Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega - Derek Landy - Страница 8

Nad lahkusid Pelgupaigast ja sõitsid läbi linna koledate üürimajadega ääristatud tänavale. Leebesurm parkis Bentley, mässis salli ümber lõualuu, tõmbas kaabu silmile ja nad astusid autost välja.

„Märkasin, et sa pole maininud, kuidas mind täna tornilt heideti,” ütles Valküüria teed ületades.

„Kas see väärib siis mainimist?” päris Leebesurm.

„Koterman viskas mind tornist alla. Kui see ei vääri mainimist, mis siis veel?”

„Ma teadsin, et tuled toime.”

„See oli torn.”

Valküüria juhtis neid ühte üürimajja.

„Sind on kõrgemaltki heidetud,” vastas Leebesurm.

„Jah, aga alati oled sina olnud seal mind püüdmas.”

„Noh, saidki väärtusliku õppetunni. Mõnikord mind pole sind püüdmas.”

„Vaat see kõlab nagu õppetund, mida oleks võinud mulle ka lihtsalt öelda.”

„Lollus. Niimoodi jääb see sulle eluks ajaks meelde.”

Treppidest üles ronides võttis Leebesurm maskeeringu eest. Napilt enne teisele korrusele jõudmist Valküüria peatus ja pöördus tema poole.

„Kas see oli katse?” küsis ta. „Selles mõttes, et ma tean, et pole seda veel kaua teinud. Olen algaja. Kas sa hoidsid kaugemale, et näha, kas tulen üksi toime?”

„Umbes nii,” ütles Leebesurm. „Tegelikult, ei. Üldse mitte. Mu kingapael oli lahti. Seepärast jäin hiljaks. Seepärast jäid üksi.”

„Ma oleks võinud surma saada, sest sina sidusid kingapaela?”

„Lahtine kingapael võib ohtlik olla,” ütles Leebesurm. „Ma oleks võinud komistada.”

Valküüria põrnitses teda. Hetk venis.

„Ma tegin nalja,” ütles Leebesurm viimaks.

Valküüria rahunes. „Päriselt?”

„Absoluutselt. Ma poleks iial komistanud. Olen selleks kaugelt liiga graatsiline.”

Leebesurm läks Valküüriast mööda ja jättis tüdruku korraks põrnitsema, enne kui too kolmandale korrusele järele ronis. Nad kõndisid keskmise ukse juurde. Õbluke, kikilipsuga mees avas selle ja lasi nad sisse.

Raamatukogu oli otsatu labürint kõrgetest riiulitest, kus Valküürial oli õnnestunud ära eksida mitte vähem kui üksteist korda. Näis, et Leebesurmale valmistas lõbu iga kord, kui Valküüria ummikusse kõndis või, veel parem, algusesse tagasi jõudis, mistõttu lasi tüdruk Leebesurmal ees minna.

Selana Port möödus neist, seljas tume pükskostüüm ja mustad juuksed kuklasse põimitud. Ta peatus ja naeratas neid nähes. Ta oli kõige vapustavam naine, keda Valküüria oli iial näinud ja Selanal oli komme panna inimesi esmapilgust endasse armuma.

„Leebesurm,” ütles ta. „Valküüria. Nii tore teid mõlemaid näha. Mis toob Pelgupaiga auväärsed uurijad mu lävepakule tagasi? Eeldan, et see ikka on Pelgupaiga asjus?”

„Eeldad õigesti,” ütles Leebesurm. „Ja ma olen kindel, et sa juba tead, miks me siin oleme.”

Selana naeratus muutus mänguhimuliseks. „Las ma arvan... üks hiljuti vabastatud parun? Tahad teada, kas ma olen kuulnud eriti mahlakaid kõlakaid?”

„Oled siis või?” küsis Valküüria.

Selana kõhkles, vaatas ümberringi ja naeratas taas. „Räägime privaatselt.” Ta juhtis nad raamatukogust välja üle koridori asuvasse luksuslikku korterisse. Kui Leebesurm ukse sulges, võttis Selana istet.

„Räägi mulle, Valküüria, kui palju sa tead parun Vengeusest?”

