Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad - Derek Landy - Страница 9

Kitsad teed siuglesid madudena ja mõlemal pool kasvasid kõige kõrgemad puud, mida Valküüria oli iial näinud. Aeg-ajalt esines selles reas katkestusi ja ta nägi, kui kaugele üles nad olid juba jõudnud. Mäed olid imeilusad ja õhk karge. Puhas.

Nad jõudsid Glendaloughi veidi enne kümmet. Nad tulid sinna selleks, et kõnelda kellegagi, kes võis näha pealt Teleportija mõrva viiskümmend aastat tagasi. Valküüria virises külma pärast. Kuigi Leebesurma kinnitusel ei pidanud ta kaasa tulema, polnud võimalustki, et Valküüria selle retke vahele jätab. Ta polnud ju iial isegi näinud mõnda merinõida.

Leebesurm parkis Bentley ära ja ülejäänud tee nad kõndisid. Leebesurm kandis tumesinist ülikonda, eest lahtist mantlit ja madalale lauba kohale tõmmatud kaabut. Tal olid ees päikeseprillid. Alalõua ümber mässitud sall varjas kolba luiseid näojooni mööduvate matkajate ning turistide eest.

Valküüria oli taas riietunud liigagi keha ümber tõmmatud mustadesse riietesse.

Nad jõudsid Ülemjärve juurde. Veesilm mõjus nii, nagu oleks keegi alla küünitanud ja hiiglasliku peotäie metsa üles kaevanud ning seejärel täitis vihm augu vedelkristalliga. Järv oli tohutu ja sirutus kaugema kaldani, kus tõusid taas mäed.

Nad kõndisid vee ja puude vahel, kuni leidsid samblaga kaetud kännu. Leebesurm kükitas ja torkas kinnastatud käe kännujalamil olnud õõnsusesse. Valküüria piilus samal ajal ringi veendumaks, et keegi neid ei näe. Ent lähedal polnud kedagi. Oli ohutu.

Luukere-detektiiv õngitses kännust välja tibatillukese, pöidlaotsapikkuse hõbekellukese, ajas end sirgu ja helistas seda.

Valküüria kergitas kulmu. „Arvad, et ta kuulis.”

„Kahtlemata,” noogutas Leebesurm kaabut ja salli ära võttes.

„Pole just vali hääl, mis? Mina vaevu kuulsin seda ja ma seisan kohe su kõrval. Oleks arvanud, et ühe merinõia kutsumiseks peaks kell olema suur. Selline, mis teeb kõmm. See oli pigem kilks kui kõmm.”

„Tõsi, ei avaldanud erilist muljet.”

Valküüria vaatas järvele. „Pole märkigi. Ilmselt tunneb piinlikkust, et kelluke on nii äbarik. Missugune merinõid elab üldse järves?”

„Me saame vist kohe teada,” pomises Leebesurm, kui veepind hakkas pöörlema ja sealt kerkis kuivetunud vanamoor. Räbalatesse riietatud eidel olid pikad kõhetud käsivarred ja juuksed, mida ei saanud eristada nendesse põimunud vesiväätidest. Vanamuti nina oli kongus ja silmad õõnsad ning jalgade asemel paistis tal olevat vee alla jäänud kalasaba.

Valküüria arust meenutas ta eriti vana, eriti koledat merineitsit.

„Kes tülitab mind?” küsis merinõid uppujat meenutaval häälel.

„Mina,” ütles Leebesurm. „Mu nimi on Luuker Leebesurm.”

„See pole sinu nimi,” ütles merinõid.

„See on nimi, mille ma endale võtsin,” vastas Leebesurm. „Samamoodi nagu kolleeg mu kõrval võttis oma nimeks Valküüria Kain.”

Merinõid vangutas peaaegu kurvalt pead. „Muudate nimed nii võimsaks,” nentis ta. „Liiga palju teie jõust peitub nimedes. Kunagi väga ammu loovutasin mina oma nime Sügavikule. Vaadake nüüd mind ja vastake ausalt: kas olete iial näinud sellist õnne kui see?”

Valküüria vaatas teda – vääte, kortse ja mõru ilmet – ning pidas paremaks selles vestluses mitte osaleda.

Kui oli selge, et kumbki ei kavatsenud vastata, jätkas merinõid ise. „Miks te mind tülitasite?”

„Otsime vastuseid,” vastas Leebesurm.

„Miski teie tegudest ei loe,” poetas merinõid neile. „Lõpuks upub kõik ja hulbib minema.”

„Otsime veidike konkreetsemaid vastuseid. Eile tapeti üks sorts Cameron Valev.”