, mis segunesid enne kõrist rebenemist raevuga, olid Valküüria meenutustes liigagi eredad. Otsekui oleks kõik toimunud eile.

Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Oli külm, seepärast ta ei jokutanud. Ta ruttas maja küljele ja lasi oma kätel läbi õhu hõljuda. Ümbritsevas kergelt piirjooni kombates vajutas ta järsult alla. Õhk tema ümber tormas mööda ja ta tõusis. Seda oli võimalik teha ka paremini – kasutada õhku enda kandmiseks, mitte pelgalt lennutamiseks. Ent tema õppetunnid Leebesurma juures polnud selle tasemeni veel jõudnud.

Ta haaras aknaplekist ning vinnas end üles, avas siis akna ja hüppas oma tuppa. Tema peegelpilt istus laua taga ja tegi usinalt kodutöid – see oli osa tema tööst jätkata Valküüria „surelikku” elu Stephanie Edgleyna. „Tere,” ütles peegelpilt pilku tõstes.

„Midagi uut?” küsis Valküüria mantlit seljast libistas ja musta kostüümi tavariiete vastu vahetades.

„Lõuna oli hiline,” vastas peegelpilt. „Koolis lükati prantsuse keele test edasi, sest pool klassi peitis end riidekappidesse. Saime tagasi matatöö tulemused – sul oli B. Alan ja Cathy läksid lahku.”

„Muserdav.”

Uksele lähenesid sammud. Peegelpilt viskus põrandale ja roomas voodi alla.

„Steph?” See oli Valküüria ema. Pr Edgley kasutas loomulikult oma tütre sünnipärast nime, mitte Valküüriat. Viimase võttis tüdruk kasutusele Leebesurmaga liitudes.

Samal ajal uksele koputades astus pr Edgley sisse. Ta hoidis käevangus pesukorvi. „Imelik. Võiksin vanduda, et kuulsin hääli.”

„Ma rääkisin veidi omaette,” sõnas Valküüria ja naeratas lootuses, et see mõjub piisavalt eneseteadliku kohmetusena.

Ema asetas voodile puhta pesulaari. „Esimene märk hullusest, eks ole.”

„Issi räägib kogu aeg omaette.”

„Noh, ainult seepärast, et keegi teine teda ju ei kuula.”

Ema lahkus toast. Valküüria torkas jalad päevinäinud ketsidesse, jättis hetkeks peegelpildi voodi alla ning avas köögis külmiku. Tüdruk ohkas taibates, et piimapakk on tühi. Ta kõht korises pakki taaskasutuskotti visates.

„Emps,” hüüdis ta, „piim on otsas.”

„On alles laisad lüpsilehmad,” pomises ema sisenedes. „Kodutöö tehtud?”

Valküüriale meenusid õpikud lauanurgal ja ta õlad vajusid längu. „Ei,” ütles ta pahuralt. „Aga ma olen mata jaoks liiga näljane. Kas meil midagi süüa on?”

Ema vaatas uurivalt tema poole. „Sa sõid hiiglasliku lõunaportsu.”

Peegelpilt sõi hiiglasliku portsu. Valküüria oli terve päeva jooksul söönud vaid paar vanillikreemiga saiakest.

„Mul on kõht ikka veel tühi,” sõnas ta vaikselt.

„Mina arvan, et sa üritad lihtsalt matat edasi lükata.”

„Kas meil mingeid ülejääke pole?”

„Hea küll, nüüd ma tean, et sa lõõbid. Ülejäägid meie majas, kui isa on kodus? Seda päeva pole mu silmad veel näinud. Kui vajad kodutöödes abi, anna aga teada.”

Ema kõndis taas välja ja Valküüria põrnitses hommikuhelvestega kaussi edasi.

Sisse astus isa. Ta kontrollis, et neid pealt ei kuulataks ning hiilis tütre juurde. „Steph, mul on su abi vaja.”

„Meil pole piima.”