Valküüria istus diivanile, kuid Leebesurm jäi seisma. „Mitte eriti,” vastas Valküüria. „Ta on ohtlik, nii palju tean.”

„Oo jaa,” nõustus Selana ja ta sinised silmad sädelesid lambivalguses. „Väga ohtlik. Ta oli fanaatiline Nägudeta Jumalate jünger ja pole midagi ohtlikumat kui fanaatik. Nefarian Serpini ja Lord Julma kõrval oli Vengeus Mevolenti kõige usaldusväärsem kindral. Talle määrati kõige salajasemad operatsioonid. Oled sa kunagi kuulnud Grotesksusest, kullake?”

Valküüria raputas pead.

„Enne kinninabimist anti parun Vengeusele ülesanne üks Nägudeta Jumal ammu unustatud hauast leitud jäänustest ellu äratada.”

Valküüria kortsutas kulmu.

„On see üldse võimalik? Tuua mõni neist tagasi ellu nii palju hiljem?”

Seekord vastas Leebesurm. „Nägudeta Jumala elustamine tervena polnud ta võimetele kohane. Niisiis kombineeris Vengeus jäänuseid teiste olendite osade ja organitega ning moodustas hübriidi. Ta pani sellele nimeks Grotesksus. Aga isegi siis jäi üks koostisaine puudu.”

Selana jätkas. „Tegelikult kaks. Kõigepealt oli vaja olendi ellu äratamiseks surnumanaja võimeid ja selle elushoidmiseks samuti midagi.

„Kui Lord Julm suri, uskus Vengeus, et suudab Julma jõudu ära kasutada. Julm oli surnumanaja, kes harrastas surmakunsti, varjumaagiat. Neile on kombeks panna enamik oma jõust ühte objekti või relva või tema puhul turvisesse.”

„Nii et kui Vengeus kannaks seda turvist, saaks ta kogu Julma jõu endale...” oletas Valküüria.

„Aga ta ei leidnud seda,” ütles Leebesurm. „Lord Julm suri üksi ja turvis läks kaduma.”

„Ja kuidas on teise puuduva koostisainega? Kas ta leidis, mis see on?”

„Minu kõrvu ulatunud kuulduste järgi – jah. Leidis küll,” vastas Selana.

„Mis see siis on?”

„Tema teab. Meie mitte.”

„Aa.”

„Nii meie kui üldse maailma õnneks oli Leebesurm kohal, et seda plaani nurjata enne, kui Vengeus turvise leidis ja salapärase koostisaine kätte sai. Leebesurm jälitas parunit teada-tuntud vaenlaste pelgupaigani ja tiris ta kohtu ette kogu sõja ühes kuulsaimas lahingus. Leebesurm sai selles lahingus raskelt haavata, kui ma õigesti mäletan.”

Valküüria vaatas Leebesurma poole ja too pani käed rinnal risti.

„See on ajalootund. Miks me sellest jälle räägime?” küsis Leebesurm.

„Sellepärast,” naeratas Selana vastuseks, „et ma olen kuulnud, et viimase puuduva koostisaine – mis iganes see ka poleks – on paruni kaaslased lõpuks ometi leidnud või vähemalt avastanud.”

Leebesurm kallutas pea viltu. „Ja kes on need kaaslased?”

„Kardan, et isegi mina ei tea seda.”

„Nii et kui Vengeusel on nüüd see puuduv koostisaine,” ütles Valküüria ebalevalt, „võib ta äratada ellu selle, ee, Gro...Koletise?”

„Grotesksuse,” parandas Selana.

„Aga ei või,” ütles Leebesurm, „see on võimatu. Tal on vaja Julma turvist ja seda tal pole.”

„Aga kui oleks ja ta selle ellu ärataks, mida see teeks? Kas meie suudaks seda peatada?”

Leebesurm kõhkles sekundi murdosa jooksul. „Grotesksuse poolt kujutatav oht on veidi suurem. Teoreetiliselt suudaks see Nägudeta Jumalad siia maailma tagasi kutsuda, avades värava läbi reaalsuste.”

„Värava?” küsis Valküüria veidi kahtlevalt.

„Jah, aga Grotesksus peaks olema täies elujõus, ja seda juba ei juhtu.”

