Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega - Derek Landy - Страница 6

3

VENGEUS

Esimene asi, mida parun Vengeus tegi, kui ta jalg puutus Iirimaa mulda, oli mõrv. Ta oleks eelistanud saabuda vahejuhtumiteta, astuda laevalt maha ja kaduda linna, kuid tema tegu oli sundkäik. Ta tunti nimelt ära.

Sorts märkas teda ja noppis ta laevalt saabuva rahva seast välja. Vengeus kõndis eemale, juhtis sortsi kuhugi vaiksemasse kohta, tee pealt ära. See oli kerge mõrv. Ta oli tabanud sortsi ootamatult. Kerge rüselus ja Vengeuse käsi mässis end mehe kõri ümber. Ta ei pidanud isegi maagiat kasutama.

Kui ta oli laibast vabanenud, kõndis Vengeus sügavamale Dublini linna, nautides vabadust, mis kuulus nii pika aja järel taas talle.

Ta oli pikk ja laia rinnaga. Tema lühikeseks pöetud habe oli sama tumehalli värvi kui ta juuksed. Rõivad olid tumedad, pintsakunööbid läikima hõõrutud ja saapad klõpsusid tänavalampidest valgustatud kõnniteedel. Dublin oli sellest ajast märkimisväärselt muutunud, kui ta siin viimati käis. Maailm samuti.

Ta kuulis oma selja taga vaikseid samme. Ta peatus, kuid ei pööranud ümber. Mees mustas pidi kõndima ümber tema, paruni vaatevälja.

„Parun,” ütles mees tervituseks.

„Jäite hiljaks.”

„Olen siin, ja see on tähtis.”

Vengeus vaatas mehele silma. „Ma ei salli allumatust, härra Dusk. Olete ehk unustanud?”

„Ajad on muutunud,” vastas Dusk häirimatult. „Sõda sai läbi.”

„Meie jaoks mitte.”

Takso möödus ja esilaternate voog valgustas Duski kahvatut nägu ning musti juukseid.

„Sanguini pole teiega,” märkis ta.

Vengeus jätkas kõndimist, Dusk püsis tema kõrval. „Ta liitub meiega varsti, olge mureta.”

„Olete kindel, et teda saab usaldada? Ma hindan seda, et ta teid vanglast päästis, kuid tal kulus selleks kaheksakümmend aastat.”

Kui Dusk oleks olnud mõni teine inimene, kuulunuks see märkus ülima silmakirjalikkuse valda, sest tema ise polnud samuti Vengeuse aitamiseks väikest sõrmegi tõstnud. Kuid Dusk polnud mõni teine inimene. Dusk oli vaevalt üldse inimene ja seega ei kuulunud ustavus tema loomuomaduste hulka. Teatav kuulekus, võib-olla, aga mitte ustavus. Seepärast ei tundnud Vengeus tema suhtes mingit pahameelt.

Samas Sanguini suhtes oli tema pahameel teisest küljest...

Duski hingamine muutus järsku piinarikkaks. Ta küünitas käe mantlitaskusse, võttis kobamisi välja süstla ja suskas selle otsa käsivarde. Ta vajutas süstla tühjaks, sundides värvitu vedeliku oma soontesse ning mõne hetke pärast hingas ta uuesti normaalselt.

„Tore näha, et kontrollite endiselt olukorda,” ütles Vengeus.

Dusk pani süstla ära. „Muidu poleks teile minust eriti kasu, eks ole? Mida ma pean tegema?”

„Meie töö ees seisavad mõned takistused, mõned vaenlased, kellega kahtlemata kohtume. Näiteks luukerest detektiiv. Kuuldavasti on tal nüüd õpilane – üks tumedapäine tüdruk. Te ootate neid täna öösel Pelgupaiga juures, lähete järele ja, kui ta jääb üksi, toote tüdruku mulle.”

„Muidugi.”

„Elusalt, Dusk.”

Väike kõhklus. „Muidugi,” kordas Dusk.