„On alles laisad lehmad. Ühesõnaga, laupäeval on minu ja ema pulma-aastapäev. Oleksin pidanud seda kõike juba mitu nädalat tagasi tegema, aga mulle on jäänud vaid homne päev ja reede, et emale midagi läbimõeldut ja ilusat kinkida. Mida ma ostma peaksin?”

„Ausalt? Arvan, et ta hindaks väga uut piimapakki.”

„Tundub, et piima toob talle alati piimamees,” ütles isa kibedalt. „Kuidas ma saaksin sellega võistelda? Issand, ta sõidab ju piimaautoga. Piimaautoga. Nii et, ei. Pean talle midagi muud ostma. Mida siis?”

„Kuidas oleks, ma ei tea, ehetega. Näiteks kaelakeega või midagi? Või kõrvarõngastega.”

„Kaelakee on hea mõte,” pomises isa. „Ja tal on tõesti kõrvad. Aga ma juba ostsin talle eelmisel aastal ehteid. Ja üle-eelmisel.”

„Noh, aga mis sa enne seda ostsid?”

Isa kõhkles. „Mingit... kindlat tüüpi riideeseme... ma olen unustanud. Nagunii riided ei sobi, sest ostan alati vale suuruse ja siis ta solvub või satub masendusse. Võib-olla võiksin osta kübara. Tal on sinu arust ju normaalse suurusega pea, eks? Või ilusa salli. Või mingid kindad.”

Valküüria noogutas. „Miski ei ütle „head pulma-aastapäeva” paremini kui üks tubli paar käpikuid.”

Isa vaatas teda. „See oli pahur nali. Sa oled pahur.”

„Ma olen näljane.”

„Sa just sõid. Kuidas koolis üldse läks? Juhtus ka midagi huvitavat?”

„Alan ja Cathy läksid lahku.”

„Kas peaksin kumbagi neist teadma?”

„Mitte eriti.”

„Nojah, hea küll siis.” Isa silmad ahenesid. „Ja sina? Sul on mingeid... romansse, millest ma peaksin teadma.”

„Ei. Mitte ühtegi.”

„Noh, tore. Suurepärane. Poiste jaoks jääb küllalt aega siis, kui kolledžist lahkud ja nunnaks hakkad.”

Valküüria naeratas. „Mul on heameel, et sul on minu jaoks nii ambitsioonikad unistused.”

„Ma olen siiski isafiguur. Noh, aastapäevakingitus?”

„Äkki veedate nädalalõpu mujal. Käite Pariisis või midagi. Võid homme reserveerida ja laupäeval minna.”

„Oh, see on küll hea mõte. See on tõesti hea mõte. Sina peaks muidugi Beryli juurde jääma. Sulle see sobiks?”

Vale lipsas kergesti välja. „Jah.”

Isa suudles ta laupa. „Sa oled maailma parim tütar.”

„Issi?”

„Jah, kullake.”

„Sa tead, et armastan sind nii väga?”

„Jah.”

„Kas sa tooksid piima?”

„Ei.”

„Aga ma armastan sind.”

„Ja mina armastan sind. Kuid mitte piisavalt, et piima tuua. Söö röstsaia.”

Isa lahkus köögist ja Valküüria ohkas ärritunult. Ta hakkas röstsaia valmistama, ent neil oli ka sai otsa saanud. Seetõttu võttis ta paar burgerikuklit ja libistas need röstrisse. Kui saiad välja vupsasid, kattis ta need mikrolaineahjus kuumaks aetud konservubadega ja viis taldriku üles tuppa. Ta sulges enda järel ukse.

„Okei,” ütles Valküüria taldrikut lauale asetades, „võid peeglisse tagasi minna.”

Peegelpilt libistas end voodi alt välja ja tõusis püsti. „Mõned kodused ülesanded jäid veel teha.”

„Teen ise. On need rasked? Vahet pole. Teen need ise ära. Midagi juhtus veel või?”

„Gary Price suudles mind.” Valküüria jõllitas teda. „Mida?”