„Miks mitte?”

„Selleks oli vaja südant, ent ainsaks sobivaks osutus kuukoera süda.”

„Kuidas palun?”

„Cu na Gealai Duibhe,” ütles Selana, „kui kasutada täispikka iirikeelset tiitlit. Nad ikka õpetavad sulle veel koolis keldi keelt, eks?”

„Jah, see tähendab... mingi must verekoer, eks?”

„Enam-vähem. Musta Kuu Verekoer. Hirmsad loomad. Nüüd on nad peaaegu välja surnud, aga nad olid ­halastamatud, metsikud olendid.”

„Halastamatud, metsikud olendid,” ütles Leebesurm, „kes muutusid halastamatuks ja metsikuks vaid ühel ööl mõne aasta jooksul – kuuvarjutuse ajal. Nii et ükskõik kui palju võimsust Vengeus sellesse pumpab, pole Grotesksus värava avamiseks piisavalt tugev enne, kui Maa, Kuu ja Päike lähevad ühele joonele ja seda ei juhtu veel…”

„Kaks ööd,” ütles Selana.

Leebesurm tõmbus kössi ja ta pea vajus norgu. „Einoh, tore küll,” pomises ta.

Nad sõitsid mööda kiirteed Haggardi poole. „Nii et legendaarne lahing, mis?” küsis Valküüria.

Leebesurm pööras pea tema poole. „Vabandust?”

„Lahing sinu ja Vengeuse vahel, legendaarne võitlus. Mis juhtus?”

„Meil oli tüli.”

„Aga miks see on sõja üks kuulsamaid lahinguid?”

„Ma ei tea. Võib-olla polnud inimestel millestki muust rääkida,” ütles Leebesurm.

„Selana sõnul said sa raskelt vigastada. Kas sellepärast parun sulle ei meeldigi? Sest said vigastada?”

„Vengeus ei meeldi mulle, sest ta on paha.”

„Nii et sellel pole mingit pistmist sellega, et ta tegi sulle viga?”

„Ta on paha,” pahutses Leebesurm.

Nad kihutasid veel viis minutit kiirteel ja sõitsid siis maha. Maanteed muutusid kitsamaks ning siuglesid tumedate põldude ja üksikute majade vahel. Seejärel ilmusid tee äärtesse oranžid tänavalambid ja nad sisenesid Haggardi linna.

Nad jõudsid kai juurde ja Bentley jäi seisma.

„Homme tuleb tähtis päev,” ütles Valküüria.

Leebesurm kehitas õlgu. „Võib-olla. Võib-olla mitte. Kui suudame Vengeuse saarelt eemale hoida, pole vaja midagi karta.”

„Ja kui ei suuda?”

„Siis peame palju kartma ja mul on vaja, et oleksid puhanud ja valvel.”

„Just nii, söör,” ütles Valküüria pilklikult kulmu kergitades. Ta avas ukse, astus autost välja ja hetke pärast kadusid Bentley tagatuled pimedusse.

Valküüria seisatas korraks kai kõrval ja vaatas tumeda mere mäslemist kivide vahel ning mängu lähedale kinnitatud paatidega. Talle meeldis merd vaadata – selle võimsus rahustas teda.

Kui Valküüria Kaini tunti veel Stephanie Edgleyna, ei teadnud ta suurt midagi elust väljaspool Haggardit. See väikelinn peitis end Iirimaa idarannikule ja elu oli siin alati nii vaikne ja rahulik ja nii-nii igav.

See kõik muutus päeval, mil Nefarian Serpin ta onu mõrvas. Gordon oli populaarne romaanikirjanik, kelle raamatud rääkisid õudustest ja fantaasiast, kuid samas teadis ta ka Suurt Saladust. Ta teadis sortsidest ja maagidest, vaiksetest väikestest sõdadest, kus nad osalesid. Ta teadis Nägudeta Jumalatest, hirmsatest tumedatest jõududest, kes olid siit ilmast pagendatud. Ja ta teadis inimesi, kes tahtsid neid tagasi tuua.

Järgmistel päevadel kohtus Stephanie luukerest detektiiviga ja sai teada, et tema sugulusliin ulatub maailma esimeste sortsideni – Iidseteni. Lisaks pidi ta võtma uue nime. Leebesurm rääkis talle, et igaühel on kolm nime: see, millega nad sündisid, see, mis neile anti, ja see, mille nad võtsid. Nende sünninimi, päris nimi, peitis end sügaval alateadvuses. Antud nimi on tavaliselt vanemate pandud ja seda teab enamik inimestest ainsana. Et seda nime sai kasutada nende vastu, pidid sortsid seepärast võtma enda kaitsmiseks kolmanda nime.

Niisiis sai Stephanie Edgleyst Valküüria Kain ja ta alustas teed Elementaliks saamise poole – ta hakkas õppima maagiat.

Valküüria hiilis oma maja taha, seisis oma akna all ja keskendus. Veel mõned nädalad tagasi vajas ta tuppa ronimiseks redelit, kuid iga Leebesurma õppetund kinkis talle rohkem võimu oma oskuste üle.

Ta ootas õiget hetke, lasi rahul endast läbi voolata. Ta painutas sõrmi, tunnetas õhku läbi naha, tajus pragusid selles. Ta tundis, kuidas nad olid ühendatud, ja mõistis, kuidas üks mõjutaks teist, kui avaldataks õige survekogus...

Ta ajas sõrmed maa poole laiali, õhk väreles ja ta sööstis ülespoole, suutes napilt aknast haarata. Mõnikord kihutas ta sellest veel mööda, kuid juba läks paremini. Ta avas akna ja tõmbas pingutusest mühatades end sisse. Võimalikult vaikselt liikudes sulges ta akna enda järel ja lülitas tule põlema.

Ta eiras tüdrukut, kes voodis istukile tõusis, tüdrukut, kes oli tema täpne koopia. Ta läks ukse juurde, pani kõrva vastu ja kuulatas. Veendunud, et vanemad magavad sügavalt, ajas Valküüria mantli seljast samal ajal, kui peegelpilt püsti tõusis.

„Sinu käsi,” ütles see. „Seal on sinikad.”

„Väike kokkupõrge ühe kurikaelaga,” vastas Valküüria vaikselt. „Kuidas päev läks?”

„Kool oli normaalne. Tegin kogu kodutöö ära, välja arvatud viimase mata ülesande. Ma ei teadnud, kuidas seda teha. Su emme tegi õhtuks lasanjet.”

Valküüria lõi saapad jalast. „Midagi imelikku ei juhtunud?”

„Ei. Väga normaalne päev.”

„Tore.”

„Oled valmis oma elu jätkama?”

„Jah.”

Peegelpilt noogutas, kõndis täispika peegli juurde, astus sisse, pööras end ümber ja ootas. Valküüria puudutas klaasi ja tema pähe valgus terve päeva ulatuses mälestusi samal ajal, kui peegelpilt muutus. Sellele ilmusid Valküüria seljas olevad riided ja siis polnud see muud kui tema peegeldus.

Ta soris läbi uute mälestuste ja korrastas neid omaenda meenutuste kõrval. Koolis oli toimunud karjääritund. Õpetaja üritas sundida neid ütlema, kelleks nad tahaksid pärast kooli saada või vähemalt, mida nad tahaks ülikoolis õppida. Kellelgi polnud muidugi õrna aimugi. Peegelpilt oli ka suu kinni hoidnud.

Valküüria mõtles selle peale. Tal polnud tegelikult vaja tavalist karjääri. Ta pärib kaheksateistkümneseks saades Gordoni mõisa ja kõik autoritasud, nii et rahast poleks tal iial puudust tulnud. Pealegi, milline karjäär peale maagia teda üldse huvitaks?

Ta teadis, mida oleks ise tunnis olles vastanud. Detektiiviks. See teeninuks ruumis ära mõned naerukihistused, aga tal oleks olnud ükskõik.

Tema ja ta sõprade peamiseks erinevuseks polnud maagia ega seiklused. See oli asjaolu, et ta teadis, mida oma eluga peale hakata, ja ta juba tegi seda.

Valküüria riietus lahti, tõmbas oma Dublini jalgpallisärgi selga ja puges voodisse. Kahekümne sekundi pärast ta magas.