„Gary Price suudles mind.”

„Mis mõttes? Et nagu suudles-suudles või.”

„Jah.”

Viha tekitas tahtmise karjuda, kuid Valküüria hoidis häält vaiksena. „Miks ta oleks pidanud seda tegema?”

„Sa meeldid talle.”

„Aga tema mulle ei meeldi.”

„Meeldib küll.”

„Sa poleks pidanud teda suudlema!”

„Miks?”

„Sest mina oleks pidanud teda suudlema!”

Peegelpilt põrnitses teda ilmetult. „Sa oled endast väljas. Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?”

„Ei,” nähvas Valküüria vastu.

Peegelpilt ohkas ja Valküüria heitis talle kiire pilgu. „Mis see oli?”

„Mis oli mis?”

„Sa ohkasid, nagu oleksid ärritunud.”

„Ohkasin või?”

„Jah, ohkasid küll. Sul ei tohiks olla ärritusvõimet. Sul pole tundeid. Sa pole päris inimene.”

„Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see juhtus.”

Valküüria avas riidekapi, et peegelpildile peeglit näidata.

„Olen valmis oma elu jätkama,” ütles ta. Peegelpilt noogutas ja astus läbi. See seisis peegeldatud ruumis ning ootas kannatlikult.

Valküüria põrnitses seda hetke ja puudutas siis peeglit. Mälestused ründasid teda, uputasid ta mõistust, sättisid end tema enda mälestuste kõrvale, seadsid end mugavalt sisse.

Ta seisis koolis riidekappide juures ja rääkis kellegagi... Ei, peegelpilt rääkis kellegagi... Ei, see oli ikka tema, see oli Valküüria. Ta vestles paari tüdrukuga ja Gary kõndis nende juurde. Poiss lausus midagi, mille peale kõik naersid ja tüdrukud kõndisid lobisedes minema. Valküüria mäletas, et seisis seal Garyga kahekesi. Ta mäletas poisi naeratust ja ta naeratas vastu. Ja kui poiss nõjatus tema suudlemiseks lähemale, lubas Valküüria sellel juhtuda.

Aga see oligi kõik. Õrn mälestus sellest asjast, sellest teost, kuid polnud mälestust tundest. Polnud liblikaid kõhus või närvilisust või õnnetunnet. Ta ei suutnudki sellest midagi meenutada, sest seda ei saatnud emotsioonid. Peegelpilt polnud võimeline emotsioone tundma.

Valküüria silmad ahenesid. Tema esimene suudlus ja teda ennast polnud isegi kohal.

Ta jättis oad röstsaiale, sest näljatunne haihtus. Ta hakkas sorima läbi ülejäänud mälestusi, lapates neid läbi kuni kõige värskemateni.

Ta mäletas, kuidas nägi iseennast aknast sisse ronimas. Ta mäletas voodi alla lipsamist ja seal ootamist ning käsu peale välja ronimist.

Ta mäletas oma sõnu iseendale, et Gary Price suudles teda. Ta mäletas sellele eelnenud nendevahelist tüli. Ta mäletas sellele järgnenud sõnu: „Sa oled endast väljas. Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?” Ja sellele järgnenud kiiret nähvamist: „Ei.” Ja siis tundus korraks, nagu valgus oleks tuhmunud ning ta ütles: „Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see nii juhtus.”

Valküüria kortsutas kulmu. Taas üks lünk. Neid esines harva ja need ei kestnud kunagi kauem kui paar sekundit, ent need olid olemas.

See algas siis, kui peegelpilt mitu kuud tagasi Valküüria asemel tapeti. Võib-olla sai see kuidagi kannatada viisil, mida nad polnud Leebesurmaga ette näinud. Ta ei tahtnud aga sellest vabaneda ega ka asendada. See oli neil päevil veenvam kui kunagi varem. Kui Valküüria pidi muretsema vaid vigase mälu pärast, polnud see tema arust liiga kõrge hind, mida maksta.